August 13 ehk ürgne filmidiivasünnitus

Nagu ühele sakslasele (loe: eestlasele, sest tõele au andes oleme me oluliselt täpsemad kui see täpsuse poolest kuulus suurrahvas) kohane, algas RSSi sünd täpselt südaööl. Nagu kellavärk.
Seekord teadsin juba seda filmidiivaasja ja pärast esimese nirisemistunde tekkimist seisin heaga vannituppa duši äravooluava kohale ootama, millal pahvakas käib. Käis täpselt siis kui selleks valmis olin. Ei määrinud ära ei enda ega kellegi teise kuue miljoni dollarilisi kontsakingi (viide: Sex and the City, Miranda).
Hoolimata valmisolekust pidin seejärel aga siiski veidike aega veel ühe koha peal seisma ja mõtlema, et ho-ho-ho, kellele ma siis nüüd kõigepealt helistan. Igaks juhuks jätsin ära filmidiivaliku vihastamise (viide: Sex and the City, Charlotte), aga jätsin esialgu ka helistamata. Ajasin hoopis Vanad üles, viskasin kõik veel haiglakotist puuduolevad asjad käekotti, panin esimesed ettejuhtuvad mugavusriided selga ja krabasin imava istmekaitse kaenlasse. Kohalik kiirabi saabus prognoositult paari minutiga. Need paar minutit veetsin BBle seletades, et mamma peab nüüd ära minema ja tema peab hästi vapper olema ja ootama jääma. Aga Vanana ja Vanaisa on temaga ja kui ma tagasi tulen siis koos meie beebiga. Tema uue väikese vennaga. No küll see on vahva!
Nii kui kiirabi auto meid sissesõiduteelt välja oli raputanud, rappusin aga ise kuskile paralleeluniversumisse. Sellisesse, kus ma usaldan oma keha ja vaistu ja oskan ja tean ja suudan kõike. “Positive Reinforcemen” oli mu sünnituse võtmesõna. Iga valu ajal kõnelesin, nagu tõeline heinanaine, oma emakakaelaga ja palusin tal hästi kenasti pehmeks minna eemale tõmbuda, et poja hästi läbi lasta. “Rahulikult, teeme ukse lahti.” Valuaistingust üle saamiseks hingasin sügavalt nina kaudu sisse ja puhusin küünlaid kujuteldaval sünnipäevatordil. Viimast lihtsalt seepärast, et seal on neid oluliselt rohkem kui kaminasimsil. Valude vahel pidin tegema abikaasale Selle Telefonikõne.
“Kallis, ta ei oota sind ära. Oleme kiirabis, mind viiakse sünnitama.” Jälle.
Vihastamise asemel kukkusime mõlemad hoopis itsitama nagu elevil koolitüdrukud. Õnneks kummalgi ei olnud julgust, et öelda „third time lucky“. Veel mitte. Jätsime hoopis kõne katki, tema asus uudiseid ootama ja mina digitaalkella jälgima.
Selleks ajaks kui kiirabiauto Põhja-Eesti väikelinnast Tallinna sünnitusmajja oli jõudnud, olid tuhude vahed vähenenud ühikult “ma ei tea, praegu oli vist alles esimene” ühikule “tsut alla kolme minuti”. Vastuvõttev ämmaemand mõõtis avatuseks 8 cm. Üheksast.
“Siit läheme otse sünnitustuppa. Ma paberitöö teen ise, istuge aga otse ratastooli.”
Ma ei oleks võinud olla rõõmsam! Ei olnud selgemat märki sellest, et päikesetõusuks peaks töö tehtud olema. (Ma praegu vaatasin, et see oleks olnud umbes-täpselt pool kuus, tegelikkuses mu aju mingit oletatavat kellaaega ei registreerinud.)
Siis veeretati mind aga mööda arstist ja ämmaemandast, kes omavahel parajasti mõnusasti jutuajamises olid, korraks minu poole kõõritasid, minu ebalevale terele midagi arusaamatut vastu ühmasid ja oma jutuajamist jätkasid. Sünnitustoas kästi mul koheselt oma mugavad riided eemaldada ja koledasse haiglaürpi riietuda.
Õnneks ei küsitud, millal ma epiduraali tahan. Ei tahtnud ma midagi. Selline ürgnaine olingi.
Selleks ajaks kui arst ja ämmaemand minu juurde loivasid, oli minu rõõmustavast kaheksast jäänud järgi narrid viis. Oh, vist tuleb ikkagi päikesetõus ära oodata, mõtlesin pettunult seinakella jõllitades hetkel kui Päike ise tuppa veeres. Uksest sisenes nimelt minu tagavara tugiisik, minu “appi, aga mis siis kui Härra ei jõua”. Pehme, hea käsi laskus minu õlale ja emakakael andis iseenesest jälle järgi. Mõõtma seda keegi ennem ei jõudnudki kui Päike pidi tädisid jälle kutsuma minema, et öelda “kuulge, meil on pressid juba, äkki tulete ka…”
Millal ja kuidas pressid hakkasid, poleks ma ära tundnudki kui mulle öeldud poleks. Ootasin mingit ürgsemat võimsamat emotsiooni, sellist äkilist pow-wow-pumm kontrollimatut krampi või spasmi või ma ei tea mida, midagi tugevamat kui tung. Tegelt oli ikka nagu valu moodi, kuigi võibolla imelikum. Täpselt ei saanud aru, sest ebamugav oli olla, ükski asend ei olnud hea ja asendivahetus oli eriliselt mõeldamatu ja soove nagu polnudki. Jõudu ka mitte. Viimasest jäi aga erakordselt palju puudu reites. Sealsed lihased, kui neid armetuid luid katvaid konstruktsioone sellise uhke nimetusega üldse nimetada võib, ei jaksanud midagi teha. Kes teadis, et neid sünnitamisel nii hädasti vaja on? Oleksin vahest jõudnud viimase aasta jooksul üles leida armastuse jooksmise ja jõutõstete vastu ja end maratoonariks treenind…
Umm, või siis mitte.
Aga nii ma nende reite kaastööl seal kuidagi kõikusin igas suunas mingi aja, mis oleks võinud olla kümme minutit või kümme aastat, ise endiselt silmi peamiselt inetul seinakellal hoides, keskendudes kella kolmesele täistunnile, ise täpselt mõistmata, kas see on veel ees või juba möödas, kuni igasugune füüsiline kõikumine ära tuli lõpetada, sest kõige mugavam asend kõigile asjaosalistele oli ikkagi turvaliselt selja peal. Mina, kes ma sünnitusteooria põhjal naeruvääristasin kõiki, kes arvavad, et selja peal sünnitamine kuidagi võimalik või inimlikki on. Säh mulle!
Vaimne kõikumine jätkus muidugi edasi. Ühes pendelotsas oli maailm täis täielikku segadust ja teadmatust ja sõltuvust sellest, mida ütles minu innustus-kannustusmeeskond – millal hingata, kuidas hingata, kuhu hingata (õnneks KAS ei olnud küsimuste hulgas) –, teises otsas täielik rahu ja lõdvestumine. Need teise otsa minutid kestsid täpselt nii kaua, et suutsin korraks tunda end jube hästi – jah, te lugesite õigesti, JUBE HÄSTI – ja siis veeres pendel jälle sinna valugrimmassi maailma, kus mul ei olnud aimugi, mida ja kuidas teha. Ainus, millest mul aimu oli, oli miks, nii et töötasin selle kallal, usaldades samal ajal Päikest, ämmaemandat ja arsti. Või õieti teeseldes, et ma mõistan nende korraldusi ja tean, mismoodi pressimine või hingamine ja huugamine ja kesteabmisveel käivad. Aga teate, iga kord kui mulle öeldi „tubli“ või „hästi“ või muud kiitvat, tundsin uut jaksu ja suutsin jälle korraldustele keskenduda. Nii et ärge tulge mulle enam kaagutama, et „tublitamine“ kuskilt poolt paha on. Ise olete.
Ja kui koos ühe oodatud „tubliga“ kõlas Päikese suust ootamatu „tead, sa saad ta järgmise pressiga välja“, mille peale isegi mina oma valutavas õndsuses nägin skeptilisi grimasse toas olnud professionaalide nägudel, läks äkki kogu tuba päikesesära täis ja pirrud lõidki lõkendama ja pea kohal lõid lained kokku ja… ja nägemisulatusse ilmus mingi täiesti uus pea, mis pandi mu südame peale ja vajus sinna nii sügavale sisse, et seda enam sealt kätte ei saa. Kaljukammitsasse.
südamelAhjaa, faktiosa ka – sünni aeg 3:38 ehk ümmarguselt kolm-pool tundi pärast vete puhkemist ja kolm tundi pärast esimest valu. Täitsa nitsevoo ühe esmasünnitaja kohta (BB sündis 3,5 cm avatusega keisrilõike abil, nii et tehniliselt ei loe).

Advertisements

One thought on “August 13 ehk ürgne filmidiivasünnitus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s