September 11 ehk Karinile

Lihtsalt, et sul täna tööl ka midagi lugeda oleks…
Kuna mul parajasti midagi targemat öelda ei ole, siis jagan oma hämmastust ja amusementi selle osas, mismoodi sõber Facebook minuga käitub.
Näiteks reklaamib ta mulle juba mõnda aega ühte beebitooli. Küllap ta Google’i käest kuulis, et ma toda piilunud olin ja et ila vaikselt jooksma oli hakanud. Google on aga jätnd Facebookile mainimata, et ma tolle ka ära ostsin, nii et sellga minu silmade ees liputamine ei pane mind enam rohkem tarbima ega puuduta maailmamajandust selle raha liigutamise näol. Hiljaks jäid, kallis Facebook, sain juba ilma sinuta hakkama. Teinekord pinni ikka Google’i käest kogu info välja, ole mees.
Teiseks pani mind täna nutma, naerma ja verd köhima see, et ta soovitas mulle lugeda artiklit ovulatsiooni- ja rasedustestidest, koos lingiga veebipoele, kust neid kuhjaga osta saab. Noh, sest kui ma neid titeasju passin kogu aeg, siis ma arusaadavalt tahan ju nüüd kohe hakata titte tegema. Jällegi – hiljaks jäid, sain juba ilma hakkama. Ja kõik kellel hakkas nüüd helisema kelluke “aga veel üks?”, “järgmisele ringile?” – aitäh, aga nagu ma ütlesin – nutan, naeran, köhin verd sellise vihje peale.

September 10 ehk tere, oktoober!

Kuna jälle koju kolimise käigus on mulle ette sattunud üsna palju pahna ja sorteerimist vajavaid hunnikuid, millele igal kohtumisel kolm korda sügavalt hinge tõmmates selja olen keeranud, siis otsustasin, et aitab – oktoobrikuust saab aktsioonikuu.
Aktsioon on hellitava nimetusega „Sul ei ole seda vaja!“ ja kätkeb endas arusaadavalt majapidamises leiduva kraami sorteerimist ja võimalikult julma pahnavähendust.
Trash2 (1)
Eeltööna olen grupeerinud kogu meie tillukeses korteris leiduva kraami (pigistades silma tugevalt kinni Härra „kontori“ poole vaadates) täpselt 31 hunnikusse, millest kavatsen igal oktoobrikuu päeval ühe põhjalikult ja julmalt ette võtta. Kui möödaminnes veel midagi ära koristan, seda parem.
Grupid on näiteks sellised: riided, kingad, kööginõud, toiduvarud, raamatud, fotod, ravimid, mänguasjad. Aga kõiki ei hakka siin praegu välja tooma.
Ja meeldib teile või mitte, kallid lugejad, aga igatahes kavatsen oma aktsioonist ka siin piinlikult detailselt aru anda, et jagada oma rõõmu sellest, milliste kraamihunnikutega sarved ristanud olen ja mitu grammi või kuupmeetrit suutnud ukse taha puksida. Muidugi tahan ka uhkustada sellega, milliste eriliselt geniaalsete uute organiseerimissüsteemidega ma hakkama olen saanud. Kui olen.
Teil on küll veel viimane võimalus arvamust avaldada, kui tihti ülevaadet tahate – aktsiooni lõpus, iga nädal, iga X päeva tagant või lausa iga päev?
Tegelt võiksin siin veel jahuda sellest, kuidas tuleb elada nii, et tarbiks hästi vähe, sest see on jube sõbralik looduse vastu; või isegi sellest, kuidas tuleb elada nii, et ikka tarbiks kah, noh et raha käiks ringi, sest muidu jäävad mõned ilma; või sellest, kuidas tuleks elada nii, et prügi üldse ei teki, sest muidu uputame varsti oma toidupõllud ja –mered jäätmetega ja süüa ei saagi; või veel igasugustest üllastest põhimõtetest, aga kui need teid tegelikult huvitaks, ei tuleks te siia ekspertarvamust otsima. Minu lalisemised ei maksa selles osas ju midagi. Eriti kuna ma rikun kõiki neid reegleid keskmiselt mõõdukalt niikunii, sealjuures ilma suuremate südametunnistuspiinadeta. Zero waste ja no consumption ei ole need teemad, millest mina jutlustan, ükskõik kui palju need mulle ka ideeliselt ei meeldiks.
Minu eesmärk on üdini perenaiselik – kodu puhtaks ja korda, kola vähemaks. Ikkagi koduperenaiseblogi ju.
Aktsiooni ametlik embleem:
embl

September 9 ehk lasteaialaps

Teate, kus BB praegu on? Jep – lasteaias! Selles samas „kogu järgmise nädala kinni“-lasteaias.
Tuligi nimelt välja, et minu nädalalõpu-paanika oli täiesti asjatu, tegemist oli ühe suurejoonelise naljanipuga. Närvikulu oli muidugi kopsakas, aga sama suur oli ka kergendus kui BB täna lasteaia väravast sisse astus. Selline rongaema olengi.
Samas, kui pärast väikevennaga tehtud pargiringi taas lasteaiast möödusin, piilusin läbi põõsa hoovi ja süda sulas nähes kui hoogsalt suur õde paariskiige peal üles-alla käis, müts mõnusasti silmadel. Vankris krääksuva venna ja närvilise mamma kannul mööda pargiteed „sinna poole!“ loivata poleks grammigi parem olnud.
Minul aga kadus süütunne selle pärast, et ma suure õe niiviisi eemale lükkan. Tal on ju lasteaias hea ja huvitav, küll me õhtutundidel omavahelised helluse-arved ka õiendame.
Ja tänu kõigele sellele krääksus ehk ka vend vankris vähem ja mamma polnud üldse närviline. Läks teine hoopis ja istus koos raamatuga pargipingile ja mõtles, et kui väga ta ka ei nutaks taga seda kuuma suve, millest ta seekord tahtmatult põgenes, on ikka ütlemata mõnus istuda kapuuts peas, nina karges sügishommikuõhus massiivsete kastanipuude all ja kuulata, kuidas kastanid heledate plaksudega lootusrikkalt parema tuleviku poole hüppavad. No niisugused lõõgastunud mõtted kippusid hoopis pähe seal viluvarjus venna vankrit kiigutades ja palju karmimatest saatustest lugedes*.
Nüüd oleks kohane muidugi kirjutada ära ka see plaanitud lasteaia-postitus, aga ega mul vist eriti midagi öelda ei olegi.

Lasteaia aia taga
Lasteaia aia taga

Peale selle, et meil õnnestus BB eelmine nädal lasteaeda (või õieti sõime) harjutada. Täna käib veel pooliku päeva, aga homsest hakkab täismäng – üheksast neljani. Lasteaed on nüüd kohe meie maja taga, tuleb vaid õueuksest välja astuda ja kaks korda vasakule keerata. Äärmiselt mugav, muidugi. Kuigi, kui talv peale tuleb ja põõsad hõredamaks jääma hakkavad, pean meeles pidama, et ma ise õues käies teatud aegadel teiselt poolt maja liiguks – et BB ei peaks kiikumist katkestama ja „mamma-mamma“ hüüdma hakkama.
Lasteaed ise tundub kuidagi hubasem ja kodusem (et mitte öelda kitsam ja kulunum) kui see, kus BB varem käis. Lasteaiatädid on mõnusad, vahetud ja kenad, aga konkreetsed. BB grupp on vist küll natuke suurem kui varem ja ta on oma grupi üks vanimaid – enamik tüüpe alles roomab ringi ja räägib vaid mõne sõna. See mind eriliselt ei rõõmusta, sest lootsin muidugi, et ta saab lasteaias tugeva saksa keele praktika – lapsed õpivad teistelt lastelt ikka kõige kergemini – aga praegu paistab, et tal seal vaid paar kõnevõimelist kodanikku ongi. Samas, ega see maailma lõpp ka ei ole. Küll siin elades see saksa keele praktika tuleb nii, et ei saa arugi.
Esialgu on BB ise ka alles üks korralik Häbelikkuse Helgi seal – ei tegevat suud eriti lahti ja pole veel kellelegi kanniga virutama läinud. Noh, viimase üle on kahtlemata hea meel, aga mõne kobedama Iida või Aadaga võiks ju ikka jutuotsa üles võtta…
DSC_1070
* Lugesin Kiran Desai „Kaotuse pärandit“. Ja tegelt oleks ühtteist öeldagi selle kohta, aga las jääb mõneks teiseks korraks.

September 8 ehk suured kunstnikud

Kuulge, kui homme keegi juhuslikult Dresdenis on ja tahab kõrget kunsti kaeda – ärge minge rohelisse võlvialusesse või Zwingerisse, tulge hoopis rahvusvaheliste naiste maalinäituse avamisele.
Sest meil on mõned päris osavad daamid seal seltskonnas. Ja siinpuhul ei pea ma harukordselt üldsegi mitte ennast silmas. Peamiselt selle pärast, et seekord meeldib mulle minu kolmest maalist ainult üks.
“See üks on muidugi selline, et pane või Kumusse,” ütleb autor tagasihoidlikult.

Tallinn Skyline
Tallinn Skyline

Aga et ei jääks ekslikult mulje, et ma meie pere ainuke akrüülidega plökerdaja olen, siis siia ka pilt BB esimesest maalist (mille, tõele au andes, mina viimistlesin).
BB esimene maal
BB esimene maal

September 7 ehk üksikema

Olin juba plaaninud, kuidas ma kirjutan nädalavahetusel hästi imala postituse sellest, kui hästi meil kõik läheb ja kuidas BB superilusti lasteaias käib ja kui äge lasteaed on ja kui mõnus on, et lapsele jälle lasteaias meeldib ja kui hea on, et laps lasteaias on ja…, kui Härra saabus koju parima teatega üldse. Jah, arvasite ära – lasteaed paneb reedel pausi ja on lisaks sellele ka kogu järgmise nädala kinni.
O N
J Ä R G M I N E
N Ä D A L
K I N N N N N N N N N N N N N N N N I
Tõenäoliselt tegin umbes sellist nägu:
????????????????????????????????????
Kuigi lootsin veel tükk aega, et Härra teeb minu närvide kulul lihtsalt kohatut nalja.
Aga ei, lasteaed suletakse täna õhtul ja avatakse viienda oktoobri hommikul.
Viies oktoober on ühtlasi ka see kuulus päev, mil Härra peaks kõik oma eelmise semestri koolikohustused kaelast ära saanud olevat. Muidugi olin kenasti lubanud, et nii kaua kui tema oma koolitöid kirjutab, olen mina rõõmsalt poole kohaga üksikema. Mis see siis ikka ära ei ole, pooled me lapsed käivad ju pool päeva lasteaias niikuinii.
Nüüd aga kukub nii välja, et suurema osa päevast on meil allameetriseid kodus kaks korda rohkem kui ülemeetriseid. Sest hommikul pakib teine ülemeetrine asjad kokku, ei võta kaasa ühte allameetrist, nagu unistatud sai, ja läheb nii kauaks kui võimalik raamatukokku, et vähegi vaikust ja keskendumisvõimet leida, ning tuleb sealt pärastlõunal täpselt nii kauaks koju, et kontrollida, mitu üle- ja allameetrist siin on, ja läheb jälle. Seekord üüriraha teenima. Ning selleks kulub aega nii palju, et järgmine kord näeme teda jälle siis, kui ta raamatukogukotti pakib.
Peale surutud üksikemadus tähenda aga muuhulgas seda, et kuigi ma ei jõua kaks korda nädalas põrandaid imeda, pean jõudma kaks korda päevas ühte preilit vannitada ning pärast preili iga liigutust vannitoapõrandalt ja pesukorvist kuuskümmend väikest vidinat üles korjama, oma kella pesumasina tagant ära tooma ja kraanikausi kildudest puhastama.

Kolm ühes: nr 1 kukub kohe kraanikaussi kildudeks, nr 2 kukub kohe pesumasina taha, nr 3 lendab suure kaarega üle vannitoa ja selle sisu lõpetab põrandal ja musta pesu korvis.
Kolm ühes: nr 1 kukub kohe kraanikaussi kildudeks, nr 2 kukub kohe pesumasina taha, nr 3 lendab suure kaarega üle vannitoa ja selle sisu lõpetab põrandal ja musta pesu korvis.

Aga mida ma vingun, eksole, ise ma siin ju kuulutasin juba, et elu kahe väikelapsega on võimalik. Noh, ma endiselt arvan, et on. Lihtsalt see elu ongi selline, et midagi muud ei ole. Või noh, et on kaks allameetrist ja veeuputus: meilid kogunevad ja jäävad vastamata, blogis haigutab tühjus, külmkapp tühjeneb, pakisupivaru väheneb, kuivatit ootava pesu hunnik seisab ukse kõrval ja ei saa kuidagi keldrisse mindud, prügikotid paisuvad…
Selle asemel ajan ühte potile ja vahetan teise mähkmeid, korjan üles maha pillatud mänguasju ja kasutatud salvrätte, keedan muna ja pakun tissi, jooksen ühe pidžaama käes mööda majapidamist ja kussutan teist tuttu, …
Eile olime kodus kolmekesi vaid pool päeva, aga läks nii, et kuna RSS on parajasti jälle (või ikka?) üsna nohune ja lõrisev ning vajab seetõttu palju süle- ja tissiaega, on mul üsna raske sel esimesel pidevalt silm peal hoida. Seepärast leidsin näiteks oma jalakreemituubi sisu vannitoa kahhelkivide vahele pigistatult, oma kehakreemipurgi korgi killud mööda vanni ringi ulpimas, Miki ja Kupi sajas erinevas poosis kleepsudena elutoapõrandalt ja sofa pealt… Lisaks kõigele sellele sain loa tund pärast seda kui olime BBga duši alt (sest sellega saab kiiremini kui vanniga) tulnud, BB ikkagi vanni pista – tema jalatallad ja sääred olid punase vildikaga ühtlaselt ära värvitud. Siinkohal pean kiitma tema põhjalikkust – valget nahka polnud enne põlvi mitte kriipsugi näha, isegi varbavahed olid üle käidud!
Tegelt ma ei ole pahane, et ma oma lastega aega saan veeta. Nad meeldivad mulle väga. Isegi korraga. Isegi siis kui neist üks on põlvini punane ja annab värvi ja teine röögib lihtsalt selle pärast, et talt kakamähe ära võeti.
Aga olen pahane, et tõmmati vesi peale minu plaanile järgmine nädal ühe veeretatava lapsega parkides ja kohvikutes käima hakata, et kohtuda dresdenlastega, keda hirmsasti juba näha tahaks. Ja olen pahane, et mult võeti ära see vähene aeg, mil ma ilma tolmuallergiku kohalolekuta tolmutada saan ja nii asju ühest kohast teise tõsta, et need kohe kolmandasse kohta ei rända või katki ei lähe. Ja et mul ei jää aega otsida mõnusaid toiduideid ja retsepte ning korralikult kogu perele maitsvaid toite vaaritada.
Niisiis – ärge pahandage, kui ma jälle siia mõnda aega ei satu või teie meilidele ei vasta. Üritan kuidagi üksikvanemana ellu jääda, viies oktoober terendamas silme ees. Pärast seda on Härral nädal aega puhkust ja lasteaed jälle lahti. Vaatame, mis vabandusi ma siis leian, et ma jälle mitte midagi ei jõua…

September 6 ehk kolin ära koju

Blogi vaikusenädal möödus arusaadavalt kolimise tähe all. Diivaneid ei olnud küll vaja tuppa tassida ja kappe kokku kruvida, aga no sama hästi oleks võinud olla. Vähemalt peapööritus on umbes sama tõsine ja kõik nurgatagused on läbi käidud. Õnnetuseks on küll nii, et kui “päris kolimise” puhul oleks kõik nurgatagused ka ainult vajalikke ja puhtaid ja terveid asju täis topitud, siis nüüd on igal pool segamini hunnikud asjadest, mis mingit moodi justkui kokku kuuluvad. Nädala jooksul on kirgastunud vajadus kogu majapidamise põhjalikuks suurpuhastuseks ja minule oleks vaja välja kirjutada vähemalt nädal üksi palmi all või kinnises ruumis.
Viimase osas leppisime Härraga kokku, et ma ei hakka praegu arsti otsima, kes sellise retsepti kirjutada saaks, vaid lähen korra päevas nii endast välja, et saan loa midagi visata. Soovituslikult midagi sellist, mis ei purune ja nõua seega järjekordset külastuskäiku sinna tarbekaubapoodi, mille katalooge olevat läbi ajaloo prinditud rohkem eksemplare kui piiblit.
Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et oma raskelt kätte võideldud lapsehooldustasu uute kööginõude peale raisata. Aga tegelikult peaksin neid üksikuid hetki, mil on võimalik kahe lapse kõrvalt teha muud kui olla kahe lapse päralt, kulutama koristamisele ja küürimisele ja toidu- ning rõivapoodide külastamisele, mitte meie koduste tarbekaubavarude täiendamisele.
Koristamine ja küürimine on erakordselt päevakohased seepärast, et minu kui korraliku koduperenaise suureks rõõmuks ja rahuloluks on ühele meist neljast diagnoositud tolmuallergia, millega kaasnevad sügelevad ekseemid õnnaldes, mida on mõnus verele kratsida* ja mistõttu tuleb tolmuimeja võtta kätte nii sageli kui nõrk muskel vähegi lubab. Rõivapoodidega on häda seepärast, et MUL EI OLE MITTE MIDAGI SELGA PANNA.
Vabandust, ei tahtnud röökida, aga no mitte ei saanud ka ilma – nagu teate, mul on Härra luba korra päevas endast välja minna, võin seda vabalt ka siin praktiseerida. Kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis viskasin täna küll ühe tarbeeseme puruks, mida sealt tarbekaubapoest saab, mille katalooge olevat läbi ajaloo prinditud rohkem eksemplare kui piiblit.
Sellise kahtlase fakti kordamisega täna lõpetangi. Varsti on juba uus päev ja uus luba endast välja minna. Hurra!
Ahjaa, siiski – rääkides mõtteutest faktidest ja asjade loopimisest. Nutella olevat teinud avaliku pöördumise, sest nad läksid lõpuks nii endast välja seepärast, et kõik nende nime valesti hääldavad. Pöördumises puristati tigedalt ja pisarsilmi, et nad ei ole “nut-ella” (“nut-ell-ah”) vaid “nju-tellu” (“new-tell-uh”). Selle peale ei oska muud kui minna ja omale üks NUT-ellavõileib vorpida. Lollid!

*Sellel teemal ehk elu võimalikkusest tolmuallergikuga võib pikemat postitust oodata kohe kui ma selles osas vähe kogemusi olen kogunud.

September 5 ehk suvi Põhja-Eesti väikelinnas

Meie mõnus lusti täis suvi Põhja-Eesti väikelinnas hakkab nüüd läbi saama.
DSC_0467
Juuksed on vahepeal pikaks kasvanud ja kummikud parajaks saanud, kõhubeebist on saanud väike venna ja mässud on jäänud temale, eesti keel on mugavasti suhu saadud ja isegi mõned uued laulud on repertuaaris.
Vanana ja vanaisa on kahju maha jätta ja kes teab, millal jälle nii palju multisid ja jäätist saab.
DSC_0511
Ometigi on ka hea meel minna. Tagasi oma koju, oma Papa juurde, omale ja opale lähemale.
Minul on hea meel, et nägin kõiki, kes meie jaoks aega võtsid, et hoolimata suurest kõhust ikka Pärnusse veeresin, et ma end ikka käsile võtsin ja stuudiosse läksin, et kera lasta üles pildistada ja et ma väikse venna sünniks paremini valmis olin kui ma arvasin.
0272_Piret - Copy
Tegelt ei ole isegi kahju, et meetrit täis ei saanud. Mõnest teisest asjast on küll, aga las nad praegu jääda.
DSC_0930
Nii me siis jälle tagasi läheme – üks silm nutab, teine naerab.