September 3 ehk rinnapiimalapse juurest eemal

Keskmise perekooli-foorumi-ja-ooteruumi-brošüüri-emana tean, et mitte mingil tingimusel ei tohi rinnapiimalapsele pudelit eemaltki näidata. Nii kui näitad, nii ta rinda enam ei puudu. Kõik, sellega on lõpp. Pidu läbi, pumpa-pumpa või osta aptamille.
Mõned päevad tagasi oli aga nii, et pidin BB kaenlasse võtma ja suurlinna minema, jättes sealjuures RSS teadmata ajaks kus seda ja teist. Julm, aga pole midagi teha, mul on kaks last ja vahel on nii, et mõlemat ei saa korraga kaenlasse võtta.
Muidugi pumpasin enne väikelinna külmkapi rinnapiima täis ja jätsin RSSi koos ebavajalikult detailsete juhtnööridega kõige usaldusväärsematesse kätesse.
Ka lugesin enda ärevuse suurendamiseks enne veelkord üle perekooli foorumi ja ooteruumi brošüüride vastavasisulised hoiatused.
Brošüür kirjutas: „Kui soovite toita last ainult rinnaga, kuid peate andma talle ajutiselt piimasegu või väljalüpstud rinnapiima, kasutage esimese 4-6 elunädala jooksul toitmiseks lutipudeli asemel lusikat, tassi või imetamise abivahendeid.“
Pudel ei ole imetamise abivahend, eks? Ja nelja-kuni-kuue elunädala jooksul tähendab, et kolmenädalased kaasa arvatud, eks?
Õudus, millega vaatasid mind Kõige Usaldusväärsemad Käed, kui üritasin seletada, et last peaks lusikast või tassist toitma, tähendas, et pudel tuleb, saagu mis saab.
Siiski, lugesin ikka muid ekspertmanitsusi kah. Need ütlesid, et lutipudelit ei tohi rinnalapsele anda imemistehnilistel põhjustel. Kuna pudelist saavat piima kergemini kätte kui rinnast, hakkavat laps kärmelt mõtlema, et küll oleks tore kui saakski ainult pudelit lutsida, see rind pole pooltki nii mõnus (khm).
„Kui kasutada pudelit regulaarselt või pika aja jooksul, hakkab laps üsna kiiresti ootama järgmist pudelit ja ei viitsi enam rinda nii hästi tühjendada. Pikema aja vältel võib see viia selleni, et laps lihtsalt loobubki rinnast. Tavaliselt toimub see nii kavalalt, et emad ei saa arugi – laps hakkab oma käitumisega lihtsalt rohkem ja rohkem näitama, et ootab pudelit ja emad arvavad, et nende piimal on midagi viga. Tegelikkuses on küsimus imemistehnika erinevustes.“
Oluline oli muidugi hinnata, kas meie teadmata pikkusega äraolek kuulub „regulaarse“ või „pika aja“ alla, aga kõik allikad, kes selle osas midagi öelda julgesid, ütlesid muidugi, et kõik „oleneb lapsest ja asjaoludest ja kuuseisust“. Viimast oleks muidugi saanud lihtsasti kontrollida, aga esimese kahega on siiski katse-eksitus-meetod kõige täpsem. Seega ei jäänudki muud üle kui riskida. Või noh, katse-eksituda.
See muidugi tekitas omakorda ärevust. Kuniks keskendusin korraks sellele kohale, kus seletati, et „emad ei saa arugi /…/ arvavad, et nende piimal on midagi viga.“ Niisiis, ei ole oluline faktor mitte imemistehnika erinevustes. Oluline faktor on ema. Kui ema oma ärevat tissi jälle pakub ja ei saa arugi kuidas laps talle pähe istub ja justkui „pudelit nõuab“ (loe: streigib järjekordse imemistehnika muutmise vajaduse vastu), siis ei saagi last tagasi rinnale. Aga mis siis kui mina lasen lapsel targem olla? Mis siis kui mina ei anna järele vaid lasen lapsel nii kaua streikida kuni tema lõpuks järele annab (targem, eksole?) ehk jälle imemistehnikat muudab ja tissiga nõus on. Nägemist, meie uus pudel?
Igal juhul kustutasin sellega igasuguse ärevuse ja kukkusin katse-eksitama.
Jõudes tagasi oma 3-nädalase rinnapiimalapse juurde, küsiti kohe tissi ja võeti see tänulikult vastu. Ei mingit pudeliigatsust.
Paar päeva pärast edukat tissitamist läksin lausa nii bravuuri täis, et minu lubadusest „kord päevas ilma silikoonita“ kukkus praktikas välja hoopis „igal võimalusel ilma silikoonita“. Eile toitsin abivahendiga kaks korda, ülejäänud aja sõi RSS otse.
Mis ma selle kõigega öelda tahtsin – noored emad, ärge laske end ära hirmutada. Ettevaatlik tasub olla muidugi. Muidugi tasub. Aga sama palju on kinni meie oma suurtes peades ja ärevustes kui nendes pisikestes kodanikes ja nende imemistehnikates.
Endiselt – barrikaadidele!
Siinkohal pean muidugi tunnistama, et meie „teadmata aeg“ kujunes 14-tunniliseks ja lisaks on RSSi näol tegemist noormehega, kes on esimese elukuu jooksul söönud juurde pool oma kehakalust ja lisanud pikkusele üle kümne protsendi. Ei ole vist eriline pirts toituja.

Dude, kus mu tiss on!?
Dude, kus mu tiss on!?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s