September 6 ehk kolin ära koju

Blogi vaikusenädal möödus arusaadavalt kolimise tähe all. Diivaneid ei olnud küll vaja tuppa tassida ja kappe kokku kruvida, aga no sama hästi oleks võinud olla. Vähemalt peapööritus on umbes sama tõsine ja kõik nurgatagused on läbi käidud. Õnnetuseks on küll nii, et kui “päris kolimise” puhul oleks kõik nurgatagused ka ainult vajalikke ja puhtaid ja terveid asju täis topitud, siis nüüd on igal pool segamini hunnikud asjadest, mis mingit moodi justkui kokku kuuluvad. Nädala jooksul on kirgastunud vajadus kogu majapidamise põhjalikuks suurpuhastuseks ja minule oleks vaja välja kirjutada vähemalt nädal üksi palmi all või kinnises ruumis.
Viimase osas leppisime Härraga kokku, et ma ei hakka praegu arsti otsima, kes sellise retsepti kirjutada saaks, vaid lähen korra päevas nii endast välja, et saan loa midagi visata. Soovituslikult midagi sellist, mis ei purune ja nõua seega järjekordset külastuskäiku sinna tarbekaubapoodi, mille katalooge olevat läbi ajaloo prinditud rohkem eksemplare kui piiblit.
Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et oma raskelt kätte võideldud lapsehooldustasu uute kööginõude peale raisata. Aga tegelikult peaksin neid üksikuid hetki, mil on võimalik kahe lapse kõrvalt teha muud kui olla kahe lapse päralt, kulutama koristamisele ja küürimisele ja toidu- ning rõivapoodide külastamisele, mitte meie koduste tarbekaubavarude täiendamisele.
Koristamine ja küürimine on erakordselt päevakohased seepärast, et minu kui korraliku koduperenaise suureks rõõmuks ja rahuloluks on ühele meist neljast diagnoositud tolmuallergia, millega kaasnevad sügelevad ekseemid õnnaldes, mida on mõnus verele kratsida* ja mistõttu tuleb tolmuimeja võtta kätte nii sageli kui nõrk muskel vähegi lubab. Rõivapoodidega on häda seepärast, et MUL EI OLE MITTE MIDAGI SELGA PANNA.
Vabandust, ei tahtnud röökida, aga no mitte ei saanud ka ilma – nagu teate, mul on Härra luba korra päevas endast välja minna, võin seda vabalt ka siin praktiseerida. Kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis viskasin täna küll ühe tarbeeseme puruks, mida sealt tarbekaubapoest saab, mille katalooge olevat läbi ajaloo prinditud rohkem eksemplare kui piiblit.
Sellise kahtlase fakti kordamisega täna lõpetangi. Varsti on juba uus päev ja uus luba endast välja minna. Hurra!
Ahjaa, siiski – rääkides mõtteutest faktidest ja asjade loopimisest. Nutella olevat teinud avaliku pöördumise, sest nad läksid lõpuks nii endast välja seepärast, et kõik nende nime valesti hääldavad. Pöördumises puristati tigedalt ja pisarsilmi, et nad ei ole “nut-ella” (“nut-ell-ah”) vaid “nju-tellu” (“new-tell-uh”). Selle peale ei oska muud kui minna ja omale üks NUT-ellavõileib vorpida. Lollid!

*Sellel teemal ehk elu võimalikkusest tolmuallergikuga võib pikemat postitust oodata kohe kui ma selles osas vähe kogemusi olen kogunud.

Advertisements

2 thoughts on “September 6 ehk kolin ära koju

  1. Elu tolmuallergiaga on võimalik, kuigi oleneb muidugi raskustasemest, et kui võimalik täpselt. Üks mu tolmuallergikust sõber teeb näiteks puutööd, aga peab lihtsalt meeles pidama, et enne rohud sisse võetud saavad.

  2. Oojaa, ma tean seda tunnet, olen ka oma frustratsiooni nõude peal välja elanud. Aga minu mäletamist mööda ei läinud ükski neil hetkedel katki. Mõningaid muid asju olen ka pildunud.
    Ja elu tolmuallergikuga on täiesti võimalik ka siis, kui ei küüri lakkamatult. Kuigi olen Kariniga nõus, et kõik oleneb raskusastmest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s