September 9 ehk lasteaialaps

Teate, kus BB praegu on? Jep – lasteaias! Selles samas „kogu järgmise nädala kinni“-lasteaias.
Tuligi nimelt välja, et minu nädalalõpu-paanika oli täiesti asjatu, tegemist oli ühe suurejoonelise naljanipuga. Närvikulu oli muidugi kopsakas, aga sama suur oli ka kergendus kui BB täna lasteaia väravast sisse astus. Selline rongaema olengi.
Samas, kui pärast väikevennaga tehtud pargiringi taas lasteaiast möödusin, piilusin läbi põõsa hoovi ja süda sulas nähes kui hoogsalt suur õde paariskiige peal üles-alla käis, müts mõnusasti silmadel. Vankris krääksuva venna ja närvilise mamma kannul mööda pargiteed „sinna poole!“ loivata poleks grammigi parem olnud.
Minul aga kadus süütunne selle pärast, et ma suure õe niiviisi eemale lükkan. Tal on ju lasteaias hea ja huvitav, küll me õhtutundidel omavahelised helluse-arved ka õiendame.
Ja tänu kõigele sellele krääksus ehk ka vend vankris vähem ja mamma polnud üldse närviline. Läks teine hoopis ja istus koos raamatuga pargipingile ja mõtles, et kui väga ta ka ei nutaks taga seda kuuma suve, millest ta seekord tahtmatult põgenes, on ikka ütlemata mõnus istuda kapuuts peas, nina karges sügishommikuõhus massiivsete kastanipuude all ja kuulata, kuidas kastanid heledate plaksudega lootusrikkalt parema tuleviku poole hüppavad. No niisugused lõõgastunud mõtted kippusid hoopis pähe seal viluvarjus venna vankrit kiigutades ja palju karmimatest saatustest lugedes*.
Nüüd oleks kohane muidugi kirjutada ära ka see plaanitud lasteaia-postitus, aga ega mul vist eriti midagi öelda ei olegi.

Lasteaia aia taga
Lasteaia aia taga

Peale selle, et meil õnnestus BB eelmine nädal lasteaeda (või õieti sõime) harjutada. Täna käib veel pooliku päeva, aga homsest hakkab täismäng – üheksast neljani. Lasteaed on nüüd kohe meie maja taga, tuleb vaid õueuksest välja astuda ja kaks korda vasakule keerata. Äärmiselt mugav, muidugi. Kuigi, kui talv peale tuleb ja põõsad hõredamaks jääma hakkavad, pean meeles pidama, et ma ise õues käies teatud aegadel teiselt poolt maja liiguks – et BB ei peaks kiikumist katkestama ja „mamma-mamma“ hüüdma hakkama.
Lasteaed ise tundub kuidagi hubasem ja kodusem (et mitte öelda kitsam ja kulunum) kui see, kus BB varem käis. Lasteaiatädid on mõnusad, vahetud ja kenad, aga konkreetsed. BB grupp on vist küll natuke suurem kui varem ja ta on oma grupi üks vanimaid – enamik tüüpe alles roomab ringi ja räägib vaid mõne sõna. See mind eriliselt ei rõõmusta, sest lootsin muidugi, et ta saab lasteaias tugeva saksa keele praktika – lapsed õpivad teistelt lastelt ikka kõige kergemini – aga praegu paistab, et tal seal vaid paar kõnevõimelist kodanikku ongi. Samas, ega see maailma lõpp ka ei ole. Küll siin elades see saksa keele praktika tuleb nii, et ei saa arugi.
Esialgu on BB ise ka alles üks korralik Häbelikkuse Helgi seal – ei tegevat suud eriti lahti ja pole veel kellelegi kanniga virutama läinud. Noh, viimase üle on kahtlemata hea meel, aga mõne kobedama Iida või Aadaga võiks ju ikka jutuotsa üles võtta…
DSC_1070
* Lugesin Kiran Desai „Kaotuse pärandit“. Ja tegelt oleks ühtteist öeldagi selle kohta, aga las jääb mõneks teiseks korraks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s