Oktoober 17 ehk suhteline vaikus

lugesin hiljuti, et minu kunagine lemmikartist mängib lähiajal minu läheduses. Võtsin teadmiseks. Läksin eluga edasi.
Mõned nimetavad seda mandumiseks, mõned muutunud prioriteetideks.
Muus osas on praegu nii, et vaevu jääb tahtmist arvuti lahtigi teha. Elu toimub kusagil mujal.
A eks ma ikka varsti tunnen jälle huvi selle vastu, et meie elu ebaolulisi seiku siin teiega jagada. Kui mitte muu pärast, siis et kelkida, mis tohutu Elu mul ikka seal “kusagil mujal” toimub.
Ja millalgi, kui jälle arvutiisu tagasi tuleb (mis võib olla üks kõik milline hetk murdsekundi ja poole miljoni valgusaasta vahel), vastan kallite lugejate kirjadele kah. Armas, et te neid ikka saadate!
Nii et mitte muretseda, oleme täitsa olemas. Lihtsalt digitaalselt aeglased.

Oktoober 15 ehk karnivoor

Reedel tähistasime suure mugimisega – sest kuidas siis veel? – äia ja Härra ühissünnipäeva, mis oli… umm… septembris, kõigest seitse nädalat tagasi.
Läksime selleks tähtsaks puhuks (või pigem, sel haledal ettekäändel) kogu suurperega (üheksa täit ja neli vidinat) Aasia toidu buffeerestorani.
Need on siinmail populaarsed. Sellised mõnusad ülbed restoranid, kus kogu personal on selgelt samast ühest Aasias asuvast riigist, kuid mis arvestab kohalikku maitset ja teadmisi või nende puudumist niivõrd, et viskab vaba vasakuga menüüsse kokku kõik, mis vähegi mõnes Aasia riigis toidulauale jõuab.

Kogu kontinent ühes restoranis!
Tahad kimchit või sushit või ports paneer tikka masalat?
Vahet pole!
Meilt sa seda saad!

Meil on üks sarnane mugavusrestoran siin lähedal ka, kus me Härraga ikka armastame käia, kui hakkab tunduma, et me oma tavapärase pitsa-pasta-kartul-pitsa-pasta-dieedil liiga saledaks ära kulume. Sest buffeerestoranis tuleb ju end ikka kogu raha eest ümmarguseks õgida. Ja no, olgem ausad, toidud on ikka nii head ka, et ega teisiti ei saakski.
Seekord läksime aga sellisesse, mis oli kogu ülejäänud perele lähemal ja tsutikene peenem. No nii tsutikene, et esimesel ringil võtsid kõik road ahhetma ja väga raske oli mitte alustuseks kohe kolm taldrikutäit võtta. Minul vähemalt. No nii ilus oli, et võttis kohe pisara silma ja silme ees blinkima. Rõõmsast südametuterdusest rääkimata. A noh, mis siin salata, ma olen viimased nädalad elanud peamiselt selleks, et süüa. Ei tea, kas tegemist on rinnapiima tootmisele kuluvate lisakalorite tagasi söömise vajadusega või lihtsalt vähese ja katkutud ööune varastatud energia kompenseerimisega. Ja ega vahet polegi. Peamine on see, et niikaua kui mul on tissilaps, lähen ilma igasuguse süüdunteta kasvõi kell kolm öösel kartuleid keetma ja näksin sinna kõrvale tahvli šokolaadi, kui tunne on (tehtud, kusjuures).
Teisisõnu – söön nagu loom.
Mis aga loomadesse ja söömisesse puutub, siis selles peenes restoranis oli selline eraldi grill-sektsioon, kus kõik lihasööjad-külalised võisid välja valida, millise armsa elaja liha nad tahaks näksida, selle omale taldrikule laduda, grillmeistrile anda ja ootama jääda, millal küpsetatud elajas lauda tuuakse. Niiviisi pakuti näiteks jaanalindu ja korokodilli ja känguru ja sebra ja haid. Konnast rääkimata. Koera küll ei näinud. Viisakusest ja selleks, et endale kinnitada, et mu käitumine on normikohane, ladusin endale känguru, krokodilli ja sebra kõrvale mõned mahlased lõigud veist* ka. Ja pean ütlema, et kuigi natuke võttis ikkagi kõhedaks, olid kõik täiesti söödavad ja sebra lausa väga hea. Nii et kui keegi ühele teisele kontinendile jahile satub, siis ma võtaks küll kilo sisefileed, aitäh!
zebra
Härra muidugi, tuntud toidupirts, keeldus kõikide loomade lihadest, kes vabalt saja kilomeetri raadiuses ei ela. Kogu laudkonna rõõmuks pakkusin talle siiski avalikult kahvliotsast kõiki rohkem- ja vähemeksootilisi loomi.
“Härra, liha?”
“Ei! Kes see on?”
“Krokodill!”
“EI!”
“Härra, liha?”
“Ei! Kes see on?”
“Sebra!”
“EI!”
“Härra, liha?”
“Ei! Kes see on?”
“Inimene!”
Minu julma nalja peeti nii heaks, et autos teel koju tuletati seda kergelt kõkutades mulle veel kolm korda meelde. Iga kord tuletasin talle meelde, et ma olin ise kohal ja ta ei pea seda mulle ümber jutustama. Sisimas olin aga muidugi äärmiselt rahulolev. Nii hea huumorisoonega karnivoor olengi!

*Mitte, et mul oleks kunagi tekkinud tegelikku ja tõsist tahtmist taimetoitlaseks hakata, aga veiseliha on vaieldamatult põhjus, miks seda juhtunud ei ole. Umbes sama suhe kui Skittles-suhkur.

Oktoober 13 ehk Kochbox

Üks jube hea põhjus, miks see nädal „mul on muud ka teha!“ aktsiooni segas, oli üks teine aktsioon. Selline, mis ei tõstnud pea kohale tolmupilve ja ahastust, vaid elevuse ja plaksutamiskäed.
Nimelt tegi üks kallis lugeja (aitäh-aitäh) meile ühe hüppama ja plaksutama paneva kingituse.
Sellise:
box
Minu valitud kuupäeval saadeti mulle just selline suur roheline karp, milles oli peidus kolm pearoa retsepti ja kõik toiduained, mis mul nende valmistamiseks vaja. Ok, välja arvatud mõned põhiasjad, nt sool ja suhkur, mille kohta saadeti viisakalt kaks päeva varem teade, et palun ole muska ja kontrolli, et sul need olemas on.
retseptid
Teha kästi mul üdini saksalikke roogi, nii et tundsin veel erilist rõõmu, et pidin rinda pistma sellistega, kelle valmistamise peale ma ise ei tuleks. Sest noh nii „Maueltaschen“ (pm raviooli) kui „spätzle“ (pm munanuudlid) kõlavad hirmuäratavalt, ükskõik kui härdalt Härra neid ei küsiks.
Nüüd aga ei olnudki muud kui karp lahti ja kokkama!
kolm1kolm2kolm3
Üritasin hästi tark olla ja reastasin toidud tegemisele selles järjekorras, et viimaseks jääks toit, mis sisaldab kõige vähem kiirestiriknevaid aineid. Ja esimesena tuli käisile võtta hakkliha, sest sellega on mul õõvastavaid kogemusi. Ei, ma ei taha sellest rääkida. Ja jah, ma endiselt armastan hakkliha rohkem kui üks normaalne täiskasvanud inimene peaks.
Niisiis:
1. Švaabimaa veiseliharaviooli praetud sibulate ja rohelise salatiga.
Mässamist tõesti oli. Seda enam, et tegin omal algatusel juurde ka ühe kastme. Lihtsa, pulbrist. Rohkem ei oleks samal ajal suutnud, sest niigi asjad köögis pidevalt lendasid ja näpp otsis paaniliselt, ega ma mingit sammu retseptis vahele ei jätnud. Aga no ilma soosseta Härrale toitu serveerida on umbes sama, mis… umm… no ühesõnaga, parem oli nii.
DSC_1369DSC_1375DSC_1377DSC_1380
Aga soossega või ilma, umbes pooled kööginõud sain ikka ära määrida (ja pärast puhtaks pesta – jei!). Ja kuigi toit sai täiesti hea ja söödav, siis järgmine kord otsin uue sisu sinna ravioolide sisse. Sest noh see… maitea, ei maitsenud nii hästi, et jälle tahaks, hoolimata sellest, et tegemist oli 93% ulatuses minu armastatud hakklihaga. Sibulad, kusjuures, kästi suhkruga praadida ja no said ikka head küll.
2. Seašnitsel Švaabimaa munanuudlite, kooreste šampinjonide ja smooritud porganditega
DSC_1389
No siin oli veelgi rohkem mässamist, sest samal ajal toimus väga palju asju. Väga palju asju. Ja kõik korraga pliidil. Ja sellest hoolimata oli liha enne külm kui teised asjad taldrikule jõudsid. No mis sa teed.
DSC_1392
Aga sellest hoolimata oli tulemus selline, et matsutasime ja mõmisesime nii et naabrid ka kuulsid ja olen nõus juba homme jälle sama sööma. Iga osa eraldi – šnitsel, nuudlid, seened, porgandid – olid lihtsalt… head. Kaheldav on küll, et kas ma tõesti viitsin jälle kõik neli korraga taldrikule saada, aga lihtsamate asjadega kombineeritult kindlasti. Superkraam!
DSC_1395
3. Pastinaagirisotto karamelliseeritud kreeka pähklite, viinamarjade ja Pak Choiga
Sellest roast mul teie õnneks enda tehtud amatöörpilt puudub. Kuidagi unustasin fotoka kööki võtta ja kui toit juba laual oli, ei näinud teine piisavalt fotogeeniline välja, et vaevuda. Nii et peate leppima ametliku reklaampildiga.
risotto
Maitses toit muidugi hästi. Kuigi Pak Choi oli minu isiklikku tagasihoidlikku arvamust mööda vähe liiga murumaitseline. Sama juhtub vahel spinatiga – üldiselt on nagu hea kraam, aga mõnikord tekitab nii võimsalt emotsiooni, et pean minema peeglist kontrollima, ega ma juhuslikult lehm ei ole.
Novot, sellise kauni kujutluspildiga lõpetangi ja ütlen, et oli ikka võimas elamus-kingitus küll! Hea meelega jälle!

Lahtiütlus: Niipalju kui mulle teada, ei ole ei mulle kingituse teinud lugeja ega mina ise kingituse saatnud ettevõttega seotud ega nende poolt ära ostetud. Seega julgen väita, et tegemist ei ole ostetud reklaamiga. Kõik puha heast südamest ja ehedast elamusest.

Oktoober 12 ehk “Sul ei ole seda vaja!”

Järgmine nädal aktsiooni seljataga. Hurraa!
embl
Alustasin, nagu sai juba öeldud, käekottidest ja kapiriiulile saigi ruumi juurde. Lisaks viskasin, ja see tõi peaaegu pisara silma, sealt käekottide vahelt minema ka oma kõige ilusamad ja kitsamad teksapüksid. Teate küll, need, mida kõik edevad naised kapi ülemisel riiulil käekottide vahel hoiavad lootuses, et nad on kunagi jälle nii saledad ja noored, et neid kanda võivad. Minu kõige ilusamatel ja kitsamatel teksapükstel oli aga lisaks sobimatus kohas rebend, mille osas ikka unistasin, et ma suudan selle nii kinni võluda, et see imelik välja näe. Noh, ütleme nii, et võtsin lõpuks mõistuse pähe. Ei ole mul vaja hoida alles mingeid katkiseid pükse, ükskõik kui sümboolselt nad ei üritaks mõista anda, et ma veel loodan oma ilu* ja nooruse peale.
Järgmiseks päevaks sain ülesandeks lahendada ära köögi sisu. Toiduasjad vaatasin juba eelmine nädal üle, nagu te kõik piinlikult täpselt teate, aga kõik nõud ja potid ja pannid ja muud riistad jäid ootele. Oijeerum, oli see alles tuuseldamine! Ja mul oli ütlemata hea meel, et just sel päeval otsustasid Oma ja Opa ja Liisa ja Luukas meile sõita, et BBle pargis lennukit teha ja temaga peitust mängida. Sest köök võib meil väike olla, aga küürimist oli seal rohkem kui RSS mul BB lasteaiaminutite jooksul teha lubas. Pealegi, lisaks kõikide pindade läikima löömisele oli ju ka kõik asjad teise kohta vaja asetada ja sorteerida välja 6,5 kilo kraami, mida tõesti vaja ei ole.
Ühtlasi tegin ka kindlaks, et jõuluvana võiks rahuga mõnest köögikraamipoest läbi käia (loe: „Tere, IKEA! Tulen sulle varsti külla. Sinu, Koduperenaine“). Veiniklaase on meil näiteks ainult kaks. Ja kruusid on meil kõik erinevast komplektist. Ja koogivormid lendasid kõik uuele elule, sest mida sa küpsetad, kui kook võitleb elu eest, et mitte ahjupõrandale voolata. Ei ole just kena paluda külalistel pea ahju panna, et sealt omale kooki kaapida. Vist.
Päev hiljem võtsin ette kingavarud. Üsna loogiliselt – hooajalised riiulisse, suvised karpi, katkised konteinerisse ja sellised, mis ootavad, et nad mulle jälle meeldima hakkaks või imekombel üle öö parajaks saavad, asüüliotsijatele ja teistele huvitatutele. Kõige ehedam värava löömise tunne tekkis aga siis kui mul õnnestus Härrat veenda, et kolm paari tema jalanõudest, mida ta meie ühise ajaarvamise jooksul (õigusega) jalga pole pannud, väärivad edasist elu prügikonteineris. Härral on nimelt selline hirmus armastusväärne harjumus kõigist oma vanadest asjadest kümne küünega kinni hoida. Isegi siis, kui neis on kuusteist auku, ei ole võimalik hinnata nende originaalvärvi ja neid tuleb mürgituse mitte saamiseks kolmes hermeetiliselt suletud kilekotis säilitada. Sest nende emotsionaalne väärtus on ju nii oluline!
„Mõtle, ma tõin nendega ju osariigi geograafiaolümpiaadilt hõbemedali!“
“Hästi, selle paari jätame…“ (…kuniks mul jälle koristustuhin tuleb, siis kaupleme uuesti).
Ikkagi – 3-1 mulle!
Siis tuli aga 2-0 laiskusele**. Laupäeval õnnestus mul koos BBga läbi vaadata mänguasjad ning tõdeda fakti, et jõuluvanal on ka selles osas võimalik üht-teist ära teha. Sest arusaadavalt lendasid kõik poolikud ja katkised ja mõttetud asjad mänguasjakastist välja. Nüüd on seal asjalood üsna hõredad ja ka joonistus- ja meisterdusvahendid on otsakorral. Viimases osas on mul muidugi ostunimekiri juba tehtud ja jalad kibelevad poeringile minema. Lisaks on kuu lõpus oodata igaaastast lasteasjade kirbukat. Sealt loodan ka mänguasjakasti uusi asukaid leida.
Mis aga veel koristamisse puutub, siis BB suureks rõõmuks võtsime ühiselt käsile ka kõigi tekstiilist mänguasjade pesemise. Et ta seda täiel rinnal nautida saaks, siis tegime hoopis nii, et vedasime esmalt kõik linnud ja loomad ükshaaval või paarikaupa vannituppa. Siis lasime vanni vett täis, BB kontrollis temperatuuri ja ladus õigel hetkel kõik linnud ja loomad vette. Kellel vaja, eemaldati enne särgike või lips. Mõnus oli vaadata kui ennastunustavalt BB oma sõpradega solberdas. Vaatas, et kõik ikka juuksed märjaks teeks ja kaenlaalused hästi puhtaks peseks. Pesid! Ainult teoga oli jama, sest me kumbki ei suutnud välja mõelda, kus teo kaenlaalused täpselt olema peaks. Aga sest polnudki lugu, sest hiljem läks tigu koos kõigi teistega ka pesumasinasse paarile kiiremale ringile.
Kusjuures paningi julmalt kõik 60-kraadisesse vette hulpima (sest tolmulestad väidetavalt vähemaga ei hävi), isegi need, kelle sildil karmilt “40*C ja mitte grammigi rohkem!” kirjas oli. Seni pole keegi kaebust kirjutanud. Ja kuivasid nad ka kõik tänaseks juba ära.
Niisiis, jäi tänaseks lahendada kolm korralikku hunnikut: üleriided, sh mütsid-sallid-kindad ehk väga temaatiline kui õues on vastikvastikvastik; fotod, sh digitaalsed ehk küll on tore, et täna on jälle „ein Kind ist wie kein Kind“-päev (ehk BB läks Oma ja Opa ja Liisa ja Luukase juurde), sest selleks kulub aaa-aasta; ja tühjad karbid-kastid, mis ootavad kunkus, et mul just sellist suurust ja kuju ja välimust vaja oleks mingil puhul.
Esimese ja viimasega olen praeguseks valmis saanud aga keskmine… noh, keskmisega tegelen siin veel täna niipalju kui hetkel õndsalt magav RSS lubab, aga tõenäoliselt jääb suur osa tööst ka novembrit ootama.

Niisiis, kogu seni läbi vaadatud asjade nimekiri:
1) paberipahn (dokumendid jms)
2) keeleõppematerjalid
3) riided
4) retseptid
5) õmblus- ja käsitööasjad
6) raamatud
7) lauamängud
8) majapidamisvahendid (puhastusvahendid ja kõikvõimalikud pabertooted ja küünlad ja tikud jms)
9) laste kraam (mis ootab kasutussevõttu)
10) pudi-padi (ehted, prillid, pastakad, tšekid, kliendikaardid, piletid jms)
11) muusika
12) ravimid
13) toit
14) käekotid
15) kööginõud ja –riistad
16) jalanõud
17) mänguasjad
18) fotod
19) tühjad kastid ja karbid
20) üleriided ja mütsid-sallid-kindad

Välja olen suutnud kraamida 36,5 kilo, kusjuures juhib endiselt „riided“ 8,1 kiloga, millele järgneb „kööginõud ja –riistad“ 6,5 kiloga. Ja 11 kategooriat on veel!

* Mitte, et ma arvaks, et ilu ja saledus mingit moodi võrdelises suhtes oleks. Lihtsalt, et ainult ilusad võivad kanda pükse, mis on neile selgelt number liiga väiksed.
** Või ütleme „mul on muud ka teha!“-le, kui võib sellise hüüdvas vormis grammatiliselt ebakorrektse fraasnimisõna koostada.

Oktoober 11 ehk kõnelused tiigriga

BB /pöördub Härra poole/: „Papa, Suppe essen!“
Härra proovib suppi, kiidab keetjat, küsib: „Und Mama auch?“
BB /pöördub minu poole/: „Mamma, suppi sööma!“

Ja ütlebki tark laps Papale „Löffel“ ja mammale „lusikas“. Ja teeb ilusti vahet eesti keelel ja Deutschil, kuigi vahel ilmub ikka kakskeelseid lauseid kah. Ja kui ma enne arvasin, et need ühesugused sõnad (Suppe-supp, Treppe-trepp, Mütze-müts) hakkavad kindlasti segi minema, siis nüüd tundub, et nendega on just lihtsam. Papa, Suppe essen ja mamma suppi sööma.
Häälikutest lähevad „t“/„tr“ ja „k“ millegipärast vahel sassi. Näiteks on tal „kussad“, mitte „trussad“ ja mõnikord on „sm“ „h“ (ehk Rahmus) või „r“ „l“ (ehk Blita). Kui viimasest on veel võimalik aru saada (sest häälikud moodustatakse samas kohas), siis esimesed tunduvad kuidagi väga mugavad „ma isegi ei viitsi sinna õigesse hääliku moodustamise kohta minna, vaid ajan siinsamas kesksuus asja ära“.
Samas, mida ma ka tean, ma sain foneetika läbi ainult seepärast, et ma ilmekalt sonetti lugeda oskan.
„Let me NOT, to the marriage of TRUE MINDS, admit IMPEDIMENTS!“ Jep, tõusin just kohvilauale püsti ja etlesin imetleva RSSi suureks rõõmuks kõik 14 rida ära. Aitäh, William!
Küll see kakskeelne meil ka üks päev sonette loeb!

Oktoober 10 ehk kurrunurrumõnus vennaarmastus

Eile tegelesid lasteaialapsed muude tegevuste vahele ka voolimisega. BB olevat kõigepealt voolinud ühe suure palli, asetanud selle lauale ja öelnud: „Papa!“ Seejärel vooliti veel üks pall, mis nimetati mammaks ja siis veel üks hästi-hästi tilluke, keda esitleti väikevenna nimega. Lisaks vooliti veel üks Oma ja üks Liisa.
Tädi Kasvataja pärast küsis mult, et kas võib olla, et oli keegi Liisa. Mina aga imestasin hoopis, et Opat ja Luukast ei olnudki. Sest päev varem, kui Oma ja Opa ja Liisa ja Luukas meil külas BBga mängimas olid käinud, olid nimelt Luukas ja Opa need, keda südantlõhestavalt ukse peal hüüdma jäädi.
Lasteaiaukse peal ei olnud aga mingit lõhestamist, oli vaid kurrunurrumõnus vennaarmastus. Väike vend tuli ka nimelt esmakordselt (alles nüüd!) mammale kõhule seotult BBle lasteaiatuppa järgi. Nii kui ma kükitasin, et kallistatav laps jälle põrandale panna, visati käed ümber venna, nägu tema oma vastu ja hakkas üks suurem kurrunurru pihta. Muidugi oli vaja ka kõigile teistele näidata, et see ongi see väikese plastiliinipallipoiss.
Teised tulid muidugi uudistama ka. Üks suuremat sorti* Jonas tuli lausai BB eeskujul väikest meest suudlema. RSS ei pahandanud. No mis sa pahandad, kui sind niiviisi imetletakse, eksole.
Pärast kodus pahandas küll paari asja pärast, aga ka siis oli suur õde kohe platsis.
„Kõik hästi, kallikene… kõik hästi, väike beebi RSS poiss… kõik hästi,“** korrutas suur õde uhkelt ja tõenäoliselt isegi ei oodanud minu sekkumist, et väike beebi poiss juba vait jääks.
Tundub, et BBle on väikesed beebipoisid tõesti meeldima hakanud. Sest ka Tädi Kasvataja ütles, et kuigi BB veel kuigi palju teiste lastega ei mängi („hakkab vaikselt, aga enamasti hoiab veel omaette“), hoolitseb ta väga ühe Maxi eest. Toob tollele mänguasju ja käib aeg-ajalt pai tegemas.

Siia sobiks muidugi mõni värskem õe-venna foto, aga no ei olegi teist võtta kuskilt. Nii et võtan päevakavva täna õhtul natuke pildistada.
Seniks aga:
DSC_0691 (2)

* BB rühma noorim on 11-kuune ja vanim 2 a 5 kuud, ehk on nii väiksemat sorti selle, kes veel ei kõnni, kui suuremat sorti selle, kes enam-vähem BB-vanused on. Nii et ma ei viita üldse Jonase võrdlevale kasvule.
** Kuigi tegemist on arusaadavalt minu peegeldusega, siis olen täiesti veendunud, et ütlen siiski „kõik ON hästi“. Aga, et „kallikene“ nii tihti läbi käib, et see BBle vajalik tundub järele korrata, tuli mulle üllatusena. Armsa üllatusena, muidugi.

Oktoober 9 ehk Booker

Kuigi mul on veel eelmise (ja üleeelmise – khm) aasta Bookeri preemia võiduteos lugemata, ootasin, nagu iga aasta, huviga selle aasta võitja välja kuulutamist. Sest nii kurb kui see ka ei ole, minu ja Bookeri žürii maitse ühtib ikka haruldaselt tihti. Või, ütleme teistpidi – väga vähetõenäoline on, et nende poolt ära märgitud teos mulle mingil tasemel märki ei jätaks. Mitte, et ma kõiki lugenud oleks. Aga noh, julgeks küll, sest halba kraami sealtkaudu minuni veel jõudnud ei ole.
Novot, nii olingi jube elevil kui täna potsataski kirjakasti teade, et – tataradaa –
jälle mina ei võitnud.
Ma ei saa aru. Ma nii intensiivselt unistan sellest ju!
Ei, mis ma lõõbin. Tegelikult tegi ja jättis karbi lahti hoopis see, et võitis „üle 75 tegelase ja kõnelejaga 686-leheküljeline eepos“. Vähe sellest, sündmustikuks on „Bob Marley mõrvakatse 1976. aastal“. Arusaadavalt tahan ma seda lugeda!
Sest… no mis võiks kõlada jaburamalt! Seitsekend viis tegelast! Ei kujuta ette, et isegi 750 leheküljele 75 tegelast ära mahuba, aga 686! Uuh! No ja Bob Marley mõrvakatse. Ausalt! Siuke soundtrack läks kohe peas käima, et hoia ja keela! Siinkohal on muidugi asjakohane öelda: “Ma tean, sa oled Bob Marley ema!
Igal juhul, Jõuluvana, kui sa loed (ja miks sa ei peaks, eksole), siis näe, selle eest olen ma nõus ühe uue sonetti pähe õppima küll:
james

P.S. Kui huvi pakub, siis võin teha ka eraldi põhjalikuma raamatu-postituse. Olen viimasel ajal kuidagi üsna lainel. Võin isegi eraldi Bookeri-raamatu-postituse teha, nii bravuurikas olen lausa.

Oktoober 8 ehk “Sul ei ole seda vaja!”

embl
Täna hommiku tõmbas Härra mulle sildi “käekotid”. Arvestades, et mul oli lisaks plaanis voodilinu vahetada ja pesu pesta ja tolmu imeda ja põhjalikult duši all käia ja kunstiringi jõuda ja õhtusöök kokku küpsetada nende mõne tunni jooksul, mil mul ainult “ein-Kind-ist-wie-kein-Kind” on, ja et ma pärast seda südaööni kahe lapsega pean hakkama saama, siis ohkasin kergendatult. Palju mul neid käekotte ikka on. Noh, oli nii palju, et ma suutsin kõvasüdamlikult viis ära visata. Tegelt, ühe oleks pidanud veel viskama (sest tollel on sangad ja nurgad üsna korralikult ära kulunud), aga no nii kõvaks ei lähe isegi minu süda, sest tegemist on lihtsalt maailma kõige mõistlikuma ja vajalikuma kotiga.
Kirjutama ajendas mind aga hoopis see, mis ma kõikide käekottide põhjadest leidsin. Üks haruldane kollektsioon rohkem- ja vähemväärtuslikku kraami. Paar tšekki viskasin ära ja kasutatud salvrätikuid kusjuures ei olnudki (!!). Olid aga need:
DSC_1328
Oot, las ma näitan korra veel:
DSC_1330
Saate aru? Muidugi saate!
Ja siinkohal on muidugi kohane öelda: “Tere, minu nimi on mis ta on, aga ma olen juba kümme aastat iga päev kasutanud EA 8-tunni kreemi ja ma ei kavatsegi end sellet võõrutada või võõrutada lasta. Ma ei ole sõltuvuses.*”

* Eitamine on võõrutusravi eelfaas, mis võib viidata võõrutusravi vajalikkusele.