November 16 ehk esimene advent

Sellel nädalavahetusel otsustasime teha julge teo ja saata BB pikemalt kohalike Vanade juurde. Kuidagi asjalood sättisid end nii, et Härra tahtis olla Vanade külas laupäeval ja pidi seal olema pool pühapäeva. Mina aga ei tahtnud mitte viimast detsembrieelset nädalavahetust kaks päeva üksi kahe lapsega olla. Ja edasi-tagasi sõitmine on muidugi lollus. Nii läkski, et BB ja Härra jäid ööseks ära ja meie RSSiga saame siin viimase detsembrieelse nädalavahetuse tegusid teha.
Sest, ho-ho-ho, alates selle aasta viimasest detsembrieelsest nädalavahetusest on mu kõik järgmised viimased detsembrieelsed nädalavahetused, kuni päevani mil ma üksi vanadekodus istun ja mu lapsed mulle mu võimalikke lapselapsi enam plutitada ei too, täidetud kellelegi advendikalendri valmistamisega.
See aasta osutusid nendeks „kellegiteks“ BB ja Härra. Ja seepärast oli äärmiselt oluline, et nad mõlemad rohkem kui mõned tunnid kodunt eemal oleks. Eriti hädasti oli jalust ära vaja saada Härra. Temal on nimelt veel nii noor ja agar abikaasa, et too veetis lõviosa laupäevast tassides poest koju joogipudeleid, et neid sorteerida, valida, värvida, pintseldada, mässida ja sättida, et saada tulemuseks Härrale selline kaunis ja maitsev advendikalender:


Ehk siis Härrat ootab üks täiesti imeline ja isetehtud õllesõprade advendikalender.*
Hirmsasti tahaks näidata ka pilte valmimisprotsessist ja joogivalikust (kus on muudki kui pilsnerit), aga ma kahtlustan, et Härra käib aeg-ajalt siia blogisse piilumas, nii et ma jätan need pildid esialgu postitamata. Võin ainult kinnitada, et jooke on seinast seina: 0,33 kuni 1 liitrini; 0% kuni 12% alkoholini; 30-sendistest kuni 4-eurosteni; Härra vanadest lemmikutest pudeliteni, mida ta näinudki ei ole.
BB jõulukalender vajas natuke vähem nokitsemist, sest otsustasin, et tassimine, sorteerimine, valimine, värvimine, pintseldamine, mässimine ja sättimine võib mõnikord ka kellelegi teisele jääda. Tellisin hoopis sellise kalendripõhja:

Taskukesed olid esialgu vaid vatti täis topitud, aga kraapisin need ka juba tühjaks, et BB ei hakkaks seda tegema ja siis ei pettu, et igal pool ainult vatt on. Sellist isetäidetavat varianti eelistasimegi (Härraga koos mõtlesime, et mida ja kuidas) peamiselt seetõttu, et me ei hakka see aasta preilile veel kannatust õpetama. Mitte selliselt. Sest olgem ausad, minulgi oleks raske mitte kõik kotid kohe läbi piiluda.
Selle asemel täidame hoopis iga öö, või noh, khm, laseme päkapikkudel iga öö homse kotikese täita ja siis BBl hommikul üles otsida, milline õige on.
Niisiis jääb kogu täitmisrõõm mulle (või noh, khm, päkapikkudele). Muidugi on meil juba valmis ka kotitäis pisikesi vidinaid, mis sinna sisse annab mahutada. Kommi, arusaadavalt, aga ka kõike muud, mis loodetavasti preilile rõõmu teeb ja huvi pakub.
Kalendri riputan strateegiliselt olulisse kohta – vetsu. Loodan niiviisi hommikuse potilkäimise preilile vähe atraktiivsemaks teha. Sest arusaadavalt ei tõsta ma teda enne kalendrikotikese juurde kui hommikupiss tehtud. Seda nimetatakse tõenäoliselt väljapressimiseks, aga mingi lastevanematele rõõmu valmistav element (kannatus-kasvatuse asemel) peab ju asja juurde jääma.
RSSile me see aasta aga advendikalendrirõõmu ei valmista. Mitte et ta ei oleks seda välja teeninud. Vastupidi. Aga ma ei suuda välja mõelda, mis talle rohkem rõõmu teeks kui lonks tissujooki. Ja mul tõesti ei ole huvi iga hommik rinnale number peale maalida (juskui mul veel vähe lehma tunne oleks).
Eks ma saan pojale ka teistmoodi teada anda, et jõuludeni on jäänud veel üks neljandik (homme) kuni üks saja kolmekümne neljandik (jõululaupäeval) tema senisest elust. Ehk ta väga õnnetu ei ole.
Mina näiteks ei ole õnnetu, et keegi mulle kalendrit meisterdanud pole. Olen hoopis elevil, kuidas BB ja Härra reageerivad ja elan nendele kahele advenikalendrile emotsionaalselt kaasa.
Mulle meeldib teiste üllatamine ja neile rõõmu valmistamine. Seepärast mõtlesin muidugi ka hästi uljalt, et tegelt tahaks hoopis mingi sellise „Random Acts of Kindness“ projektiga hakkama saada, mis ikka jõulude eel hästi populaarsed on (eriti teisel pool ookeani). Nagu muul ajal ei kõlbaks võõraste vastu lahke ja viisakas olla.
Unistasin, kuidas lähen kolm korda nädalas vanadekodusse mutikeste elulugusid kuulama ja neile ajalehti lugema, ja kuidas viin asüülitaotlejate lastele mänguasju ja muudele vaestele sooja suppi. Olin isegi nõus kõik ette juhtuvad kassid ära kammima, kodutud või mitte. Aga sama kiiresti, kui ma jõudsin välja mõelda, mis maailmas ära teha saaks, lendasid sisse vabandused, miks minu kapatsiteet nende ülesanneteni ei küündi.
Selline väike inimene olengi. Ja sellepärast oleksid minu võimalikud heateod ka rohkem sellised väikse inimese „aita vanaproua üle tee“ heateod. Juba jõudsin unistada ka sellest, et teengi omale hoopis heateokalendri, ehk annan igal päeval endale ülesanne üks konkreetne heategu teha. Aga… (siinkohal lendavad sisse vabandused) mine siis nüüd tänavanurgale vanaprouat ootama, eksole…
Nii et leppisin endaga hoopis kokku, et olen lihtsalt heategudeks paremini ette valmistunud ja proovin neid detsembri jooksul nii palju koguda kui saan. Sest õnnetuseks on nii, et ka heateguteks peab kuidagi ettevalmistunud olema. Mündid kerjuse jaoks taskus. Silm lahti nägema, et prügi on kasti kõrvale kukkunud või et vanaproua tõepoolest ootab, et üle tee saaks.
Ja kui õnnestub, siis teen detsembri lõpu poole siin ka ühe kelkiv-inspireeriva postituse sellest mismoodi ja kas mul õnnestus võõrastele inimestele natuke (jõulu)rõõmu valmistada.
Teile aga, kallid lugejad – ilusat esimest adventi ja rõõmsat jõuluootust!

*Siinkohal on kohane meelde tuletada, et alkohol kahjustab teie tervist. Või noh, jooja oma. Alkoholi vaatamine olevat täiesti ohutu.

November 14 ehk biitsepsitest ja pisaratest

Hommikul loendas BB vannitoas venna mähkmeid: „üks, kaks, kolm, neli, viis, null!“
Praegu loendas köögis pähkleid: „vier, fünf, sechs, sieben, acht, neun!“
Vahepeal pistis pea köögi ukse vahelt välja ja hüüdis: „armas venna, armas venna!“
Ja siis räägib köögis edasi: „Kuscheltiere! Raus gehen!  Schue anziehen! Schue anziehen!“
Kakskeelne!
Mina samal ajal valmistasin umbes kolm tundi küpsisetainast. Mul läks mõni nädal tagasi nimelt mikser ju katki. Noh, lihtne oleks muidugi poodi minna ja uus osta, aga kus sa sellega. Seda enam, et korraliku koduperenaisena unistan muidugi sellisest küpsetusabilisest:
kitchenaid
Aga rahakott ei unista sellest mitte ja soovitab pigem midagi säärast:
mixer
Noh, vähemalt pole vändaga.
vändaga
Kuigi kondiaur oleks tõenäoliselt mõistlikum kui odav elektrisööja. AAAAAA-energiaklassist pole vist mõtet 11-eurose masina puhul unistada.
Igal juhul otsustasin üldse mitte unistada ja kituda hoopis Jõuluvanale. Siis otsustab tema rahakott, kuidas meil selle perenaisekorralikkuse ja energiaklassiga on. Jõuluvana, hea mees, lubas muidugi aidata, sest arusaadavalt olen ma erakordselt hea laps olnud. Õnnetuseks on jõuluvana aga teatavasti veel aeglasem kui Omniva ja Deutsche Post kokku. Ja noh, ma võiks ju järgmised neli ja pool nädalat ka ainult poeküpsist süüa ja mitte kooki teha, aga vahel tulevad mul sellised vaprusehood peale ja mõtlen, rind kummis, et mis see üks küpsisetainas siis ikka kokku on segada. Ainult üks suur känakas võid vaja suhkruga segi hõõruda, biitseps pingul.
Kolm tundi ei kestnud taignategu küll ainult seetõttu, et biitseps nõrk on, vaid ka seepärast, et ta pidi vahepeal ühte seitsmekilost kussutama ja ühte vähe raskemat taga ajama ja mängida aitama ja potile tõstma ja kraanikausini aitama ja mänguasju kokku panema ja voodi ära tegema ja kaks meili kirjutama ja mähkmeid vahetama ja suppi keetma. Biitseps tööpuuduse üle ei kaeba. Küll kaebavad seljalihasehakatused, eesotsas õlavöötme ja abaluudevahega, et nemad on täna ületunde teinud, sest seda seitsmekilost oli vaja kõhukotis vedada rohkem kui kolm minutit. Noh, ega see naljajutt ei ole, et mind on massöör pärast mõningast mudimist delikaatselt soovitanud järgmine kord jõusaali ronida, mitte tema mati peale.
Aga sõnakuulmatu nagu ma olen, läksin ma hoopis madratsi peale siruli ja naersin selle jõusaalimõtte peale. Sest naermine on ikka parem kui nutt.
Ja peaaegu kõik on parem kui jõusaal.
Mis tuletab mulle aga sujuvalt meelde, et täna, kahe-lapsega-üksi-neljapäeval ei olnudki ühtegi nuttu ja jonni peale RSSi kõhuvalu, mis peaaegu ei loe. Kui tavaliselt katkun juukseid juba lasteaiagarderoobis, sest üks preili ei luba omale õueriideid panna ja siis edasi õues, sest üks preili ei taha õiges suunas kõndida, kuni selleni välja, et keeran magamistoaukse võtmega lukku* ja istun ise selle taha pisardama, sest laps trambib teisel pool, haavunud ebaõiglusest (õigusega!), kuni lõpuks, kaks tundi pärast uneaega, magama jääb, siis tänane läks ikka eriti ladusalt. Võibolla hakkame kõik kolm ära harjuma sellega, kuidas kolmekesi olla, nii et keegi kadedaks minema ei pea või end saamatuks ei tembelda.
Ainus hetk, mil tundus, et asi võib käest ära minna, tekkis siis kui teel lasteaiast koju, väikevend õlavöötme ja abaluudevahe tassida, BB arvamust avaldas, et ma hoopis teda tassima peaks. Neelasin alla reaktsioonilause „Ma ei saa, vend on ees“ ja ütlesin hoopis, et ma hea meelega võtan ta sülle, aga läheme ennem koju, siis ma saan BBd kohe korralikult kallistada ja sületada, see teeks mulle kohe eriliselt rõõmu. Imekombel see mõjus ja ülejäänud kakskümmend meetrit koduteed oli võimalik läbida kõigest kuueteist minutiga ja ilma igasuguse jonni või virinata. Nagu ka kogu ülejäänud õhtu, ei saa ma jätta rõhutamata.
Saaks iga päev nii! Ja ilma kõhuvaluta!

*Ajaloolise tõe huvides: seda on seni ette tulnud kaks korda ja teisel korral BB enam ei trampinud. Nentis vaid häälekalt fakti, et ta on luku taha pandud ja kasutas võimalust ning mängis kuni tukk peale tuli.

November 13 ehk esmaspäevahala

Esmaspäevad on kõige totakamad päevad. Esiteks olen oma ühe-lapsega-üksi pühapäeval teinud omale uue puhta nimekrija, mis kõik uuel nädalal teha on vaja ja kuhu minna tuleb – sinna poodi seda ostma ja sinna poodi seda ostma ja raamatukokku ja keldrisse ja … ja on saabunud suur ind kõiki asju kohe tegema hakata.
Teiseks on esmaspäeval vabatahtlik keelekursus ja pärast seda maalitund.
Ehk siis, kui ma olen BB lasteaeda saatnud, hommikusöögi ära koristanud, ennast korda teinud, vahepeal kolm korda RSSi kussutanud või tissitanud, magamistoa korda teinud, koti kokku pakkinud, RSSi vankrisse saanud, et minna täitma TO DO listi punkte seitse ja kuussada kolm, siis selgub, et aeg on juba sealmaal, et asjatama ei jõua ja keeletundi on veel vara minna. Ja siis hakkab RSS nutma, sest tal on ikkagi kõht tühjaks jäänd või muidu imelik olla või uni ei tule selle nurga peal hästi ja siis ma koorin ta jälle kombest välja ja käin ja kussutan teda ja mõtlen, et kus minu talvekombe ja saapad küll on, sest õues on ju vahepeal lumi maha tulnud ja siis kammib juba nii sassi, et panen RSSi lihtsalt “korraks käest ära” lamamistooli ja kui ma kunkust tagasi tulen, magab üks mees sügavalt, ilma kombeta toolis…
Ja nii ma jälle keeletundi ei läinudki. Ja TO DO listi punktid seitse ja kuussada kolm jäid ka sujuvalt täitmata.
Selle asemel mõtlesin siis TO DO listi punkte kuusteist ja kakskümmend kolm ehk fotod arvutisse tõmmata ja mõned ka blogisse üles riputada, et te ikka näeksite, et RSS kasvab, aga habet veel ei aja ja et BB on endiselt väike, aga terve ja asjalik.
Ja siis vaatasin neid pilte siit poolt ja sealt poolt ja mõtlesin, et mis küll juhtus! Pärast seda kui uue kaamera sain ja kahte õpikut lappasin ja kiirel kursusel käisin, tekkis nagu tunne, et ma isegi tean teoreetilsielt, kuidas pilte tehakse ja kuidas neid nii teha, et ilus vaadata ka on, ainult natuke vaja veel harjutada ja õpikuid lapata ja harjutada…
Praegu aga on iga järgmine pilt hullem kui eelmine. Pime ja hall või liiga kontrastne või liiga kollane või fookusest väljas või vale nurgaga või veel sada kümme asja. Ja kui ma neid siis ise kuidagi mingis fotoprogrammis “parandada” üritan, läheb asi veel hullemaks, sest mul ei ole aimugi, mida ma tegelt tegema peaks. Noh, uue pildi võtma, õigete seadistustega.
Teisisõnu, järgmine esmaspäev, selle asemel, et kujutada ette, et ma lähen asju ajama või keeletundi, istun hoopis kaameraga maha ja vaatan, kas me saame jälle sõbraks või mitte.
Seniks aga:

DSC_0521

Oeh, kõige tipuks on wordpress nüüd uue kujundusega ja ma ei tea enam, kust neid asju saab teha, millega ma harjunud olen. Ma ei ole enam nii noor, et ma suudaks (loe: tahaks) tehniliste uuendustega kaasas käia. Vihale ajab lihtsalt, et ma jälle enam ei oska.

November 12 ehk töökasvatus

Milline lapsevanem ei oleks kuulnud Maria Montessorist? Milline lapsevanem ei plaksutanud käsi kui Maria ütles, et lapsed tuleb kodutöödele suunata? Eile, kui lasin BBl harja ja kühvli võtta, et enda järelt põrand ära puhastada, mõtlesin, et küll on ikka tore, kui laps ise pühib. Ja siis võtsin harja ja kühvli ja puhastasin põranda ära.
Aga ikkagi… las pühib ise kah. Ja las viib ise prügi kasti, isegi kui ma pean ise pärast prügi üle sorteerima. Ja las nühib ise lapiga peeglid, missiis, et keegi sealt pärast midagi ei näe.
Sest kuidas ta siis õpib kui mitte harjutades.
Mis aga Mariasse puutub, siis tema arvab, et üht-teist võiks 2-3aastane juba osata nii, et ei pea pärast üle käima.

  • Paneb mänguasjad mänguasjakasti. Paneb. Eriti, kui talle öelda. Ja ei pea pärast üle käima. Vahel küll juhtub, et poole kasti panemise pealt tundub, et parem oleks hoopis mängima hakata selle kasti pandava asjaga. Aga see on vist kah selles vanuses normaalne. Lasteaias ja ka külas vahel juhtub, et paneb mänguasjad kasti tagasi siis, kui öelda „nüüd hakkame minema“. Sellises korralikkuses süüdistan kasvatajatädisid.
  • Paneb raamatud riiulisse. Oskab panna küll, aga kodus on raamaturiiul talle natuke ebamugaval kõrgusel, nii et seda tihti ette ei tule.
  • Viib mustad riided pesukorvi. Mõnikord lausa vabatahtlikult. Eriti kui tal piinlik on, et trussad on märjaks saanud.
  • Viskab prahi prügikasti. Pärast seda kui selgeks tegin, et uut kommi enne ei saa, kui vana kommi paber kasti on rännanud, rändavad need kuidagi eriti hästi. Kui midagi muud palun tal prügikasti viia, siis pean pärast ikka ise üle sorteerima, sest millegipärast tunnistab ta ainult ühte meie neljast prügikastist.
  • Toob kütmiseks puid. Noh, olgem ausad, ei too. Aga äkki oskaks, kui oleks põhjust sellist asja õpetada.
  • Katab lauda. Tahab katta küll, aga ega päris kõigile kõik asjad vist pandud ei saa. Ja laud on ikka suht kõrgel ka veel. Nii et reeglina käib see tegevus ikka seltskondlikult.
  • Ulatab mähkmeid ja salvrätte. Ulatab. Ja tihti täitsa iseenese tahtmisest, mitte palve peale. Näiteks märkas hiljuti, et RSS ajas natu piima välja. Hüüdis mulle „RSS, tissujook, tissue!*“ ja jooksis salvrätti tooma.
  • Pühib tolmu siledatelt pindadelt. Ei pühi. Mitte selle pärast, et ei oskaks, vaid selle pärast, et ma ei lase tolmuallergikut tolmu kallale.

Igaks juhuks silmasin üle ka järgmise vanusegrupi oskused (4-5aastased).

  • Toidab kodulooma. Pühapäeviti käivad Liisaga jänestele süüa andmas, aga ma kahtlustan, et tegeliku toidu andmisega tegeleb siiski Liisa.
  • Pühib ära maha loksunud joogi/ toidu. Pühib! Mitte küll alati ja ideaalselt, aga väga tihti on vähemalt tahe minna lapi järele! Selles oskuses treenisid sisse BB esimese lasteaia õpetajatädid. Olen rahul.
  • Koristab mänguasju. Kas see sama ei ole kui „paneb kasti“? Sel juhul – vaata eelmist sektsiooni.
  • Teeb korda oma voodi. Ei ole seda veel õpetanud. Lasteaias võibolla teeb, ei ole küsinud, kuidas neil kord on.
  • Koristab oma tuba. Oleks tal ainult see!
  • Kastab taimi. Jaa! Alati, kui märkab, et mina kastan, siis tahab väga ka kasta. Nii et muidugi olen kannu tema kätte andnud ja ta lille juurde tõstnud.
  • Paneb puhtad nõud kappi. Üks-kaks asja paneb, kui talle ulatada või paluda, aga kogu resti tühjaks ladumiseni on veel aega.
  • Valmistab lihtsamaid suupisteid. Ei ole veel õpetanud. Kuigi muna koorib meeleldi ja banaani ja salatit rebib ja taignast rullib kukleid ja kelloggseid ja piima tahab omale ise valada ja…
  • Pühib köögilaua puhtaks. Söögilaua küll, jah, kuigi pärast pean ikka mina üle käima.
  • Kuivatab nõud. Hmm, peab vist hakkama harjutama. Meil ju niigi vähe klaasikilde põrandapragudes.

Eriti rõõmustas mind aga, et juba kümne aasta pärast peaks mul Maria õpetuse järgi olema kodus üks, kes peseb põrandaid ja aknaid, peseb autot nii seest kui väljast, värvib seinu, käib ostunimekirjaga üksi poes, valmistab iseseisvalt kogu õhtusöögi, saab hakkama kergemate remonditöödega, teeb lihtsamaid parandustöid (nööbi õmblemine, augu paikamine), hoiab väiksemaid lapsi. Sellist oleks küll väga vaja! Kuigi mina võin siis putsad varna riputada nagu jalgpallimaailmas öeldakse. Või noh, öeldi, siis kui ma veel teadsin, mis maailm see on.
Natuke jäi küll kogu selle värgi juures segaseks see, et kas laps peab kõiki neid asju omal algatusel ja äranägemisel tegema? Või siiski ikka korralduse peale ja kokkuleppel?
RSS veel ühtegi kodutööd ei tee. Noh, kui mitte arvestada seda, et ta sunnib mind vannitoapõrandat oluliselt sagedamini pesema kui mul seni kombeks oli. Poiste pepude tuulutamine on ikka mingi täiesti teine maailm. Mõnikord olen igatsenud seda:

Picture 10983

* Millegipärast on „tissue“ sõna, mida BB eelistab öelda inglise keeles. Selliseid on väga vähe. Aga noh, ega „salvrätik“ just mingi mugav ja suupärane värk pole kah.

November 11 ehk hommikusöök väsinud ema moodi

BB, tuntud heatujuärkaja, tammub lai naeratus näol elutuppa, kus mina ägisedes madratsi külgetõmbejõu vastu võitlen ja vennake vaikselt lamamistoolis jalga kõlgutab, kah nägu naeru täis.
BB pöördub venna poole: „Tere hommiksis, RSS!“, pöördub minu poole: „Kommi saada!“
Mina tõstan vaevaliselt küsivad kulmud.
BB: „Mamma, palun kommi. Palun jäätist!“
Mina: „Kumba?“
BB: „Kumba? Jäätist.“
Loivan kööki, leian jäätise, ulatan lapsele.
BB: „Hea jäätis! Pulk jäätis! Nahti!“
Mina: „Kuidas sa küsid?“
BB: „Palun nahti.“
Eemaldan jäätisepaberi. BB asub viivitamatult asja kallale.
„Külm jäätis. Valge!“
Seest on valge noh, peal on pruun šokolaadiglasuur.
Mina: „Hmm… et tea, mis mina küll hommikusöögiks söön? Kah jäätist?“
BB: „Mamma b’naani.“
Noh, küllap peab igas perekonnas olema keegi, kes diabeeti ei jää.
BB närib oma jäätist edasi ja seletab targa näoga: „RSS tohi jäätis. Papa taha šokolaak jäätis.“*
Siis tuleb aga paremale mõttele: „Mamma, BB multi vaata! Multi vaadata!“
Katan diivani linaga. Olen juba õppinud, et seda on oluliselt lihtsam jäätisest puhastada kui diivanit. Istutan BB koos jäätisega linale ja keeran väikevenna näoga õe poole.
BB: „RSS naljata! RSS mõnus!“
Mina, paitan lapse pead ja ütlen hellalt: „BB on ka mõnus.“
BB vaatab mind mõistmatult ja teatab kurjalt: „BB krüguk!“
Oi vabandust.
Lähen teen omale kohvi ja loodan, et jäätis saab enne otsa kui diabeedi-jumal ja/või Härra ärkavad ja märkavad, mis teoksil.

* Millegipärast ei ole „ei“ negatiivsetes lausetes väärt välja hääldamist.