November 3 ehk sügispidu

Ootamatult toimus lasteaias sügispidu.
Ootamatult küll ainult meie jaoks, sest me tõesti ei oodanud seda. Olime küll millalgi septembris kalendrisse märkinud, et novembris midagi oodata on, aga siis… ei jäänud seda ootama. Eelmise aasta sügispeokogemus (loe: mõttetu tuiamine lasteaiaruumides, kiire viiner sinepiga ja laterna lõhkumine enne rongkäiku) ei jätnud palju, mille järele igatsema jääda.
Nii et kui Härra hommikul lasteaiast tulles ütles, et kuule, täna õhtul, kui tema tööl on ja mina BBle järgi lähen, on lasteaia hoovis sügispidu, siis mõtlesin, et… umm… no eks me siis vaatame seda asja.
Kõigepealt vaatasin aga, kuidas väikevennal kõht täis sööta ja siis see vastu enda kõhtu siduda ja tegelt oli hirmsasti vaja postkontoris käia ja teel hakkas jube palav ja tagasitulles jäi kodu ju täitsa tee peale ette ja väikevend ka higistas ja mul on ju ometi nii palju aega, et kodunt läbi käia ja meile õhemad joped selga panna ja… selle aja peale kui me oma õhemate jopedega lõpuks kirpude rühmatuppa jõudsime, ei olnud seal enam ühtegi kirpu. Vähemalt mitte silmaga nähtavat. Maja tagant kostis aga kilkamist ja kisa. Küllap on siis ka jokutavate vanemate lapsed juba pittu viidud, mõtlesin, aga detektiivipilk tabas kirpude garderoobist BB jope. Hmm, ilma jopeta hoovis? Nii soe ju ka ometi ei ole! Tal pole ju kampsunitki!
Minu hämminguhäälitsuse peale poetas garderoobis oma võsukesele jopet selga toppiv torisev ema infokillu, et lapsed on kõik “drüben” ja ebamäärane käeviibe. Ei suutnud seda küll uskuda, aga läksin siiski maja taha jopeta last otsima. Ei leidnud.
Ei leidnud ka kellegi teise jopega last või olematu kampsuniga last või üldse sellist last, kes oleks minu oma tundunud. Väike kergendusohe ilmus kui kolmandal ringil kohtasin ühte justkui tuttavana tundunut nägu. Kirbukrupi tädi K naeratas sõbralikult ja viibutas ebamääraselt käega: “drüben, drüben, dort drüben!”
Mis trüüben? Milline trüüben! Minge ise kõik trüüben!
Läksin lolli näoga jälle garderoobi tagasi. Noh, kui last ei saa, saan vähemalt jopegi. Või äkki ta siis ikka oli kuskil üksi toanurgas või pissil parajasti või miks ma teda ei märganud… Vaatasin muidugi uuesti – no ei ole minu normaalmõõtmetes kaheaastast kirpu kuskil. Isegi magamistuppa ja söögituppa piilusin.
Noh, enne kui politsei kutsun, lähen ikka küsin parem tädi K käest uuesti, et kas ta palun aitaks lollil nendest ebamäärastest käeviibetest aru saada ja kus mu laps ikkagi on. Samal ajal ilmus garderoobi üks teine ema koos oma võsukesega, kellel jopet selga toppida. “Die Kinder sind alle dort drüben IN DER ANDEREN GRUPPE.”*
Oleks siis kohe öelnud!
Jalutasin nagu õige mees kepsakalt üle koridori mardikate rühmatuppa ja TRÜÜBEN mulle üks blond preili mauhti vastu kõhtu jooksiski. Noh, ma ütlen vastu kõhtu, tegelt siiski vastu väikevenna selga.**
“BB, kuule, aias on pidu, läheme õue vaatama, eks!”
Kogu sära lahkub silmist.
“Ei, BB mängi. Ei taha õue.”
Järgmised pool tundi veetsime kirpude rühmatoa ja garderoobi vahel loivates, minul BB jope näpu vahel ja tema raiudes, et “ei taha õue!”
Temal ei olnud tuju ja mul ka eriti mitte, nii et panin isegi imeks, et kui BB lõpuks liikuma hakkas, me ikka sammud aiapeo, mitte kodu, poole võtsime.
Nii loivasimegi oma mossis tujutute nägudega elevil ja kilkavate laste vahel, kes mammadelt ja papadelt veel kooki nõudsid ja suuri õdesid ja vendi taga ajasid, ja võtsime suuna koogimüügileti peale.
“BB, kas sa sooviks ploomikooki või õunakooki,” küsis müüjaks kehastunud kasvatajatädi.
“Suppi!”
Seda ma ei lasknud tal kaks korda öelda. Vabandasin, küsisin, kuspool supimüügileti on, ja lubasin hiljem tagasi tulla. See lubadus aga jäigi täitmata. Sest kui BB sooja kõrvitsasupi oli lasknud omale lusikhaaval sisse tõsta, märkas ta, et mõned lapsed söövad “jäätist” ja tema peab ka saama.
“See ei ole jäätis, see on šokolaadiga kaetud õun. Oled sa kindel, et sa tahad seda?”
“Sokolaaki!”
Hästi. “Vabandage, kuspool on šokolaadiõunamüügilett?”
Ja nii me istusimegi ülejäänud peo endiselt tuimade ja tüdinud nägudega pingi peal, üks lakkus õuna ümbert sokolaaki ja teine mõtles, et vähemalt ei ole jõle külm ja väikevend ei kriiska.
Pidu lõppes pimeduse saabudes traditsiooniliselt laternarongkäiguga. Õnneks olime septembris juba laterna ära ostnud, nii et ma ei pidanud küsima, kus laternamüügilett on, vaid sain BBle tema oma pihku pista kui ta šokolaadiglasuuriga lõpetanud oli. Seekord püsis latern koduni terve, aga rongkäiku me kaasa ei teinudki. BB tahtis nimelt väravast väljudes kodu poole liikuma hakata. Ja mul ei olnud mingit huvi teda vastupidises veenda.
Selline tusane sügispidu oligi.
Hiljem kodus lõhkusime muidugi laterna ära kah, aga siis olid juba tujud rõõmsamad ja saime selle kulul palju nalja.
Ühtegi pilti mul teha ei õnnestunud. Ei tulnud pähe fotokas kaasagi võtta. Ja ega seal midagi pildistada poleks olnud. Aga nii illustratsiooni mõttes, BB latern oli selline:
Laterne-Mond-mit-Stab

*Lapsed on kõik seal teises rühmatoas. (drüben = seal)
**Ajaloolise tõe huvides – keegi viga ei saand. Väikevend ei teind isegi silma lahti.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s