November 14 ehk biitsepsitest ja pisaratest

Hommikul loendas BB vannitoas venna mähkmeid: „üks, kaks, kolm, neli, viis, null!“
Praegu loendas köögis pähkleid: „vier, fünf, sechs, sieben, acht, neun!“
Vahepeal pistis pea köögi ukse vahelt välja ja hüüdis: „armas venna, armas venna!“
Ja siis räägib köögis edasi: „Kuscheltiere! Raus gehen!  Schue anziehen! Schue anziehen!“
Kakskeelne!
Mina samal ajal valmistasin umbes kolm tundi küpsisetainast. Mul läks mõni nädal tagasi nimelt mikser ju katki. Noh, lihtne oleks muidugi poodi minna ja uus osta, aga kus sa sellega. Seda enam, et korraliku koduperenaisena unistan muidugi sellisest küpsetusabilisest:
kitchenaid
Aga rahakott ei unista sellest mitte ja soovitab pigem midagi säärast:
mixer
Noh, vähemalt pole vändaga.
vändaga
Kuigi kondiaur oleks tõenäoliselt mõistlikum kui odav elektrisööja. AAAAAA-energiaklassist pole vist mõtet 11-eurose masina puhul unistada.
Igal juhul otsustasin üldse mitte unistada ja kituda hoopis Jõuluvanale. Siis otsustab tema rahakott, kuidas meil selle perenaisekorralikkuse ja energiaklassiga on. Jõuluvana, hea mees, lubas muidugi aidata, sest arusaadavalt olen ma erakordselt hea laps olnud. Õnnetuseks on jõuluvana aga teatavasti veel aeglasem kui Omniva ja Deutsche Post kokku. Ja noh, ma võiks ju järgmised neli ja pool nädalat ka ainult poeküpsist süüa ja mitte kooki teha, aga vahel tulevad mul sellised vaprusehood peale ja mõtlen, rind kummis, et mis see üks küpsisetainas siis ikka kokku on segada. Ainult üks suur känakas võid vaja suhkruga segi hõõruda, biitseps pingul.
Kolm tundi ei kestnud taignategu küll ainult seetõttu, et biitseps nõrk on, vaid ka seepärast, et ta pidi vahepeal ühte seitsmekilost kussutama ja ühte vähe raskemat taga ajama ja mängida aitama ja potile tõstma ja kraanikausini aitama ja mänguasju kokku panema ja voodi ära tegema ja kaks meili kirjutama ja mähkmeid vahetama ja suppi keetma. Biitseps tööpuuduse üle ei kaeba. Küll kaebavad seljalihasehakatused, eesotsas õlavöötme ja abaluudevahega, et nemad on täna ületunde teinud, sest seda seitsmekilost oli vaja kõhukotis vedada rohkem kui kolm minutit. Noh, ega see naljajutt ei ole, et mind on massöör pärast mõningast mudimist delikaatselt soovitanud järgmine kord jõusaali ronida, mitte tema mati peale.
Aga sõnakuulmatu nagu ma olen, läksin ma hoopis madratsi peale siruli ja naersin selle jõusaalimõtte peale. Sest naermine on ikka parem kui nutt.
Ja peaaegu kõik on parem kui jõusaal.
Mis tuletab mulle aga sujuvalt meelde, et täna, kahe-lapsega-üksi-neljapäeval ei olnudki ühtegi nuttu ja jonni peale RSSi kõhuvalu, mis peaaegu ei loe. Kui tavaliselt katkun juukseid juba lasteaiagarderoobis, sest üks preili ei luba omale õueriideid panna ja siis edasi õues, sest üks preili ei taha õiges suunas kõndida, kuni selleni välja, et keeran magamistoaukse võtmega lukku* ja istun ise selle taha pisardama, sest laps trambib teisel pool, haavunud ebaõiglusest (õigusega!), kuni lõpuks, kaks tundi pärast uneaega, magama jääb, siis tänane läks ikka eriti ladusalt. Võibolla hakkame kõik kolm ära harjuma sellega, kuidas kolmekesi olla, nii et keegi kadedaks minema ei pea või end saamatuks ei tembelda.
Ainus hetk, mil tundus, et asi võib käest ära minna, tekkis siis kui teel lasteaiast koju, väikevend õlavöötme ja abaluudevahe tassida, BB arvamust avaldas, et ma hoopis teda tassima peaks. Neelasin alla reaktsioonilause „Ma ei saa, vend on ees“ ja ütlesin hoopis, et ma hea meelega võtan ta sülle, aga läheme ennem koju, siis ma saan BBd kohe korralikult kallistada ja sületada, see teeks mulle kohe eriliselt rõõmu. Imekombel see mõjus ja ülejäänud kakskümmend meetrit koduteed oli võimalik läbida kõigest kuueteist minutiga ja ilma igasuguse jonni või virinata. Nagu ka kogu ülejäänud õhtu, ei saa ma jätta rõhutamata.
Saaks iga päev nii! Ja ilma kõhuvaluta!

*Ajaloolise tõe huvides: seda on seni ette tulnud kaks korda ja teisel korral BB enam ei trampinud. Nentis vaid häälekalt fakti, et ta on luku taha pandud ja kasutas võimalust ning mängis kuni tukk peale tuli.

Advertisements

3 thoughts on “November 14 ehk biitsepsitest ja pisaratest

  1. Mm, Kitchen Aid… Ma ise suurem asi küpsetaja pole, sest N. pole suurem asi magusa fänn ning mul pole huvi saada maailma kõige suuremaks naiseks. Muidu ilmselt küpsetaks küll, sest koogid mulle meeldivad. Kitchen Aid meeldib ka. Tema hind ainult kohe üldse ei meeldi.

  2. Lihtsalt lastepsühholoogilisest huvist – kui kaua teil lasteaiast tuleks kokku võtab (ma tean, et vaja on ainult ümber nurga minna) ja mida kõike ta selle lühikese maa peal ette suudab võtta? Arvestades meie omi, siis ilmselt nii mõndagi.

    1. Ohjeerum, ma ei oskagi öelda. Enamasti käib Härra BBl järgi ja tal kulub umbes pool tundi. Aga ma ei tea, kas ta tassib mingi sutsu last või mitte. Kui mina käin, siis raskus on tavaliselt just garderoobis. Ikka pean mingi meelitusnõksu välja mõtlema. Ja sellega võib kuluda kaks minutit (kui ma tean öelda, et “tead, Loona ootab, me läheme tema juurde mängima!”) või kakskümmend (kui millegipärast pareeritakse ka kõige osavamad “meil on kodus jäätist, lähme sööma”-meelitused).
      Aga õues on alati võimalik enne väravat keerata lasteaiahoovi vanasse poolt-tühja liivakasti (ma ei tea, miks nad seda seal niiviisi hoiavad!) või lihtsalt poole tee pealt tagasi minna, sest Kleemensile on vaja veelkord lehvitada. Üks kord ta käis mul ausõna viis korda poole tee pealt tagasi, et seda teha (ma ei võind ära oodata, millal Klemensi ema juba oma võsukese autosse pakib ja ära sõidab). Samas, kui lapsel on huvitav ja väikevend samal ajal ei karju, siis las lippab, ongi teisel tegevust :D.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s