Detsember 22 ehk lugemisväljakutse

Seis on nii, et aastaga ma eesmärki täidetud ei saanud. Üks raamat on pooleli (vajab hinnanguliselt viis tundi veel ja no mul ei ole neid kuskilt võtta täna) ja teine on hoopis raamatukogus alles. Kui oleks vähem Downton Abbey’t või Shopping Queeni vaadanud, oleks võibolla jõudnud, aga elu peab ikka mitmekesine olema.

raamatuväljakutse2Niisiis, lükkan väljakutse lõpptähtpäeva ja sellega ka lõppkokkuvõtte ning lugemissoovitused teadmata aja võrra edasi, aga võtan eesmärgiks see ikka nii pea mõnusasti lõpuni teha kui võimalik. Järgmine lugemisväljakutse juba ootab.

Detsember 21 ehk tsaupakaa 2015

Juba läbi une, kui kuulsin, et BB end treppi mööda alla lohistab, et rõõmsalt „Tere hommiksist, mamma!“ hüüda, tundsin, et minust täna asja ei saa. Olin hõivatud keskmisest mõnusama selja-kaela-peavalu poolt, ei olnd mingit isu ega tahtmist end vertikaali ajada ja rõõmsalt hommiksist alustada. Hommikusöögist rääkimata. Nii läkski, et meie heatujuärakaja nr 1 näris niikaua soolaküpsiseid kuni Härra ärkas ja vaatas, mis teha annab. Mina niutsusin, heatujuärakaja nr 2 rinna otsas, diivanil: „Maiiiitaha täna midagi teha, kas võib ma lihtsalt vingun terve päev? Palun tooge mulle veel kohvi! Palun tooge mulle midagi süüa!“
BB vaatas mind hetke mõtlikult ja läks tõi mulle laualt banaani.
„Palun, mamma!“
Looderema heldis ära ja võttis end käsile.
Nüüdseks olen kõigil kõhud täis saanud, kõik õue vedanud, lapsed päevaunne saanud ja võtnud plaani veel selle aasta sees kogu saksa keel ära õppida, kõik kuus võlgu olevat blogipostitust ära kirjutada, vähemalt kaks uut retsepti ära proovida ja loomulikult kogu elamine suurpuhastada.
Samas, täpselt seesama plaan oli mul eilseks ka. Eile aga olin umbes samasuguses jeerum-ma-ei-jõua-midagi-tehtud-uimas ja lõpuks läkski nii, et jäi miinimumistki puudu. Keerasin õdede Crawley’de seenekesed küll valmis ja ahju, aga külla tulnud Piltilusale* ei osanudki neid ette sööta. Selleks ajaks kui Bii-Wii aga südaöiseks mälumänguturniiriks külla jõudis, olid seened juba otsapidi külmkappi jõudnud ja sinna nad ka jäid. Samas, Härra sõi ja kiitis, kuigi minu meelest oleks võinud seda cayenne’ipipart rohkem olla.
Kui aga nüüd sobivalt pikem tagasivaade teha, siis 2015. aastal oli pipart ja särtsu küll ja veel. Ja igast muid häid ja ilusaid asju ka. Aga nii hästi üldiselt ja ümmarguselt oli aasta (jälle) üsna samasugune kui aasta esimene päev – lastega Härrast eemal tugigrupi õlul. Aga tugigrupid on meil head ja armsad ja tegelikult aasta seda ka.
Homseks lukustan aga Härra omale pahkluu külge ja vaatan, et ma teeks ainult neid asju, mida ma kogu järgmise aasta teha tahan.

lewis

*Enne olin teda ainult pildi peal näinud ja tuli välja, et ta ongi täpselt sama ilus kui pildil! Mõnel ikka veab!

Detsember 20 ehk ämm-ber

Et blogi tegelastevaeseks ei jää, siis paar paremat tõestisündinud naljalugu ka minu Äärmiselt Armastusväärse Ämma kulul.

Istume ämma ja äiaga õhtusöögilauas. Äi räägib pikalt-laialt, kuidas ananassi osta ja demonstreerib uhkelt, kui hea saak temal Kauflandis osaks langes, kusjuures ta maksis selle kõige eest vaid ühe euro!
Ämm kukub selle teate peale aga noomima, et no tõepoolest, kes siis viisakas seltskonnas söögilauas hindadest räägib! Kui mühaklik ja inetu, kuidas nii küll võib!
Teema pööramiseks pöörduvad kõik lauasviibijad automaatselt noorima lauas istuja poole.
“Noh, BB, kuidas sulle ananass ka maitseb?”
“Oi, see on kindlasti väga hea!”
“Kas sul tõesti läheb juba kuues tükk!”
“Küll sull on ikka hea ananassiisu!”
Ja siis teatab Äärmiselt Armastusväärne Ämm: “Ohhoo, nii palju kiudaineid! Sa pead kindlasti homme korralikult kakama!”
Hästi, ämm!

Ja üks varasem ka.

Sõidame ämma ja äiaga autos, äi roolis, mina juhendan ja kaeblen, et jube raske on juhendada, sest parem ja vasak on täiesti suvalised sõnad ja ma pean hirmsasti keskenduma, et kindel olla, et ma sinna poole suunan, kuhu vaja minna. Äi rähmab käega ja ütleb, et “ah, pole midagi, seni läheb väga hästi, oluliselt paremini kui siis kui mul proua juhendab, siis ma ei saa üldse aru, kuhu sõita on vaja.”
Ämm, justkui ei kuulaks meie juttu, viskab tagapingilt: “Minia, kuule, mis see seal on?”
“Kus?”
“Da… Links… Rechts… Oben!*”
Hästi, ämm!

*Seal… paremal/e… vasakul/e… üleval/üles.

Detsember 19 ehk eelmise postituse jätkuks

DSC_0190
Tegin ikkagi oma raamatust ka pildi. Sest ta on täpselt samasugune nagu see, mille pildi ma juba postitasin.
Aga, vaadake hoopis, mis raamatu taga on. Sellist nägin esmiest korda nimelt Downton Abbey köögis ja mõtlesin, et jeerum kui geniaalne. Välja arvatud see väike fakt, et sellisega päris sama hästi poodi ei jaluta kui paberiservale kritseldatud nimekirjaga. Samas, oluliselt deokoratiivsem kui näiteks minu käekirjaga kritseldatud “osta kommi ja palju!”
Miskohal on sobiv tänada jõuluvana – mõnda aega jälle ei ole vaja šokolaadi osta, aitäh!
Ka on BB varustatus mänguasjadega üsna hea ja kuna ka venna mängud peab BB kõigepealt läbi mängima, siis ennustan, et jaksame noort preilit siin lõbustada kuni lasteaed järgmisel aastal jälle lahti tehakse.
Minu soovkingituse “Kallis Jõuluvana, too  mulle uus mikser, et ma munavahutoite saaks teha,” põrgatas vanamees mulle aga sama elegantselt tagasi: “Näe, siin on need paberikesed, mille eest selliseid asju poodides antakse. Mine otsi ise.”
Kui labakäsi otsmiku küljest jälle lahti tuli, käisingi kohe need paberikesed tihedalt taskus entusiastlikult poodides. Väljusin aga hoopis kahe paari uute teksade, kahe imetamist mittetoetava särgiga (ma olen nii tüdinud neist sügavatest dekolteedest juba noh!). Ilmselgelt läksin valesse poodi. Ahjaa, ühe eriti sooja talvejope leidsin ka. Nüüd on ainult eriti külma talve veel vaja.
Noh, ja miksrit.

Detsember 18 ehk kus mu sokid jäid?

Ma ei ole küll tuntud maailma kõige suurema fantaasiakirjandufännina, aga isegi mina olen lugenud Rowlingu Potterit (noh, mõnda) ja mäletan äratundmisrõõmu ja mõnusat muhinat kui lugesin seda:

“One can never have enough socks. Another Christmas has come and gone and I didn’t get a single pair. People will insist on giving me books,” said Dumbledore.

Nagu Dumbeldore, jäin ka mina sel aastal sokkidest ilma, aga sain raamatu. Raamat õnneks on aga nii kümnesse, et võin omale ise sokid osta.

Downton-Abbey-Cookbook-2
(Pilt varastatud, palun vabandust.)

Retsepte üla- ja alakorruselt. The Crawley Sisters’ Stuffed Mushrooms ja Mrs. Patmore’s Madeira Pound Cake on juba plaanis. Sest nagu Mrs. Patmore ütleks:

“Anyone who has use of their limbs can make a salmon mousse”

 

Detsember 17 ehk piirav kasvatusteooria

Olen juba üle kahe ja poole aasta lapsevanem olnud, aga ma ikka ei jaga seda piiride panemise asja.
Esiteks muidugi ajab see jutt mind alati närvi. Sest 99,9% kordadest on see selline manitsev „piirid peavad olema“ või „lapsele tuleb piirid seada“ jutt, ilma selgitusteta (läbi mõtlemata), mida see tegelikult tähendab. Alustagem aga sellest, et teate, tegelikult ei ole üldse võimalik, et piire ei ole. Alati on piirid. Mingeid asju ei või teha. Ei ole nii, et meil on nii vaba kasvatus, et kui lapsele parajasti teeb rõõmu see, et ta saab kääridega minu sääremarjas sonkida, veri taga, siis lasku käia. Piirid alati on. Oluline on aga hoopis see, kuidas käituda siis, kui piir ette hakkab tulema ja mis piiride sisse jääb. Sellest aga ei räägi ükski* targutav lapsevanemaid kasvatav artikkel. Vähemalt mitte keeles, mis mulle selge oleks.
Ühele sattusin peale. See manitses lapsevanemaid, et oioioi, küll teie võsukesed lähevad hukka kui te piire ei sea. Ja mulle jäi paratamatult tunne, et selle „piiride seadmise“ all mõeldakse lapsevanema õigust (loe: kohustust) keelata, kästa, puua ja lasta.
„Kui sa lapsele piire ei sea, siis teed talle kahju.“ Noh, et kui laps läheb siis magama, kui ta tahab, siis on ta raudselt kella üheni öösel üleval ja üleväsinud ja kurnatud. Ainus viis sellist tulemust vältida on muidugi „piire seada“ (loen: käskida tal siis magama minna, kui mina tahan). Käskida, sundida, piire seada.
„Kui sa lapsele piire ei sea, siis kannatab teiste inimeste heaolu.“ Noh, et kui lapsel piire ei ole, siis nõuab ta alati kogu tordi endale ja keegi teine torti ei saagi. Öeldi veel, et kui laps saab, mis tahab, siis õpib ta „inimsuhete kohta seda, et temale peab alati viimane sõna jääma.“ Noh, mumeelest, kui viimane sõna alati vanemale jääb, õpib laps ka inimsuhete kohta midagi, mida võibolla ei peaks. Ja kui lapsel on kärkiv ja poov lapsevanem, mis ta siis veel õpib?
„Kui sa lapsele piire ei sea, ei õpi ta kaotama.“ Ehk kui sa oma last paika ei pane, siis ta ei tea, mis tunne on olla pettunud ja haavunud ja oijeerum, siis kasvab tast küll üks jõle inimene. Muidugi peab laps õppima tunnetega hakkama saama, aga kas „vanem õiendab minuga, küll mul on halb ja kole lapsepõlv“ on just see tunne, mida soovida saavutada? Kas laps tõesti peab „kaotama“?
Kas tõesti ei saa last niiviisi üles kasvatada, et ei pea talle väevõimuga kohta kätte näitama, et ta teaks, kuidas olla haavunud ja kuidas teisi kannatama panna ja kuidas ennast hävitada? Kas selline range ja karistav kasvatus ei alanda last? Kas alandatud inimene (laps või täiskasvanu) ei suru alla mingeid süü- ja häbi- ja kesteabveelmistundeid, mis kah kuigi tervislikud ei ole?
Või ongi äkki vahe selles, et kuidas neid piire ette pannakse? Et kas käsutad lapse magama, ükskõik kui palju ta räuskab, või vaatad, et laps sinule sobival ajal vabatahtlikult magama läheks? Kas viimasel puhul on lapsele selgeks tehtud need tema „piirid“? Ei ole ju. Aga võidavad ju kõik – mina olen rahul, et laps läheb magama ja ennast ei hävita, laps on rahul, et vanem ei kamanda, ei alanda teda. Lisaks olen veel rahul, et ma ei ole oma last emotsionaalselt haavanud.
Samamoodi peaks olema võimalik lapsele selgitada, et kuigi ma mõistan, ta tahaks kogu tordi üksi ära süüa, sooviksid ka teised kõik tüki saada ja oleks väga kurvad, kui ei saa. Laps peaks olema ikka emotsionaalselt juba üsna tümaks löödud, kui ta sellisest jutust aru ei saa. Ja kas selline oma tunnete tunnistamine ja avamine ei aitagi lapsel just tunnetest aru saada**?
Piiride olemasolu on paratamatu. Kus kellegi piir läheb, on igaühe enda otsustada – kas sekkuda siis, kui laps kääride poole vaatab, või siis, kui sääreluu sääremarja alt paistma hakkab – ärge tulge mulle ütlema, et on üks punkt sellel skaalal, mis on kõige optimaalsem. Aga kas sobimatut tegevust peab tõesti takistama „piiride panemisega“? Kas seda piirini jõudmist peab tõepoolest lapsele arusaadavalt märkima? „Nii, nüüd on minu piir ees, siin ja siit edasi jään mina peale.“ Niimoodi on ju ainult võimalik kärkida. Kas tõesti ilma ei saa? Mul on ikkagi tunne, et ma ei saa sellest ülistatud „piiride seadmisest“ aru õigesti.
Mulle on jäänud hoopis kuskilt mingi mälestus sellisest kasvatusvõtmest***: „Ütle oma lapsele asju nii, nagu sa ütleks neid oma sõbrale. Kui sõber tuleb külla ja paneb oma porised saapad su kohvilauale (loe: sinu piir tuleb ette), siis sa ei kuku ennast kehtestama ja kärkima, et võta kohe jalad ära, mida sa endast mõtled (või kui kukud, siis peaksid sa oma sõprussuhte üle mõtlema väheke). Sa ei tee nii tõenäoliselt sellepärast, et see alandab su sõpra. Miks sa oma last niiviisi alandad? Järgmine kord, enne kui lapse peale kärkima pistad, mõtle läbi, kuidas sa sõpra samas olukorras kohtleks. Ja siis kasuta sama fraasi lapsega.“
Mis ma tegelt öelda tahtsin, ma ei tea, aga sealhulgas kindlasti seda, et ma ei mõista neid selliseid dogmaatilisi kasvatuskäske. „Tee nii, nii on õige!“ See ei ole matemaatikatund. Valem on siin, pane numbrid sisse ja arvuta. Kuigi isegi matemaatikatunnis võiks rohkem huvi üles näidata selle vastu, miks ja kas selline valem ikka tõesti sobiv on.
Meie lapsed aga, ei ole numbrid või ülesanded.
Mul on veel natuke aega see lapsevanemaks olemine endale selgeks teha, enne kui oma toormaterjali totaalselt ära rikun. Kuigi, eks iga päev on arvel.

*Üsna tõenäoline liialdus, ma ei ole kõiki artikleid lugenud. Tavaliselt, kui mõne peale satun, siis läheb pikaks ajaks jälle isu ära.
**Peaks lektüüri võtma mõne asjalikuma emotsionaalset intelligentsus käsitleva teose. Kui keegi teab midagi soovitada, olen suur kõrv.
***Kui ma õigesti mäletan, siis see on Thomas Gordoni sulest näide. Tema kasvatusteooria kohta tahan ka veel sõna võtta. Esialgu võtan hoogu.

Detsember 16 ehk kõnelused tiigriga

Rääkisime mõnda aega tagasi BBga sellest, et kõigil on nimed kah. Noh, ütlesin talle, mis mamma ja papa ja vanana ja vanaisa ja kõigi muude tegeleaste nimed on.
Täna tegin kergekujulist eksamit.
“Mis venna nimi on?”
“RSS.”
“Mis sinu nimi on?”
“BB.”
“Ja mamma?”
” Mamma… hobune!”

DSC_0125

Samal ajal on hea meel teatada, et on toimunud kohalike kolmkeelsete laste lugemisklubi esimene kohtumine. Nagu pildilt näha alustati lugemist  eriti väärikatest teostest.

DSC_0106DSC_0113

Detsember 15 ehk ühel teisel jõuluturul

Ma ei tea, kust see mõte sisse jooksis ja kuidas sattus, et sellest ka asja sai, aga täna pärast hommikusööki ja mõningast rapsimist leidsime kogu oma pisikese pere meie suurest autost, teel naaberkülla. Noh, ma ütlen naaberkülla, tegelikult Saksimaa (i-ga, eks, seega liidumaa, mitte riik) suuruselt seitsmendasse linna (umbes Pärnu-suurune), mis meist umbes kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel. Tee oli vaba, vaade oli ilus, üks laps magas, teine laulis, abikaasal oli habe ajamata ja minul oli fotokas kaasa. Mida veel tahta! Parkimiskohta? Tasuta parkimiskohta? Ilma trahvita? Aga palun!
Freibergi sisse sõites küsis Härra, et ka ma ikka tean, kuhu me üldse sõidame. Noh, et kas mul kaart on või nii, sest meie GPS on nii lõplikult otsad andnud, et Härra on ta lausa autost välja visanud. Minul ei olnud muidugi ei kaarti ega aimdust. Oli vaid mingi hägune mälestus sellest, et ma kevadel käisin korra Freibergis, keegi teine oli roolis.
„Noh… jõuluturg on raekoja ees. See on seal keskel. Kui mööda jalakäiguteed minna, siis pärast mäeakadeemia maja paremale.“
Õnneks Härra mind väga pikalt jõllitama ei jäänd. Vaatas hoopis autoaknast välja ees liikuvat autot. Ma vaatasin ka.
„Kuule, nad on Pirnast. Nad lähevad kindlasti jõuluturule. Järgi neile!“
Saksamaal on nimelt kõikidele autodele peale kirjutatud, millises punktis nende omanikud elavad. Äärmiselt kena!
Turg ise oli oluliselt vähem bravuurikas kui meie Dresdeni stristliturg, aga stiililt ühtne ja ilus ja läbimõeldud. Mis mind otseselt ei häirinud, aga ikkagi imestama pani, oli, et ka Freibergi armsal väiksel turul ei mängitud muusikat. Pärastlõunal pidi küll mingi jämm olema (Jõuluvana tulevat ja puha), äkki siis pandi meeleolumuusikat ka, ei tea, ei jäänud nii kauaks.
Aga jäime piisavalt kauaks, et teha üks väike karusellisõit, süüa poolemeetrine vorst ja tükk rõngasstritslit (Baumstriezel) ja varastada üks hõõgveinitass. Okei, tegelikult me ei varastanud, jätsime lihtsalt oma pandi välja lunastamata ja võtsime tassi koju kaasa. Teisel ei ole küll ühtegi märget peal, et ta Freibergi jõuluturult pärit on, aga ehk ei ole mul siis nii kahju tast ka, kui ta üks päev köögipõrandale kildudeks kukub.
Umbes nii nagu kukkus kildudeks minu enesehinnang, kui ühe putka katusel põhjapõtra nähes nii elevile läksin, et armsa blondi sinisilmse müüja poole pöördusin ja küsisin, et kas tema on ka Soomemaalt või ainult mesi (putka nimi oli „Honig aus Finnland“), aga kogu mu soome keele varu oli jalga lasknud. No isegi tere ei osanud öelda, mitte üks sõna soome keelt ei tulnud pähe (pärast autos lasin muidugi terve kilomeetrise sisemonoloogi soome keeles, aga see selleks). Nii seisidki üks soomlane ja üks eestlane keset Freibergi jõuluturgu ja vestlesid saksa keeles maast ja ilmast. Järgmine kord kui „Honig aus Finnland“ putkat mõnel turul näen, siis helistan enne õele ja lasen end soome keele lainele viia. No piinlik lihtsalt!
Ebavajalikult palju klõpse ka:

DSC_1467

DSC_1462

 

DSC_0001

DSC_0002

DSC_1471

DSC_0007

DSC_0022

DSC_0033

DSC_0029

DSC_0028

DSC_0026

DSC_0024

DSC_0037

DSC_0042

DSC_0045

DSC_0059

DSC_0062

DSC_0069

DSC_0094

DSC_0077

DSC_0081

DSC_0084

DSC_0105

DSC_0100

 

DSC_1454

DSC_1456

 

Detsember 14 ehk vihmasel turul

Dresden, korraliku Saksa linnana tuntud ka kui jõuluturulinn, on muidugi ka sel aastal jõuluturge täis, olen juba rääkinud. Kõige imposantsem neist väidetavalt 581. korda järjest üles pandud stritsliturg, kust ühel õhtul kogu perega läbi lippasime. Siis mõtlesin, et küllap jõuan millalgi rahulikult ka läbi rullida, hõõgveini limpsida ja stritslit süüa ja kõik putkad üle vaadata. Putkad ise ongi ühed suured vaatamisväärsused – kaunistuste pealt ei ole kokku hoitud.
Minu suureks meelehärmiks pannakse kogu see vaatamisväärsus aga juba jõululaupäeval kinni. Korraliku mitteuskliku varakapitalistina tahanksin nimelt päev või kaks pärast kingivahetust ja suursöömaaega turule jõulumeeleolu pikendama minna. Aga siis võin vaid appi minna putkasid ära koristama.
Jõulueelsed päevad on aga kõik juba üsna täis planeeritud ja üksi kahe lapsega ma igaks juhuks meie kohalikust pargist kaugemale ei trügiks. Nii ei jäändki üle kui reedel BB lasteaeda viia ja RSSile rattad alla lükata ja turule veereda. See, et ilm kaasa ei mänginud ja meile hoovihmasid kraesse valas, ei mänginud rolli. Vihmakile vankrile, kapuuts pähe, fotokas ja rahakott välja.

DSC_1308
DSC_1309
DSC_1311DSC_1318DSC_1319DSC_1321DSC_1326DSC_1331DSC_1334DSC_1335
DSC_1336
DSC_1337
DSC_1340DSC_1345
DSC_1352
DSC_13511
DSC_1354
DSC_1361
DSC_1365DSC_1368DSC_1369

Detsember 13 ehk vahekokkuvõte

Aasta alguses lubasin sel aastal läbi lugeda 21 raamatut. Praegu on seis selline:
raamatuväljakutse2015
Viimased neli seisavad mu kõrval virnas praegu ja nõuavad lugemist. Kas enne aasta lõppu kõikidega sõbraks saan, on kahtlane. Aga no milleks seada omale realistlikke eesmärke!
Lühikesed soovitused on tulemas. Kes mõne raamatu kohta pikemat tahab, peab sellest mulle märku andma.
Ja vastusena teie küsimusele – jah, muidugi on natuke piinlik ka, et mõne nimetatuist alles käesoleval aastal kätte võtsin. Samas, mõned oleks vabalt võinudki sinna “oi kui piinlik, pole lugenud” hunnikusse jääda.