Detsember 17 ehk piirav kasvatusteooria

Olen juba üle kahe ja poole aasta lapsevanem olnud, aga ma ikka ei jaga seda piiride panemise asja.
Esiteks muidugi ajab see jutt mind alati närvi. Sest 99,9% kordadest on see selline manitsev „piirid peavad olema“ või „lapsele tuleb piirid seada“ jutt, ilma selgitusteta (läbi mõtlemata), mida see tegelikult tähendab. Alustagem aga sellest, et teate, tegelikult ei ole üldse võimalik, et piire ei ole. Alati on piirid. Mingeid asju ei või teha. Ei ole nii, et meil on nii vaba kasvatus, et kui lapsele parajasti teeb rõõmu see, et ta saab kääridega minu sääremarjas sonkida, veri taga, siis lasku käia. Piirid alati on. Oluline on aga hoopis see, kuidas käituda siis, kui piir ette hakkab tulema ja mis piiride sisse jääb. Sellest aga ei räägi ükski* targutav lapsevanemaid kasvatav artikkel. Vähemalt mitte keeles, mis mulle selge oleks.
Ühele sattusin peale. See manitses lapsevanemaid, et oioioi, küll teie võsukesed lähevad hukka kui te piire ei sea. Ja mulle jäi paratamatult tunne, et selle „piiride seadmise“ all mõeldakse lapsevanema õigust (loe: kohustust) keelata, kästa, puua ja lasta.
„Kui sa lapsele piire ei sea, siis teed talle kahju.“ Noh, et kui laps läheb siis magama, kui ta tahab, siis on ta raudselt kella üheni öösel üleval ja üleväsinud ja kurnatud. Ainus viis sellist tulemust vältida on muidugi „piire seada“ (loen: käskida tal siis magama minna, kui mina tahan). Käskida, sundida, piire seada.
„Kui sa lapsele piire ei sea, siis kannatab teiste inimeste heaolu.“ Noh, et kui lapsel piire ei ole, siis nõuab ta alati kogu tordi endale ja keegi teine torti ei saagi. Öeldi veel, et kui laps saab, mis tahab, siis õpib ta „inimsuhete kohta seda, et temale peab alati viimane sõna jääma.“ Noh, mumeelest, kui viimane sõna alati vanemale jääb, õpib laps ka inimsuhete kohta midagi, mida võibolla ei peaks. Ja kui lapsel on kärkiv ja poov lapsevanem, mis ta siis veel õpib?
„Kui sa lapsele piire ei sea, ei õpi ta kaotama.“ Ehk kui sa oma last paika ei pane, siis ta ei tea, mis tunne on olla pettunud ja haavunud ja oijeerum, siis kasvab tast küll üks jõle inimene. Muidugi peab laps õppima tunnetega hakkama saama, aga kas „vanem õiendab minuga, küll mul on halb ja kole lapsepõlv“ on just see tunne, mida soovida saavutada? Kas laps tõesti peab „kaotama“?
Kas tõesti ei saa last niiviisi üles kasvatada, et ei pea talle väevõimuga kohta kätte näitama, et ta teaks, kuidas olla haavunud ja kuidas teisi kannatama panna ja kuidas ennast hävitada? Kas selline range ja karistav kasvatus ei alanda last? Kas alandatud inimene (laps või täiskasvanu) ei suru alla mingeid süü- ja häbi- ja kesteabveelmistundeid, mis kah kuigi tervislikud ei ole?
Või ongi äkki vahe selles, et kuidas neid piire ette pannakse? Et kas käsutad lapse magama, ükskõik kui palju ta räuskab, või vaatad, et laps sinule sobival ajal vabatahtlikult magama läheks? Kas viimasel puhul on lapsele selgeks tehtud need tema „piirid“? Ei ole ju. Aga võidavad ju kõik – mina olen rahul, et laps läheb magama ja ennast ei hävita, laps on rahul, et vanem ei kamanda, ei alanda teda. Lisaks olen veel rahul, et ma ei ole oma last emotsionaalselt haavanud.
Samamoodi peaks olema võimalik lapsele selgitada, et kuigi ma mõistan, ta tahaks kogu tordi üksi ära süüa, sooviksid ka teised kõik tüki saada ja oleks väga kurvad, kui ei saa. Laps peaks olema ikka emotsionaalselt juba üsna tümaks löödud, kui ta sellisest jutust aru ei saa. Ja kas selline oma tunnete tunnistamine ja avamine ei aitagi lapsel just tunnetest aru saada**?
Piiride olemasolu on paratamatu. Kus kellegi piir läheb, on igaühe enda otsustada – kas sekkuda siis, kui laps kääride poole vaatab, või siis, kui sääreluu sääremarja alt paistma hakkab – ärge tulge mulle ütlema, et on üks punkt sellel skaalal, mis on kõige optimaalsem. Aga kas sobimatut tegevust peab tõesti takistama „piiride panemisega“? Kas seda piirini jõudmist peab tõepoolest lapsele arusaadavalt märkima? „Nii, nüüd on minu piir ees, siin ja siit edasi jään mina peale.“ Niimoodi on ju ainult võimalik kärkida. Kas tõesti ilma ei saa? Mul on ikkagi tunne, et ma ei saa sellest ülistatud „piiride seadmisest“ aru õigesti.
Mulle on jäänud hoopis kuskilt mingi mälestus sellisest kasvatusvõtmest***: „Ütle oma lapsele asju nii, nagu sa ütleks neid oma sõbrale. Kui sõber tuleb külla ja paneb oma porised saapad su kohvilauale (loe: sinu piir tuleb ette), siis sa ei kuku ennast kehtestama ja kärkima, et võta kohe jalad ära, mida sa endast mõtled (või kui kukud, siis peaksid sa oma sõprussuhte üle mõtlema väheke). Sa ei tee nii tõenäoliselt sellepärast, et see alandab su sõpra. Miks sa oma last niiviisi alandad? Järgmine kord, enne kui lapse peale kärkima pistad, mõtle läbi, kuidas sa sõpra samas olukorras kohtleks. Ja siis kasuta sama fraasi lapsega.“
Mis ma tegelt öelda tahtsin, ma ei tea, aga sealhulgas kindlasti seda, et ma ei mõista neid selliseid dogmaatilisi kasvatuskäske. „Tee nii, nii on õige!“ See ei ole matemaatikatund. Valem on siin, pane numbrid sisse ja arvuta. Kuigi isegi matemaatikatunnis võiks rohkem huvi üles näidata selle vastu, miks ja kas selline valem ikka tõesti sobiv on.
Meie lapsed aga, ei ole numbrid või ülesanded.
Mul on veel natuke aega see lapsevanemaks olemine endale selgeks teha, enne kui oma toormaterjali totaalselt ära rikun. Kuigi, eks iga päev on arvel.

*Üsna tõenäoline liialdus, ma ei ole kõiki artikleid lugenud. Tavaliselt, kui mõne peale satun, siis läheb pikaks ajaks jälle isu ära.
**Peaks lektüüri võtma mõne asjalikuma emotsionaalset intelligentsus käsitleva teose. Kui keegi teab midagi soovitada, olen suur kõrv.
***Kui ma õigesti mäletan, siis see on Thomas Gordoni sulest näide. Tema kasvatusteooria kohta tahan ka veel sõna võtta. Esialgu võtan hoogu.

Advertisements

10 thoughts on “Detsember 17 ehk piirav kasvatusteooria

  1. Tead … Mina olin ja olen oma vanemate ainuke laps. Minul lubati tervet perekonda ja kui õnnestus, siis ka kõiki muid kuuldekauguses olevaid inimesi terroriseerida täpselt nii, nagu väikelapsed seda loomu poolest teevad (ega nad muudmoodi ei oska ju ja kui oled pisike ja täiskasvanutest väga sõltuv, siis peabki oma vajadusi väga selgelt, valjusti ja pidevalt väljendama). Ainult et minul kestis see väikelapse kombel nõudmiste esitamine teismeeasi, mil ma äkitselt aru sain, kui koledalt ma käitun. Siis ma ei tulnud paar aastat peaaegu üldse oma toast välja, piinlik oli ja vaja oli järele mõelda ka. Vanemad üritasid mulle piire seada küll … nii umbes kolm korda, iga kord Suure Mürtsuga. Ei mõjunud. Ma kuulasin mingil määral ainult oma vanaema, kes muudkui piiras ühelt ja teiselt poolt. Väga lugupidamise- ja armastusevääriline vanaema oli, aga ma rohkem ei mõtle, muidu hakkab väga kurb.
    Eks ma sellepärast vist püüan oma lastele hästi kindlaid piire seada ja neid laste kasvamise käigus muudkui avardada. Paraku ei ole kolmese kamba peale tõesti mitte mingit valemit, kuidas on õige. Kõik tuleb katse-eksituse meetodil paika saada.

    1. Hmm. Maitea… kui “peab oma vajadusi valjusti ja pidevalt väljendama”, siis on ikkagi nende vajaduste nõudmisele sobivalt reageerimine küsimärgi all. Mumeelest saavad lapsed ikkagi selgitustest üsna hästi aru. Et ei pea alati sellisele käitumisele “piiride seadmisega” reageerima. Aga mu peamine probleem on vist ikkagi selles, et ma ei saa täpselt aru, mida selle “piiride seadmise” all mõeldakse… no igatahes on mul veel palju mõtlemist ees sel teemal. Ja eks me kõik peame paratamatult seda katse-eksituse meetodit kasutama. Peaasi, et näeks oma eksitusi.

      1. Mõtlesin just väga pisikest last, kes veel selgitustest aru ei saa ja ise rääkida ei oska. Umbes nagu RSS – kui temasugusel öösel kõrv valutab, siis tuleb kurta, kuni aidatakse, see, et vanemad magada ei saa, on talle täiesti võõras ja ebaoluline asi.
        Oma vanninäitega Sa ju just räägidki piiride seadmisest. Sina oled ema ja näed nii-öelda suurt pilti. BB on küll RSSi olemasolu tõttu Suur, aga tegelikult ikka veel väga noor laps, kelle teadmised maailmast ja sellest, mis on kasulik, on napid. Sina kui täiskasvanu tead, mis on rahaliselt, päevakavaliselt või perekondlikult võimalik, BB ei pruugi osata sellele mõelda või on tema soov nii kõikehõlmav, et muu selle kõrval kahvatub – no ja siis tulebki võib-olla jõuliselt vastupanu osutav sinine laps külmast veest välja korjata ja vägisi üles soojendada, kuigi laps sel hetkel selgitusi kuulamast keeldub.
        Kuna Sul on praegu üks väike armas tüdruk ja üks pisike tore beebi, ei pruugigi piiride seadmine hirmus oluline olla. Mul on kolm väikeste vahedega kergelt hüperaktiivset poisslast, keda tuleb vahetpidamata piirata, et nad üksteist väga hullusti ei vigastaks. Eks igast artiklist on mõtet välja võtta see, mis parajasti tarvilik tundub.

  2. Piire saab seada ka kärkimata. MIna pean piirideks seda, et laps teab, mis on õige ja mis vale ja kuidas on sobilik teiste inimeste seas käituda. Paraku näen ma oma töös pidevalt neid lapsi, kelle vanemad pole sellele tähelepanu pööranud ja kes jäävadki oma käitumiselt nõudvateks väikelasteks. Näen iga päev 6. klassi poissi, kelle jaoks on see, et “ma tahan” nii ülimuslik, et selle nimel võib teistele haiget teha ning pidevalt kõiki terroriseerida. Praeguseks on ka tema vanemad tema käitumise pärast väga õnnetud, aga varateismelise peale enam hammas ei hakka. Näen ka 2. klassi poissi, kes teatas jõulupeol oma (täiesti normaalse kehakaaluga) õpetajale, kes talle ütles, et “ole hea, mine ka saali, pidu hakkab kohe peale” hoopis “mida sa paks lehm üldse mölised”. Selle lapse vanemale on enda lõbus seltsielu hoopis olulisem, kui tema laps. Neid näiteid võib tuua veel ja veel ja aina enam on tegemist lastega, kes tulevad tegelikult väliselt täiesti normaalsetest peredest.
    Selleks, et laps oleks sotsiaalselt hakkamasaaja, peavad olema mingid piirid, neid ei pea kehtestama kärkides ja keelates, neid on võimalik ka seada lapsega rääkides ja kokkuleppeid tehes.

    1. Novot, sellest ma saan aru ja siukseid lapsi ma ei tahagi kasvatada. Sellepärast peab vähe mõtlema, et kuidas seda siis ikkagi kõige parem teha. Ja seepärast ma satungi aegajalt lugema mingeid totakaid artikleid, mis mu juhtmed sassi keeravad :D. Õnnetuseks ei ole nii, et kõigepealt pead kolm aastat perekoolis käima, eksami tegema ja siis lubatakse lapsevanemaks hakata. Nii et toimub see lapsevanemaks kasvamine jooksupealt. Mõned viitsivad sellega tegeleda, mõned löövadki käega ja kasvatavad selliseid mida-sa-paks-lehm-mölised-lapsi. Noh, eks kodused eeldused küll mõjutavad ka ühtteist.

      1. Ma saan sust täiesti aru nende totakate artiklite suhtes. Mina pean nendega kokku puutuma töö pärast (ka koolitustega( ja ma täiesti südamest vihkan neid moraliseerivaid teoorialoetelusid.

      2. Mhmh. Nii paljudel on igasugused selgitused-põhjendused-tõestused täiesti puudu. Lihtsalt “tee nii, muidu oled loll”. Kõige kiftimad on need, mis ütlevad “isver, sa teed nii vä? täiesti nõme!”, aga jätavad sealjuures ütlemata, mismoodi siis tuleks. Tänks for nothing!

  3. Mina ei ole ka seda piiride seadmist kunagi kärkimise ja allutamisena näinud. Pigem ka just selles, et on mõned asjad/tegevused jne, milles on kokku lepitud, et ei tohi, ei ole ilus, ei saa vms. Ja et vanem jääb nendes kokkulepitud asjades endale kindlaks, mitte ei anna alla, kui laps nt piisavalt kõvasti karjub. Vbolla näeksin ka kõike muus valguses, aga just nagu siin juba eespool kirjutati, siis kui oled mõne “piirideta” lapsega kokku pidanud puutuma, siis peale seda tunduvad piirid väga vajalikud 😀

    1. Njah, me üritame alati tähelepanu pöörata, et me siis alla ei anna, kui ta nõuab või karjub või kisab (siis ütlen vaid, et nii ei saa, kui soovid, mõtle järgi, kuidas on sobiv käituda), aga kui ilusti küsib, et kas ma palun võin veel natuke vannis olla, siis mõnikord olen meelt muutnud küll. Samal ajal tean, et peaks endale kindlaks jääma ja põen, et kas ma rikun nüüd kõik ära, aga siis üritan lapsele selgitada, et “kuna sa nii ilusti küsid ja kuna vesi veel tegelikult külm ei ole, siis hästi, praegu võid veel jääda.” Aga ma ei näe ikkagi, et see tema vannist välja võtmine, kui vesi külm kuidagi piiride seadmine on. “Nii, nüüd on vesi külm, nüüd ei saa rohkem, palju palju palund.” Või on ikka? Oeh 😀 alati kui ma sellisel teemal jaurama hakkan, tunnen, et lõpetan kuskil pimedas nurgas ja parem on end jälle välja lülitada.
      Aga igatahes – aitäh teile kõigile, kes seda teemat kommenteerisite ja mulle jälle mõtlemisainet andsite! Nii tore on mitte tühjusesse karjuda oma segaseid arusaamu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s