Jaanuar 11 ehk eklektikapostitus Suur Glasuur

BB sööb jäätist, valget kollaka glasuuriga.
BB: “Oi, kollane kukkus.”
Mina: “See on glasuur.”
Proovib järgi öelda: “G–suu.. Ei ole suur! Pisikene!”
Vaatab mind üsna pahura pilguga. Mamma jälle ei tea maailma asju.

Enne oli minuga vaja pahandada, et misasja ma ajan, et tal on seelik, kui tal on Rock! Õnneks leebus lõpuks selle peale, kui seletasin, et saksa keeles ongi “Rock” ja kõik on õige, aga eesti keeles me ütleme ikka “seelik”. Proovis ise ka “seelik” öelda.

Keeled ongi viimastel päevadel rohkem segunema hakanud. Proovin vaikselt vaadata, et ma ise saksa keelt ei räägi. Kuidagi raske on teeselda, et ma aru ei saa, kui ta ütleb “BB tahab Giesskanne.” Üritan küll siis tagasi peegeldada: “Soovid kastekannu?” Aga midagi läheb kuskil ikka sassi praegu. Aga nagu ma juba ütlesin – kutsusin ennast korrale ja nüüd vaatame rahulikult, kuidas edasi.

Praegu istub daam diivanil, lappab mingit jõulu-teemalist raamatut ja kurdab, et tema tahab jõuluvanalt kingitust saada. Peab vist need jõuluraamatud mõneks ajaks ära peitma. Või siis just jätma, et laps õpiks, et alati ei saa seda, mida tahad. Või et ikka meeles seisaks, et kogu aeg ei saa kingitusi. Huvitav, kas teised emad-isad pakivad koos jõulukaunistustega jõuluteemalised mänguasjad-raamatud ka ära?

Lapse kasvatamisest rääkides, siis täna oli meil suurepärane võimalus suure kiisa saatel lapsele selgitada, et tema sõnadel on tagajärjed kah. Papa tahtis poodi salaami järele minna ja mõtles BB kaasa võtta. Enne tutvustas plaani, BB ei teind välja. Siis kui minekuks läks, teatas BB resoluutselt: “Nein!” Mina pakkusin selle peale, et võtku siis väikevend kaasa, ma saan supi tegemise nii ka hakkama, kui preili mu ümber keksib.
Hästi. Läks härra koos pojaga ära, mina tütrega jäin suppi keetma. Nägin aknast, kuidas meesterahvad vales kohas üle tee läksid ja pöörasin sellele huvitavale faktile ka tütre tähelepanu. Selle peale vallandus aga üks suur ja purskav: “BB kaaaaaaaaaaaaaaaaasa minnnnnnnnna! BB kaaaaaaaaaaaasa minnnnnnnnnnnna!”
Karjete peale ja vahele üritasin malbe ja madala häälega lapsele rahulikult selgitada, et tema tegudel ja sõnadel on tagajärjed. “Vaata, Papa tahtis, et sa temaga kaasa läheks, aga sina ütlesid ei. Sellepärast sa ei saanud kaasa minna.” Ja äkki mõtled järgmine kord järgi enne kui Papale vastu klähvid.
Selle klähvimise osas pean ka mõtlema veel. Et kust see tuleb ja mismoodi sellest lahti saab. Õnneks seda palju ei ole. Jonnimist ka mitte. Mõned nädalad tagasi kallis lugeja viitas mind artiklile, kus üks ema (kelle laps käis samal päeval lasteaias!) luges kokku 44 jonnihoogu ja pidas seda üsna tavapäraseks päevaks. Ma lugesin ühel laupäeval (keegi ei käinud lasteaias) kokku 8 nutmist, kolmel korral oli tegemist valuga ja kolmel korral oli arusaadav põhjus (Papa läks tööle, tahtis “kaaaaaasa minnnnnna!”). Eks mul on selle kohta tegelt vist rohkem öelda, aga las praegu jääb.
Täna läks aga nii, et kui BB lõpuks maha rahunes (“kaaaaaaaasa minnnnnnnnnna!”) ja ilusti ütles, et ta ka minna tahab, ja läheb kasvõi üksi, peaasi, et saaks kaasa minna, keerasin supi alt tule ära ja läksimegi. Poolel teel poodi saime Papa ja väikevennaga kokku ja jalutasime kõik koos rõõmsalt tagasi.
Mis tuletab mulle meelde, et õues on (nina järgi) julgelt üle 12 kraadi sooja ja lõhnab jube hästi.

Selline eklektikapostitus saigi täna. Nüüd on Papa tööl, väikevend magab ja BB ootab kannatamatult, millal juba saab vanni veega solberdama minna. Loodan, et ma saan ta enne vannist läbi ja tuttu kui nohune väikevend ärkab, et oma pahameelt (hingamisraskuste vastu) minu peal välja elama hakkab.

Jaanuar 10 ehk aitäh, pojake

Pandi pomm alla minu gulinaarsele enesehinnangule.
Tegin pojale porgandipüreed. Keetsin porgandi ära ja tampisin sodiks. Jäi üsna tükiline, aga polnud viga, suristasin saumiksriga ka veidike. Et tekstuuri vähe vedelamaks ja mõnusamaks saada, lisasin sörtsu õli ja priiskasin isegi rinnapiima sisse. Pojake sõi läbi häda miinimumportsust pool, lükates seda teist poolt järjekindlalt keelega suu välimisele poolele.

DSC_0136
Siis, mugavusest, laiskusest, kesteabmillest, korkisin lahti härra Clausi ja poja* valmistatud porgandipüree – kaunilt siidise tekstuuriga ja just parajalt vedel. Poeg sööstab lusikale ja ei jõua ära pahandada, et keel ikka tema vastu töötab.
“Palun veel, palun veel!”

DSC_0155

*Vihjan muidugi kuulsale perefirmale HIPP, kes õnnetuseks minu äärmiselt head ja kaugelejõudvat reklaami mingil viisil ei sponsoreeri.

Jaanuar 9 ehk pole tänu väärt

Mõnikord juhtub, et võtan mõne raamatu kätte seepärast, et keegi soovitas. Noh, sest soovitusest jäi mulje, et ongi just see raamat, mida ma terve elu olen tahtnud lugeda. Vahel küll tuleb ette, et peaaegu nii oligi, aga vahel tuleb ka ette, et mu aeg ja silmavaev oleks olnud paremini kulutatud, kui oleksin otsustanud kuueteist korda seda sama ja ainukest Une-Mati videot vaadata, mis meil kodus on. Nii nende raamatusoovitustega lihtsalt on, et soovitus „mine raamatupoodi/kokku ja võta paremalt kuuendal riiulil ülevalt poolt seitsmendast reast kolmas raamat“ on umbes sama tõenäosusega kümnesse kui „tead see on nii hea, mulle nii meeldis, sa lihtsalt pead seda lugema!“
Niisiis pole tänu väärt, aga… ega ma siis tänu pärast asju ei tee. Minu raamatusoovitused.

K. J. Fowler, We Are All Completely Beside Ourselves
Soovitan kõigile loomasõpradele, kes tahavad lugeda ühte üsna segast aga seeeest südantlõhestavat lugu sellest, kui koledad loomad need inimesed ikka on.

Marlon James, A Brief History of Seven Killings
Soovitan kõigile getosõpradele, kellele meeldib lugeda kuuesajal leheküljel lugematutest erinevatest vaatenurkadest sellest, kuidas plaanitakse Bob Marley mõrva ning kuidas väikseid Jamaica-poisid näevad pealt oma vanemate vägivaldset tapmist ja kuidas suuri Jamaica-poisse elusalt maetakse.
Kui raamatu tõesti kätte võtad, siis soovitan õõvastavamaid kohti ülepaisutatult dramaatilise häälega ette lugeda. Proovi näiteks:

„God puts earth far away from heaven  because even he can’t stand the smell of dead flesh. Death is not a soul catcher or a spirit, it’s a wind with no warmth, a crawling sickness. I will be there when they kill Tony McFerson. I will…”

„Rasta avengers all in white smell of ganja smoke and iron in the blood. Seven men with nothing to say, seven men, one pulling you by rope through the bush, up this hill, down this valley, then up another hill while the bloody moon pays no attention. I wonder how their pants stay so white in the bush. Three of the seven have wrapped their head in white, like African tribal women. You can see me. You’re hoping that I read eyes. I can /…/ But you’re not the man I’m waiting for. I thought so because I smelled his scent on you, faint, but there and I almost thought it was him until I saw that it was you. Many more will have to suffer. Many more will have to die.”

Dr. Thomas Gordon „Tark lapsevanem“
Soovitan kõigile kasvatusteooria sõpradele, kellele meeldib kui kümne-leheline sõnum on peidetud kolmesaja kümne lehekülje sisse. Kellele meeldib lugeda sellest, et on võimalik oma lapsi paremini kasvatada ja et kui paljud seda ei tee ja kui paljudel see ei õnnestu ja miks ei õnnestu ja mis kõik valesti teha annab ja kui paha nii on nagu on. Õnneks saab raamatu jooksul vastuseid ka küsimusele “kuidas siis peab”, nii et ka kasvatuspraktika sõpradel on siit midagi üles korjata. Lihtsalt see üles korjamine on rohkem kehva seeneaasta kui lopsaka mustikametsa moodi.

Malcolm Bradbury, Rates of Exchange
Soovitan kõigile paroodia-sõpradest lingvistidele, kellele meeldib Martin Amis või Irvine Welsh, aga soovivad vähem narkootikume ja rohkem ilkumist sotsialismi kallal.

„Petworth is led along a corridor to a room, a small clean room, with a very narrow bed, a quiet innocent room with no misery attached, where nothing has yet happened. He puts down his luggage; water is splashing outside the window, the gurgle of the local river, quieter than Slakan traffic, a small hint of something closer to peace, though Petworth does not quite feel entirely peaceful. Putting away his battered briefcase, unpacking his blue suitcase, he remembers that there is an historical world, and that history means trouble.”

“Petworth sits, waiting, as travellers do: waiting for wonders to happen, drinks to come, adventures to occur, the surprising lover that comes from nowhere, the dark coach that suddenly stops to pick one up, those things that travel always seem to promise and never seem to give.”

Harriet Lane, Her
Soovitan kõigile igapäevapõnevike sõpradele, kellele meeldivad psühholoogilised trillerid ja kes ei karda psühholoogilist sügavus ridade vahelt otsida. Sobib eriti neile, kellele meeldib lugeda sama intsidenti uuesti teisest vaatevinklist ja keda ei häiri, et sealjuures käib tihe ühelt mättalt teisele hüppamine. Enne raamatu kätte võtmist soovitan aga kontrollida, et oleks piisavalt aega see ühe või kahe hooga läbida.

Anne Tyler, A Spool of Blue Thread
Soovitan kõigile realismisõpradele, kes ei pahanda kui tekst on selge ja kirjeldav ja kellele meeldib, et kõigepealt on kolmsada lehekülge fakte ja kirjeldusi ja siis jõuavad emotsioonid ja sügavad mõtted ka järgi.

Julian Barnes, The Sense of an Ending
Soovitan kõigile raamatusõpradele, kellele meeldib, kui raamatud on intensiivsed ja tegelt lugu polegi tähtis kui see, milliseid mõtteid see tekitab. Sobib ka nendele, kellele pakuvad huvi mälu ja mälestuste ja vananemise teemad.

Donald Bisset „Kõnelused tiigriga ja teisi jutte“
Soovitan kõigile moraalisõpradele, kes soovivad pärast lapsele loo ette lugemist pikalt moraali lugeda sellest, kuidas tegelikult ei ole ilus kedagi karistada, kuna tal pikad jalad on; või teisi väsinuid voodist välja meelitada, et kogu voodi endale saada; või mitte midagi teha, kuna ei suuda otsustada, mida kõige esimesena teha.

Pierre Boileau ja Thomas Narcejac „Vertigo“
Soovitan kõigile õudusesõpradele, kellele meeldivad Hitchcocki-eelsed õudusromaanid ja kes ei pahanda, et film on „parem“, sest tegelikult ei saa (ega olegi vaja saada) kahe erineva meediumi läbi saavutada sama, ja seega ei ole raamatud ja filmid samal skaalal võrdsed ega võrreldavad.

Kiran Desai „Kaotuse pärand“
Soovitan kõigile nukrusesõpradele, kelle jaoks on ütlemise ilu sama oluline kui sisuline sügav nostalgia ja pateetika.

Maarja Yano „Minu Tokio. Nähtamatu piiri taga.“
Soovitan kõigile reisihuvilistele, kellel veel Jaapanis käimata. Kel käidud, on parem eemale hoida, lõhnab pettumuse järele.

Alice Munro, The Office
Soovitan kõigile vabakutselistele, kellel on himu oma kontori järele.

Oskar Luts „Kevade“
Soovitan kõigile eestlastele. Mitte, et mitte-eestlased ei võiks lugeda. Lihtsalt, et mul on tunne justkui võiks pool võlu kaduma minna, kui ei ole kasvanud meie keele- ja kultuuriruumis.

Mark Twain „Tom Sawyer. Huckleberry Finn“
Soovitan kõigile haridussõpradele, kellel see lünk täitmata. Tegelt, nats oli piinlik, et sellises kõrges eas alles selleni jõudsin, aga pole midagi, parem hilja ja kõik need muud asjad.

Arthur Conan Doyle „Sherlock Holmes’i memuaarid“
Soovitan kõigile krimihuvilistele, kellele ei meeldi kaasa mõelda ja ise müsteeriumi lahendada või selle motiivide üle mõtiskleda, vaid kes eelistavad lugeda ülistuslaulu detektiivile.

Agatha Christie „Teatame mõrvast“
Soovitan kõigile krimihuvilistele, kellele meeldib kaasa mõelda ja ise müsteeriumi lahendada või selle motiivide üle mõtiskleda ja kes ei pahanda, kui muuhulgas saab lugeda ka ennasttühistavat ülistuslaulu detektiivile.

Harper Lee, To Kill a Mockingbird
Soovitan kõigile rumalatele, kes nagu mina ikka arvavad, et see üks jube kole ja vastik raamat on ja seda on parem aastaid riiulil hoida ja vanaduspõlve külma närvi jaoks hoida – ei ole, ei ole parem. Sobib samuti kõigile, kes armastavad lugeda ligimesearmastusest, sest viimast jätkub selles loos nii palju, et nutt tuleb peale.

Graham Greene, Brighton Rock
Soovitan kõigile klassikalise kirjanduse huvilistele, keda üldjoontes ei häiri, kui raamat on tipptasemel hästi kirjutatud, ükskõik millest too siis ka ei räägiks. Sobib samuti ka kõigile, kellele meeldivad mõnusad remarque’likud võrdlused.

“He laughed again: the horror of the world lay like infection in his throat.”

„…as if she had emerged from some adventure which had given her a better opinion of herself.“

“She carried her courage with a kind of comic inadequacy, like the little man in the bowler put up by the management to challenge the strong man at a fair.”

“She loved him whatever that meant, but love was not an eternal thing like hatred and disgust.”

Deborah Levy, Swimming Home
Soovitan kõigile empaatiasõpradele, kellele meeldivad külmad, kirurgiliselt täpsed ja kondenseeritud raamatud, mis jutustavad kirglikku ja imelikku lugu.

Tom McCarthy, Satin Island
Soovitan kõigile antropoloogidele, kellele meeldivad raamatud, mis nii iseennast kui maailma äärmise tõsidusega võtavad. Sobib ka kõigile neile, kes soovivad endast targemat muljet jätta.

 

Jaanuar 8 ehk kombed ja kodune kasvatus

Väikevend magas mõnusasti oma kiiktoolis õhtust päevaund, kui BB oma mänguasjakasti poolkogemata põrandale tühjaks valas, krahh-buum-ja-karsumm. Kui vend magama oli jäänud olime BBga rääkinud, et proovime nüüd tasa olla, et ta hästi magada saaks. Krahh-buum-ja-karsummi peale tõstsin automaatselt preili suunas vihjeid täis kulmud. Kõik vajaliku sealt välja lugenud, jooksis preili kohe venna juurde ja hüüdis sosistada püüdes: “Palun vabandust, RSS!”
Järgmised kaks minutit veetis õde vabatahtlikult väikevenda uuesti tuttu kussutada püüdes: “Kõik hää-sti! Kõik hästi! Kõik hääääs-tiii!”

DSC_0129
“Vaata, venna, see on raamat, siin on sõnad! Niipidi!”

Aitähid ja palunid võivad meil veel kadunud olla (kuigi “Danke schön” on järjest sagedam külaline, khm), aga vähemalt selle vabandamise värgiga viimasel ajal tönkab.

Jaanuar 7 ehk ära tegin

RV2015
Täna hommikul jõudsin lõpuks niikaugele, et sain rusikatega õhku lüüa ja mõtteliselt üles-alla hüpata (sest tegelik hüppamine kulutab arusaadavalt liiga palju väärtuslikke kaloreid) ja hõisata: “ärateginärateginärategin!”
Loomulikult olen juba ammu välja mõelnud, mis edasi saab. Järgmine lugemisväljakutse, mis muud. Seekord teistmoodi (sellest hiljem), aga loomulikult jällegi kõigis kolmes asjasse puutuvas keeles. Seekord läks nigelasti, et kuigi lugesin saksa keeles rohkem kui näha on, siis kaanest-kaaneni kvalifitseerus ainult üks nigelakene ühes kategoorias. Selles osas luban edaspidi usinam olla. Aga võibolla olen ma praegu (pärast neljatunnist “tandem”-kohtumist) lihtsalt liiga ülevas meeleolus ja oma saksa keele oskusest teenimatult heal arvamusel. Siiski, andke vitsu mulle palun kui järgmise väljakutse lõpus ka ainult ühe saksa keelse koomiksi letti löön.
Samal ajal teises kohas… jõudsin arusaamisele, et mind häirib ütlemata palju olukord, mil mul parajasti üksk raamat käsil ei ole. Kui mul mingi raamat kolm või neli kuud, järjehoidja vahel, kuskil kapinurgal või käekotis istub, ei ole probleemi, aga kui kuskil järjehoidjat vahel ei ole, siis kraabib hinge, no kohe imelik on olla. Mitmõttes mul ei olegi midagi praegu käsil, pooleli, lugemisel? No ei saa nii.
Nii et lähen loen praegu mõned leheküljed järgmist raamatut, et saaks selle järjehoidja kuhugi panna, ja siis räägime edasi.

Jaanuar 6 ehk sakakeeles

Täna hommikul kööki jõudes vastas BB küsimusele, mis ta hommikusöögiks sooviks: “Pasta! Makaronid! Saka keeles pasta! Ja?”

Üks teine päev haris ta mind siin samamoodi.
Mina: “Vaata, jänku!”
BB: “Ei, jänes! Haasen! Saka keeles Haasen.”

Mamma emakeelt tuleb sageli parandada:
BB: “See on?”
Mina: “Need on viinamarjad.”
BB: “Ei, mammud! Ei ole maljad, mammud!”

Juhtub ka nii, et mina teda siin vaikselt õpetan. Muidu jääks see vastastikku kasulikkus vähe ühesuunaliseks. Näiteks kui me viimati tähestikusuppi sõime (ausalt, me sööme muud ka – vt nt sama postitus: makaronid, viinamarjad), paluti, et mina talle lusikaga suppi suhu tõstaks. Kuna meil on tegemist kaheaastase sulgkaallasega, siis olen nõus või pea peal seisma, et toit sinna väiksesse pudrumulku läheks, nii et muidugi istusingi daami kõrval ja toimetasin talle lusikas lusika järel suppi sisse.
BB: “Mis see on?”
Mina: “Mm… siin on palju tähti, see on kokku sõna.”
BB: “Sõna? Mhmh.”
Amps.
BB: “Mis see on?”
Mina: “Oi, siia jäi ainult üks, see on M nagu Mõmmi.”
Amps.
BB: “Mis see on?”
Mina: “See on B nagu BB.”
Lõpuks ei jäändki muud üle kui tähthaaval supp ära sööta, kuigi sekka sattus ka veel sõnu ja isegi lauseid. Nii oli igatahes palju huvitavam kui lihtsalt iga kord “See on supp” öelda. Pealegi maitsevad tähed ja sõnad palju paremini.
Järgmine päev aga üllatas noor daam mind sellega, et näitas raamatus pesuehtsa B tähe peale ja teatas: “Bee nagu BB!”
DSC_0334DSC_0335
Preili puges kasti.

Jaanuar 5 ehk kaotatud abikaasa

SPOILER ALERT: on leitud

Justkui meil siin veel vähe arulagedust ja kõikehaaravaid emotsioone oleks, kadus mul üks öö abikaasa ära.
Läks nii, et vahetult enne seda, kui mina RSSi kaisus elutoamadratsile ära kustusin, hambad pesemata, tuli põlemas, nagu see käib, kui sul on kaks väikelast ja ropp väsimus, teatas Härra: „Kuule, ma lähen nüüd oma kursakaaslastega sinna mäe peale tudengite pubisse. Aga ma kauaks ei jää, kindlasti mitte nii kauaks kui eile.“
Too „eile“ oli ta nimelt Selles Teises Linnas jalgpalli mängimas käinud ja saabus koju kell kaks öösel. Muidugi olin mina kell pool kaks öösel ärganud, et RSSi toita, ja kohe Härrale helistanud, et too mulle rõõmsal häälel teataks, et ta on just Chemnitzist mööda sõitnud ja on kaheks kodus. Ahah. No temal on see energia.
Kui ma aga too järgmine öö kell pool kaks ärkasin, et RSSi toita, mõtlesin, et mis nalja ta nüüd teeb enda arvates, ütles ju et ei jää nii kauaks kui eile, mis ta kavatseb nüüd kümme enne kahte tulla ja mõtleb, et see ongi „varem“ või?
Muidugi proovisin talle kohe helistada, nagu üks tige nõid-abikaasa ikka. Ei võtnud vastu. Noh, nüüd läksin juba kurjaks.
Siis tuli meelde psühholoogiatunnis õpitud tõde, et viha on (reeglina) sekundaarne emotsioon, mille taha peidetakse oma tegelikke tundeid.* Nii et läksin hoopis hambaid pesema ja tunnistasin, et tegelikult tunnen hirmu ja muret ja kurbust ja ei tea mida kõike veel.
Proovisin veel korra helistada. Ei võtnud vastu.
Kell hakkas kaks saama ja maailmapoliitiline olukord on nagu on. Lülitasin arvuti sisse, et kontrollida, ega Dresdenis mingit terroriakti pole läbi viidud sel ajal, kui ma magasin. Ei olnud. Aga silma jäi uudis, et Dresdeni politsei teatel on samal päeval kaks tudengit kahe Iisraeli päritolu meesterahvaga tülli läinud ja tõsiselt peksa saanud. Muidugi nägin seepeale kohe vaimusilmas oma abikaasat Iisraeli päritolu meesterahvaste järgmise ohvrina kuskil maanteekraavis või tudengipubi tagahoovis lamamas.
Läksin närvi. Kõndisin toas ringi ja ei teadnud mida teha. Helistada enam ei julgenud, sest äkki kadunud abikaasa tuleb mingi hetk teadvusele ja peab politseisse helistama, aga pole millega, sest ma olen ta aku ära kulutanud.
Samal ajal langes pilk esikukapil Härra rahakotile. „Ohh! Ta on rahakoti maha unustanud! No tõepoolest! Kui erakordselt rumal!“ Peaaegu vihastasin lausa. Tegelt kujutasin muidugi ette, kuidas pean politseisse isikut tuvastama minema. Või siis kirjeldama kaduma läinud meesterahvast.
„Lahkus kodunt kell 10 õhtul, kandis halli kapuutsiga jopet ja halle teksapükse.“
„Okei, kui ta kella kolmeks välja ei ilmu, siis hakkan seda kursakaaslast otsima. Tema numbrit mul ei ole. Ainuke, kelle number mul on, kellel võib kursakaaslase number olla, on sõber BiiWii. Saadan talle sõnumi. Aga alles kell kolm… Kell kolm…. Niikaua jõllitan siin akna peal ja ootan… Kell kolm.“
Kell kaks viiskümmend saatsin BiiWiile sõnumi. Saanud kinnituse, et sõnum läks kohale, tõstsin pilgu esikunagile, kus rippus hall kapuutsiga jope.
„Eh! Ta pani selle ju selga!“
Avasin esikuukse – Härra saapad seisid ontlikult ukse all jalus nagu alati, kui ta kodus on.
Te ei kujuta ette kui kiiresti ma üles magamistuppa jooksin ja oma süütult magavale kaotatud abikaasale kaela kargasin. Pisarad purskasid nii, et pärast oli vaja padjapüür ära vahetada.
„Ma ei olegi kahe väikelapsega lesknaine!“
Enne veel, kui jõudsin Härralt küsida, millal ta koju jõudis ja kuidas ma küll selle peale ei ärganud ja miks ta ometi tuld ära ei kustutanud, saatsin BiiWiile sõnumi: „Paanika möödas. Härra leitud.“
Oma absoluutse lolluse üle oskan praegu ainult naerda. Muidugi näitan näpuga üleväsimusele ja alaarengule, aga võibolla on paari asja veel vaja, et selliseid emotsionaalseid seikluseid vabandada.
Kallitele lugejatele soovin aga maailmapoliitilisele olukorrale mõeldes turvalisi ja tervemõistuslikke öid.

*Noh, kui kasutada hiljuti loetud Dr. Gordoni näidet, siis „kui me vihastame liikluses teise autojuhi peale, siis tegelikult tunneme me hirmu, et võib õnnetus juhtuda ja see teeb meid vihaseks.“