Jaanuar 5 ehk kaotatud abikaasa

SPOILER ALERT: on leitud

Justkui meil siin veel vähe arulagedust ja kõikehaaravaid emotsioone oleks, kadus mul üks öö abikaasa ära.
Läks nii, et vahetult enne seda, kui mina RSSi kaisus elutoamadratsile ära kustusin, hambad pesemata, tuli põlemas, nagu see käib, kui sul on kaks väikelast ja ropp väsimus, teatas Härra: „Kuule, ma lähen nüüd oma kursakaaslastega sinna mäe peale tudengite pubisse. Aga ma kauaks ei jää, kindlasti mitte nii kauaks kui eile.“
Too „eile“ oli ta nimelt Selles Teises Linnas jalgpalli mängimas käinud ja saabus koju kell kaks öösel. Muidugi olin mina kell pool kaks öösel ärganud, et RSSi toita, ja kohe Härrale helistanud, et too mulle rõõmsal häälel teataks, et ta on just Chemnitzist mööda sõitnud ja on kaheks kodus. Ahah. No temal on see energia.
Kui ma aga too järgmine öö kell pool kaks ärkasin, et RSSi toita, mõtlesin, et mis nalja ta nüüd teeb enda arvates, ütles ju et ei jää nii kauaks kui eile, mis ta kavatseb nüüd kümme enne kahte tulla ja mõtleb, et see ongi „varem“ või?
Muidugi proovisin talle kohe helistada, nagu üks tige nõid-abikaasa ikka. Ei võtnud vastu. Noh, nüüd läksin juba kurjaks.
Siis tuli meelde psühholoogiatunnis õpitud tõde, et viha on (reeglina) sekundaarne emotsioon, mille taha peidetakse oma tegelikke tundeid.* Nii et läksin hoopis hambaid pesema ja tunnistasin, et tegelikult tunnen hirmu ja muret ja kurbust ja ei tea mida kõike veel.
Proovisin veel korra helistada. Ei võtnud vastu.
Kell hakkas kaks saama ja maailmapoliitiline olukord on nagu on. Lülitasin arvuti sisse, et kontrollida, ega Dresdenis mingit terroriakti pole läbi viidud sel ajal, kui ma magasin. Ei olnud. Aga silma jäi uudis, et Dresdeni politsei teatel on samal päeval kaks tudengit kahe Iisraeli päritolu meesterahvaga tülli läinud ja tõsiselt peksa saanud. Muidugi nägin seepeale kohe vaimusilmas oma abikaasat Iisraeli päritolu meesterahvaste järgmise ohvrina kuskil maanteekraavis või tudengipubi tagahoovis lamamas.
Läksin närvi. Kõndisin toas ringi ja ei teadnud mida teha. Helistada enam ei julgenud, sest äkki kadunud abikaasa tuleb mingi hetk teadvusele ja peab politseisse helistama, aga pole millega, sest ma olen ta aku ära kulutanud.
Samal ajal langes pilk esikukapil Härra rahakotile. „Ohh! Ta on rahakoti maha unustanud! No tõepoolest! Kui erakordselt rumal!“ Peaaegu vihastasin lausa. Tegelt kujutasin muidugi ette, kuidas pean politseisse isikut tuvastama minema. Või siis kirjeldama kaduma läinud meesterahvast.
„Lahkus kodunt kell 10 õhtul, kandis halli kapuutsiga jopet ja halle teksapükse.“
„Okei, kui ta kella kolmeks välja ei ilmu, siis hakkan seda kursakaaslast otsima. Tema numbrit mul ei ole. Ainuke, kelle number mul on, kellel võib kursakaaslase number olla, on sõber BiiWii. Saadan talle sõnumi. Aga alles kell kolm… Kell kolm…. Niikaua jõllitan siin akna peal ja ootan… Kell kolm.“
Kell kaks viiskümmend saatsin BiiWiile sõnumi. Saanud kinnituse, et sõnum läks kohale, tõstsin pilgu esikunagile, kus rippus hall kapuutsiga jope.
„Eh! Ta pani selle ju selga!“
Avasin esikuukse – Härra saapad seisid ontlikult ukse all jalus nagu alati, kui ta kodus on.
Te ei kujuta ette kui kiiresti ma üles magamistuppa jooksin ja oma süütult magavale kaotatud abikaasale kaela kargasin. Pisarad purskasid nii, et pärast oli vaja padjapüür ära vahetada.
„Ma ei olegi kahe väikelapsega lesknaine!“
Enne veel, kui jõudsin Härralt küsida, millal ta koju jõudis ja kuidas ma küll selle peale ei ärganud ja miks ta ometi tuld ära ei kustutanud, saatsin BiiWiile sõnumi: „Paanika möödas. Härra leitud.“
Oma absoluutse lolluse üle oskan praegu ainult naerda. Muidugi näitan näpuga üleväsimusele ja alaarengule, aga võibolla on paari asja veel vaja, et selliseid emotsionaalseid seikluseid vabandada.
Kallitele lugejatele soovin aga maailmapoliitilisele olukorrale mõeldes turvalisi ja tervemõistuslikke öid.

*Noh, kui kasutada hiljuti loetud Dr. Gordoni näidet, siis „kui me vihastame liikluses teise autojuhi peale, siis tegelikult tunneme me hirmu, et võib õnnetus juhtuda ja see teeb meid vihaseks.“

Advertisements

4 thoughts on “Jaanuar 5 ehk kaotatud abikaasa

    1. Noh, oleks võind palju vähem õudne olla, kui oleks varem osanud kahtlustada, et Härra tegelikult juba kodus on. Lihtsalt absoluutselt välistasin selle variandi, kuna tuli ju põles ja ma ei olnud kuulnud, et ta tuli. Aga tolles hetkes olemine oli tõesti sürr. Ja selles valguses mul ikka väga vedas, et lõpp nii õnnelik sai.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s