Veebruar 9 ehk endiselt levist väljas

Täna näitas BB kaenlaaugust väljunud kraadiklaas numbrit 40.04. Enne kui see normaalse numbriga asendunud pole, ma blogilainele ei naase. Olulisemat teha.

Advertisements

Veebruar 8 ehk nädala pommuudis

Maaliõpetaja saatis just teate, et maalitundidega on nüüd lõpp, temale aitab. Oma pooleliolevad pildid võime büroost üles korjata ja ilusat elu meile.
Ma nüüd lähen nutan peatäie ja siis üritan oma ilusa eluga edasi minna.
Pähähäää…
Kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi septembris öelnud, et selline uudis mulle nii mõjub, oleks ma ta arusaadavalt välja naernud. Nii vastumeelselt istusin sinna ühise maalilaua taha tookord. Mismõttes mina ja pintsel! Pähh!
Nüüd ma tean, mida leedi Meeri tundis, kui Matthew suri. Üldse ei tahtnud, aga näe, lõpuks hakkas nii meeldima, et ilma kohe üldse olla ei oska. Loodan siiski, et ma ei lange nüüd paariks aastaks emotsionaalsesse (või kunstilisse) koomasse. Sest nii võib juhtuda, kui pähist saab pähähäää.

Veebruar 7 ehk 17

Arvuti ei ole jälle töökorras. Noh, ega ma pole muud teinud ta selle nimel, kui paar korda silmi kinni pigistanud ja soovinud “palun-palun-palun ära jupsi enam!” Minu kõrges vanuses – täna rohkem kui kunagi varem! – võiks muidugi juba teada, et sellest ei ole mitte kõige vähematki kasu. Kasu võiks muidugi olla arvuti remonti viimisest.
A selle asemel küpsetasin torti hoopis. Ja pigistasin silmi kinni, mudugi.
DSC_0981.JPG
Tort muideks tuli fenomenaalne. Seda peamiselt tänu sellele, et kus retsept ütles “lisa kilole kohupiimapastale ja poolele kilole vahukoorele pool sõrmkübaratäit suhkrut”, valasin ma õigele sõltlasele kohaselt pool pakki valget mõnupuru sisse. Ka kiivi-melissi toormoosi tegin ka rohkem maitse kui retsepti järgi – jällegi, pool liitrit vett ühe kiivi kohta tundus mõnitamine.
Eks ma õppisin sellest kräsupeakoogist, mis ma siis tegin kui mul Õige Päeva Külaline kais. Muidu hea küll, aga nats mage ja kuiv. Kook muidugi, mitte külaline. Külaline oli “Spitze!” nagu siinkandis öeldakse. Aga tõenäoliselt proovin ükspäev sedagi kooki jälle teha. Sest mis mõtet on siin päikese ümber tiirutada, kui kooki ei saa.
Niisiis lähen järgmisele ringile ja küpsetan aina edasi. Mis mul muud teha – see, et minust geeniusematerjali ei ole, see selgus juba viis aastat tagasi. Parem on lõpuks tõele  näkku vaadata ja oma liistusid näppidida.

Veebruar 5 ehk RSS parem, ja?

DSC_0630
Heameel on teatada, et Rõõmu Rünno ja Rahulolu Ragnar on tagasi. Nad läksid vahepeal nimelt pikemale reisile. Või reiele. Neljapäeval vajutas doktorihärra RSSi paremale reiele süstlatäie vaktsiini, mis õhtuks Rünno ja Ragnari minema ajasid ja ühe korraliku palaviku kohale kutsusid. Kellele seda vaja oli, mina ei tea, aga meie majapidamises sellise korraldusega keegi rahul ei olnud, RSS kõige vähem.
Mina sain umbes kaks ööd ja kaks päeva pojakest vahelduva eduga kussutada ja sülega rahustada. Püreed ei tahtnud, ei tahtnud õieti tissigi, mängida ei tahtnud, keerata ja pöörata ja kruttida ei tahtnud, ei tahtnud naeratadagi. Aga nagu juba öeldud, kole läks mööda. Palavik läks mööda ja rahulolematus samuti.
Nüüd võtan poja niisama sülle ja plutitan ta lopsakat lõualotti ja kilked on jälle majapidamises tagasi. Oleme rahul. Isegi BB teatas õnnelikult: “RSS parem, ja? RSS rõõmus!”

Veebruar 4 ehk sõimusõna

Pesin parajasti just köögis nõusid (muidugi köögis, kus siis veel!), kui äkitselt BB kriiskama kiskus: “Kullakene! …” Järgnes samasugune räme sõim, millest poolest ma aru ei saand ja poolt meelde ei jätnud. Daam oli aga äärmiselt kuri ja käre.
Selline sõimusõna meil siis.
Tulin muidugi, käed käterätis, uksele vaatama, kas on vaja noomima hakata, kui daam äkitselt tooni muutis ja äärmiselt kahetavalt oma mänguasjale teatas: “A-vabandust.”
No vähemalt seegi.

Mina: “BB, kas sa olid pahane?”
BB: “Ei, õnnetus.” (mõtles “õnnetu”)

Ja see on ka puhtalt minu süü. Ma nimelt olen ka mõned korrad* vihastanud ja kärkima pistnud (“Kullakene”?) ja pärast vabandanud ja öelnud, et ma tegelikult ei ole kuri, lihtsalt natuke õnnetu.

* Khm.