Märts 13 ehk kevad tuli

Pühad olid siin pikemad, ka esmaspäev anti vabaks. Või noh, kellele vabaks, kellele ikka-ei-saa-veel-lasteaeda-minna-ks. Et mitte kodus kopitada ja et ikka „muna“-jahti ka saaks, siis sõitsime Vanadekülla ära.
Leppisime kiirsupi-Omaga kokku, et lõunasöögi pärast tema muretsema ei pea, hoidku ainult lastel silm peal, kuni ma tema köögis ühe äärmiselt lihtsa pikkpoisi ja üsna keeruka kahekordse värviliste kreemidega lihavõttetordi valmis mökerdan. Opa keetis kartulid juba ette ära ja kapsas oli vaja vaid soojaks lasta.
Pikkpoisi ja tordi vahepeal käisime konte sirutamas ja „mune“ otsimas. Jutumärkidega seepärast, et loomulikult oli aeda peidetud kingikottides kõike muud kui mune. Mänguasju ja T-särke ja nii palju komme ja muud magusat, et plaanin need kaaperdada ja uuesti ära peita. Küll vist mitte aeda.
Nagu eelmise postituse piltidelt näha oli, oli preili kingikott nii suur ja raske, et ta vaevu jaksas selle pärast autoni vedada. Aga ega kellegi teise kätte ka loomulikult sellist asja ei usaldatud. Olge nüüd, tema kallid kingitused. Äkki keegi peidab veel jälle ära.
Väikevend õnneks kommikotti ei saanud, sai pühadeks hoopis uue hamba.
Mina ei saanud kumbagi, ei kommikotti ega hammast. Enne pikka sõitu otsustasin aga tanklast naisteajakirja kaasa võta (mõõduka raha eest, muidugi), et asendada raamatut*, mille ma loomulikult esikukapile olin unustanud. Terve tee Vanadekülla vaatasin moepilte ja üritasin pähe tuupida, mis sel kevadel selga tuleb panna. Kevadeti mul ikka on tunne, et peaks oma mugavusstsoonist väljuma ja julgemalt riides käima hakkama. Õnneks lähevad kevaded küll mööda.
Aga siiski… teel Vanadekülla ajakirja lapates kujutasin elavalt ette, et tänasest hakkangi Kõige Trendikamaks. Pauhti!
Tegelikkuses on muidugi nii, et ükskõik kui palju mulle stilettod ja ridikülid ka ei meeldiks, lõpetan ma ikka tossudes ja seljakotiga. Praegugi istun siin väljavenind dressipükstes, pats viltu peas ja ainult irvitan selle kõige üle. Kus ja millal ma siin veel moodne olen!
Siiski, artiklit „Selle suve 22 kuuma trendi“ jagasin mõttes kaheks: Mitte Mingi Tingimusel ja Hmm, No Proovime.
Mitmed trendid nimelt vaatasid mulle vastu ja ütlesid: „Aga ma olen ju su riidekapis juba olemas! Võta mind lihtsalt välja ja pane selga.“
Välja praakisin:

vestern
Vestern. See on karneval, mitte mina. Jääb ära.
tin
Üleni metalne. Kole, lihtsalt kole.
etno
Etno (mille all mõeldakse kauneid Aafrika-mustreid). Vt „Vestern“.
kate
Öösärgiga õue. Ei. (Siinkohal oleks ka sobiv hüsteeriliselt naerda. Aga ei pea muidugi.)
ohr
Kõrvarõngad (pikad ripatsid). Esiteks ei ole mul neid kuskile riputada (okei, kõrvad mul tegelt on), teiseks on minu kõrvade läheduses reeglina liiga palju käsi, kellele väga meeldiks kõigest rippuvast tugevasti sikutada. Jääb ära.
kor
Punutud kotid. Kunagi mul oli üks… ka hästi ilus ja romantiline, aga üüü-sna ebapraktiline. Jään oma seljakoti juurde siiski see kevad. Ka siis kui piknikule peaksin minema.
stars
Tähed ja triibud.
s and s
Tähed ja triibud. Triipu kannan äärmiselt hea meelega, aitäh, aga tähed-ja-triibud on rohkem selline… karneval. Vt „Vestern“.
mara-hoffman
Õlgadeta pluusid. Väga nunnu küll, aga mul pole sellist kuskilt võtta. Ja noh, võibolla olen ma millegi sellise jaoks ka umbes 15 aastat liiga vana.
blazer
Vanaisa ülikonnajakk. Sellised näevad teiste inimeste seljas nii coolid välja. Aga kui ma ise midagi sellist üritan, siis ma tunnen nagu oleks ma kartulikoti selga tõmmanud. Nii et Opal ei maksa muretseda, ma ei ole tema riidekappi ründamas.
kottpükskaks
Paberkottpüksid. Vot nende jaoks peab teistsugune keha olema. Nii et ei mängi välja.
tapeet
Tapeetkleidid. No ma piknikule lubasin seljakotiga minna, nii et kuhu ma sellega peaksin minema… elutuppa tolmu imema?

 

Kallitel lugejatel soovitan muidugi proovida. Sest millal siis veel trendikas olla, kui mitte kevadel. Ausalt, ma ei hakka naerma, kui teid tapeetkleidi ja vanaisa ülikonnaga näen. Kiidan hoopis, kui teadlikud te olete!

*See ei edene absoluutselt. Olen käimasoleva raamatuväljakutse kolmanda tõkke juures (3/26) ja tunnen juba soovi alla anda.

Märts 11 ehk piinlik võiks olla

Juhtusin praegu oma eelmist postitust silmama ja märkasin, et olen selles meeletupikas saksakeelses jutus (üks sõna) teinud kõigest käputäie vigu (kaks!). Sellistel hetkedel ma mõtlen, et minust vist ikka asja ei saa.

Vigade parandus: Hasenfutter, mitte Haasenfütter.

Entschuldigung ja verzeihung ja kõik muud asjad muidugi.

Märts 10 ehk preili teab

Hiljuti toidupoes. Haaran pakitäie põld-võõrkapsast, söödavate lehtedega rohttaime, mida tuntakse ka rukola nime all, ulatan selle BBle, et ta selle omakorda meie ostukärusse suskaks. BB heidab pakendile pilgu ja konstanteerib: “Haasenfütter.*”

Hiljuti trammis. Astume BBga kahekesi peatusest trammile, mis muuhulgas möödub kohalikust jalgpallistaadionist. Tramm on pungil inimesi täis, enamik on rõivastunud must-kollasesse. BB heidab neile pilgu ja konstanteerib: “Fussball.”

* Jäneste sööt

 

Märts 9 ehk tavaline laupäev Dresdeni-kodus

DSC_0219
Heatujuärkaja
DSC_0221
Ärkaja
DSC_0244
Multikas (ja küpsis), kuniks Mamma päeva käima tõmbab
DSC_0252
Ootame viimase ärkaja järele
DSC_0257
Hommikusöök sellele, kes rösterit ei oska kasutada
DSC_0261
Hommikusöök maiasmokkadele
DSC_0266
Nõudis ka lauda
DSC_0268
Igaühele oma
DSC_0271
Mulle ka!
DSC_0294
Videotervitus sünnipäevalapsest sõbrale
DSC_0298
Tüdrkud panevad end kohviku-valmis
DSC_0302
Ootame trammi
DSC_0303
Linna peal ikka kohtab vahel jänest
DSC_0307
Tüdrukud kohvikus
DSC_0309
Ja vaatamisväärsuste juures
DSC_0312
Vaatasime hundinäitust
DSC_0346
Kohtusime Naoga
DSC_0348
Saime laenuks käru
DSC_0349
Staadioni juures oli jalgpall
DSC_0355
Ja tuvi!
DSC_0356
Tuvi!
DSC_0360
Hei, tuvi!
DSC_0372
„Pappa, me nägime jänest! Mina nutsin! Mul on ka kõrvad. Proovi ka!”
DSC_0379
Näpuga ikka kõige parem
DSC_0381
Värske õhu uinak laiskade vanemate moodi
DSC_0386
Üritame BBd lõunaunne veenda
DSC_0393
Vastutasu hamba näitamise eest on luba juustest kiskuda
DSC_0404
Tantsime
DSC_0406
Postiljon käis!
DSC_0410
RSS valis esimesena katsetamisele kuuluva roa
DSC_0431
Mulle-mulle!
DSC_0432
Kauss tühi, kõht täis
DSC_0434
Õunade tükeldamine käib nagu nauhti (paremini kulutatud euro ja 29 senti sel viisaastakul)
DSC_0436
Õunatükeldusmeister
DSC_0438
Mis on lapsepõlv, kui ei saa tainast lakkuda
DSC_0439
Või noh, mis see LAPSEpõlv siia puutub
DSC_0440
Njamm
DSC_0449
RSS paneb koogi ahju
DSC_0451
Hoolas õde: RSS oli ilastanud, BB tõi salvräti ja pühkis ära
DSC_0455
Kõht maast lahti
DSC_0457
Algas pikem pusaharutus
DSC_0472
Sel ajal kui Mamma venna mähkmeid käis vahetamas…
DSC_0474
Aga vähemalt saime pusa lahti (leidsime kadunud haja üles!)
DSC_0475
Kus on sinise vildika kork
DSC_0477
Venna vannitamise ajaks bussi laulu vaatama
DSC_0484
Vannitamise?
DSC_0485
Sa ütlesid “vannitamise”?
DSC_0487
Sa ütlesid “vannitamise”!
DSC_0507
Nii suurt rõõmu teist ma ei tea
DSC_0511
Puhas!
DSC_0512
Kustunud
DSC_0515
Kustus õde, kustus vend

Märts 8 ehk “minu oma!”

See nädal oleme lõpuks jälle kõik nibin-nabin terved olnud (tegelikult on RSSil ninnu jälle tatiseks tõmbunud ja lõpuks on külmetus tabanud ka Härrat) ja saanud jälle oma lemmikdresdenlastega kohtuda.
Kõigepealt käisime Noona juures. Noona on üks saksa-serbia päritolu dresdenlane BB esimesest sõimest. Sõimes nad vist väga teineteisest ei huvitunudki, aga kuna Noona serbia ema on oluliselt seltsivam kui kõikide saksa laste emad kokku, saime temaga kiiresti jutule ja ka kodutee oli pool sama. Nii ongi läind, et kuigi BB juba varsti aasta Noonaga samas lasteaias pole käinud, saame ikka nendega vahel kokku. Käis ta ju ka sellel kuulsal sünnipäeval, mis meil kümme kuud tagasi oli.
Lausa kaks korda ühe nädala jooksul on õnnestunud kohtuda Albertroberti ja nende emmega. Nemad on meie kohalikud päris-eestlased. Albert on kolm ja Robert üks, nii et sobib meie kohe-kolme ja varsti-ühega suurepäraselt. Peab küll tunnistama, et väiksemad mehed teineteise vastu veel suuremat huvi ei tunne, aga mis siis ikka. Nad on õnneks mõlemad sellised mõnusad pretensioonitud (noh, niikaua kui kõht täis on). Küll see sotsiaalne iga ka tuleb.
Küll peaks sotsiaalne iga olema neil teisel kahel, neil lasteaialastel. Kuna mind lasteaeda ei lasta piiluma, kuidas BB sotsiaalsetes situatsioonides käitub, jälgisin teda see nädal huviga just selles võtmes. Mismoodi ta teistega käitub?
Noonaga mängisid nad paremini kui kunagi varem. Said juba uksel sõpradeks ja jalutasid käsikäes mänguasjakastini. BB ise otsis kontakti ja Noona tuli talle kenasti poolel teel vastu. Samas panin tähele, et selles paaris oli BB siiski võimukam pool – tema ütles, nüüd mängime „verstecken“* ja Noona tõi teki. Pugesid koos peitu ja kõkutasid, üks kõvema häälega kui teine. Kui aga oli vaja kedagi vaatama kutsuda, kui äge neil ikka on, tõusid kilked katuseni.
Kui muidu võib ekslik arvamus jääda, et BB meil selline malbekene on, siis Noona juures joviaalselt mängimist võis ka Praahas** kuulda olla. Kas see tuleb sellest, et lasteaias on oma rõõmu teatavaks tegemiseks ja tähelepanu saamiseks vaja üle kõigi teiste karjuda?
Häirekellad lõid aga tõsisemalt helisema siis, kui Noona BBlt mingi mänguasja ära võttis. See ei ole midagi häirivat, see on täiesti normaalne kaheaastase käitumine. BB aga arvas, et kõige õigem on sellise kohutava ebaõigluse peale tönnima pista. Noona on üsna pehmest puust tehtud ja BB tönnimise peale andis talle pikemata mänguasja tagasi. BB jäi vait, mängis kahetsemata edasi.
Selline manipulaator?
Täpselt sama skeem kordus Albertroberti juures – võeti BBlt mänguasi, pistis preili tönnima ja ootas, et see talle kohe tagasi antaks. Noormees Albert aga nii pehme ei ole kui Noona ja mingit kohest tagasi andmist muidugi ei toimunud. Ja parem ongi. Muidu õpibki veel selgeks, et nii käibki. Midagi ei meeldi – tönn – asi korras. Ei käi nii asjad!
Ühelt poolt ma mõistan, et BBl on õigus öelda, et talle miski ei meeldi. Ja miks talle peaks meeldima, et talt mänguasi ära võetakse. Muidugi on tal õigus öelda, et see teda pahandab. Aga niiviisi? Aga kuidas ma teen talle selgeks, et nutmisega olukordi ei lahendata? Et isegi kui teine ei oleks tohtind temalt küsimata mänguasja võtta, peaks tema üritama olukorda teisiti lahendada. Kuigi hirmsasti tahaks sekkuda ja öelda, et kuule Albert, nii e ole ilus teiselt ilma küsimata ära võtta, siis tegelikult leian ma ka, et BB peaks juba õppima ise oma probleeme lahendama. Ta peaks ise õppima teiste lastega nii suhtlema, et ei oleks vaja tönnima pista.
Kuidas seda aga õpetada?
Kui veab, siis saame homme jälle Albertroberti ja emmega kokku. Saame harjutada seda koos mängimise värki. Ja lapsevanemaks olemist.

*verstecken – peitma, peitu minema, peitust mängima
**Praha on meist umbes 150 km või 2 h autosõidu kaugusel. Lähemal kui Berliin.

Märts 7 ehk BB pole enam mingi tatilõug

Eilseks oli lasteaias jälle matkapäev ette nähtud. Teisipäeval teatas aga Manu-tädi kahetseval ilmel aknast porisele tatipäevale või tatisele poripäevale viidates, et matk jääb see nädal ära.
Oh õudust, miks küll! Jõudsin juba pool-ahastusse langeda, et mismoodi ma preili küll järgmine päev lasteaeda meelitan, trumpkaart käest löödud, kui Manu-tädi mulle, samal kahetseval ilmel, veel kõvema trumbi ulatas: „Läheme hoopis loomaaeda, aga palun üks euro kaasa tuua, loomaaias on sissepääsutasu.“
Selle ühe euro eest saime elevust mitmeks päevaks.
Hiljem selgus, et elevandid on hästi suured („riiiiisengrooooss*“, öeldi hiljem Papale) ja üks väike ahv rippus puu otsas ja tegi „plumpsti“, mis oli hästi naljakas, ja lapsed kõik, kaasa arvatud Reesa, pidid selle üle hirmsasti naerma.dresdeni elevandid
Reesa ehk Theresa on üks BB grupi vanem tütarlaps (viis vist, või äkki kuus juba), kellel on noorem õde, kes käis BBga samas sõimerühmas. Reesa on nüüd aga otsustavalt BB oma tiiva alla võtnud. Ühel päeval kui daamil järel käisin, oli Reesa veel seal, tõi BBle pildi, mis nad koos joonistanud olid, ja küsis, kas BB juba pissil käis.
No ma oleks teda äärepealt kallistanud.
Samas, kui tolle sama päeva või mõne teise hommikul üks uue grupi tüdruk mulle rääkima tuli, et tal on samasugune juuksehari nagu BBl, ainult ilma kaaneta, ja üldse ta joonistas eile ühe jänese, siis ma tõmbusin küll vähe ebavajalikult eestlaslikult kaitsesse ja oleksin tahtnud kosmoselt küsida, miks see võõras laps minu poole pöördub? Mis ta tahab must!?
Küllap ma harjun ära varsti, et BB ei kuulu enam tatilõugade seltskonda, vaid läbib nüüd täiesti mõistlike väikeinimestega, kes uurivad, millal keegi pissil käis ja annavad teda, mis nad eile joonistasid.
Mis tatilõugadesse puutub, siis RSSi oodatakse nende seltskonda alates augustist. Juba!

*Riesengroβ ehk hiigelsuur.