Aprill 25 ehk kammimata juuksed

Et ekslikku muljet ei jääks, et meil siin ainult lillepidu on – kõik arenevad nii et mühiseb ja söövad piisavalt, et ka magustoit välja teenida, ja kaheksast kaheksani on öörahu (ühe paariminutise tissujoogipausiga kahele), siis võite teadmiseks võtta, et vahel on mõned asjad valesti ka.
Näiteks preili juuksed. Mis on lihtsalt nii õrnad ja pusaaltid, et nutt tuleb peale. Ei, tegelt, nutt tuli siis peale, kui lasteaiatädi julges selle kohta üks hommik midagi öelda. Pärast pidin muidugi kuusteist ja pool korda minutis öeldut endale üle kordama, kuni diivanile maha istuda sain, et tühjusesse vahtida ja sisimas sisiseda. Ja tönnida. Sest ma olen arusaadavalt ju maailma kõige kohutavam, halvem, vastikum ja saamatum ema. Ma ei suuda end nii paljugi kokku võtta, et igal täistunnil lapse juuksed ära kammida. Kuidas see vaene hea laps küll sellise nõia ära teenis?
Lasteaiatädi nimelt ütles: „BB on nii vahva ja tore ja hea laps. Ta on meie grupis üks noorimaid, aga ka üks tublimaid. Seletad talle midagi ja ta kohe oskab. Isegi järgmine päev veel mäletab, kuidas see käis. Ja käitub ta ka nii hästi – üldse ei jonni ega korralda stseene! Ja potistreigiga saite te ka nii ilusti hakkama! Ainult tema juuksed on… mm… nojah… – me proovime siin küll, aga sellest harjamisest ei aita, peab ikka äkki teise kammi ostma või mingit pusalahtistit sisse pritsima… Need juuksed on nii õrnad ja pusaaltid, aga mis teha, me peame talle ju tagasi andma kõik selle hea, mis ta meile annab. Me peame midagi tegema. Ta on ju nii hea ja tore ja tubli laps. Ja pissile küsib ta nüüd tõesti alati ise ja tilkagi ei tee püksi!“
Loomulikult eemaldasin ma kogu sõnumist kõigepealt „ümbriku“. Olen minagi psühholoogiatunnis käinud ja paari harivat raamatut lugenud. Kui on esitada ebameeldiv sõnum, topi ta positiivse sõnumi ümbrikusse: jube tark mees, aga peeretab, aga nii jube tark mees ikka.
Ja kõik „meied“ tõlkisin samal põhjusel muidugi ka kui „sina, sa vana nõid ema“. Ja miks ma siis oma heale lapsele ometi „tagasi ei anna“ kõike seda headust ja tema juukseid ei kammi?
Sellepärast, et esiteks ei näe BB juuste kammimist mingil viisil „andmisena“, või kui, siis „peksa andmisena“, karistusena, kohutava piinamisena. See on valus, see on tüütu ja tema arvates täielikult ebavajalik. Teiseks selle pärast, et mina ei pidanud seda seni niivõrd oluliseks. Mulle isegi meeldib, kui tal selline kohev ja äkiline, kergelt sassis lõvilakk on. Sobib tema tulise loomusega. Ma enda juustesse pritsin igast jama sisse, et nad rohkem sassi tõmbuks. Muidugi oleks tore, kui lapsel ikka kamm juustest läbi käiks, aga ma olen liiga mugav (loe: laisk ja rahuarmastav), et selle pärast seitset kükki teha ja kõrvatropid tööle rakendada. Ei hakka lapsega kaklema noh. Las ta siis olla mu armas tuline lõvilakk.
Aga nüüd on selge, et tänaval ja lasteaias tähendab „tuline lõvilakk“ hoopis „vaata, milline hooletu ema tal on!“ Ja see torkas ikka valusale punktile. Ausalt.
Muidugi kurtsin kõigepealt Härrale. Tema muidugi tühistas kõigepealt kogu loo, et mis ma ikka sellest hinge võtan ja pole mul vaja neid tädisid kuulata, kõik on hästi, ma olen suutnud kasvatada lapse, kes jonnib korra kolme päeva jooksul, kes pärast nädalast põhimõttelist püksi pissimist-kakamist enne ise potile küsib, kui piss tulema hakkab, kes proovib maitsta ka neid toite, mis talle kolm päeva varem ei meeldinud. Aga mina olin juba haavatud ja kõik need muud võidud ei tähendanud midagi.
Järgmine hommik enne lasteaeda tõi Härra mulle kammi, võttis lapse ja juturaamatu ja ütles BBle: „Mammale on väga oluline, et ta saaks su juuksed enne siledaks kammida, kui sa lasteaeda lähed. Vaatame nüüd koos seda raamatut, ma loen sulle… ja mamma kammib samal ajal su juuksed ära. Kui valus on, ütle kohe, aga vaata nüüd seda… kus meil pooleli jäi? Kas seal, kus Pappa Wutz basseini hüppas?“
Pärast paari „aid“ saatsin siledate juustega lapse lasteaeda.
Kamm on meil muideks parim võimalik (mitte ainult Härra) ja pusalahtistit pritsime ka iga kord peale vanni.

Advertisements

Aprill 24 ehk pontšo ehk kelkima peab ju ka

Ootan siin juba pikemat aega, et saaks BBga õue minna kammitud-juustega-pilte tegema. Olen ju teile veel pontšo-aruande võlgu.
Kuna aga ilm nii lootusetult ära keeras (ausalt, õudne tahtmine on talvejope jälle üles otsida) ja ma jaanipäevani venitada ei taha, siis siin ikkagi need kammimata juustega pildid.
DSC_0081DSC_0078DSC_0045DSC_0044
Inspiratsiooniliseks osutus selline postitus tuntus sotsiaalvõrgustikus:kampsun
Muidugi ei vajutanud ma lingile, kust oleks saanud mustri ja õpetuse. Ei, hakkasin ikka ise omast tarkusest pusima. Tahtsin kududa kogu pontšo ühes tükis ja see mul ka õnnestus. Rullkaeluse tagumise osa jaoks silmade loomine ja üles kudumine oli paras piin, aga tulemus jäi… khm… juuste alla. Ka kaelasooniku kokkuvõte õnnestus mul lugejate julgustuse ja abiga laiaks ja venivaks ümber kududa. Nüüd läheb pontšo preilil isegi üle pea! Võit!
Kuna ma nööpidega kannatada ei jaksanud, kuni sobivasse poodi saan tatsuda, siis saabus teine ootamatu võit ja saime hoopis heegeldatud lill-nööbid. BB oli rahul, mina ka. Heegelnõel sai ülesandeks ka küljed uhkemaks teha ja nööpaugud valmistada. Sai hakkama.
Pontšo oleks võinud saada nii pikem, kui laiem, aga seda ei osanud ma enne hinnata, kui ta BBl üle pea olin saanud. Ja siis oli mõistagi juba hilja. Enne mõõtsin ühe pluusi järgi ja siis tundus küll piisavalt suur. Igatahes, toas kõlbab sellisega juba käia küll, niikuinii rohkem kampsunimõõtu.
Mina patsutan omale muidugi iga kord parema käega vasakule õlale, kui kapis pontšot nägema juhtun. Nii tubli! Hästi tehtud!

Aprill 23 ehk arenguaruanne

Umbes nädal pärast seda, kui siin suure häälega kuulutasin, et RSS hakkas roomama, õppis noormees käputamise ära. Nüüd vehib ühest toa otsast teise, nii et ei tee teist nägugi. Või noh, naerunägu teeb. Nii hea meel on ju!
Ka ei ole mingi vaev minna roomamast istuma või istumast käpuli, teatud tugede (loe: mamma, diivan) najal üritab end juba ka põlvili ajada. Joogaasendeid võtab niikunii. Voodipõhja lasime tal igatahes juba madalale, et ta ometigi voodiäärest üle ei lendaks. Sest kes neid mobiilseid teab. Kusjuures istumast külili või selili kukkumisi enam ei esine – ju siis sai pärast paari esimest koksu aru, et see tasakaalu hoidmise asi oluline on ja kuidas see käib.
DSC_0158DSC_0159
Kui BB lõi üle Härra käima õppimise rekordi: 16 ja pool kuud Härra 14 ja poole vastu; siis RSSi osas hakkame nüüd kahtlustama, et ta tahab minu rekordi kallale asuda. Emps – mäletad sa täpselt, millal see oli? 11 kuud? 10?
((EDIT: Minu ema vannub, et 10ndal kuul sain püsti ja sammuma. RSSil praegu üheksas elukuu jookseb.))
Ma küll hea meelega jääks selles osas perekonna rekordiomanikuks. Asi tal nüüd siis nii kiire suureks kasvada! Ehk – kus mu beebi on?!

Aprill 22 ehk arvamismängu võitja

Esiteks – aitäh kõigile, kes vastata viitsisid, põnev oli teie vastuseid oodata.
Tulemused sellised:
arvamismäng
Nagu teravam pilk juba märkas ja lihtne matemaatika kinnitab – palju õnne, Ingrid!
Minu vanakooli sammumõõtja mõõtis 1390 sammu enne kui RSS uuesti magama jäi, eksisid vaid 48 sammuga!
Mis mul enne ütlemata jäi, oli see, et RSS ei olnud selle peale üldse tige, et Opa ta üles äratas. Tal oli hoopis hea meel, et õue jalutama sai. Vahtis siia-sinna ja tegi mulle nägusid, lalises ja seletas nii palju, et pärast esimest kiiret no-äkki-jääb-ikka-kohe-magama-tiiru ümber kvartali (vältides lasteaia väravatagust), lõpetasin teesklemast, et ma kedagi magama jalutan, ja võtsin suuna hoopis kohaliku pagariäri peale. Noh, kuskilt peab need oma 160 grammi päevas kätte ju saama. Kui kiudained ja B-vitamiin silme ees terendama hakkasid, hakkas aga ka tunduma, et RSSil jälle magamistuju on. Mõned sammud enne pagariäri ust sain teha sellise foto:

DSC00976
Ma tean, et jube peegeldus on, ja oleks võinud ikka korraliku pildi ka teha, aga ausalt – seal on kirjas 1390.

Ma küll väitsin siin, et telepaatiaga näib tõrkeid olevat, aga Ingridi vastuse „Tuli selline 1342 tunne“ peale pidin küll kiiresti oma telepaatiliste sõnumite ajaloos sorima. Puff, esimene vastus nii lähedale!
Nagu lubatud, Ingrid, on nüüd sinu poole teel „asjasse täielikult mittepuutuv ja tõenäoliselt üsna väärtusetu üllatuskingitus“. Puutub asi nimelt ainult sellesse pagariärisse, mida sihtisin, mitte RSSi magama jäämisesse või kõndimisse. Pakin homme sisse selle:
DSC_0348
Tegemist on minu jaoks ühe üsna hiljutise avastusega küpsetusmaailmas – vanilje pastana (mitte suhkruna nagu ma ikka seni kasutasin). Ja ma olen üsna vaimustuses – maitse jääb nii palju intensiivsem! Sealjuures ei ole mul teda veel õnnestunud üle doseerida (et mõru jääks, nagu vaniljesuhkruga võib juhtuda). Sobib muidugi ka muudesse magustoitudesse, mitte ainult küpsetistesse. Igal juhul – loodan, et tast on rõõmu.
Järgmise korrani! Sest meeldib teile või mitte, minule mu arvamismängud meeldivad.

Aprill 21 ehk igaühele oma

Elades Saksamaal ehk Pagariärimaal, kus statistiliselt* süüakse 59 kilo saia ja muid pagariäritooteid leibkonna kohta aastas (Mis see teeb, mingi 160 grammi päevas? Pff! Lihtne!), rõõmustasin muidugi äärmiselt, kui minu usinad näpud otsustasid hiljuti Internetisügavikes ringi tuuseldades klikkida tõenäoliselt saia- ja viljatootjate ära ostetud propagandaartiklil „Saia söömine on väga tervislik“.
Muidugi uskusin iga sõna! Seda näiteks, et ka valge sai sisaldab hästi palju kiudaineid ja palju rohkem B-vitamiini ja rauda ja midakõike, kui keskmine pagariärikülastaja ära on teeninud. Ja seda, et kuna sai on väga madala rasvasisaldusega, siis on tegemist ühe maru mõistliku toiduga, mida võib vabalt iga päev 160 grammi lauale tassida.
Eriti head on aga need saiad, mis ei tule pagariärist, vaid omade näppude vahelt. Selliseid teeme vahel ka. Teeme, mitmuses, sest siin on üks teine kätepaar ka, kes hea meelega taignast kukleid rullib. Noh, kukleid või pabulaid…
DSC_0301
Kuna ma BB kauneid pabulkukleid üheks-kaheks suureks kukliks rullida ei raatsinud, siis küpsetasin eraldi sellise kauni pabulpätsi ka. Sest miks mitte, eksole. Maitses täpselt sama hästi.DSC_0303

*Esimene suvaline artikkel, millele Google mind viitas, ja mis väitis, et nende andmed on aastast 2014.

Aprill 20 ehk arvamismäng on tagasi!

Hoolimata sellest, et teie, kallid lugejad, ega ka keegi teine pole arvamismängude vastu vähimatki huvi üles näidanud, otsustasin siiski jätkata vana traditsiooni teie käest iga paari kuu tagant mõni selline rumal küsimus küsida, mille vastust googeldada ei saa. Mitte selle pärast, et vastust teab vaid tuul, vaid seepärast, et vastust tean vaid mina. Nii äge olen!
Eile hommikul, nagu tavaliselt, oli plaan pärast seda, kui RSS hommikupudru vähe lapikumaks roomanud, noormees sisse pakkida (kuigi pakkimist on järjest vähem, ilm hakkab juba looma!), natuke tissujooki anda ja siis kärusse ja esimesse päevatuttu. Nagu tihti juhtub, vajus ta pärast paari kosutavat lonksu juba mu süles ära. Mõtlesin veel mõned minutid istuda ja tema väikest ninnut imetleda, kui helises telefon. Härra võttis selle nii kiiresti vastu, kui sai, aga ikkagi ajas kaugusest kostev Opa: „Na guten MMOORRGGEENN!“ RSSi silmad jälle pärani. Panin ta kärusse, viskasin omale tossud, mantli ja seljakoti külge ja pistsin sammulugeja tasku. Tsutsufrei, ma lähen RSSi uuesti tuttu jalutama.
Ma tean, normaalsel kaasaegsel inimesel on sammulugeja äpina nutitelefonis või saadaval mõnel muul digitaalselt uuenduslikul viisil. Minul käib ikka selline eraldi patareil toimiv vidinakene taskusse. Vanakool!
Mis see kõik aga arvamismängu puutub?
Sest ma tahan, et te arvaks:

DSC00976 - CopyMitu sammu luges kokku minu vanakooli sammulugeja selleks hetkeks, kui RSS uuesti magama jäi?

Et natuke arvamispiire sättida, siis teadmiseks, et täna hommikul näitas sammumõõtja eilse päeva kogusaagiks 7476 sammu ja käisime õhtul veel siin-seal. Samuti ütlen neile, kes äärmuseid kipuvad pakkuma, et ma mõtlesin arvamusmängu küsimuse enne välja, kui kõndima läksin (st et küsimus ei ole valitud seepärast, et vastus midagi enneolematut on).
Vastuseid võib minuni saata igal teile sobival moel – siin kommentaariumis või kuskil mujal. Ainult telepaatiliselt saadetud vastuste saamisega näib mul vahel tõrkeid olevat.
Kõige täpsemini vastajat plaanin loomulikult tervitada asjasse täielikult mittepuutuva ja tõenäoliselt üsna väärtusetu üllatuskingitusega. Aga hei, arvamisrõõm kah ju rõõm!
Mäng läheb kinni siis, kui ma enam vastuseid oodata ei viitsi, aga vähemalt kaks vastust on. Sest keegi peab ju ikka kaotama ka. Aga nagu ma juba ütlesin – arvamisrõõm…

PS Õigest vastusest on mul olemas fotojäädvustus.

Aprill 19 ehk selline poiss

RSS õppis nädalavahetusel roomama. Noh, eks see õppimine oli muidugi pikem protsess, aga laupäeval panin tähele, et ta tõesti end mööda põrandat sinna poole edasi venitas, kus midagi huvitavat oli. Nüüd võin mänguasja meetri jagu eemale panna ja ta libistab end otsejoones selleni.
Ka tõuseb ta ise kõhuli olekust istuma ja istumine ei tähenda enam kindlat põntsu peaga vastu põrandat. Haakrist-istumine (ehk üks jalg ees, teine taga) on kõige turvalisem istumisviis. Seda armastas selles vanuses väga ka õde, kellel oma haruldaselt lahtiste puusade tõttu jalad tõesti haakristi kujutasid.
Vend üritab lisaks roomamisele ka kõvasti käputada, või siis vähemalt surutakse see kõht ikka kõrgemale ja kõrgemale. Käputamist takistab praegu ainult see, et käpuli olles on hirmus tahtmine vähemalt üks tald maha panna. Aga kuhu sa lähed, kui üks jalga on põlvel, teine tallal… Matsaki kõhuli, kuhu mujale.
Ise on noorehärra uute oskuste üle muidugi marurõõmus. Kui jälle midagi kätte saanud, mille suunas ta liikus, on kuulda mõnusat lalisemist ja suunurgad on veninud kõrgele-kaugele. Pühapäeva õhtul oli oma nädalavahetusega nii rahul, et kui ta mul süles öötuttu oli jäänud ja ma ta madratsile ümber libistasin, siis selle asemel, et üles ärgata ja minuga kurjustada, lagistas ta hoopis läbi une paar korda valjult naerda.
No on mõnel ikka hea elu!

This slideshow requires JavaScript.