Mai 13 ehk 3

BB tunneb küll juba mingil määral numbreid, aga kuupäevi ja kalendersüsteemi me talle veel selgitanud pole. Seepärast kasutasime võimalust, et me saame tema sünnipäeva korraldada see aasta täpselt siis, kui ise tahame. Tahtsime nii, et see oleks pühapäeval.
Laupäeva õhtul läksin preiliga pikali.
Mina: „BB, homme ongi sinu sünnipäev.“
BB: „Kingisut!“
Mina: „Jaa! Kui sa hommikul üles ärkad, siis kingitus juba ootabki sind.“
BB: „Kollane kingitus. Seal on kohver sees.“
BB oli nimelt lisaks sellele, et kingitus kollane pidi olema, palunud ka arstikohvrit. Korralike lootusrikaste* lapsevanematena olime sellise muidugi juba poest toonud ja selleks ajaks ka kollasesse paberisse mässinud. Mina naeratasin omaette ja jäin ootama, millal preili magama jääb: „Kui sa jääd kiiresti magama, tuleb kiiresti homme ja siis saadki juba kingituse.“
BB jäi magama enne mind. Kuna mina suikun tavaliselt umbes 0,35 sekundiga, siis on tõenäoliselt tegemist maailmarekordiga.
Pühapäev sobis meile eriliselt seepärast, et siis saime muude asjade hulgas BB arstikohvriga koos autosse pakkida ja suuna Vanadekülla võtta. Sealsed tahtsid meid kõrvalkülasse restorani viia, et pärast parkimisplatsil elegantne kingituse üleandmistseremoonia korraldada.
Lisaks olin pärast seda alla-0,35-sekundilist BB tuttu panemist ikkagi pool ööd üleval olnud ja kõik meie majapidamises leiduvad kanamunad kolmhaaval vahtu löönud ja ahju pannud, lootuses, et neist imekombel midagi Brita koogi sarnast kokku on võimalik ehitada. Esimene pannitäis munavahtu jäi panni külge ja eemaldus sealt vaid kohatute julkadena. Teine pannitäis kõrbes ära. Kolmas pannitäis jäi toores. Neljas pannitäis jäi nätske. Mitte ükski ei olnud õrn ja kohev ja elegantne. Kell pool neli hommikul otsustasin, et tulgu sealt ahjust välja, mis sealt tuleb, ta läheb serveerimisele, mitte prügikasti. Rohkem mune ju ei olnud ja Werneri kohvik on oi-kui-kaugel.
Vanadekülas ütlesin: „Es sieht nicht vorlockend aus, aber da ist viel Zucker drin. So kan mann essen. Oder… kann Jan essen.“ Õnneks oli onu Jaan. Onu Jaan ei viska suhkrut ära, ükskõik kui eemaletõukav viimane ka välja ei näe.
Küll viskasime pärast koogi söömist hoopis veepomme.

DSC_0053DSC_0065DSC_0068DSC_0070DSC_0081DSC_0084DSC_0101DSC_0110DSC_0113DSC_0136DSC_0142DSC_0149DSC_0154DSC_0164DSC_0170

BB on oma kolmandal sünnipäeval 90 cm pikk ja kaalub umbes 12 kilo. Napilt mitte alakaaluline. Aga 8 cm pikem ja kaks kilo raskem, kui oma teisel sünnipäeval. Lemmikjook on piim (sealjuures avastas ta hiljuti, et ma panen venna pudru peale piimapulbrit ja palus ka proovida. Nüüd käib juba mitmendat päeva ja nõuab pulbripiima). Lemmiktoit on tõenäoliselt mitte söömine, aga kui muud ei lähe, siis keedumuna ja kaerahelbe- ja mannapuder reeglina ikka. Kusjuures viimased teen mõlemad soola, mitte suhkruga. Suhkrut armastab rohkem kui kaal lubab arvata, aga suhkruvähendusprojekt on juba käima tõmmatud. Esimese asjana asendasin jogurtid (sellised, kus koostisainete all on kirjas „jogurt, suhkur ja võibolla midagi veel“) beebidele mõeldud suhkruvabade puuviljapüreedega. Mõnevõrra kallim valik, aga tütar ongi kallis.
Ka on mul ütlemata hea meel, et tütar on viimase aasta jooksul kõigest kaks korda külmetushaigust põdenud ja muidu täiesti terve olnud. Sünnijärgsed südamelood on selja taga, hingamise häälekuse osas ootame (tähendab, ootab meie kohalik lastearst) ikka, et „äkki kasvab välja“. Tõsi ta on, et vähemaks seda jääb ja elamist ei näi segavat.
Kolmanda eluaasta jooksul õppis BB potil käima, vahetas kaks korda lasteaiarühma, veetis suve Eestis ja sai väikese venna. Oluliselt on arenenud BB kõne. Praegu räägib daam kahes keeles täislauseid, ütleb (ilma, et oleks vaja utsitada) danke schön ja aitäh, ja oskab teatud sõnu ja väljendeid ka kolmandas keeles. Keelte segamist või segamini ajamist toimub ka, aga mitte tohutult, küll aga võib ta paralleelselt mõlemas keeles rääkida. Keeleteema väärib tegelt eraldi postitust, igast vahvaid fenomene esineb.
Ja küllap on veel asju, mis kirja panemist vääriks, aga mis praegu minu peavalusse hajuvad. Igal juhul, olen ütlemata rõõmus, et mul on selline äge tütar. Selline pealtnäha õrnake, aga tugeva tahtmise ja temperamendiga. Tahan, et meil oleks tarkust aidata tal üheks isepäiseks, loovaks ja heatahtlikuks energiliseks inimeseks kasvada.

Kõigile teile, kallid lugejad, kel teil oli hetk, et meile õnne soovida, kaarte või kinke lähetada – aitäh, neist oli suur rõõm!
*No pressure, BB, aga muidugi me unistame sellest, et sinust saaks kiirabiarst või vähemalt kardioloog. Kõikide nende kiirabiarstide ja kardioloogide nimel, kes sind kolm aastat tagasi siin hoida aitasid.

Mai 12 ehk kollast!

Kui ma mõni aeg tagasi BBlt küsisin, mis ta sünnipäevaks soovib, siis vastas ta muidugimõista: “Kingisut!”
Mis küsimus see selline on üleüldse! Muidugi kingitust!
Mina: “Aga millist?”
BB: “Kollast!”
Täna hommikul ärataski BB kollane kingitus.
DSC_0046
DSC_0047
Mis kollase kingipaberi sees oli, kas teist värvi kingitusi ka sai ja miks me üldse valel päeval sünnipäeva mängime, sellest kõigst siis, kui Härra mul kuklas ei hinga, et kas sa oled valmis juba, palun hakkame autosse kolima, mismõttes sul on vaja veel ripsmed värvida ja lapsed riidesse panna ja kontrollida, et kõik on kaasa pakitud ja mitte unustada külmkapist kook võtta ja väikevennal mässu ära vahetada, tule juba, ausalt, kaua sa lorutad seal.

Mai 11 ehk ära karda, Papa

Papa ja BB armastavad hommikuti voodis mängida kujuteldava kolli eest peitu pugemist. Hüüavad, et oi-oi, see või teine tuleb, kähku-kähku peitu, tõmbavad teki üle peade ja varvaste, ja kihistavad naerda. Jube lõbus on ju.
Tihti läheb nii, et kollid oleme meie RSSiga, kes neid voodist välja ajama tulevad. Nad nimelt armastavad kauem magada. Kaaaaauuuueem. Lasteaeda ei ole aga ilus hiljaks jääda. BB niigi läheb viimasel minutil*.
Et aga hommikul mänguaega jätkuks, siis olen hakanud neid unimütse varem äratama, kui häda pärast vaja. Et nad jõuaks porisevast ma-ei-taha-veel-tõusta faasist ka mängufaasi. Saaksid kujutletavate kollide eest põgeneda ja teki all itsitada.
Täna hommikul läks aga nii, et kui Papa hüüdis: „Komm, BB, der Snorre kommt! Schnell!“**, vastas BB rahustaval häälel: „Kommt kein Snorre, Papa. Brauchst du kein Angst zu haben. Ich gehe Zähne putzen. Du auch, ja?“***
Saigi juba suureks?
Snorre on tegelikult pärit ühest viikingiraamatust. Selline sell:
snorre

*Lasteaed avatakse seitsmest neile, kes seal ka hommikusööki soovivad. Meie sööme kodus ja katsume paar tundi hiljem algava Morgenkreisi ehk hommikuse vestlusringi ajaks kohal olla.

** Tule, BB, Snorre tuleb! Kähku! // Snorre on kujuteldava kolli nimi.

*** Ei tule mingit kolli, Papa. Sul ei ole vaja karta. Ma lähen hambaid pesema. Tuled ka?

Mai 10 ehk rulatajad

Just enne seda, kui nädalaks ajaks vihma ja äikesetormi lubatakse, saime parikimisplatsil rula alla.DSC_0844

Mina, kusjuures, teadliku elu jooksul esimest korda. Tõestavat pilti sellest aga ei saanudki, sest sel ajal, kui mina rula peal olin, oli Härral kaks mõnglit, kelle järele valvata ja fotokas seisis kärus. Sel ajal aga, kui mul ainult üks mõngel oli, klõpsutasin hoolega.

DSC_0849DSC_0857DSC_0874DSC_0889DSC_0895DSC_0903DSC_0911DSC_0919DSC_0926DSC_0927

BB ja Härra on ennegi koos rulatamas käinud, aga ka RSSi jaoks oli see esimene kord lauale istuda.DSC_0937DSC_0940DSC_0942

Mai 9 ehk mis selga panna

Viimased kümme päeva olen hommikuti riidekapi juures üsna elevil olnud. Olen nimelt lasknud kordamööda Härral ja BBl otsustada, mis ma selga panen. Kuna ma kauem kannatada ei jaksa, siis riputangi juba teile näha tulemuse.
Härra valitud komplektid:4+qt5BB valitud komplektid:outfitsX
Sain teada, et Härrale meeldin ma peamiselt tennades ja triibulisena, BBle meeldivad värvid ja mustrid. Või noh, mustreid mul ju õieti ei olegi, aga need vähesed mummud kaevas ta vähemalt esimese hooga välja.
Ka otsustas BB iga päev erinevate jalanõude kasuks. Kummikud pidi jalga panema päeval, mil tõesti vihma sabistas.
Mulle meeldis eriliselt Härra otsus öösärk-tüüpi kleiti püksi topitult pluusina kanda (keskmine pilt) ja BB otsus kanda korraga kahte erinevat kollast. Need lähevad kindlasti ka edaspidi käiku.
Eksperiment aga jätkub. Homme on BB kord. Millal juba hommik on!

Mai 8 ehk kaduma läinud postitused

Mul on üks wordi-dokument, kuhu kriban kiiruga üles blogiideed, vahel paari sõnaga, vahel pikemalt. Vaatasin praegu, et dokument on 43 lehekülge pikk. Vist ikka on, mida üles kirjutada. Aga siia nad millegipärast ei jõua. Ikka segab midagi vahele ja ei taha nii üles riputada, et ei ole ühe jutiga oma teksti läbi lugenud. Ega ma mingi Arundhati Roy ei ole, et ainult kulda puistan. Ei puista siiski, kui läbi olen lugenud. Aga see selleks. Igatahes läheb ikka nii, et kui siis rööprähklemast jälle arvuti taha maabun, lähen inertsist ikka pigem FB lehele, kui tulen postitust üle lugema, ja raiskan oma aega hoopis seal.
Lõpuks avastasin, et FB hakkas elu juba nii segama, et paigaldasin lisavidina “FB Nanny”. See laseb mul umbes 20 sekundit oma seina vaadata ja siis blokeerib tegevuse nii:
piret
Aga ikka tahaks näha ja lugeda, mis sõbrad teevad ja kes mis nägu läinud. Nii et hoolimata Nannyst, avan ikka lolli järjekindlusega FB lehte.
Homseks lubatakse mulle ühe-lapse-päeva, äkki siis ma ei viitsi enam neli korda minutis FB lehte avada, et vaadata, mida sõbrad teevad ja lappan lõpuks selle 43-lehelise läbi, et leida, kas seal midagi postitamisväärset kah on.
Selles osas oleks muidugi lihtsam, kui te ütleks, mis te lugeda tahaks. Kindlasti olen korduvalt lubanud, et kirjutan varsti sellest-või-teisest ja siis on see postitus sinna wordi-dokumenti või lihtsalt õhulubaduseks jäänudki.*
On mul kellelegi postituselubadus võlgu? Peale Katsi – seda ma mäletan!
Blogiga seoses mõtlen veel seda, et tahaks aastate kaupa blogipostitused välja printida ja ära köita. Kuidagi mõnusam oleks lapata paber peal. Selline vanakool olen. Ja üks päev leiavad mu mitmekeelsed lapsed need Mamma riiulist ja saavad ka lugeda, mismoodi nad olid, kui nad olid üheksakuused. Samas, kas peaks siis blogi täies ulatuses välja printima või ainult need tükid, mis kuidagi lastesse puutuvad? Sellist meta-postitust nagu käesolev ei ole näiteks küll ajalooarhiividesse vaja. Ja kas peaks järjestuse teisipidi pöörama – et leheküljel 1 on jaanuar ja lõpus detsember? Pealegi – kus ja kuidas printida ja köita?
Üks on kindel – kui, siis värviliste piltidega.

*Selle liite lisamine tuletas mulle meelde, kuidas BB alati ütleb: “Mina ei teagi!”, kui ta midagi ei tea. Sinna juurde peab ta muidugi üüratult armsasti käsi laiutama ja oma niigi suured silmad veelgi suuremaks venitama. Selliseid momente tahaks ma vanaduspõlves meenutada, mitte selliseid, kus ma ise vabatahtlikult oma viimased karvad peast katkun, sest preili keeldub kolmandat päeva söömast igasugust toitu, mis pole 50% ulatuses suhkur.

Mai 7 ehk kui Berliinis käigust pole postitanud, pole seal käinud

Nädalavahetus oli jälle pikk. Esmaspäev oli siin ka ju nädalavahetus. Õnneks ei võtnud lasteaiatädid seekord küll pühast laupäevani jäävaid päevi vabaks, nagu eelmine kord juhtus, kui püha oli.
Sest kuigi mulle meeldib lastega kodus olla, siis mulle tundub ikka, et nende tegevused minuga kodus olles on üsna üksluised. Ei ole meil tohutut mänguasjavaramut ja ka meisterdamisasju jääb väheseks. Ja tähelepanu hajub ikkagi kahe lapse vahele ja kuidagi on vaja majapidamine enam-vähem korras hoida ja vaadata, et kõik kõhud süüa saaks ja ja ja ja ja ja… nii see minu meisterdamis ja mänguleiutamisjaks kuskile tahaplaanile jääb, ja BB peab ise vaatama, mis ta leida suudab.
Kui BB aga eile hommikul üritas arvamust avaldada, et ta parema meelega ei läheks lasteaeda, tuletasin talle seda kõike meelde.
„Aga lasteaias on ju nii palju põnevaid mänguasju millega sa pole mitu päeva mängida saanud. Ja kindlasti aitavad tädid sul midagi meisterdada, kui sa palud! Minul on aga ütlemata hea meel teada, et sina ei vedele niisama, vaid teed huvitavaid ja põnevaid asju, et sul on hea päev.“
Selle peale läksid tossud jalga küll.
Ajal, kui BB lasteaias põnevaid mänge mängis ja meisterdas, lappasin mina mööda internetipoode ja mõtlesin, kas on mõtet meie mänguasja ja meisterdamisasjade tagavara täiendada, ja kui, siis millega. Lõpuks ei suutnud valida, ja jätsin asja nagu on. Praeguseks. Õhtul ehitas BB Papaga onni, kuniks mina joogas käisin (joogas – jei!) ja siis oligi juba tuduaeg. Polnudki mingeid mänguasju vaja.
Ka ei olnud mänguasju vaja teel Berliini. Preili vaatas kenasti mööduvaid puid ja põlde ja mõtles omi mõtteid, krõbistades sinna kõrvale ära pool pakki soolapulki. Vahel laulis natuke ja vahel rääkis juttu.
Näiteks diskuteeris ta selle üle, milline võiks olla Beebitüdruku maja.
„Mamma, beebitüdruku maja on kollane, ja?“
„Oi, ma ei tea, nad kolisid ja ma ei ole uut maja näinud. Küll me näeme, kui me Berliini jõuame.“
„Ei ole kollane. Siis on punane. Või sinine…. või roheline… beebitüdruku maja on roosa! Ei, pruun… sinine, ja? …Mamma, beebitüdruku maja on sinine, ja?“
Variante jätkus üsna mitmeks kilomeetriks.
Meil Härraga hakkas kõrvades juba natuke vilistama, aga enne kui jõudsime nähvata, et jäta leierdamine, patsutasime hoopis teineteist põlvedele ja tõstsime ninad veel kõrgemale, kui tavaliselt. Meile nimelt jõudis kohale, et meil on tagapingil kaks last, kes kumbki ei oska pika igava sõidu leevendamiseks digitaalset sõpra nõuda. Suur tänu selle eest läheb muidugi nimelt Härrale, kelle kõrvad on nii mitmelgi pühapäeval teel Vanadekülla või tagasi tõsise vilistamisega tegelenud, sest tagapingil ei arutata mitte beebitüdruku majavärvi üle, vaid huuatakse, et igav on. Härra on siis küll BBle raamatuid pakkunud või muid lihtsamaid mänguasju, aga vilkuvaid pilte mitte.
Siinkohal peab muidugi ütlema, et me ei ole mingid puritaanvanemad ja nii mõnelgi päeval veedab BB pikalt vilkuvate piltide ees aega. Aga seni on see tegevus füüsiliselt üsna piiratud ja sõltub konkreetselt ühest kindlast ekraanist. Sest me ei ole me veel avaldanud preilile saladust, et ka Mamma arvutist on juurdepääs Youtube’i ja teistesse multikakanalitesse. Kui Papa arvuti kodus pole, siis multikaid ei saa. Ja autos ei saa seda ju ammugi!
Küllap ta üks hetk selle pettusskeemi muidugi läbi näeb. Või tekivad tal sõbrad, kes vaatavad autosõidu ajal multasid või panevad digitaalseid puslesid kokku. Aga mul on ikkagi hea meel, et meil on praegu nii nagu on. Et silmade ees võivad virvendada ka kilomeetripostid ja et tema enda pisikese pea suured tähtsad mõtted on piisav meelelahutus.
Berliini läksime aga hoopis seepärast, et seal lubati meile proovida anda, kuidas on ühte alla-kahe-kilost inimest, beebitüdrukut, süles hoida. Nii väikest pole mul ju olnudki, ei tüdrukut, ei poissi. Nii väikest ei peagi kellelgi olema (sünnikaal kilo kolmsada, kui ma ei eksi, üheksa või kümme nädalat enne aega). Aga mõnel läheb nii, et on. Ja ei ole ka selles midagi valesti.
Minu beebi, see varsti kümnekilone näis allakahese kõrval paras pirakas. Suur mees ka juba, liigub ringi ja leiab omale ise, millega mängida. Beebitüdruk aga alles õppis fokusseerima ja oli peamiselt lihtsalt üüratult armsalt krimpsus. Ikkagi vastsündinu, kuigi nüüd juba kümme nädalat vana.
Lõpetuseks aga vastuseks neile kõigile, kes mulle vihjeid saadavad, et „kolm on uus kaks“ ja nii – ei, ei hakanud kuskilt kihelema. Käime parem beebitüdrukutel külas ja mõtleme tee peal, mis värvi ta maja küll olla võiks ja ootame, et meie lapsed jõuaks vanusesse, kus neid samad mängud huvitama hakkavad. Selleks ajaks mõtlen välja ka, milliseid mänge ja meisterdamisasju ma siis ikkagi hankima pean. Senikaua meisterdame onne.