Juuni 20 ehk kuidas me Härraga kontserdiks valmistusime

Karjatasin siin millalgi, et tulevat meie kodumaja kõrvale ühed ülbed (aga kahtlemata andekad) inglased laulma ja pilli mängima. Vaatasin välja, et pileteid müüakse ropu raha eest ja jäin kõhklema. Sest no olgugi, et kodumaja kõrval, öösel ma ikka üksi välja ei lähe. Rääkisin Härrale, palusin, et ta tuleks saatjaks, vaatasime veelkord hinda ja kaalusime lapsehoidmisteenuse võimalikkust. Jäime mõlemad kõhklema.
Igaks juhuks panin aga ikka aegajalt, aga eriti siis kui Härra kodus oli, inglased meie tuppa laulma. Noh, et Härra ära harjuks või nii. “Meeldima hakkaks” oleks liiga lootusrikas.
Mõju oli suurem aga hoopis mulle. Eelmine nädal teatasin resoluutselt, et mul kama, kui meil see ropp raha uue külmkapi ostmisest puudu jääb ja terves Euroopas ei leidu lapsehoidjat, kes tahaks tulla meie mõnglid tuttu panna üks õhtu, lähme ikka.
Nagu see vanamoodne värk siin käib, veeretasin RSSi käruga piletimüügipunkti ja sain kenad paberpiletid. Härra samal ajal kauples Bii-Wiiga, kellel jälle Maailma Ägedam Tüdruksõber on*, et nad kahekesi meie kahe lapsega jändaks.
Saabus kontserdipäev. Valisin omale eriti trendika kontsertkostüümi, rõõmustasin, et on põhjus ja võimalus kontsakingad alla panna, koristasin kodu võõra silma kõlbulikuks, panin valmis laste ööriided ja pesuasjad ja igaks juhuks mõlemale süüa-juua ehk rinna- ja rinnapiimaasendajaid, võtsin tarvitusele kõik meetmed, et lapsehoidjatel oleks hea ja lastel ka, ja et meie saaks pauguga ukse kinni lüüa ja kontsade klõbistades ilma lapsekäru veeretamata linna peale minna.
Lapsehoidjad saabusid piisavalt palju varem, et lapsed nendega harjuda jõuaks. Harjumine võttis BBl aega umbes minuti ja RSSil 0,21 sekundit. Mängimine võis alata. Mina samal ajal valmistasin kiire juustupasta**, mille lapsehoidjad saaks omale ahjus soojaks teha, ja värske salati. Kusjuures ei pidanudki poole tomati hakkimise pealt minema väikevenna suust paberit välja koukima või BBd pissile aitama. Ja justkui sellest veel vähe oleks, kui kuulsime, et pesumasin lõpetas ja ma, tuntud humorist nagu ma olen, hüüdsin: „Pesu on valmis, palun see keldrisse kuivatisse viia!“, saabusidki minu ette BB ja Maailma Ägedam Tüdruksõber, märjad voodilinad süles, ja palusid keldrivõtit.
Ausalt, mul sähvatas hiilgav idee Bii-Wii ja Maailma Ägedama Tüdruksõber igaveseks meie korterisse lukustada. Mul on neid nii vaja!
Pesu keldris, lapsed ja hoidjad rõõmsalt mängimas, saabus koju Härra. Näost ära ja üsna kohmetu.
„Umm… ma ei tea, kuidas seda öelda, aga… mul on halb uudis. Väga halb uudis.“
Läksin ka näost ära, peast käis läbi mõte, et kõik ta vanavanemad on ju juba maetud, mis (-kes?-) nüüd siis!
„Kontsert jääb ära.“
Oleksin kergendusest peaaegu nutma hakanud. Selle asemel sõimasin Härra läbi, et ta julgeb mind niimoodi ehmatada, ta peaks ju teadma, et ma kergelt emotsionaalne olen, nii ei tehta! Siis jõudis aga kohale kogu selle sõnumi õud – kontsert ei toimu… minu eriti trendikas kontsertkostüüm jääb kasutult kummuti peale, kontsakingad ei saagi jalga ja… ööriided ja hambaharjad ja rinnapiim ja veel klaasike vett ja veel üks lugu juturaamatust ja veel natuke kussutamist… oeh.
Lapsehoidjad käisid küll peale, et me ikka välja läheks kuskile, aga olime päeval juba Härraga restoranis käinud ja jälle sööma minna tundus nõme, seda enam, et kodus oli ju pastaroog ahjuvalmis ja salat laual… ja mis siin Dresdenis teisipäeva õhtul ikka enam teha, kino viimane seanss oli ka juba algamas, sinna poleks enam jõudnud.
Samas, kodune lauamänguõhtu sõpradega oli vähemalt sama hea kui kontsert oleks olnud.
Aga kui keegi teist, kallid lugejad, augusti lõpus Berliinis on, ja tahab SEDA BÄNDI näha, siis mul on praeguse seisuga kaks piletit müüa. Muidu veeretan RSSi käruga piletimüügipunki ja palun mu kenad paberpiletid jälle tagasi osta.

*Millegipärast lugupeetud Bii-Wii ei suuda juba aastaid otsustada, kas ta tahab, et tal Maailma Ägedaim Tüdruksõber on või mitte. Nii nad käivad koguaeg kokku-lahku ja ma kunagi ei tea, kas võib nad korraga külla kutsuda või parem ükshaaval.
**Mac’n’cheese noh…

Juuni 19 ehk kunstnik ja matemaatik

Jalutan BBga pärast õhtusööki RSSi tuttu. Läheneme suurele majale.
BB: „Mis see on?“
Mina: „See on ülikooli maja.“
BB: „Papa ülikoolis? Mina ka ülikooli?“
Mina: „Jaa, Papa käib ülikoolis. Kui sina suureks kasvad ja tahad midagi õppida, mingit ametit või teadust, siis sa võid ka ülikooli minna.“
BB: „Jaa.“
Mina: „Mida sa tahaks õppida ülikoolis?“
BB: „Maalida!“
Mina: „Ohoh, sa tahad maalimist õppida? Siis sa võid kunstiülikooli minna.“
BB: „Ja tantsida!“
Mina: „Jaa, tantsimist saab ka õppida. Kas sa arvad, et RSS võiks ka ülikooli minna?“
BB: „Jaa! Siia!“
Mina: „Siin on füüsikateaduskond. Kas sa arvad, ta tahab õppida füüsikat? Või äkki hoopis psühholoogiat või matemaatikat või…“
BB: „Maat-maatit.“
Mina: „Matemaatikat?“
BB: „Ja.“
Eks ma siis katsun meeles pidada, et nii kahekümne aasta pärast raporteerin, kes läks matemaatikat ja kes kunsti ja tantsimist õppima. Või kas.

DSC_0737
Kunstnikupreili esimesed lakitud küüned… (ausalt, nüüd peitsin järgmiseks kümneks aastaks kõik lakid ära)
DSC_0695
RSS, sulle on elevant pähe astunud!
DSC_0699
RSS: “Arvad,et see on naljakas? Kas sa tead, kui naljakas on see, kui sul on vanem õde?”
DSC_0710
BB: “RSS, sina oled liblikas, sina pead niimoodi lendama… /tantsib/” (hoolikas vaatleja näeb, et RSSi elevant on asendunud liblikaga)
DSC_0714
BB: “Mamma, tiri! Ma ju ütlesin, et sina oled tirija!”

Mina panustaks küll pigem sellele, et BBst saab näitleja-režissöör või muidu ilmekas kamandaja ja RSSist nalja- ja pullimees või jõutõstja, aga panuseid parema meelega ei teeks. Pealegi on mul veel umbes kakskend aastat aega ümber ja üle mõelda. Nagu neilgi. Ja (väga ebasakslaslikult) – ühe elu sisse võib ju ka mitu ametit mahtuda.
Praegu on meil igatahes üks äärmiselt ilmekas ja fantaasiarikas rollijagaja ja üks igavesti armas naerupall. Mina ei kurda.

Juuni 18 ehk jäätist

Kohtusin hiljuti ühe kolme lapse emaga, kelle noorim RSSist nii nädalakese vanem on. Selline kena nöpsi ninaga neiu, too noorim. Noored said omavahel väga kenasti jutule ja üritasid teineteisel juukseid peast ära „silitada“, haarde-tõmbe-meetodil muidugi.
Mina sain Kolme Lapse Emaga ka kenasti jutule (auf Deutsch!), aga teineteise juuksed jätsime heaga rahule. Küll oleksin tahtnud talle juustesse karata, kui nägin, et tema kümnekuune oli meie kohtumisel just lõpetanud ühe täismõõdulise jäätise söömise. Kes annab kümnekuusele suhkrut? Miks?
Ma ütlen teile kes – sakslased. Olen nimelt jäätisekohvikus ennegi selliseid näinud, kes vaevu roomama hakanud, aga suus sulab. Ja kui paar aastat tagasi BB sõime viisin ja mainisin, et ta veel suhkrut ei söö, siis vaadati mind üsna imelikult ja küsiti, et kas ta kakaod ikka joob. Ma küll ei tea täpselt, millisest pulbrist nad oma kakao segavad, aga usun, et ega suhkrust seal just puudu ei tule.
Kui aga Kolme Lapse Ema mulle veidi hiljem, kui mina oma noorehärrale püreestatud pastinaaki sisse kühveldasin, kaebas, et nii jube kahju, aga tema Nöps seda küll ei sööks, tollele lähevad ainult puuviljad ja marjad ette, siis oli mul isegi korraks hea meel, et mul see auf Deutsch nii hästi veel ei tule, et ma oleks talle otse ja valimata näkku röökida saanud, mis ma sellest kõigest arvan.
Suhkur ei ole lihtsalt see, mis hambaid lõhub. Ei ole nii, et pesen pärast Nöpsi kaks hambakest ära ja ongi korras. Ei ole. Esiteks jääb kogu see saast ta organismi rikkuma, teiseks rikub see ära ta maitseeelistused ja nullib ära igasuguse võimaluse tervislikuks toitumiseks.
Kui mu auf Deutsch võime taastunud oli, siis soovitasin Kolme Lapse Emal tungivalt üritada vähemalt oma õuna- või vaarikapüree sisse natuke pastinaaki või porgandit ka segada. Sest kuskilt peab ju alustama.
Eks üks hetk hakkab meie noorehärra ka nii jäätist kui muid (rafineeritud) suhkruid sööma, aga see kord olen kindlalt nõuks võtnud ka lasteaias alguses kindlalt raiuda, et noormees suhkrut ei söö ja punkt. Kui teised joovad kakaod, andku talle siis teed või vett, keegi ei lähe sellest katki.

Juuni 17 ehk hea, et sisse ei astund

Samal ajal, kui mina eelmist postitust kirjutasin, lasin ühel paljaspeelasel mööda elutoapõrandat roomata. Olin ju viimase just eile õhtul puhtaks küürinud ja pealegi on meil siin praegu ametlikult Maailma Kõige Ilusam Ilm (loe: 33 kraadi varjus ja lauspäike, istumine ajab ka higistama – jess!). Olime RSSiga just õueringilt tulnud ja mõtlesin, et las tuulutab end väheke, mässus võib muidu üsna kuumaks minna, ja seal on ikkagi praeguse seisuga pool mu lootust lapselapsi saada. Kui söristab natuke pestud põrandale, mis siis ikka, pesen jälle puhtaks.
Vajutasin postitusele “avalda” ja jäin vaatama, et kust see väikevend küll plastiliini sai või millega ta seal õieti mängibki…
Noh, mis seal ikka, pesin kõik jälle puhtaks.
Õnneks klassikalise jänese ja karu anektoodi taaselustamiseni noormees veel ei jõudnud.

Juuni 16 ehk solvas vist

Ma igaks juhuks siin igasugustest poliitilistena näivatest kommentaaridest hoidun, aga hirmsasti ajas naerma, kui pärast hommikuste uudiste lugemist vaatas postkastist vastu kliendi (Taanist) kiri:
“Tellimus (inglise keele korrektuur) on jõus, aga palun teeme nii, et oleks US English, mitte UK.”
Nüüd muudan kõik “organisationid” “organizationideks” ja itsitan vaikselt.

Juuni 15 ilma jonnita jaanipäeva!

Samal ajal, kui teil on jaanipäev, tähistan mina seda, et mul lubati enne magamistoast lahkuda, kui BB magama oli jäänud. Seda on korra või paar varemgi juhtunud, aga ikka tekib tahtmine juubeldada. Tissitasin-kussutasin väikevenna tuttu, andsin suurele õele musi ja jalutasin sirge (kuigi valutava) seljaga kööki pesema. Luksus!
Kümme minutit hiljem ilmus küll daam trepimademele: „Mamma, mis sina teed?“
„Mina koristan. Ole hea, mine tagasi pikali.“
Ja läkski.
Ilma jonnita.
Enamasti saamegi ilma jonnita. Eks vahel ikka lööb mingi emotsioon lae värviliseks, aga siis kasutan haritud lapsevanemana sobivaid nõkse (aktiivset kuulamist või tunnete peegeldamist või tähelepanu eemale juhtimist või selgitamist või mõju minu tunnetele või midagi muud silmipööritavalt jõleda kõlaga) või siis tõmbab mul ka lagi minema ja valin midagi ebapedagoogilisemat. Kuigi viimast vist ikka üsna vähe, sest meil võib päevade viisi rahu majas olla. Või siis olen ma selliste pisemate viginate suhtes juba nii immuunseks muutunud, et mu aju ei registreeri neid enam jonnina.
Registreerib küll siis, kui suuremaks kaagutamsieks läheb. Seda juhtub sagedamini näiteks siis, kui on külalised. Eks siis on minu tähelepanu oluliselt vähem lapsel ja ta peab sellest kuidagi märku andma. Keegi ei kuula ega peegelda ega juhi või selgita midagi kogu aeg, eksole…
Samas, sellist tsirkust nagu üks meie hea sõber ikka korraldab – et heidab põrandale maha ja tönnib suure häälega kuni lapsevanem murdub ja laps saab mida tahab – sellist janti meil ei toimu. Viimati ütlesingi juba tollele hea sõbra vanemale, et „don’t award bad behaviour“*. Eks selle pärast BB ka ei nõua asju tönnides. Ta teab, et mamma ei anna midagi kui palun ja aitäh ei öelda või kui vale tooni või liiga vinguva virinaga lähenetakse.
Selles osas kuulsin hiljuti sellist nippi, et kui laps küsib n-ö valesti, siis selle asemel, et noomima hakata, võiks lihtsalt ise öelda nii, nagu oleks tahtnud, et laps ütleks, ja siis ikkagi teha (kui ta veel üle piiri pole läinud). Nii laps ei tunne trotsi ja õpib triki parema meelega selgeks. Proovisin seda BB peal, kui ta üks päev arvutist videoid vaatas.
BB: „Mamma, muud!“
Mina:“ Mamma, palun pane muud.“ Panin muud.
Kümme minutit hiljem, BB: „Mamma, palun muud.“
On neid miniinimesi võimalik kasvatada küll.
Mis teise miniinimesse puutub, siis tema ütles paar õhtut tagasi pool-meelega: „mamma!“. Ärkas just õhtusest päevaunest (jep, ta magab endiselt 2-3 korda päevas, pluss ööuni), tõusis voodis istukile ja ütles kaebleva häälega: „mamma!“ Küsige BB käest, kui ei usu, ta ka kuulis. Pärast tükk aega veel imestas: „RSS rääkis mamma!“
Nii et eks meil seda tähistamist jätkub siin igapäevaselt. Teile aga mõnusat lõkkehaisus mõnulemist.

*Ära tunnusta vale käitumist.

Juuni 14 ehk mähkimislauata elutuba

Samal ajal, kui ma keeldun hankimast uut telefoni, tegelen intensiivselt korterivahetusskeemiga. Uue korteri leidmine ei olnud kusjuures üldsegi raske.
Nimelt, millalgi eelmisel kevadel nägid naabrid mu paisuvat kõhtu ja lendasid ise Härrale peale, et kuulge-kuulge, mida te mõtlete, kaks last ja kahetoaline korter, mingid imelikud olete või, suuremat ei taha? Härra mõtles, et muidugi oleme imelikud, kes ei oleks, nad on ise ka kahtlemata, ja muidugi tahame suuremat korterit… ja väiksemat üüri ja elukestvat suve ja mida kõike veel, aga tegelt saame oma väiksemas korteris hästi hakkama, aitäh, vähemalt senikauaks, kuni tasustatavad töökohad oleme leidnud mahume hästi ära oma seitsmekümnele ruudule, aga mis nad irisevad muidu. Noh, naabrid tegelt ei irisenudki, teatasid vaid, et nad tahavad suvel mujale kolida ja mõtlesid enda korteri meile edasi anda. Välja kolitavas korteris on üks tuba ja kümme ruutu rohkem, hallitust pole kunagi mujal nähtud kui juustul, ja terassile pääseb otse korterist, mitte läbi ühiskoridori.
Meie Härraga hakkasime muidugi kohe ette kujutama, kui mõnus on kõik mänguasjad ühe ukse taha panna ja hallitusevaba õhku hingata ja terrassiuks pool aastat lahti hoida, et toas hea värske oleks. Ja et kui ilus on, kui ongi töötav ahi ja täismõõduline külmkapp ja ilma mähkimislauata elutuba.
Siis selgus aga, et kui naabrid ütlesid „suvel“, siis nad arusaadavalt mõtlesid mitte algavat suve, vaid järgmist, seda mis algab umbes 18 kuud hiljem. Pakkisime oma unistused sisse ja jäime oma väiksemas korteris hästi hakkama saama. Mänguasju nii palju ei olegi, et neid mõnel paremal päeval ilusti riiulisse ei mahutaks, hallituspatrull sai külla kutsutud, ning terrassi ja korteri ust hoiame kõigi teiste naabrite rõõmuks ikka palju lahti.
Saigi too mitte-kolimis-suvi mööda ja sügis kah ja pool talvegi ja mahtusime kenasti ära. Jaanuaris kutsusid naabrid meid endale külla.
„Kuulge, me oleme nüüd omale uue korteri leidnud ja lepingule alla kirjutanud, saadame homme ära selle korteri lepingu lõpetamise avalduse, kas tahate, ütleme sõna sekka, et teid järgmisteks üürilisteks võetakse?“
Vaatasime ringi aktsentseinadega tubades, silitasin silmadega suurt lükanduste ja peegliga riidekappi, mis magamistoa seinale ehitatud, ja punast nõudepesumasinaga köögimööblit, ja rebisin sisse pakitud unistusekarbikese ühe ropsuga lahti.
Algas järjekordne saaga „võimalik ainult Saksamaal“.
Naaber saatis lõpetamise avalduse koos uue üürilise soovitusega. Toimus ootamine. Saadi vastus, et sobib. Toimus peataolek. Härra kontakteerus üürileandjaga. Toimus veel peata olekut. Härra saatis üürisoovi avalduse. Toimus ootamine. Saime kirja nimekirjaga dokumentidest, mis peame esitama. Loomulikult kõigi üürnike ja üürilepingu käendaja (!!!) isikutuvastuspaberid ja sissetulekutõend ja lehma lellepoja lüpsiraamatu notariaalselt kinnitatud koopia. Lisaks, kõigi üüriliste „shufa“. Shufal ei ole hoolimata kõlast kingadega* midagi pistmist. See on hoopis ühe sõltumatu organisatsiooni poolt väljastatav informatiivne tunnistus selle kohta, kas isikul on eelnevaid üürivõlgnevusi, pangalaene, ebaregulaarsusi laenude maksmisel jms. Tegime avaldused shufade saamiseks. Sain kirja, et Shufa-organisatsioon ei tea midagi minu võlgnevustest, kas ma palun esitaks oma eelnevate üürileandjate kontaktid ja kinnituskirjad krediidiasutustest, et mul ei ole nende ees võlgnevusi. Toimus ahastamine. Eelnev üürileandja puudub – olen alati kellegi teise kukil elanud. Kui just semestri kaupa erinevates ühikates elamine ei loe. Võibolla oleks lugenud. Aga mis ma nende krediidiasutustega teen? Küsin kõikidest Eestis ja Saksamaal ja võibolla igaks-juhuks ka Jaapanis ja Kamerunis tegutsevatelt pankadelt kinnituskirja võlgnevuse puudumise kohta? Toimus veel ahastamist. Saatsime Shufa-organisatsiooni seenele ja otsustasime, et Härra ja Opa (üürilepingu käendaja!!!) shufast piisab. Saatsime kõik dokumendid ära. Toimus ootamine. Saime üürileandjalt kirja, et kõik sobib. Toimus ootamine. Härra helistas üürileandjale, et mida me nüüd õieti ootame. Öeldi, et järgmine nädal saadetakse üürileping allkirjastamiseks. Imestasime, et me ei ole ju veel hinnast ega muudest tingimustest rääkinudki, aga juba tahavad allkirja. Ootasime ikka. Ja siis veel. Härra põrkas kogemata koridori peal üürileandjaga kokku. Palus teada anda, kuidas olukord on. Lubati järgmine nädal üürileping saata. Saabus ülejärgmine nädal, Härra läks lõpuks vihaseks. Helistas üürileandjale. Väideti, et pandi „täna“ leping posti. Toimus ootamine. Saabus leping. Pärast paari kirjalikku täpsustust (loe: veel kuut e-kirja) leidsime, et kõik sobib. Leping kirjutati üürnike ja käendaja (!!!) poolt alla. Esitasime avalduse lõpetamaks käesolev üürileping sama (!!!) üürileandjaga. Mõlemad paberid tiirutasid veel paar korda Deutsche Posti tädi jalgrattal mööda linna ja on nüüd oma sihtkohta jõudnud.
Väljakolimispäevaks ja sissekolimispäevaks on märgitud 1. september.
Kolida on vaja vaid üle koridori. Ja kuigi lihtsamat kolimist on peaaegu võimatu välja mõelda, loodan siiski, et taaselustub see klassikaline stseen. PIVOT!

bd6b1d389e5da5b4ec06fba1cb7a6ba0

Muidugi olen juba valmis joonistanud uue korteri disainimaketi, et välja mõelda, kuhu täpselt asetub iga meil juba olemasolev mööblitükk ja istun poole oma vähesest arvutiajast Pinterestis ja otsin sisustusideid ja –trikke.
Naabrid lubasid juba augusti esimeses pooles oma asju liigutama hakata, nii et ehk saame augusti lõpus juba kolimisega tegeleda. Iseenesestmõistetavalt plaanin seda kõike teiega viimase piinliku detailini jagada. Olge valmis, augustis hakkame kolima!
Ahjaa – kes tahab tulla appi diivanit tõstma, on äärmiselt oodatud!

*Noh, kõlab nagu saksa sõna „Schuh“ ehk „king“.