Juuli 11 ehk puhkajate portreed

Puhkus. Mingit põhimõtet mul ei olnud, et puhkuse ajal arvutit lahti ei tee, aga seni olen ta vaid kaks korda avanud – korra, et ühele põlevale kirjale vastus läkitada ja teise korra, et fotoka mälukaardile ruumi teha. Eelmise aasta septembris tehtud pildid hakkasid puhkajate portreedele jalgu jääma.
Et viimaseid rohkem jaguks, pistan paar portreed siia ka. Ja siis lähen puhkan edasi.

DSC_0785DSC_0997

Sellest, mis me siis tegime, kui arvutit ei avanud, pärast puhkust, kui vaba aega antakse.
PS Põlev kiri tõi häid uudiseid.

Juuli 10 ehk halvad otsused

Mul oli täna linna teises otsas üks kohtumine ja asjade lihtsustamiseks otsustas Härra RSSiga koju jääda. See oli hea otsus.
Mõnevõrra halvem otsus oli minu bravuurikas mis-siis-et-sajab-mis-siis-et-ma-ilgelt-kaua-aega-rattaga-liikluses-pole-olnud-ikka-lähen-rattaga.
Jalgrattasõit osutus nimelt selliseks… noh… väljakutseid pakkuvaks.
Olin juba üsna pikalt vändanud, kui leidsin end olukorras, kus pidin kõrvalteelt peateele keerama… üle peatee… ja leidsin, et ma ei ole mitte kindel, et see täitsa ohutu on, sest igalt poolt tulevad autod kõik korraga ja jube kiiresti ja keegi ei näita suunda ja üldsegi ei saa ma aru, kas ma ikka võin praegu keset ristmikku olla. Lõin põnnama ja jätsin keeramata.
Sattusin hoopis kõrvaltänavale, mis viis mind mitte just otse minu sihtmärgist eemale, aga lähemale ka palju mitte. Otsustasin uuesti keerata, märkamata, et too tänav mõnikümmend meetrit edasi ise keerab ja nii toredalt, et sellel olevad trammirööpad otse kõrge kõnniteeääre kõrvale satuvad.
Siililegi selge, kuhu see jutt viib… rööpasse! Esirattaga otse rööpasse ja siis rööpast välja, mina sama palju kui ratas. Kiire peast arvutus kinnitas, et paremale, ehk vastu kõnniteeäärt, ei ole tark keerata, nii et keerasin kukkumise (olgem ausad) pehmendamiseks (mitte vältimiseks) järsult vasakule. Vasakus sõidusuunas lähenes aga mõistliku linnaliikluskiirusega auto, mille värvi ma ei mäleta. Ei olnud aega sellistele asjadele tähelepanu pööramiseks, tegelesin demonstratiivselt „Noooooo!“ karjumisega, kokkupõrke vältimisega ja seepärast ikkagi ka järsult paremale keeramisega.
Autole ma pihta ei saand, aga vastik ja piinlik oli sellegipoolest. Korjasin oma kriimustunud jala ja vigastamata jalgratta kärmelt tee pealt eest ära ja läksin järgmise jupi jalgratast käe kõrval veeretades.
Oli natuke imelik ja tegelt oli hea meel, et vahejuhtum leidis aset tagasiteel koju. Enam polnud aja peale minekut. Varsti võtsin end jälle kokku ja otsustasin rumalused lõpetada ja ikkagi sadulasse hüpata. Eks otsustada aitas ka see, et sõidu- ja käigutee vahele ilmus imeline lai jalgrattatee. Sest mis võiks juhtuda jalgrattateel!
Kaks ristmikku enne koduust aeglustasin ristmikul oleval saarekesel tempot, sest jalgrattafoor läks punaseks. Samal ajal otsustas aga minu taga sõitnud jalgrattur, et temal on vaja selle ristmiku peal vasakule minna ja kohe ja kõige parem on seda teha äkitselt kiirendades, et minust paremalt poolt mööduda ja siis järsult vasakule keerata. Aeglustasin, mis ma aeglustasin, aga tema tagarattasse sõitsin ikkagi.
Noormees oli ütlemata malbe ja vabandav, mina aga piisavalt räsitud ja vihane, et talle lihtsalt nähvata: „Macht nichts! Ist nur so ein Scheiss für ein Tag.“* Roheline süttis ja tõmbasin sündmuskohalt minema enne, kui noormehe vabandav-muretsev naeratus jõudis kustuda.
Järgmisest bussipeatusest möödudes märkasin – sest mõistlikust aeglasemalt sõites märkab ikka igast asju – et bussipaviljonis istuv keskealine daam lahistab nutta. Järgmise foori taga oodates hakkas hirmsasti kripeldama, et ma sealsamas kinni ei pidanud ja teda lohutama ei läinud. Vaevalt, et ta küll mõne marrastuse või käpardlikkuse pärast nuttis ja mis ma ikka öelda või teha oleks saanud, aga ikka oleks tahtnud teda turjale patsutada, „Macht nichts! Ist nur so ein Scheiss für ein Tag.“
Ahjaa, ühe hea otsuse tegin tegelikult veel – enne sõitu minekut panin kiivri pähe. Pange teie ka! Isegi kui te sellised käpardid ei ole nagu mina. Sest kunagi ei tea, kus rööpast välja võib minna või millal mõni malbe noormees tahab vasakule tõmmata.

*Pole viga, täna on lihtsalt selline s*tt päev.

Juuli 7 ehk tegelikult 9 ehk lasteaias ja loomaaias

Blogis on jälle nii pikk paus sisse veninud, et võiks arvata, et me oleme puhkusele sõitnud. Tegelikult just vastupidi, valmistame end puhkuseks ette. Sest reedel löön ukse pauguga enda taga kinni ja luban vähemalt kümme päeva nõusid ja põrandaid MITTE pesta! Ninasid ja varbaid ikka, aga ärgem nüüd liiga bravuurikaks ka mine. Parem pool puhkust kui üldse mitte.
Sihtkohaks oleme valinud väga eksootilise ja kahtlemata vähekülastatud turismipiirkonna – hääldamatu nimega väikelinna Lääne-Saksimaal. Aga kõigest sellest pikemalt hiljem…
Praegu tahtsin ajaloolise tõe säilimise huvides raporteerida, et noorehärra on hakanud kasutama kahte sõna – “mamma” (võit! – BB hakkas nimelt enne “papa” ütlema…) ja “tere” (nii viisakas!). Esimest kasutab siis, kui mind vaja on, ja teist hommikuti pärast ärkamist. Viimane on eriti tore ka selle pärast, et see teeb hoobilt ka õe tuju rõõmsaks.
“RSS räägib “tere”!” hüüab BB sellisel puhul ja naerab tükk aega.
Ja ongi heatujuärkajaid kohe mitu meie magamistoas.
Teine oluline muutus RSSi elus on see, et oleme nüüd juba kolm korda lasteaias käinud. Mitte niisama, õde viimas või toomas, vaid kohe päris nii nagu peab – mängimas. Kuna kohe puhkus peale tuleb, siis olemegi eesmärgiks võtnud see nädal vaid RSSile näidata, mis koht see lasteaed on, kes seal tegutsevad ja kuidas mõned meeldivamad asjad käivad. Ehk siis käime umbes tunni päevas RSSi tulevases rühmas mängimas. Päris harjutamis-aeg algab augustis.
Seni on RSS asjaga äärmiselt rahul olnud. Esimesel päeval istus kõigepealt pool tundi silmad ja suu pärani ja vahtis ja imetles. Nii palju lapsi! Nii palju mänguasju! Nii suur liivakast! Nii toredad tädid!
RSS hakkab nimelt käima selles samas sõimerühmas, kus ka BB käis. Seal, kus on armsad tädid K-d ja äärmiselt armas tädi S. Selle asjaga olen mina äärmiselt rahul.
BB näib ka üldiselt oma noore eluba täitsa rahul olevat. Täna näiteks vedas tal nii räigelt, et sai esimest korda elus kinno minna. Mõned nädalad tagasi käis tsirkuses. Ja hiljuti käisime kõik koos loomaaias. Kõigi rõõmuks on preili saanud geeni mis võimaldab loomaaia ja tsirkuse sassi ajada. Nii et vahel ta ikka räägib mulle lugusid sellest, kui äge oli loomaias, sest seal oli kloun või kui tore oli tsirkuses flamingosid vaadata.
Flamingod, kusjuures, olid loomaaias tema konkurentsitud lemmikud.20160709_143240

20160709_141544

Juuli 6… ei, 8… ehk juulikuus

Paar päeva enne RSSi üheteistkümnekuuseks saamist sain hakkama suure saavutusega ja printisin välja blogi postitused aastast 2013 ja 2014 ning lasin need ära köita. Reastasin postitused kenasti ükshaaval järjestikuliselt jaanuarist detsembrini ja tegin omale korduvalt mõttes pikki paitusi selle eest, et ma idioodi järjekindlusega postitusi nummerdanud olen. Julge 38,5% oleks ilma selleta lihtsalt kaduma läinud. Või noh, internetisügavikes ikka oma elu edasi elanud.
Nüüd elab kogu mu blogimöla aga ka kahes armsas rullköites. Sellises, kus peab kerimise asemel lappama, et järgi vaadata, mis juttu üheteistkuune BB rääkis, või mitu hammast tal sel ajal suus oli… või mitu korda ma too nädal põrandat pesin.
RSSi sünnipäeval võtsingi oma lapatava blogi pihku ja vaatasin, et noh, RSS on küll füüsiliselt mõnevõrra tragim ja hambaid on rohkem suus, aga muud nagu väga vahet ei olegi. Ei viitsinud selle tühja pärast isegi uut blogipostitust valmis treida. Selle peale tegi noorehärra aga sellise hüppe, et võin neli päeva hiljem kuulutada, et RSS on füüsiliselt meeletult usinam kui õde samas vanuses.
Kui 11-k-vana BB oskas „kuskilt kinni hoides põlvedele või labajalgadele tõusta“, siis RSS seisab iseseisvalt juba pea pool minutit enne kui ümber kukub ja on üksnes täna juba kolm korda täiesti ise meie 14-astmelisest keerdtrepist üles läinud.*
Hammaste skoor on sealjuures 2-8 RSSile.
Rullköidet lapates šokeeris mind aga kõige rohkem see, et ma olen veel 2014. aastal viidanud endale kui „emmele“. Kesse-emme-on? BB teab, et Albertrobertil on emme. Temal on mamma. Väga võõras.
Kui 2013 mahtus kenasti umbes 60 lehekülje peale, siis 2014 vajas juba ühe kenama kase maha võtmist – 227 lehekülge. See on juba korraliku raamatu mõõtu juba. Nii et tragimad lugejad, kes mul siin juba algusaegadest käinud on, võivad omale lugemispäevikusse julgelt sissekande teha.DSC_0777
Ühel päeval on mul nii palju vaba aega, et jaksan 2015. aasta ka ära teha ja siis ongi juba 2016 ka vaja ette võtta. Siis suureneb see 60+227 veelgi.
Väga usinad olete, kallid lugejad! Aitäh! Sest ega ma ju ei kirjutaks nii usinalt, kui teie lugemas ei käiks. Ja nüüd on täinu teile riiulil nii mõnus mälu värskendav rullköide.

*Enne kui keegi lastekaitsesse või sotsiaaltöötajale helistab – kõigil kolmel korral olin temast kaks astet maas ja püüdmisvalmis.

Juuli 7 ehk sama tark, kui jalgpallur

Eilse õhtu kuumim uudis on loomulikult see, et saavutasime Härraga jalgpalli EMi ennustusvõistlusel viigi!
Ma vahepeal siin ei raporteerinud võistluse käiku, aga asi kippus minu jaoks üsna nukraks minema. Ühel hetkel olin vist Härrast isegi nii palju kui viie punktiga maas. Saime iga mängu võitja/viigi ennustamise eest ühe punkti, nii et viis punkti on väga palju. Lohutus oli mõnda aega see, et boonusena võis eraldi ümbrikusse juba enne turniiri algust kirjutada ühe riigi nime, kes üldvõitjaks tuleb (väärt viis punkti) või seda turniiri jooksul vahetada (vahetult enne finaali – väärt ühe punkti).
Eile hommikul oli seis 28-26 Härrale ja tema üldvõitja ümbrikus seisis “Prantsusmaa +5” ja minu üldvõitja ümbrik oli “X +1” ehk minu algselt ennustatud üldvõitja oli välja kukkunud. Oli selge, et Prantsusmaa võidu korral võidab Härra igal juhul, ükskõik, kuidas mina ennustan. Niiisiis, ei jäänud muud üle, kui mängida kõik oma kaardid Portugalile ja loota, et Härra (ahnusest võita võimalikult suure skooriga) kõik panused Prantsusmaale teeb.
Kes veel ei tea, kuidas eilne mäng läks, siis – kuidas seal kivi all muidu ka olla on?
Lõppskoor: Härra 28, mina 28. (Ja oleks need vaid me vanused, hahahaa!)
Aus tõde on muidugi see, et panustasin Portugalile puhtast meeleheitest, aga kes seda nelja aasta pärast enam mäletab. Siis räägime ikka lastele, kuidas Mamma oskas jalgpalli võitjaid ennustada täpselt sama hästi, kui Treener… vabandust, Papa. Ja mina käin nina ütlemata kõrgel ringi ja räägin kõigile sellest, kuidas ma 2003. aastal esimest korda Kristjaanoronaldot mängimas nägin ja kuidas ma juba siis teadsin, et temast suur mees kasvab*. Ja et kui Portugal 2016 EMi algrupimängudes õudsalt ja ebaõiglaselt tappa sai, siis andis see portugallastele ainult veel põhjust ennast tõestada. Sama moodi nagu selle sama Kristjaanoronaldo välja vahetamine finaalmängus. Portugalil oli vaja tõestada, et nad saavad ka ilma temata, ükskõik kui oluline ta ka ei ole. (Kuigi kahtlemata oli tema kohalolu finaali viinud mängudes ja ka peatreeneripingil äärmiselt mõjukas, isegi kui viimane natuke naerma ajas.)
Ja tegelikult on mul Portugali üle väga hea meel. Mitte ainult minu nina asukoha pärast, vaid sarnasel põhjusel, miks nii paljudel oli hea meel, kui Island veerandfinaali sai. Sest lihtsalt tore on, kui keegi “uus”, keegi “väike” ka näitab, et see ei ole ainult vanade dinosauruste mäng.

*Seda ei olnud muidugi raske arvata, sest ta oli toona ikka üsna kribu.

Juuli 6 ehk lõpuks ometi kaasaegne

Kuulutus-kuulutus: jõudsin ka kahekümne esimesse sajandisse. Jep (nagu nüüd öeldakse) – mul on nüüd ka nutitelefon. Ja kaks telefoninumbrit!
Teie jaoks, kallid lugejad, ei tähenda see muidugi suurt midagi. Võibolla seda, et kuna nutitelefoniga kaasnes muidugi Instagrammi konto, siis, kes vähe tibimaid teemasid kannatab, leiab mu ka sealt üles. Ja kes saksa keeles Quizduel-li mängib, see otsib nime “Piku the Wife”*.
Ja – kes teab mingeid rakendusi, ilma milleta üks õige nutitelefoniomanik üldse ringi käia ei tohiks, siis palun mulle neist muidugi märku anda. Näiteks Marin võiks mulle saata selle veejoomisäpi andmed! Kuigi selle saaks sama hästi omale kuidagi meeldetuletustega tekitada. Vist.
smart

Kui oleks mingi äpp, mis kodutööd ära teeks ja poes käiks, siis tulihingelise koduperenaisena hindaksin neid muidugi kõrgelt.

*Jah, see oli Härra idee.

Juuli 5 ehk siin ei ole midagi masseerida

Jälle keegi riputas kuskile üles pilte sellest, kui tublid teised inimesed on. Et viitsivad oma eludesse tunde trenniruumi teha. Mina ei viitsi. Samas, jõutõstmine käib mul pidevalt, kaalupommid on vahemikus 10-12 kilo. Arvestades, et ma enne kahe lapse sünnitamist jaksasin hädavaevu kahe käega ühte suhkrupakki tõsta, siis olen olukorraga üle keskmise rahul. Nagu on ka minu ellu ärganud biitsepsid.
Kes mind juba pikemalt tunnevad, vist teavad, et tegemist on sellise lodevama eksemplariga, kellele (legendaarselt!) on massöör öelnud, et enne pole tema juurde mõtet tagasi tulla, kui jõusaalis käidud. „Siin ei ole midagi masseerida.“ Tänks, Fedja!
Ei läinud ma ei jõusaali, ega Fedja juurde tagasi. Sain hoopis lapse ja kukkusin räigelt öösiti šokolaadi sööma ja kehakaal kukkus kuskile normaal- ja alakaalu vahele. Sain teise lapse veel, sõin endiselt öösiti šokolaadi, ja kehakaal jo-jotab kenasti kuskil normaalvahemikus. (Tänane arvutus näitab KMI 20,9; kusjuures vanusegrupi normaalne on 20-25.)
Samas ikka kripeldab, et selg pidevalt siit või sealt valus on ja värskelt pesust tulnud lühkarid reisi nähes nii rõõmustavad, et neid tunde väga-väga tugevalt kallistavad. Viimase probleemi vastu aitaks muidugi seelik. Aga vaadake, minu peamine sihtkoht on mänguväljak, liivakast. Liivakastis on seelikuga kükitada mõnikord üsna nõme. Eriti, kui peab samal ajal näiteks kummagi biitsepsi peale oma pommi võtma ja vaba vasaku jalaga liivakühvlid jälle rannakorvi laduma. Nii et kannan kallistavaid lühkareid ja kripeldan. Siis söön veel šoksi ja ignoreerin seda, et keskkere ikka oluliselt lodevam on, kui KMI lubab uskuda.
Nii ärkan mõnel eriti energilisel hommikul, kui selg jälle siit-sealt valutab, ja otsustan, et nüüd lähengi lõpuks jõusaali (aga Fedja juurde mitte, tean nüüd palju paremaid massööre. Küsige numbrit, kui vajate!). Siis vaatan oma päevakava, kuhu on juba sisse kirjutatud kaks last, kellest üks on seitse tundi lasteaias, majapidamine, võrevoodi pulkade puhastamine, poeskäik, köögikohustused, paar tundi toimetamistööd… ja teen väikese kalkulatsiooni pealkirjaga „käin korraks trennis“: 20 minutit asjade pakkimist, 10 enda korda tegemist, 45 minutit trennisaali jõudmist, 15 minutit enda valmis panemist, 60 minutit higistamist, 25 minutit pesemist ja riietumist, 15 minutit juuste kuivatamist, 45 minutit koju tagasi jõudmist, 15 minutit koti lahti pakkimist. Summa summarum: ma palun teid, kas te tõesti arvate, et nii hüsteeriliselt naerdes on võimalik ka arvutada!?
On selge, et kui mina hakkaks trennis käima, kasvõi kaks korda nädalas, või kolm, jääksid meil põrandad pesemata, diivanit ei üritakski keegi vildikast puhtaks küürida ja pesu seisaks igavesti kuivatis ja nööril. Kuigi ma iga päev ootan ja palun, et tuleks üks rõõmsameelne harjaga tädi uksele koputama ja küsima, kas ta äkki võiks need tööd kõik ära teha, sel ajal kui ma blogipostitusi trein või jooksuringil käin.
Ahh, jooksuring! See võtab ju palju vähem aega kui „käin korraks trennis“!
Teate, jooksmine on natuke nagu tatrapuder. Ideeliselt imeline – tervislik ja lihtne valmistada. Aga juba selle lõhn ajab iiveldama ja lööb hinge kinni. Ja kummagi puhul ei ole võimalik rindu garderoobi jätta.
No okei, aga tee siis kodus trenni. Pane juutjuubist video mängima ja keksi elutoas. Mis seal siis keerulist on?
Ma ei tea. Aga ma tean, et see ei toimi. Ausalt, ma proovisin! Mitu korda isegi. Siis andsin ikkagi alla ja tunnistasin, et sellise distsipliini jaoks on vaja mingit teistsugust inimest. No ei ole motivatsiooni noh, kui ma samal ajal neid vildikasi diivaneid näen. Või noh, tegelt on nendel vildikasodistel diivanitel lihtsalt palju mõnusam istuda kui nende kõrval keksida.
Lodevus võitis jälle. Motivatsioon andis loobumisvõidu.
Ja siis plahvatas. Boom! See peab olema võistlus! Sest võistlusvaim on mul tugev.
Härraga koostöös mõtlesime mulle välja treeningkava, väga algelise, aga jõukohase ja esimeseks eesmärgistatud sportliku tegevusega harjumiseks tõenäoliselt piisava.
Valisime kümme lihtsat võimlemisharjutust erinevatele lihastele (nt kätekõverdused, kõhulihased, kükid, väljaasted). Esimesel trennipäeval tegin igat harjutust ühe korra (iisi!). Teisel trennipäeval kaks korda (ikka iisi!). Kolmanda… ah, saite juba aru küll.
„Aika alkaa – nyt!“ on juba öeldud ja tänased viis korda kümme on juba tehtud.
Nüüd olen nii motiveeritud, et lodevus longib kuskil sabas ja silme ees terendab uuem, tervem ja õnnelikum mina.
Eks ma paari päeva pärast siis tulen jälle siia vinguma, miks ikka ei sobinud ja miks ikka ei saand ja miks ma ikka alla andsin. Aga hei, praegu olen äksi täis! Hea seegi!
Kui mõni trenniguru juhtub lugema, siis isegi kui see on kõige hullem ja kahjulikum trennimõte, mis ühel inimesel kunagi olnud on, ära palun kurjasti ütle, eks, hea et üldse midagi teha tahan. Nagu Härra ütleb – mul on „very low tolerance to critizism“. Tõenäoliselt lähen sinu „najaa“ peale külmkapi juurde, imen kondenspiimatuubi tühjaks, otsin üles mustadeks päevadeks kõrvale pandud coca-cola pudeli ja kustutan ajust kõik failid, mis kunagi trennimõtteid pidanud. Lasteaeda lähen ka trammiga, sest käimine on sport.

moti
Should…

Muidugi unistan samal ajal ka sellest, et joongi iga päev 30 ml vett kilo kehakaalu kohta ja ei söö grammigi rafineeritud suhkrut. Aga nende mõlema lolluse osas pean veel mõtlema, kuidas ma need omale teostav-atraktiivseks muudan. Täna näiteks pole milliliitritki puhast vett joonud.