Juuli 1 ehk üksikemad, kuidas te seda teete?

Klassikaline ma-ei-jaksa-enam moment: olin just veetnud umbes kuussada ja kolmteist tundi RSSi tuttu aidates – lasin tal kõigepealt õhtusööki rinnapiimaga täiendada, siis niisama rinna otsas mõnuleda, siis niisama süles tukkuda; kui mulle hakkas tunduma, et nüüd peaks ta ikka juba piisavalt sügavalt magama, keerasin end koos temaga madratsile, pool igavikku hiljem hakkasin end millimeeterhaaval eemaldama, sain kogu oma keha põrandale hiivatud, enne püsti tõusmist hingasin korra kergendatult ja siis tõusis minuga sünkroonis ka üks pahur noormees; jälle sülle, jälle kussutama, jälle silmalaugusid jälgima, jälle madratsile laskumiseks valmistuma… kui tormab tuppa BB: „Mamma-mamma, mina tahan arvutit vaadata! Palun arvutit vaadata!“, jalutame kõik lahtiste silmadega alla, paneme BBle vanemlikult valitud multika, kõnnin jälle RSSiga tagasi magamistuppa kussutussessioonile, poeg on piisavalt väsinud, et silmad jälle looja lasta, kõnnin veel pool igavikku mööda tuba ja kussutan, valmistun jälle madratsile laskuma… kui tormab tuppa BB: „Mamma-mamma, mina tahan pissile!“
Ühe sekundimurdosa vältel olin lihtsalt vihane, järgmise trammiga saabusid kõik teised emotsioonid, kelle hulgas oli õnneks ka mingisugune kaine mõistuse raas, mis mind rahulikuks sundis – see ei ole BB süü. Ei ole RSSI süü ka ja minu oma ka mitte ja tegelikult isegi mitte Härra oma. Ma olen lihtsalt väsinud, ma ärkasin kell kaheksa ja olin seejärel kaheksa tundi jalgadel – käisime linnas, käisime lõunal, käisime jalutamas, pesin koridoripõranda – siis lamasin kümme minutit ja algas tööpäev – koos RSSiga BBle järgi, kahe lapsega postkontorisse, jäätisekohvikusse, mänguväljakule, koju, õhtusöök ühele, teisele ja mulle, RSS vanni ja siis kuussada ja kolmteist tundi tuttu aitamist. Ma olen lihtsalt väsind ja lapsed ei pea minu väsimust enda kaela saama.
Palusin BBd, et ta üksi pissile läheks ja vaatasin venna sinistesse silmadesse – no hästi, mängi siis veel natuke, proovime uuesti, kui sul jälle väsimus peale tuleb. Kell on kümme õhtul. Kumbki laps ei ilmuta väsimuse märke. Lootus BB enne RSSi magama saada on niikunii nullilähedane.
Aga saage ikka väikese vahega palju lapsi ja lubage oma abikaasadel teise maailma otsa sõita, et trennis käia.

Advertisements

7 thoughts on “Juuli 1 ehk üksikemad, kuidas te seda teete?

  1. Uuuhhhh, nii tuttavad emotsioonid (ja situatsioon üleüldiselt). Loodan, et praeguseks vähemalt üks magab 🙂

    Jääme lootma, et läheb ajaga kergemaks, eks. Kui sind lohutab, siis mu omad otsustavad ka elu keeruliseks elada alati just siis kui Brunot pole. Mõnikord mõtlen, et ajavad lihtsalt kiusu ja teavad väga hästi mida teevad 😀

    1. Murdsime perekondliku rekordi. RSS jäi magama umbes 23:15 ja BB 23:25. Oeh. 23:30 saabus Härra ja oleks meid kõiki äärepealt jälle üles ajanud. Õnneks jõudis ta õigel ajal niuksuma hakanud RSSi patsutama, nii et kõik said edasi magada.

    2. Njah, ma arvan, et asi on rohkem minus. Või vähemalt eile oli. Sest BB ei käitunud kuidagi halvasti, ei teinud midagi meelega (mis ta sinna teha saab, et just siis pissi häda tuleb, kui mina venna jälle magama saanud, eksole)… ja tegelt oli ta terve päev selline lihtne ja probleemivaba. Ainult sööma pidin teda veenma nii, et peaaegu sinu “lotte-mamma retsept” triki kasutusse pidin panema 😀 Aitäh selle eest, muideks!

  2. Ma korraks mõtlesin enne, et mul oli raske päev, sest panin oma last kaks tundi magama. Nüüd lugesin su postitust ja mul hakkas natukene piinlik.

    Müts maha su ees! Oled väga tubli 🙂

    1. Njah, kuna ma muidu meid mingitesse rangetesse kavadesse ei sunni, siis mul ajal on üsna tsill. Näiteks jalutuskäik postkontorisse ja mänguväljakule toimus täielikult BB valitud uina-muina tempoga ja see ei ärritanud üldse (peamiselt selle pärast et tänaval jalutamine ei aja kodu sassi ja mul pole pärast midagi koristada! võit!)

  3. Kuna mu mees on nädala kaupa tööl ära ja ma siis poole kohaga üksikema, võin kinnitada, et väikese vahega lapsi me EI SAA, kui just Elu mäkra ei mängi. Alguses mõtlesin, et lähen lihtsalt hulluks. Siis kui poja esimesed 3 kuud suurt muud ei teinud kui karjus. Aga inimene harjub kõigega ja õppimisvõimeline emane on müstiliselt võimas liik 🙂 jõudu sulle kullake! Pea meeles – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

  4. Tead, täna olin ka pool päeva kahe lapsega üksi (kella 13 kuni 22 oli vähemalt üks laps ärkvel) ja täiesti tsill oli. BB öötuttu saamine oli seekord selline, et oli vaja natuke rohkem veenmisjõudu kasutada ja kohati ka häält tõsta (kuigi tavaliselt ma kipun siis just sügavama tämbriga ja aeglasemalt ültema 😀 hästi selge diktsiooniga 😀 Õudne!) aga kõik muu oli nagu nuusata. Keegi ei nutnud, karjunud, pirtsutanud, jonninud… (okei, BB nuttis kui ta rattaga kukkus ja valus oli, aga see praktiliselt ei kvalifitseeru ju – plaaster peale, mure läinud).
    Nii et tegelt ei ole ikka see värk nii keeruline midagi, kui siinsest postitusest võib järelduda. Saab küll kahe lapsega üksi hakkama 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s