September 14 ehk vannituba

Et virtuaalne soolaleivapidu lõpuni viia, siis siin viimane “tuba”.
Vannitoa osas olid mul kõige suuremad lootused ja plaanid. Esiteks oli mul naabrite juures piilumas käimise ajast meelde jäänud, et vannitoa lagi on türkiis. Sellest tuli kohe mõte kogu värvilahendus selle külge põmida. Nii kui kuskil midagi türkiisjat ja vannituppa sobivat nägin, pidin selle saama. Ka hankisin värvi, millega värvimata sahtliboks üle võõbata. Sellega sain ennatlikult juba millalgi suvel valmis. Ka ostsime ennatlikult suure riiuli, mille peegli alla tahtsin saada. Ideaalis oleksin tahtnud kogu peegliga otsaseina laiaks riiuliks teha, aga kui kolima hakkasime, selgus, et niisama lihtne kõik see elu ja värk ikka ei ole.
Lõpuks, pärast kirumist ja saagimist, sai nii, et me ei löögi nägu pestes otsmikku regulaarelt vastu riiulit. Aga pooled minu kosmeetikumid pidid end ukse taga kummutil rivisse võtma.
Nüüd olen juba ära harjunud, et lappan oma iluarsenali mugavasti kummuti peal laiali ja tatsan kummuti ja vannitoa vahet.

vannituba1
Trepimademele sai kummut. Otse uks magamistuppa, paremal vannituba (vasakul kunku, aga seda pole näha ja ei näita ka)

vannituba32
Vaade vannituppa ja selle “auguga” riiulile. Piklik riiul-peegel vasakul on ka endiste naabrite pärand, nagu ka ebavajalikult suur peegel otsaseinas

vannituba3
Vaade vannituppa (modellidel oli vesi ka sees :D)

vannituba4
Vaade vannitoa aknast

vannituba5
Suurimad vannitoa fännid

September 13 ehk terrass

Pikka juttu praegu enam ei jõua, aga vähemalt sain pildid tehtud. Ei viitsinud küll Härrat ära oodata, et saaks näidata ka, kuidas siis on, kui vahesein ees on. Aga peate lihtsalt uskuma, et trepikoja ja meie terrassi vahele on võimalik tõmmata vahesein, mis aitab vältida olukorda, kus meie oma kanakoiba närime, kui naabrid lifti ootavad ja keegi ei tea, kuhu vaadata…
Üleüldiselt olen marurahul, et meil on nüüd otse korterist pääs terrassile. Soojal päeval oleks nagu üks tuba juures. Ja korterisse saab igal ajal kergelt värsket õhku lasta nii, et tänavamüra sisse ei pea laskma.

dsc_1350
ENNE: Vaade terrassile lastetoast

dsc_1351
ENNE: Kivid vajasid veel survepesu

dsc_0210
Pääs esikust terrassile

dsc_0211
Vaade terrassile

dsc_0212
Vaade terrassile

dsc_0217
Terrassi kohal on rõdu, kuhu pääseb magamistoast

dsc_0219
Terrassilt on otsevaade lifti juurde. Vaheseina ei õnnestunud mul üksi vahele tõmmata.

dsc_0224
Noorehärra tõestab, et terrassilt kukkumiseks peab väga osav ja sale olema. Turvameetmeid on rakendatud

September 12 ehk kellegi teise jipikaijee

Samal ajal, kui mina mõtlen, et oh, ma ei viitsi täna kolme kükki teha, kükitan parem niisama, tahab üks eesti poiss siin Dresdenis maratonile minna. See tubli on Albertroberti isa. Albert ja Robert on meie suured sõbrad. Kui neid parajasti nähtaval ei ole, siis BB muud ei räägi, kui et „selle lille kinkis mulle Albert“ või „mamma, palun kotti, ma tahan Albertile kingitused kotti panna“. Siis, kui BB ja Albert kokku saavad, siis on aga suure armastuse asemel suur kriiskamine ja iga kümne minuti tagant on vaja kinnitada, et keegi ei ole kadekops ja meelega midagi paha teinud. Sellised naljakad tegelased.
Tegelt tahtsin aga täna rääkida hoopis tegelasest Albertroberti Issi. Sellest, kes tahab maratoni jooksma minna. Ta on väidetavalt ennegi jooksuüritustel käinud, nii et on dokumenteeritud tõestusi selle kohta, et ta (toonitame veelkord – erinevalt minust) joosta oskab. Ja mul ei ole aimugi kui ammusest ajast (võibolla üsna hilisest, aga mis siis) unistab ta sellest, et saaks kuulsale New Yorgi maratonile. Tegelikult ei olegi ju tähtis, kas unistus on vana või noor, kui see täide läheb, on ikka jipikaijee.
Meie kohalik toidupoekett pakubki nimelt jipikaijeed. Jama on ainult selles, et sellele konkureerivad ka teised. Ja nagu sotsiaalmeediaajastule kohane, on otsustavaks see, kui paljud inimesed viitsivad sinu pärast klikkida.
Sellepärast palun ka teid, kallid lugejad – kui see teile haiget ei tee, äkki hääletate ka Albertroberti Issi New Yorgi maratonile.
Kui mitte muu pärast siis – kui tihti te ikka saate võimaluse lasta sakslastel selle eest maksta, et eestlane oma jipikaijee saaks?
Kui ma õigesti aru saanud olen, siis panevad meie toidupoe-sakslased kokku 13-liikmelise meeskonna, kes siin mööda Dresdenit trenni vehkima hakkavad, et aasta pärast nagu ludinal mööda New Yorki lipata. Mõnus, eks! Muidugi on idee selles, et kõik ülejäänud kodanikud ja reisijad ainult tolles poes sisseoste teeks ja seepärast saadetakse hääletaja meili peale ka allahindluskupong. Kui te seda ise ei soovi, võite mulle edasi saata, ma hea meelega käin oma kodupoes sooduskupongiga lehvitamas.
Ahjaa, hääletamiseks minge SIIA ja otsige Veikot. Veiko oma blogis on juhised ka, kes neid vajab: SIIN.

robi-tuleb
Robert: Ma olen nii rõõmus, kui te issi eest hääletate ja ta maratonile saab
robi-laheb-ara
Robert: Kui te issi eest ei hääleta, siis tänan tähelepanu eest ja pakaa

September 11 ehk sügis

Mõned ütlevad, et sügis on just siuke aeg, kus on pea ideid ja keha energiat täis ja nüüd tahaks äkki hakata kõike tegema ja korraga. Mul on vastupidi – mul tulevad tuhinad kevadeti.
Sügisel tuleb mul kohe kaamos ja jonn – ma ei taha plätasid kappi panna, ma ei taha salli kaela ümber keerata, ma ei taha ma ei taha ma ei taha
Suvi kestis meiekandis seekord harukordselt kaua – veel eelmine nädal oli 30 kraadi sooja. Siis aga tuli vihm ja ajas kõik selle ilusa ära. Nädalavahetusel hakkas minu silmis ametlikult sügis – RSS jäi nohusse ja palavikku, mina vahetasin esikus plätud kummikute vastu välja ja väsisin ära. Ja kui pühapäeval sõbranna külla tuli ja teatas, et hurraa, ma olen lapseootel, siis ma peaaegu ei suutnud naeratada ja õnnegi soovida, sest kergendustunne, et see mina ei ole, oli nii suur, ja ma lihtsalt mõtlesin, et jeerum, kuidas sa küll jaksad ja on sul siis nüüd tõesti vaja või…
Sealjuures on mu oma oodatud lapsed viimasel ajal haruldaselt mõnusad olnud. Palavikune RSS magas ja jõi, kuni palavik üle läks ja praktiliselt ei vigisenudki, kuni jälle ronimis- ja naeratuskonditsiooni sai. Täna hommiku jalutas BB pärast ärkamist minu juurde ja teatas pehmel kõlaval häälel: „Tere hommikust, Mamma! Mina magasin hästi.“ Ja ronis siis vennale musi andma. Vend naeratas ja keeras oma lagipea õele vastu kaela ja ütles: „Bita!“ Ja mina peaaegu ei heldinudki, sest selline vaatepilt hakkab juba nii tuttavaks saama. Pärast seda sõid kõik oma hommikused pudrukausid tühjaks ja lasid juuksed ära kammida. Kuna mina (see vinguv ja väsinud) üksi kahte last lasteaeda viia ei tahtnud, küsisin BB käest, mis ta arvab, kas ajame haige Papa voodist välja või ta ootab kodus, kuni ma RSSi lasteaeda viin. BB palus, et ta võiks seni multikat vaadata ja las Papa magab. Kui ma vaid napid 10 minutit hiljem tagasi jõudsin, sest RSS ei korraldanud lasteaias stseeni, istus preili kenasti diivanil ja kogu elutuba oli korras. Minu teate peale, et nüüd on tema kord, küsiti mult ainult, kas ma paneks teleka ka kinni. Palun.
See ongi seesama laps, kes neli nädalat tagasi kõhuli põrandale viskus ja röökis, et tema ei lähe mitte kunagi magama/tema ei taha mitte kunagi midagi süüa/tema tahab Albertrobertiga mängida ja kohe?
Mis toob meid sujuvalt jälle selleni, et ainuke, kes siin majapidamises vingub, olen mina. Kogu aeg on midagi valesti. Sügis on.
Muideks, kui juba aastaaegadest jutt on… BBle õpetati mõned kuud tagasi lasteaias aastaaegu ja nende juurde kuuluvaid sümboleid. Lõpuks anti igale lapsele pilt, kus oli neli personifitseeritud aastaaega (nt kevad noor neiu õitsva põõsaoksaga) ja paluti värvida ära see, kes nad ise on. BB värvis ära kevade (sest ta on mais sündinud ja Manu-tädi ütles, et ta on kevad) ja siis käis pärast tükk aega kodus ringi ja teatas kõigile: „Mina olen kevad. Sina oled sügis, Papa. Mamma, kes sina oled?“ Kalendri järgi peaksin nagu talv olema, aga süda ütles: „Tead, mina olen ka kevad. Aga varakevad, sina oled hiliskevad.“
„Ei. Mina olen ei ole hilikevad. Mina olen kevad. Aga RSS?“
„RSS on suvi. Vaata, kuidas ta särab nagu päike.“
„Jaa, RSS on suvi!“
Kui see suvi aga eile õhtul magama minnes veerand tundi täiest kõrist röökis, sest ta ei ole endiselt veel harjunud ilma tissitamata või kärus kussutamata magama jääma (mõni õhtu küll juba õnnestub), siis ei olnud meil meeleolu küll päikseline. Kuna tissitamine enam kõne alla ei tule, siis „viskas“ üks porine Härra lõpuks selle röökiva päikse kärusse ja läks temaga õueringile. Ma ei tea, kaua RSS veel jalakäijaid ja kohalikke kõutse kiusas, aga minu sisemise kella järgi umbes poole minuti pärast oli Härra koos magava pojaga kodus tagasi. Ja ikka jätkus tal õigust viriseda, et kuidas poeg aru ei saa, et tema vaene vana haige mees on ja ei jaksa-taha-saa külmas õues jalutada vastu ööd.
Üks haige Härra on nimelt ka üks äärmiselt viril kaaslane. Küsid, kas ta süüa tahab, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta Opale helistas, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta rohtu tahab, vastab, et ta on haige. Vahet pole mida küsid, ikka vastab, et ta on ju haige-eeee-eee.
Igal juhul – kena tegusat sügist kõigile hakkajamatele.

September 9 ehk ma ei ole Sulle

Selle suure tähega Sulletamisega on nüüd nii kaugele mindud, et kodanikud eestlased on hakanud Mulletama.
Jah, panin hiljuti tähele, et muidu täiesti kirjaoskajana näiv eestlane kirjutas minule ehk mulle suure emmiga. Ma tean küll, et ma teen siin blogisügavikes trükivigu arvestamata umbes kolm jämedat kirjaviga postituse kohta, ja seega võiksin oma mulgu siinkohal kinni hoida… aga selline Mulletamine, noh, see ajas ikka ahastama küll. Ja naerma kah. Mis asi see Mulle on? Ma ütlen misasi – määramata protsendiga lahus grammatiliste teadmiste vähesusest ja äärmisest enesetähtsustamisest.
Eks ma panen kogu selle sulle-Sulle teema juures ka vähe tiiuereltit*, nii et võib küll mu üle vaikselt irvitada… aga… las ma nüüd lasen auru välja, eksole…
Ma saan aru, et need, kes ainsuse teise isiku suure tähega kirjutavad üritavad hästi viisakad olla, aga kuulge, meil on eesti keeles viisakas olemiseks teietamine. Ja kui me enam ei teieta, siis võid ju minu poole pöördumisel kasutada ainsuse teist isikut tähistavat asesõna. Kusjuures, asesõnad kirjutatakse eesti keeles väikese tähega. Väikese! Suure tähega kirjutatakse nimesid.
Sorry, aga minu nimi ei ole Sulle.
Okei, mõnes olukorras annan isegi mina Sulletamise andeks. Kui näiteks saan kutse mingile hirmus peenele üritusele ja aga sõber, kes kutse saadab, on nii lähedane, et „Teie, proua Koduperenaine“ oleks olnud imelik kirjutada. Noh, sõber oleks nagu mõelnud, et „jubedalt tahan sulletada, sest me oleme ju juba nii ammu sina peal“, aga „mu üritus on nii peen, et kuidagi ei kõlba lihtsalt väikese tähega vehelda siin siidipaberi peal“. Siis, okei, annan andeks.
Muus osas. Muus osas võin muidugi õhtuni plämada, aga praegu piirdun sellega, et… kui see suure tähega asesõnade kirjutamine hakkab ajus selliseid trikke tegema, et Mulled tekkima hakkavad, siis… oeh.
Kui kellelgi on pretensioone minu kohatu plahvatuse osas, siis võib need muidugi Mulle edastada.

LAHTIÜTLUS: Grammatikareeglite osas palun konsulteerida Eesti Keele Instituudi, mitte Dresdeni koduperenaisega. Nemad teavad, mis teile tegelikult hea on.

*Tervitused siinkohal proua Ereltile boolingusaalist.

September 8 ehk transformatsioon lastetuba

001
ENNE: Madrats oli ajutine
002
ENNE: Sorry, prügikoti oleks viisakas inimene võinud eemaldada enne pildi tegemist
003
ENNE: Endiste naabrite poolt jäetud seinariiuli kohal on kohutavad laigud, millega ei oska midagi peale hakata

Lastetuppa jätsid naabrid samuti (meie loal) halli aktsentseina sellisena, nagu see neist jäi. Õnnetuseks jäid küll seinale pisikese riiuli kohale koledad plekid. Otsin veel, mida sinna peale kleepida, sest päris nii kõrgeid raamatuid, mis kõik plekid ära kataks, meil ei ole. Pealegi vahetuvad raamatud vastavalt noore preili lugemishuvile.
Igatahes otsustasime muidu mahedasse valge-halli tuppa tuua põhivärviks rõõmsa sooneutraalse kollase. Too on küll peamiselt laiguti esindatud, aga ega rohkem olekski vist liiga palju. Üks korralik lastetuba on niikuinii nii värvirohke, et igasugune aktsentvärvitamine on ebavajalik.

004
PÄRAST: Lastetoa uks olgu alati avatud

Laste nariga oleme marurahul. Kuna alumine korrus nii madal on, võib noorehärra rahuliku südamega sinna üksi tuduma jätta, peapõrutuse saamise oht on minimaalne. BB on juba ammu harjunud magama ülemisel korrusel ja kuigi muidugi võib karta, et ta sealt kukub, siis ohtlikumad ajad on meil alles ees. Siis, kui kaks pärdikut koos ülemisele korrusele onni mängima lähevad, ja noorem vanema niiviisi põrandale viskab, et viimane rangluu murrab. (Oh, flashback…)

005
PÄRAST: Kollaste ja valgete kastide asetust saab vabalt muuta ja ka laepallid (laternad) on väga kergelt eemaldatavad.

Väga IKEA-nägu IKEAst toodud sahtliboks-trepp on muuseas oluliselt tugevama konstruktsiooniga ja kindlam, kui tundub. Pean tõesti kiitma, et on hea asi. Sobib nii trepiks kui ka niisama istumiseks või ka istumiseks-joonistamiseks. Rääkimata muidugi asjade ära paigutamisest. Ja kuigi BBl oli redelist käimine selge, siis tundub trepp ikkagi kuidagi mõnusam voodisse pääsemiseks.

006
PÄRAST
007
PÄRAST

Kuna meie kaunis kuldse raamiga peegel mujale ei mahtunud-sobinud, sai see lastetuppa üles. Kuna lastetuppa sai ka kuldne põrandalamp, siis mõjub tegelt päris hästi. Ka minu armas poster sai lastetoa seinale. Tänu kollasele Dresdeni linna logole sobib veel eriti hästi.

008
PÄRAST: Lastetuppa sai üles ka kiivriposter

Korteris on kaks pääsu terrasssile ehk suurele rõdule – üks esikus, ehk kohe lastetoa ukse ees, teine lastetoas. Esiti mõtlesime, et äkki lastetoa oma üldse ei kasuta, aga tegelikult on väga mõnus praeguste kuumade ilmadega see lahti hoida. Nii võib mäng sujuvalt terrassile üle kolida.

September 7 ehk kiiver

Millalgi kevadel märkasin Dresdeni tänavatel ühte lõbusat reklaamplakatit, mis õhutas rattasõidul kiivrit kandma. Muidugi tuhisesin tast mööda, nägu muigel, aga pilti ei mõistnud teha. Hiljem jäi aga kripeldama, et küll oli ikka vahva reklaam, miks ma küll pilti ei teinud ja teistele ei näidanud. Läksin plakatit otsima. Polnud. Seal, kus ma teda enda arvates näinud olin, ei olnud. Pärast seda käisin mitu kuud ringi ja pöörasin… või vähemalt üritasin kõigile reklaampindadele tähelepanu pöörata. Aga mida pole, seda pole. Lõpuks ei kannatanud enam ja kirjutasin oma murest linnavalitusele. No ei näe enam foori kah, sest muudkui otsin reklaami. Muutun liikluses ohtlikuks, parem midagi peale hakata sellise kodanikuga.
Linnavalitsus ei lasknud päevagi oodata ja juba helistas mulle keegi proua, kes teavitas, et kõik selle kampaania plakatid on tõepoolest linna pealt  ära koristatud, aga ta ei ole jõudnud neid kõiki veel prügisse viia, nii et kui ma tahan, võin homme läbi hüpata ja ühe plakati kaasa saada. Noh, fotost oleks küll olnud, aga… ohh! Muidugi tulen homme läbi!
Nii ma siis käisingi. Vaatasin ilusti foori, mitte reklaampinda ja tõin oma tohutusuure plakatitoru linnavalitsusest ära. Lihtsalt aitähi eest. Eks kontoris naised naersid, et näe, mingi loll aitas prügi ära vedada, aga mina olin ikka maruõnnelik.
Nüüd ootan, et plakat iseenesest lastetoa seinale liimuks. Või peab selleks ka linnavalitsuse poole pöörduma?
Siin plakat põrandal välja venitatuna.
dsc_0195
Mis viib mind sujuvalt selleni, et RSS käis täna oma esimesel rattasõidul. Et asjaga tõsiselt peale hakata, siis sõitsime kõigepealt sünagoogi juurde ja siis sealt umbes kolmveerand tundi mööda Elbe naeruväärselt kaunist kallast*, kuhu mõneks ajaks piknikule jäime. Terve tee oli väikevend terane ja rõõmus ja pea kandis suurt kiivrit imehästi. Mina küll muretsesin, et mis saab, kui reisisell peaks toolis magama jääma ja mina munakividele sõitma, aga õnneks otsustas RSS oma tuku täpselt nii ajastada, et see sattus sellele pooltunnile, mil me tagasiteel mööda siledat rattateed suhisesime. Väikevenna kaelast oluliselt kehvemini pidasid vastu minu reied (mis tuletab  mulle veel sujuvamalt meelde selle, et olen võlgu trennipostituse).
Siin üks rõõmus reisisell.
20160911_190915
Kniks ja kraaps siinkohal ka meie Soome-tädile.

*Elbe kallas on erakordselt naeruväärne ka selle pärast, et tegemist on unikaalselt lauge kaldaga, mis seepärast ka UNESCO maailmapärandi nimistusse oli kantud. Kuni dresdenlased arvasid, et neil oleks vaja üle kalda üks sild ehitada, sest kuidagi peab ju saama üle jõe nii ka, et varbad märjaks ei saa. UNESCO arvas aga selle peale millegipärast, et kui on sild, siis ei ole enam unikaalselt lauge kallas, järelikult võite meie nimistust minna, kus tahate. Dresdenlased väga pikalt ei vaielnud, kas neil on rohkem vaja olla nimistus või jätta varbad kuivaks. Nüüd on kallas endiselt lauge ja kaunis ja on sild ka. Aga maailmapärandit ei ole.

September 6 ehk (transformatsioon) köök

Köök meil õieti ei transformeerunudki. Ainult külmkapimürakas saabus tuttuus ja minu lunimise peale saagis Lugupeetud Äi ühe vana riiuli lühemaks, et see ka uude kööki mahuks. Sest kuigi tundus, et uues köögis on nii palju rohkem kappe ja riiuleid, kuhu asju mahutada, siis tegelikult suutis lugupeetud Poeg esimesel päeval ikkagi klaasi ühelt “kõrgemalt” riiulilt põrandale puruks tõmmata ja hädavajadus “eriti kõrgete” riiulite järele oligi tuvastatud.
Kõik ülejäänud kapid ja riiulid ja muu sinna juurde kuulduv jäeti eelmiste elanike poolt. “Sümboolse” raha eest muidugi, sest korteri standardvarustusse köök ei kuulu ja kui me poleks maksnud, oleks nad köögi “kaasa” võtnud ja meie pidanud uue sisse ehitama.
See köökide välja rebimise ja edasi kolimise (loe: prügikasti viimise, sest kes kolib täpselt samamõõdulisse elamisse?) komme siin Saksamaal ajab tegelikult pead sügama. Mina ei ole veel aru saanud, kuidas nad ise aru ei saa, et see asja mõtetult keeruliseks ajab. Aga üüriturg on suur ja kui meie kunagi mööda tühju kortereid müttasime, et enda oma leida, siis köök oli sees umbes ühel kümnest. Kuhu läksid ülejäänud üheksa kööki? Kuskil peab olema mingi tohutu köökide järelturg…
Aga on sellega nagu on, meil sinna asja pole. Meie ostsime oma endiste naabrite vana köögi ära ja oleme rahul, et nii mugavalt saime.
Boonusena on uues köögis nõudepesumasin ja mikrolaineahi. Kummastki ei osanud ma enne eriliselt puudust tunda, aga praegu plaksutan küll käsin ja olen hirmus rahul. Tänu nõudepesumasinale on köögis peaaegu alati kord – mustad nõud on jalust ära. Vaikselt hakkab käe sisse harjuma komme enne kodunt lahtkumist masin ka tööle panna, sest õnnetuseks masin ise ei oska arvestada, millal täpselt peaks käivituma, et mulle see viimane kauss ja lusikas jälle puhtaks pesta.

001
ENNE: Köök on tsipa tugevam bordoopunane kui elutuba
002
ENNE: Külmkapi oleme juba sisse vedanud

Kas ma uue külmkapi valimisest rääkisin juba? Oi, see oli alles tegemine. Kõigepealt vaatasime veebist, siis käisime poes, siis vaatasime veel veebist (juba valitud mudeleid) ja siis läks Härra uuesti poodi ja ostis väljavalitu ära.
Oluline kriteerium oli, et oleks suur, sest ruumi meil tema jaoks on ja vanasse ei mahtunud kunagi asjad ära. Ikka pidi jäägid kuskile ümber tõstma ja siis pärast jälle potti, et soendada… nüüd ei ole enam kumbagi jama – potiga külma ja valma.
Veel olulisem kriteerium oli, et sügavkülma uks oleks hästi raskesti avatav. Mõõtühik oli üks BB. Seepärast võtsime esimesele poeretkele oma mudilased kaasa. Iga külmkapi juures, mis meile vähegi huvi pakkus, palusime BBd: “Kas sa selle ukse saad palun lahti teha?” Kui sai, tõmbasime mõttelisest nimekirjast tolle külmkapi maha. Nii sai ring oluliselt kitsam.
Muidugi oli see kriteerium oluline seepärast, et mulle meeldib, kui meil kodus jäätist on (kuigi ma maailma number üks jäätisesõber pole ja meil on umbes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel üks täiesti arvestatav jäätisekohvik), aga mulle ei meeldi, kui meie number üks jäätisesõber ise sügavkülma ukse lahti saab, et sealt õigel hetkel üks jäätis välja võluda. Samuti ei saa alati väga kindel olla, et need väikesed kangutajad enda järel ka uksi sulgevad, nii et parem kui nad neid üldse lahti ei saa. (Uuel külmikul on kusjuures hoiatusrežiim – kui uks liiga kauaks lahti jääb, hakkab masin piiksuma! Geniaalne!)

003
ENNE: Köögi ukse taga on veel riiuleid
004
PÄRAST: Köök on küll endiselt pisike, aga söögilauale kenasti lähedal, nii et esialgu ei ole veel kitsas hakanud.
005
PÄRAST: Tööpinda annavad juurde pliidile asetatud kattelauad ja nähtaval pole enam ei mustade ega kuivavate nõude virna.
006
PÄRAST: Üks sein on endiselt vastikult madalalt kaldu, aga mahume ära
007
PÄRAST: Kraanikausi töökoormus on oluliselt vähenenud. Ja ka naabrite jäetud kahtlane kitsas kella-alune riiul on mõistlikku kasutust leidnud.
008
PÄRAST: Kõik mahtus ära!

Gordoni sättisin muidugi riiulile mitte ainult ilu pärast (kuigi ilus ta kahtlemata on), vaid ka selleks, et mul tekiks jälle isu korralikult kokata ja küpsetada. Ma ei mäleta, millal ma viimati retseptiraamatust näpuga järge ajasin. Ikka ainult kiirsupp ja viiner. No täitsa sakslane valmis siin!
Seni on Gordonist ainult nii palju kasu olnud, et kui ma esimestel tissuvõõrutusöödel RSSiga köögis jalutasin (et magajatest võimalikult kaugel olla), siis igal nõrgal hetkel Gordon räuskas: “Ei pane tissi suhu! Ei anna alla! Las ta kräunub, küll selgeks saab, et pood kinni on. Sa oled ta juures, kõik on hästi. Küll ta andeks annab. Ei annaaaaaaa alllll-laaaaaaaa!”

009
PÄRAST: Gordon vaatab, et ma korralikult käituks (st noa ära teritaks, valmistamise ajal toitu maitseks, maitsmislusikat pesemata tagasi toidu sisse ei paneks, pojale rinda ei annaks, kana läbi küpsetaks…)

September 5 ehk transformatsioon elutuba

Niisiis. Teretulemast virtuaalsele soolaleivapeole. Palun astuge sisse:

001
ENNE: Vaade välisuksest korterisse

002
ENNE: Vaade esikust elutuppa

003
ENNE: Vaade elutuppa (imeline oranž diivan on juba meie poolt sisse tassitud, mitte naabrite pärand, seinal olev telekas on endiste naabrite jäetud)

004
ENNE: Vaade elutoa teisele poolele (pööran tähelepanu laele ning sellele, et endise vaateava asemel on klaas)

Eelmiste elanike (ehk endiste naabrite) poolt jäeti ka punased seinad ning punased kardinad, mille nemad küll millegipärast magamistuppa olid pannud, aga me leidsime, et ega küll küllale liiga ei tee ja võib seda punast seal elutoas veel olla. Diivanid on meil niikunii kohutavkoledad (loe: oranžid ja tõenäoliselt DDRi-aegsed). Aga diivanitega on selline kole lugu, et nad on lisaks kõigele muule ka kohuvamugavad. Pealegi ka lastesõbralikud. St et kui keegi (khm) sinna vildika või jogurtiga kallale läheb, siis mul ausalt kulm ka ei liigu. (Või kui, siis seepärast, et mul sellised kasvatamata jõmpsikad on õnnestunud kasvatada.)
Kolimise käigus küll vedas hirmsasti ja lugupeetud ämm küüris kõik endised vildika-jogurtiplekid diivani pealt ära. Juhhei! Ma küll olen vist kelkinud juba, aga… Lugupeetud Ämm nimelt saabus kolimispäeval oma ämbri ja lapiga ja ütles, et ta kavatseb kõik pinnad puhtaks küürida ja kui mul see probleeme tekitab, siis võin vait olla ja lasta tal edasi küürida. Ta nimelt ar-mas-tab küürimist. Ma ei osanud muud öelda kui: “Juhhei!”
005
PÄRAST: Esik on kitsas, aga eelistasime siiski riidepuid konksude otsas kasvavatele hunnikutele

006
PÄRAST: Tuline tüliküsimus – pildiraam seina või mitte?

Esikusse sai madal kummut, sest sinna on väga mugav peale istuda või kedagi peale istuta, kui on vaja näiteks kummikutõmbamisabi. Nüüd vaidleme selle üle, kas pildiraam võibki niiviisi moodsalt “toetama” jääda või tuleb ikka naelaga seina taguda. Kuna raam ja “klaas” on plastist, siis kildudeks purunemise ohtu ei ole. Kuidas teile tundub, kallid lugejad, kas võib nii või näeb praegu välja nagu oleks unustanud pildi seina lüüa? Noh, et kas on lohakas nagu seksikas sasipea või on sassis nagu jeerum-mida-te-endast-mõtlete?
007
PÄRAST: Mis kraabi-kaarti puudub, siis paar olulist riiki, kus me tegelikult käinud oleme, oleme seni kraapimata jätnud. Peamiselt selle pärast, et USA on marusuur ja teda on nii õudsalt nõme kraapida.

009
PÄRAST: Vaade elutuppa. Paremal ees on minu töölaud, kus nimelt praegugi istun (Juhhei!) mugavasti seljaga seina poole ja pilk üle toa. Härra töötuba vaatab vastu toa vastasnurgast – samuti seljaga seina poole, aga pilk otse telekasse.

Teravam vaatleja märkab muidugi, et minu töölaua pind vajab hädasti töötlemist. Juhtus nimelt nii, et kui selle laua (esialgu kööki) esmalt hankisime, oli ette nähtud, et seda tuleb umbes 3o934 korda enne kasutussevõttu mingi haisva vedelikuga võõbata ja kuna ma olin siis BBga vararase ja see haisev vedelik tekitas kohese tungi teha üks vetsujooks, siis jäid ülejäänud 30931 korda võõpamata (jep, kolm korda võõpasin – ausalt!). Nüüd on tulemus käes muidugi, pind on üsna inetu.
Aga Lugupeetud Ämm juba ütles, et tal on mingi vahend selle jaoks. Kuna ma praegu (oma teada) vararase ei ole, siis äkki isegi õnnestub mu armas laud ilusaks saada…
010
PÄRAST: Tuline tüliküsimus – telekaalune diivan

Esialgu ei olnud meil ette nähtud, et kahekohaline diivan kah kaasa kolib. Härra seda aga kuidagi maha jätta ei raatsinud, nii et vedas ikka üle koridori kohale teise. Nüüd tundub mulle, et elutuba on seepärast jube mööblit täis pikitud ja… noh… noh… mugav. Sest tegelikult on see väike diivan ideaalne koht, kus kell kolm öösel pikali visata ja raamatut lugeda (lugemislambi politseidele – elutoa laelamp on täpselt diivani ühe otsa kohal). Pealegi peidab ta kogu oma oranži koleduse taha osavalt ära suurema osa teleka juhtmetest.
012
PÄRAST: Söögilaud sai Itaalia tänavakohvikukarva. Pasta, pitsa ja gelato on meil niikunii menüüs.

013
PÄRAST: Vaade Härra töölaua tagant

Nii interneti kui valge diivanipadja peab ise juurde kujutlema, aga võin kinnitada, et esimene töötab ja teist… noh, teist pole veel vaja olnud… Igal juhul oleme oma elutoaga täitsa rahul. Paar kahtlast kohta on veel, aga neist vaatame mööda.