September 6 ehk (transformatsioon) köök

Köök meil õieti ei transformeerunudki. Ainult külmkapimürakas saabus tuttuus ja minu lunimise peale saagis Lugupeetud Äi ühe vana riiuli lühemaks, et see ka uude kööki mahuks. Sest kuigi tundus, et uues köögis on nii palju rohkem kappe ja riiuleid, kuhu asju mahutada, siis tegelikult suutis lugupeetud Poeg esimesel päeval ikkagi klaasi ühelt “kõrgemalt” riiulilt põrandale puruks tõmmata ja hädavajadus “eriti kõrgete” riiulite järele oligi tuvastatud.
Kõik ülejäänud kapid ja riiulid ja muu sinna juurde kuulduv jäeti eelmiste elanike poolt. “Sümboolse” raha eest muidugi, sest korteri standardvarustusse köök ei kuulu ja kui me poleks maksnud, oleks nad köögi “kaasa” võtnud ja meie pidanud uue sisse ehitama.
See köökide välja rebimise ja edasi kolimise (loe: prügikasti viimise, sest kes kolib täpselt samamõõdulisse elamisse?) komme siin Saksamaal ajab tegelikult pead sügama. Mina ei ole veel aru saanud, kuidas nad ise aru ei saa, et see asja mõtetult keeruliseks ajab. Aga üüriturg on suur ja kui meie kunagi mööda tühju kortereid müttasime, et enda oma leida, siis köök oli sees umbes ühel kümnest. Kuhu läksid ülejäänud üheksa kööki? Kuskil peab olema mingi tohutu köökide järelturg…
Aga on sellega nagu on, meil sinna asja pole. Meie ostsime oma endiste naabrite vana köögi ära ja oleme rahul, et nii mugavalt saime.
Boonusena on uues köögis nõudepesumasin ja mikrolaineahi. Kummastki ei osanud ma enne eriliselt puudust tunda, aga praegu plaksutan küll käsin ja olen hirmus rahul. Tänu nõudepesumasinale on köögis peaaegu alati kord – mustad nõud on jalust ära. Vaikselt hakkab käe sisse harjuma komme enne kodunt lahtkumist masin ka tööle panna, sest õnnetuseks masin ise ei oska arvestada, millal täpselt peaks käivituma, et mulle see viimane kauss ja lusikas jälle puhtaks pesta.

001
ENNE: Köök on tsipa tugevam bordoopunane kui elutuba
002
ENNE: Külmkapi oleme juba sisse vedanud

Kas ma uue külmkapi valimisest rääkisin juba? Oi, see oli alles tegemine. Kõigepealt vaatasime veebist, siis käisime poes, siis vaatasime veel veebist (juba valitud mudeleid) ja siis läks Härra uuesti poodi ja ostis väljavalitu ära.
Oluline kriteerium oli, et oleks suur, sest ruumi meil tema jaoks on ja vanasse ei mahtunud kunagi asjad ära. Ikka pidi jäägid kuskile ümber tõstma ja siis pärast jälle potti, et soendada… nüüd ei ole enam kumbagi jama – potiga külma ja valma.
Veel olulisem kriteerium oli, et sügavkülma uks oleks hästi raskesti avatav. Mõõtühik oli üks BB. Seepärast võtsime esimesele poeretkele oma mudilased kaasa. Iga külmkapi juures, mis meile vähegi huvi pakkus, palusime BBd: “Kas sa selle ukse saad palun lahti teha?” Kui sai, tõmbasime mõttelisest nimekirjast tolle külmkapi maha. Nii sai ring oluliselt kitsam.
Muidugi oli see kriteerium oluline seepärast, et mulle meeldib, kui meil kodus jäätist on (kuigi ma maailma number üks jäätisesõber pole ja meil on umbes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel üks täiesti arvestatav jäätisekohvik), aga mulle ei meeldi, kui meie number üks jäätisesõber ise sügavkülma ukse lahti saab, et sealt õigel hetkel üks jäätis välja võluda. Samuti ei saa alati väga kindel olla, et need väikesed kangutajad enda järel ka uksi sulgevad, nii et parem kui nad neid üldse lahti ei saa. (Uuel külmikul on kusjuures hoiatusrežiim – kui uks liiga kauaks lahti jääb, hakkab masin piiksuma! Geniaalne!)

003
ENNE: Köögi ukse taga on veel riiuleid
004
PÄRAST: Köök on küll endiselt pisike, aga söögilauale kenasti lähedal, nii et esialgu ei ole veel kitsas hakanud.
005
PÄRAST: Tööpinda annavad juurde pliidile asetatud kattelauad ja nähtaval pole enam ei mustade ega kuivavate nõude virna.
006
PÄRAST: Üks sein on endiselt vastikult madalalt kaldu, aga mahume ära
007
PÄRAST: Kraanikausi töökoormus on oluliselt vähenenud. Ja ka naabrite jäetud kahtlane kitsas kella-alune riiul on mõistlikku kasutust leidnud.
008
PÄRAST: Kõik mahtus ära!

Gordoni sättisin muidugi riiulile mitte ainult ilu pärast (kuigi ilus ta kahtlemata on), vaid ka selleks, et mul tekiks jälle isu korralikult kokata ja küpsetada. Ma ei mäleta, millal ma viimati retseptiraamatust näpuga järge ajasin. Ikka ainult kiirsupp ja viiner. No täitsa sakslane valmis siin!
Seni on Gordonist ainult nii palju kasu olnud, et kui ma esimestel tissuvõõrutusöödel RSSiga köögis jalutasin (et magajatest võimalikult kaugel olla), siis igal nõrgal hetkel Gordon räuskas: “Ei pane tissi suhu! Ei anna alla! Las ta kräunub, küll selgeks saab, et pood kinni on. Sa oled ta juures, kõik on hästi. Küll ta andeks annab. Ei annaaaaaaa alllll-laaaaaaaa!”

009
PÄRAST: Gordon vaatab, et ma korralikult käituks (st noa ära teritaks, valmistamise ajal toitu maitseks, maitsmislusikat pesemata tagasi toidu sisse ei paneks, pojale rinda ei annaks, kana läbi küpsetaks…)
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s