September 11 ehk sügis

Mõned ütlevad, et sügis on just siuke aeg, kus on pea ideid ja keha energiat täis ja nüüd tahaks äkki hakata kõike tegema ja korraga. Mul on vastupidi – mul tulevad tuhinad kevadeti.
Sügisel tuleb mul kohe kaamos ja jonn – ma ei taha plätasid kappi panna, ma ei taha salli kaela ümber keerata, ma ei taha ma ei taha ma ei taha
Suvi kestis meiekandis seekord harukordselt kaua – veel eelmine nädal oli 30 kraadi sooja. Siis aga tuli vihm ja ajas kõik selle ilusa ära. Nädalavahetusel hakkas minu silmis ametlikult sügis – RSS jäi nohusse ja palavikku, mina vahetasin esikus plätud kummikute vastu välja ja väsisin ära. Ja kui pühapäeval sõbranna külla tuli ja teatas, et hurraa, ma olen lapseootel, siis ma peaaegu ei suutnud naeratada ja õnnegi soovida, sest kergendustunne, et see mina ei ole, oli nii suur, ja ma lihtsalt mõtlesin, et jeerum, kuidas sa küll jaksad ja on sul siis nüüd tõesti vaja või…
Sealjuures on mu oma oodatud lapsed viimasel ajal haruldaselt mõnusad olnud. Palavikune RSS magas ja jõi, kuni palavik üle läks ja praktiliselt ei vigisenudki, kuni jälle ronimis- ja naeratuskonditsiooni sai. Täna hommiku jalutas BB pärast ärkamist minu juurde ja teatas pehmel kõlaval häälel: „Tere hommikust, Mamma! Mina magasin hästi.“ Ja ronis siis vennale musi andma. Vend naeratas ja keeras oma lagipea õele vastu kaela ja ütles: „Bita!“ Ja mina peaaegu ei heldinudki, sest selline vaatepilt hakkab juba nii tuttavaks saama. Pärast seda sõid kõik oma hommikused pudrukausid tühjaks ja lasid juuksed ära kammida. Kuna mina (see vinguv ja väsinud) üksi kahte last lasteaeda viia ei tahtnud, küsisin BB käest, mis ta arvab, kas ajame haige Papa voodist välja või ta ootab kodus, kuni ma RSSi lasteaeda viin. BB palus, et ta võiks seni multikat vaadata ja las Papa magab. Kui ma vaid napid 10 minutit hiljem tagasi jõudsin, sest RSS ei korraldanud lasteaias stseeni, istus preili kenasti diivanil ja kogu elutuba oli korras. Minu teate peale, et nüüd on tema kord, küsiti mult ainult, kas ma paneks teleka ka kinni. Palun.
See ongi seesama laps, kes neli nädalat tagasi kõhuli põrandale viskus ja röökis, et tema ei lähe mitte kunagi magama/tema ei taha mitte kunagi midagi süüa/tema tahab Albertrobertiga mängida ja kohe?
Mis toob meid sujuvalt jälle selleni, et ainuke, kes siin majapidamises vingub, olen mina. Kogu aeg on midagi valesti. Sügis on.
Muideks, kui juba aastaaegadest jutt on… BBle õpetati mõned kuud tagasi lasteaias aastaaegu ja nende juurde kuuluvaid sümboleid. Lõpuks anti igale lapsele pilt, kus oli neli personifitseeritud aastaaega (nt kevad noor neiu õitsva põõsaoksaga) ja paluti värvida ära see, kes nad ise on. BB värvis ära kevade (sest ta on mais sündinud ja Manu-tädi ütles, et ta on kevad) ja siis käis pärast tükk aega kodus ringi ja teatas kõigile: „Mina olen kevad. Sina oled sügis, Papa. Mamma, kes sina oled?“ Kalendri järgi peaksin nagu talv olema, aga süda ütles: „Tead, mina olen ka kevad. Aga varakevad, sina oled hiliskevad.“
„Ei. Mina olen ei ole hilikevad. Mina olen kevad. Aga RSS?“
„RSS on suvi. Vaata, kuidas ta särab nagu päike.“
„Jaa, RSS on suvi!“
Kui see suvi aga eile õhtul magama minnes veerand tundi täiest kõrist röökis, sest ta ei ole endiselt veel harjunud ilma tissitamata või kärus kussutamata magama jääma (mõni õhtu küll juba õnnestub), siis ei olnud meil meeleolu küll päikseline. Kuna tissitamine enam kõne alla ei tule, siis „viskas“ üks porine Härra lõpuks selle röökiva päikse kärusse ja läks temaga õueringile. Ma ei tea, kaua RSS veel jalakäijaid ja kohalikke kõutse kiusas, aga minu sisemise kella järgi umbes poole minuti pärast oli Härra koos magava pojaga kodus tagasi. Ja ikka jätkus tal õigust viriseda, et kuidas poeg aru ei saa, et tema vaene vana haige mees on ja ei jaksa-taha-saa külmas õues jalutada vastu ööd.
Üks haige Härra on nimelt ka üks äärmiselt viril kaaslane. Küsid, kas ta süüa tahab, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta Opale helistas, vastab, et ta on haige. Küsid, kas ta rohtu tahab, vastab, et ta on haige. Vahet pole mida küsid, ikka vastab, et ta on ju haige-eeee-eee.
Igal juhul – kena tegusat sügist kõigile hakkajamatele.

Advertisements

7 thoughts on “September 11 ehk sügis

  1. Vist aastaajad tõesti loevad. Mina (suvine päike?) ärkan ellu just varasügisel, olles endasse suveenergia kogunud – läheks teatrisse, kinno, külla, seenele, koristaks, remondiks, sõidaks kuskile, ah, et sajab, no las sajab, paneme kummikud jalga. Aga kevadel on ving, miks on valge, aga ikka külm, miks peab koristama, miks on aknad mustad,kas nad ise puhtaks ei lähe, kas tõesti peab kuskile minema,päikest ei paista, ving, ving ving…
    Ja veel – haige mees on Haige ja tema eest tuleb hoolitseda, sellist asja nagu haige emme (mamma) ei ole olemas.

  2. Ja mis siis mina hilissügisene pean tegema 😀
    Tuhisen vaikselt läbi kogu aasta, vahepeal paugun ja vingun natuke ning siis tiksun vaikselt edasi. Ma teeks kogu aeg asju, kui se va laiskuskontiides ei vaevaks. 😀 😀 😀

  3. Naersin seda haige mehe varianti. Mul endal kodus selline pidevalt haige isend, kes isegi siis arvab, et on haige, kui reaalselt pole midagi viga 🙂 Aga kui siis juhtub päriselt paar kraadi palavikku olema… ütleme nii, et peab tõesti paika järgnev – naised saavad vaid veidi mõista, millises agoonias on 37.2 palavikus mees, kui võrdlevad seda sünnitusega.

  4. Mulle iseenesest sügis meeldib, kuigi see joped-kindad-mütsid-saapad osa mitte nii väga. Novemberitormid on mu erilised lemmikud. Aga talvel tahaks ma talveunne vajuda – uuest aastast kuni märtsi alguseni võiks vabalt magada.

    1. Ohh. Talveuni, milline imeline mõte. Võib ma lähen praegu tagasi pikali ja väljun jälle voodist hilja veebruaris?
      Ei, tegelt on igal aastaajal omad hetked, aga üldise energiataseme ja emotsionaalse tasakaalu osas on sügis mulle isiklikult alati kõige hullem.

  5. Mul on kodus jällegi selline kangem meesisend, kellele peab vist une pealt mingisuguski rohtu sisse suruma, ärkvel olles pole nõus midagi võtma 😀 ..ja arsti juurde peab hanguga ajama. Õnneks ta pole väga tihti haige.

    1. Oh… kah raske juhtum.
      Ma porisen härraga tegelikult kõige rohkem selle pärast, et kuigi ta on suurepärane virisema, et küll tema on haige, siis igasugustest minu katsetest talle rohtu anda või teda kuidagi ravida, saab haruharva asja. Rohtu ei võeta, brokkolit ei sööda. No kuidas nii saab!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s