Oktoober 19 ehk kõrvits

Halloweenist ma suurt pidada ei oska, aga tore on, kui antakse püha koos selle juurde kuuluva disainilehega. Noh, nagu me teame, et kui on jõulud peab olema punane ja kuuseroheline ja särav ja küünlad ja jõuluvanad ja piparkoogid, ja et kui on munapühad, siis on värvilised munad ja jänesed ja kollane ja mururoheline ja kevadine ja kõik nii.
Meil siin Saksamaal on täna hoopis reformatsioonipäev. Tõesti ei tea, mismoodi sel puhul kodu peaks kaunistama või mis Lutheri lemmiktoit oli. Aga Halloween… noh, oranž ja must ja õudne ja kõrvits. Asi selge, läheme edasi.
Kui Eesti-vanad ja tädipoeg (BB ja RSSi tädipoeg, minu õepoeg) möödunud nädalal siin käisid, organiseerisime Härraga peamiselt tollele pojale (11 vana) kõrvitsa lõikamise. Sai lõikuda ja kaevata ja uuristada ja oli igati asjal. Pärast, kui kõrvitsalaterna küünlaga terrassile panime, oli maru uhke, milline ilus kõrvits sai. Mina käin ka ikka pimeduse saabudes seda imetlemas ja isegi valges on tore vaadata, missugune äge kaunistus on.
dsc_0631dsc_0649
Halloweeni ikka ei pea. Kostümeeris end näiteks ainult RSS. Jogurtisse.
dsc_0590

Oktoober 18 ehk kõnelused tiigriga

Vabatõlge Papa ja BB vestlusest täna hommikul:

BB: Papa, politsei tuleb!
Härra Papa: Ohoo, kas ta tahab pätti kätte saada?
BB: Jaa! Ta tuleb päti järele.
Härra Papa: Kes see pätt küll on?
BB: Sina!
Härra Papa: Mina? Miks? Mis mina tegin?
BB: Sina kallistad mammat. See on nimelt kaisutuspolitsei! (Originaalis: Das ist nämlich Kuschelpolizei!)

Oktoober 17 ehk oh ei, puhkus hakkas!

Otsustasin juba suvel, kui BBle vaid pistelist lasteaiapuhkust pakkusime, et sügisel kompenseerin selle ja võtan ta vähemalt kaheks nädalaks lasteaiast koju. Siis on RSS lasteaias ja saan BBle hädavajalikku üks-ühele tähelepanu pakkuda. Noh, sest kui on kaks last ja töö ja majapidamine ja tahtmine kõigil kõhud täis sööta ja natuke omaette tühjusesse (loe: ekraanile) ka passida, siis käib see laste kasvatamine vahel ikka natuke liialt tulekahjukustutusmeetodil. Kuna minu töötegemine on praegu rohkem hobikorras, siis saan omale sellist looderdamist ka lubada. Sest arusaavalt ei tähenda BB puhkus seda, et ta istub kodus ja vaatab, kuidas mina hobitööd teen või lunib multikaid vaadata.
Tegelikult hakkas puhkus küll juba selle nädala poole pealt. Siis tulid Vanaisa ja Vanana koos tädipojaga külla. Nendega koos jõudsime juba palju ette võtta ja mitu päeva aktiivselt puhata. Nüüd on nemad aga läinud – nuuks – ja peame end siin ise lõbustama.  
Et mitte daamiga kahekesi kodus istudes halliks minna, tegin juba paar nädalat tagasi uhke programmi.
See näeb ette järgmiseid tegevusi:

  • ujumine ühes ujulas
  • ujumine teises ujulas
  • tantsutrenn
  • lastekohviku külastus
  • mängumaa külastus
  • üks muuseum
  • üks teine muuseum
  • ronimine Jumalaema kiriku torni
  • teater
  • kino
  • mänguasjapood
  • Muidugi sinna vahele mänguväljakukülastusi nii palju, kui ilm lubab. Ja rattasõitu Elbe äärde ja ehk mujalegi. Ja tagavaravõimalusena saame minna raamatukogu lastetuppa. Muidugi on mõttes ka mõningaid tubaseid tegevusi ja kui vähegi võimalik, siis tahaks terrassil ka ühe suurema värvidega plökerdamise ette võtta. Ei ole just hooajaline, aga kui me siin novembris suvepuhkust teeme, siis peab vist teesklema.
    Igal juhul on eesmärk vaadata võimalikult vähe totakaid multikaid ja veeta võimalikult palju ema-tütre kvaliteetaega. Mis sellest kõigest välja tuleb, sellest raporteerin hiljem.

    Oktoober 16 ehk tantsutrenni saaga

    Tean, kallid lugejad, ootate kannatamatult tantsutrenni saaga järjekordset sissekannet.
    Täna tõesti Palucca-kooli „Hiirekeste“ tantsutrennis käisime.
    Ei üritanud BBle veel kolm korda musi anda, vaid juhatasin lihtsalt sisse, andsin ta käe Külma Lumehelbekese kätte ja tuletasin meelde: „See on BB, ta on täna teist korda, esimest korda üksi.“ Kadusin silmapiirilt. Üle õla kuulsin veel, kuidas ilma ninnutamata BB teretulnuks kuulutati.
    Egas kedagi, mõtlesin ja tuletasin meelde kurjema tooniga lisalauset kooli esindaja saadetud e-kirjas: „Palume vanematel tungivalt tunni ajaks MITTE koridori töllerdama jääda!“ Hirmus tahtmine oli koridori töllerdama jääda, sest noh… äkki ta ikkagi tormab sealt kohe pisarsilmi ära või visatakse ta sealt kümne minuti pärast hoopis mõne rumala triki pärast välja või… võivõivõi. Parem ikka, kui ta mind siis mööda maja taga ei pea otsima.
    „Vabandage, kas teie tütar käib ka mesilaste rühmas? Olen teid lasteaia koridori peal näinud.“
    „Oi, tere, ei, tegelikult mitte, aga samas koridoris küll – mardikate rühmas.“
    Ülejäänud 45 minutit, kuni hiirekeste tantsutunni lõpuni, töllerdasin mesilas-emaga koridoris ja rääkisin venelasega saksa keelt. Ütlesin talle muidugi viisakalt ka, et kui ta soovib, võime me vene keeles ka rääkida, aga minu repliigid piirduvad sel juhul Puškini elu ja surmaga seotud faktidega ja Lermontovi luulega (aitäh, gümnaasium!) ja sellega, et ma olen valmis kõne ühendama (aitäh, tehnikum!). Vahepeal käisime ukse kõrval olevast kitsast klaasribast piilumas, kas tütrekesed (mesilane oli tunnis päris esimest korda) kaasa ka teevad, või istuvad ainult seina ääres. Kuna koridoris piilumine on kriminaalkuritegu, siis tegime seda vaid pisteliselt ja lühiajaliselt (sest see on ju kuritegusid leevendav faktor) ja vaatasime, et me Lumehelbekesele silma ei paista.
    Pisteline lühiajaline vaatlus kinnitas, et BB tegi tõepoolest kaasa. Vahest veidi ettevaatlikult ja häbelikult, aga – hei, värav on värav, ükskõik kui kiirelt pall sisse veereb. Ausalt, ma juubeldasin sisimas peaaegu sama valjusti kui tookord 1999. a mais meistrite liiga finaalmängu vaadates.
    Kui BB saalist välja lippas, pisaraid ei kuskil, küsisin muidugi, kuidas talle meeldis ja kas ta tuleb järgmine nädal jälle.
    „Mamma, mina tahan sina tuled ka järgmine kord.“
    Oeh. Kust selline Häbelikkuse-Häli ikkagi ilmus? Pikemalt tol hetkel kogu asjast ei rääkinudki.
    Ka vaatasime mesilas-emaga, et strateegiliselt oluline allianss mesilase ja BB vahel sõlmitud saaks. Noh, et nad järgmisel teisipäeval koos lasteaiahoovis lipates küsiks teineteiselt, et kas sina ikka ka täna tantsima tuled ja nii. Ehk on Häbelikkuse-Hälidel sõbraga koos julgem tantsima minna.
    Kinnitus sellest, et tantsutundi ikka tõesti minna tasus, tuli aga, kui koju olime jõudnud ja BB minu vastu puhuma hakkas. Kui ma tema arvates sobivalt ei reageerinud, siis seletas ta mulle veidi tõredal häälel, et tema on Tuul ja mina pean Puu olema ja niimoodi liikuma nagu puud tuule käes liiguvad ja kas me nüüd palun tantsiks õigesti. Eks ma siis olin puu ja liikusin nii nagu preili Diiva soovis. Sealjuures oli Puu äärmiselt rõõmus, et Tuulel sellised ühendused peas olid tekkinud.

    wind

    Oktoober 15 ehk paras tsirkus kõik see värk

    Tantsutrenni saaga jätkub sellega, et laupäeval tirisin preili BB tantsukooli lahtiste uste päevadele. Välja oli kuulutatud, et ka lasterühmad esinevad, kuigi päris mudilasi rahvale ei näidata. Esinemised olid küll rohkem trennide, kui tantsude moodi, aga see oligi huvitavam ja kui koreograafia kokku hakkas jooksma, oli päris ilus kah. Ühtlasi sain võimaluse meie mudilaste tantsuõpetajat veel tund aega kiibitseda. Õrn nagu lumehelbeke, aga väga konkreetse ja külma ütlemisega. Oma tantsulastega aga väga hooliv. Mulle hakkas ta justkui meeldima. Nii et nüüd olen alanud nädala trenni pärast veel topelt närvis. Ma ju tahan, et BBle ka meeldiks. Ja see nõme Häbelikkuse-Häli võiks kuskile ära kaduda.
    Samal ajal, kui meie BBga naiste asju tegime, käis RSS esimest korda ilma minuta reisil. Muidugi Vanadekülas, kuhu ma ta mujale ikka julgen saata. Ja Härra oli kah kaasas. Too käis küll nii ühel kui teisel jalgpallil, aga põhimõtteliselt oli üks lapsevanem siiski käepärast. Härra on niikuinii RSSi lemmiklapsevanem ju. Kui talle koos lasteaeda järgi läheme, nõuab ta alati kõigepealt Härra Papa sülle. Vanadekülast tagasi tulles ütles aga Härra mulle: „Nüüd ma tean, mida sa tunned!“ Noormees olevat nimelt Härra Papa olemasolu kohe unustanud, kui silmapiirile ilmus Opa. Nii suur rõõm oli nädalavahetus Opaga veeta, et poisslaps polevat terve selle aja kordagi nutnud, jonnimisest rääkimata. Ega ta muidugi suurim jonnijapoiss pole niikuinii, rohkem selline Rahulolu-Ragnar ja Rõõmu-Rünno meil ju.


    BB oli aga äärmiselt rahul sellega, et laupäev tantsuga ei lõppenud. Võtsime nimelt vastu sõprade lahke kutse ja BB vedasime end vihmast hoolimata tsirkusesse.
    Ma olen ise lapsena korra tsirkuses käinud, või õieti – tsirkus käis meil (koolis), ja ma arvasin, et sellest sai mu elulimiit täis. Vähemalt pole pärast seda vähimatki huviraasu tundnud tsirkuse ja muu sellise kammaijaa vastu. Ja loomaaias käin ma ka ainult kaelkirjakute pärast ja nood õnneks ei hüppa läbi põlevate rõngaste.
    BB on juba korra tsirkuses käinud, Papaga, ja kuigi ta siiani suure õudusega räägib, kuidas ta ussi silitas, tahtis ta tingimata jälle tsirkusesse minna. Noh, pärast seda, kui ma olin pühalikult lubanud, et seekord ei ole ühtegi ussi. Olid aga ponid ja kaamelid ja akrobaadid ja tuleneelaja ja žonglöör ja lumememm Olaf. Kui avanes võimalus Olafiga tantsima või pilti tegema minna, oli aga hämmastaval kombel Häbelikkuse-Häli jälle platsis ja ei saand mingist tantsimisest ega pildist asja. Õnneks sõber Emme aitas nii palju, et vähemalt sai poni ära silitatud, ka häbeliku poolt.
    Nii et tsirkust sai ja preili oli ka nii Rahulolu kui Rõõmu.
    Mina sain tsirkust peamiselt täna ka. Läksin nimelt selle teadmisega linna, et hädasti on vaja uued teksad osta. Olemasolevad on nii laiaks veninud, et vajuvad olematutelt puusadelt juba kohatult madalale.
    baggy-pants
    Loomulikult alustasin otsinguid esimesest poest, kuhu „jeans“ peale oli kirjutatud. Armani Jeans. Astusin sisse, minu poole pöördus üheaegselt kaks imekaunist, kuigi varase hommikutunni  kohta veidi liiga tugevalt meigitud müüjapreilit. Muidugi saate aidata. Teksapükse tahan. Siniseid. Kogu „jeans“-poe peale leiti kaks paari, millest üks oli kole, litritega. Ei, ma ei tea oma numbrit, selles kogu mu häda ongi, et ei oska parajaid pükse osta. Kui üks mukitud müüjapreili mu liiga laiadesse teksadesse peidetud puusi oma paksu ripsmetušikihi vahelt hetke oli kiibitsenud, ulatas ta mulle paari pükse, mis istusid nagu valatud, olid täpselt õige pikkuse ja laiuse ja lõikega, mis hoidsid ilusti ümber, ei pigistanud veresooni kinni ega laperdanud tuules, mida ei pidanud alt kaks korda üles keerama või puusa kohale sokke täidiseks toppima. Kaks probleemi: a) need maksid 199,00 eurot, b) mismõttes ma ostan esimesed püksid, mis ma jalga tõmban – nii ei tehta! Aitäh, ma pean veel veidi ringi vaatama.
    Veidi tähendas muidugi veel kuut poodi ja 19 paari pükse. Ma isegi ei liialda ega ümarda, nagu ma tavaliselt kipun tegema, vaid lugesingi sportlikust huvist kokku, mitu paari on vaja enne jalga tõmmata, kuni ma ühe paari hinna-kvaliteediistumise suhtega rahule jään. Püksid sain sealjuures poest, kuhu astusin pärast seda, kui olin alla andnud. Mõtlesin, et lähen räägin kodus Härraga nendest ainukestest litriteta armaanidest ja siis tulen ostan nad teine päev kuu toidueelarve eest ära. Zarasse hüppasin niisama huvist sisse, äkki on mõni hea suur kampsun või mida need röögatumoodsad tänapäeval kah kannavad. Kui mõnikümmend minutit hiljem kahe paari teksade ja kahe t-särgiga kassas olin, imestasin isegi. Nii ahneks läksin selle peale, et hinnasildil ei olnud 199,00, ei maksnud kogu kupatuse eest pooltki neist armaanidest. Nüüd jääb vaid loota, et ma kohe jälle paksuks ei lähe. Kõigukaaluline nagu ma olen.

    Oktoober 14 ehk kuidas tantsutrennis läks

    Ma eeldasin, et ma olen rohkem pettunud, kui ma tegelikult olen. Ei, nii halvasti ei läinud, et BB tantsukõlbmatuks oleks kuulutatud. Kutsuti järgmine nädal tagasi. Aga daam keeldus kogu tunni vältel sammugi kaasa tegemast.
    Tantsutunnis oli terve pesakond (märkasin alles praegu, et ma isegi ei loendanud, äkki kümme?) kolme-nelja-aastast jõmpsikat, üks oli poiss, vene nimega. Õpetaja oli armas ja muidugi arulagedalt kauni rühi ja kehahoiakuga, aga mitte kuigi jutukas või huvitatud. Pärast õigustasin teda öeldes, et küllap ta näeb tihti selliseid, kes tulevad proovitundi ja siis ei ilmu enam kunagi, nii et ta ei viitsind eriti pingutada. Aga ikka oli kuidagi möga, et ta täpselt piiri peal viisakas oli ja rohkem mitte.
    Kuna BB esimese arvamise peale, et ta vaatama võiks minna, kuidas teised tantsivad, põnnama pistis, küsisin, kas ma võin ka temaga tantsuruumi seina äärde istuda.
    „Nojah, eks te siis tulge.“
    Muidugi teadis ta juba, et ega see head ei tõota. Kogu tunni istus BB minu süles ja ei tahtnud eriti siiski kaasa plaksutada või liigutada, kui mina tema käed võtsin. Samal ajal vaatas ta kõik need nelikümmend viis minutit, mis tund toimus, säravilsilmi õpetajat ja väikseid tantsijaid ja ei suutnud naeratust oma näolt kustutada. Nii imeline oli see, kuidas nad tantsisid.
    Poole tunni peal tõusin ise püsti ja hakkasin seina ääres kaasa tegema, BBd endaga kutsudes, aga daam ainult rippus mul küljes ja häbenes.
    Pärast tundi oli õpetaja juures saba lastevanematest, kellel talle midagi öelda või talt küsida oli. Võtsin ka järjekorda.
    „Järgmine kord teeme nii, et ta tuleb üksi, ja palun ärge üritage talle veel kolm korda musi anda, vaid las ta tuleb lihtsalt sisse ja teie kaduge silmapiirilt.“
    „Ahsoo. Nii et tuleb järgmine kord?“
    „Jah. Teisipäeval. Nägemist.“
    Selline lihtne kiire sõnum malbel naerataval näol. Järgmine seltskond trikoodes tüdrukuid juba ootas.
    Kui ma BB käest hiljem küsisin, kas ta tahaks jälle tantsima minna, siis vastas ta juba rõõmsalt jaa.
    Selline häbelik daam meil.
    Eks ma järgmine teisipäev jälle raporteerin, kuidas meil teine tantsutund läks ja kas saab sellest asja või mitte.
    Härra on juba üsna ärritunud, sest ta arvab, et baleriinikarjäär on üks kõige jubedamaid üldse ja eile Palucca-kooli peal ringi jalutades jäi talle tunne, et tegemist on justkui mingi sektiga – kui juba korra uksest sisse oled läinud, siis sealt enam terve mõistusega ei välju. Mina üritan teda rahustada ja öelda, et kui üldse balletiga tegeleda, siis nimelt varases nooruses ja ei lähe see rong meil nii kiirelt jaamast minema midagi. Küll me jõuame selle BB balletilt breiktantsu peale üle suunata, kui aeg sealmaal. Aga praegu õpib ta oma keha tunnetama ja end väljendama ning kujutlusvõimet kasutama. Väikeste tantsutunnis pidid nad nimelt ette kujutama, et on puud, kes tuules lehvivad, ning seejärel lehed, kes puudelt langevad, imetlema, millised erinevad kaunid lehed nad kõik on – üks piklik, üks lai, üks natuke murdunud jne -, teesklema, et nad on puudelt maha põrkuvad kastanid, hüplema nagu oravad ja jooksma nagu jänesed.
    Noh, BB õpib seda kõike muidugi paremini, kui ta ise kaasa hakkab tegema. Kui ta järgmine nädal ainult nurgas röögib, sest ta mammast jõhkralt lahutati, ja endiselt kaasa tegemisest keeldub, siis jääb muidugi nii kujutlusvõime tantsuline arendamine kui tantsutrenn esialgu ära.

    20161001_162148

    Nii et võib endiselt pöidlaid pihus hoida, et meil sellest tantsimise asjast midagi välja tuleks. Sest tal tõesti silmad särasid peas ja naeratus oli laiem kui laps ise.

    Oktoober 13 ehk elevil ema

    Ma olen täiesti ebavajalikult elevil ja natuke isegi närvis.
    Tänaseks on preili BB kutsutud Gret Palucca tantsukooli proovitrenni.
    Teate, kes Gret Palucca oli? Mina ka ei teadnud, enne kui Dresdenisse kolisin. Siis aga peatus tramm ikka Gret Palucca peatuses ja jalutada oli vaja mööda Gret Palucca tänavat ja teisele poole minnes jäi ette suur uhke neoklassitsistlik hoone – Gret Palucca tantsukool, kus pakutakse muuhulgas ka kõrgharidust. Kõik dresdenlased teadsid midagi Gret Palucca kohta rääkida. Daamil olevat olnud väga oluline roll siinsetes eelmise sajandi alguse kunsti- ja kultuuriringkondades. Ta oli mõjukas tantsijanna ja tantsuõpetaja, uuendades balletti tuues sinna ekspressionistlikke tuuli. Teise maailmasõja ajal keelati tal jätkata tantsuõpetajana (juudi päritolu tõttu), aga imekombel lubati tal endal tantsijana edasi tegutseda. Pärast sõda avati kool uuesti, aga uuele poliitilisele võimule ei sobinud ekspressionistlik stiil kuigi hästi ja nõuti klassikalise balleti õpetamise taastamist. Daam raius aga kaks jalga maha ja esitas oma nõudmised. Siiani õpetatakse Gret Palucca koolis (rohkem kui 20 aastat pärast tema surma) nii klassikalist kui ka vabamat balletti, aga ka muid tantse.
    Kõige nooremad õpetatavad on 3,5-aastased „hiirekesed“, kelle tunnikirjelduses pole balletist sõnagi. Natuke vara ju veel.
    Arvasime ka, et natuke vara on veel BB tundi kirja panna, aga kuna Härra spekuleeris, et järjekorrad võivad pikad olla, võttis ta kooliga ikkagi juba ühendust ja teavitas neid meie veel-mitte-3,5-aastase huvist tantsimise vastu. Noh, õieti on huvi küll rohkem meil, kui temal. Iga kord kui ma näen, kuidas ta end mööda põrandat seda ja teistpidi rullib ja jalgu sellise nurga alla väänab, nagu poleks tal puusaluud ollagi, mõtlen millised füüsilised eeldused tal on baleriiniks saada. Aitab ka see, et ta pole veel meetrit täis ja kaalub sama palju, kui kaks aastat noorem vend. Väike, kerge, painduv, õrn, aga vinge, terava diivaloomuga. Ideaalne.

    (kordusena Oktoober 4 postitusest)
    Paar nädalat tagasi Oma-Opa juures. BB koos onutütrega terrassil.

    Onutütar istub seljaga vastu seina ja vahib, kuidas BB end kikivarvule ajab, käed üles tõstab ja keerutab, siis terrassilaudadele heidab, jalad harki lükkab ja kummardub, keha küljele libistab, käed ikka üle pea, ja jälle istukile tõuseb, käsi sirutab ja need siis küljelt alla toob. BB peatub.
    Onutütar: „Tee veel! Tantsi veel!“
    BB: „Ei, sa peab cool ütlema!“
    Onutütar: „Cool.“
    BB tantsib veel.

    Suur oli meie üllatus, kui meid tänaseks juba proovitundi kutsuti. Neil olevat nimelt just üks koht hiirekeste grupis vaba ja miks mitte proovida, kas BB saaks selle lünga täita.
    Kui BBle eile plaani tutvustasin, küsis ta umbes kümme korda miks ja siis ütles ei. Minul hakkas natuke kõhe. Me läheme ikka liiga vara. Äkki oleksime ikka pidand aastakese ootama. Ootama, kuni ta ise ütleb, et ta midagi seesugust teha tahaks. Samas – kuidas ta teaks, kui tal sellist kogemust ei ole? Kes oskab öelda, et ta bhunat süüa tahab, kui ta kunagi bhunat söönud pole?
    Eeldused on tugevad, aga huvi leige.
    Ma tõesti loodan, et tuju muutub kohe kui tants pihta hakkab. Ja et tantsuõpetaja BB esialgsest argusest ja häbelikkusest diiva kiiresti välja saab.
    Mis sellest kõigest välja tuleb, sellest hiljem. Senikaua võite pöidlaid pihus hoida, et preilile tantsuproovis meeldib. Sest minule meeldiks, kui ta oma eeldustega ikkagi midagi peale hakkaks ja oma noore eluga midagi mõistlikumat teha tahaks kui „palun arvutit vaadata“.
    Õnneks on tegemist tõesti ainult proovitunniga. Kui ei klapi, proovime aasta pärast uuesti. Kui üldse ei klapi, otsime aasta pärast kuskilt lähedusest mõne käsitööringi või arvutikoolituse.