November 12 ehk tusatuju möödub alati

Eile lasteaiast koju tulles olin üsna tusases tujus.
Kõigepealt jalutas mulle lasteaia õues vastu üks ilma mütsita daam, kes päris kindlalt saadeti kodunt välja mütsiga. Okei, õues oli 10-12 kraadi sooja, aga paljas pea ja kolmeaastane ei kõla ikkagi mõistliku kombinatsioonina. Pöördusin Kõige Nõmedama kasvataja poole.
“Ei, mina ei tea, ta tuli teise kasvatajaga õue ja too läks juba ära. Äkki oli liiga paks?”
Ma ei hakand Kõige Nõmedamat kuskile saatma ja kupatasin hoopis oma daami garderoobi. Garderoobis mütsi ka ei ole. On teine kasvataja.
“Ei, mina ei tea, siin ei näi olevat. Tema sahtlis äkki?”
Ei ole. Olen juba üsna tusane, sest müts oli kaugelt Eestimaalt tellitud, ideaalse lõike ja soojapidavusega. Just parajalt paks! Ja lisaks kõigele veel parajalt kallis.
Mis siis ikka, koduni on vaid nelja minuti tee ja kapuutsi saab pähe lükata. Läksime venna järgi.
Vend istus tuimalt kasvatajatädi süles ja suutis mind ja BBd nähes vaevu haledalt naeratada. “Mis nüüd siis, ei kõlbagi enam keegi teine peale papa,” jõudsin juba paanitseda, kui tädi K hullemat kinnitas: oli mõni aeg tagasi vennal 38,4 kraadi kehatemperatuuri välja mõõtnud, aga talle tundub, et vend on veel kuumemaks läinud.
Neli minutit hiljem kodus näitas kraadiklaas 39,4. Süüa, rohtu, juua, magama.
Siis jalutas minu juurde BB, kõrvad soojad, jutuga, et tema tahab nüüd kooki teha.
“Mis kooki?”
“Noh, et saab tainast sõtkuda ja rullida.”
Hmm. Pärmitaignakooki? Mismoodi. Mingit kringlit siis? Ei, äkki ta ikka mõtleb saia või kuklit, peaasi, et saab sõtkuda ja taignarulliga vehkida.
Hästi, läksime kööki. Tõstsin daami töötasapinna peale ja hakkasin talle mälu järgi ette viskama, mis ta kaussi võiks panna. Kogused enam-vähem vabalt tema valida. Kogu majapidamises leiduv nisujahu, terve pakk kuivpärmi, lusikatäis soola, teine lusikatäis roosuhkrut, üks muna, oot-aitab-nüüd-küll õli… rohkem vist ei läinud midagi. A, ei, piima panime ka, kuuma veega pooleks, et hea soe oleks. Kogu segamise ja sõtkumise jätsin BBle ja rõõmu oli sellest palju. Kui tainas juba ühtlane paistis, kutsus vend magamistoast. Istutasin õe vilkuva lapsehoidja ette ja palusin tal oodata, kuni ma tagasi olen. Tainas peabki praegu kerkima.
“Tainas peab praegu magama, jah. Pärast äkab jälle üles,” ütles daam targa näoga ja seadis end diivanile.
Kakskümmend minutit hiljem leidsin daami üleni jahusest köögist, küünarnukini taignane.
“Ma leidsin veel jahu! Ja õli valasin ka juurde! Nüüd on parem!”
Võtsin teadmiseks, tõstsin pooliku rukkijahupaki ja värskelt avatud pitsataignajahu paki kappi tagasi, lasin pagaril toimetada ja asusin tema kõrvalt koristama. Nõudmise peale ulatasin nii taignarulli, kui ka – pärast mõningast nina kritsutamist, et kas tõesti või – piparkoogivormid.
“Mh, miks sa kohe ei öelnud, et sa tahad südameid ja tähekesi teha, siis me oleks võinud ju küpsisetaigna retsepti otsida hoopis…”
“Aber… aga mamma, ma ju ütlesin, et ma tahan kooki teha.”
Ahsoo. Koristaja asi ei ole pagariga vaielda.
Pühkisin kööki edasi, panin ahju käima ja aitasin küpsis-kukleid pannile tõsta.
Preemiaks saime suure kausitäie ilusaid ja täiesti söögikõlbulikke (ei, tegelikult äärmiselt maitsvaid) kukleid.


Mina oma raamidega! Köögis tuleb olla loov!
Mis väikevenda puutub, siis tema on seda tüüpi mees, kes haiguse üle ei virise. Magab selle lihtsalt välja. Vahepeal äkab üles, et teada anda, et ta veel teab, kes mamma ja kes papa on, ja siis tukub jälle edasi. Ainult kraadimis üle kraaksub nagu jaksab, sest see arusaadavalt on ebainimlik piinamine.
Ahjaa – ja BB mütsi leidis Härra täna hommikul lasteaia garderoobist üles. Nii need tusatujud mööduvad.

Advertisements

November 11 ehk aga miks!?

Kui ma tollel kuulsal hommikul, reeglid ja eesmärgid paigas, Härrale teatasin, et nüüd asi nii on, et minu ja suhkru suhe on läbi, pareeriti minu katse asja selgitada ja mõistlikuks rääkida väga kiirelt ja kindlalt.
„Mismõttes? Miks? Miks sul seda veel vaja on? Miks MEIL seda vaja on? Hakkad veel tujutsema ja pirtsutama, veel rohkem kui praegu, ma ei taha seda. Võta nüüd mõistus pähe ja söö kommi edasi. Toon sulle ühe koola?“
Noh, see on selline tsenseeritud variant. Aga vast sai selgeks, et tema poolest võiksin ma pigem kõik maailma kommid ära süüa ja kohe, ja kui ma oleks teatanud, et ma taimetoitlaseks või moslemiks hakkan*, oleks ta sellesse leebemalt suhtunud.
Mina hakkasin muidugi selle peale tujutsema ja pirtsutama, ja mingist selgitamisest ja mõistlikuks rääkimisest polnud juttugi. Mõni aeg hiljem võtsin end aga kokku ja kirjutasin Härra jaoks üles kõik põhjused, miks ma suhkrust loobuda tahan. Selle kirja tõlke avaldan nüüd siin ka teile, kallid lugejad. Noh, sest kuigi reaktsioon minu avaldusele, et ma nüüd ka mingi eri-dieedi-idioot olen, on olnud üllatavalt positiivne, on kindlasti ka teie hulgas neid, kes mõtlevad, et no on ikka idioot, oleks võind ikka parem taimetoitlaseks või moslemiks hakata.
*Siinkohal pean oluliseks rõhutada, et minu isikliku arvamuse järgi ei tee taimetoitlus või moslemiks olemine kellestki ei pool ega täis hullu.

Teaduslikult tõestatud, kuid viitamata allikatele toetuv selgitus sellest, miks ma rafineeritud suhkrut süüa ei taha
Ehk: kiri abikaasale

1) Suhkru toiteväärtus on null. Tegelikult isegi vähem – kuna tegemist on tühja kaloriga, peab keha selle seedimiseks kasutama oma olemasolevaid ressursse (vitamiini- ja mineraalivarusid). Seega, iga kord, kui ma suhkrut (või midagi, mis seda sisaldab) söön, vähenevad minu keha reservid. See ei meeldi mulle. Ma vajan neid vitamiine ja mineraale keha normaalse toimimise jaoks ja ma ei viitsi pärast iga klaasi Coca-Colat brokolipead ära närida.
2) See mõjutab keha insuliinitootmist. See võib põhjustada diabeeti. See ei ole tore.
3) Kui keha insuliinitootmine on tuksis (vt punkti 2), ei saa see enam ka rasvaga hakkama. Okei, ma olen viimase 15 kuu jooksul üle 20 kilo alla võtnud (aitäh, Rasedus!), aga ma ei ole siiski väga vaimustatud rasvade ladestumise ideest.
4) Tead, need kes söövad rohkem suhkrut, söövad rohkem. Okei, kõlab loogiliselt. Aga las ma selgitan – suhkru söömine ei lase ajul mõista, et ma olen piisavalt söönud (vähene verevarustus ajupiirkonnas hypothalamus, kui sa just teadma pead), nii et aju korraldab muudkui käe jälle suu juurde. Ühtlasi kuulub asja juurde ka hormoon nimega leptiin, kes ei lase tekkida täiskõhutundel ja seega pole mingit mõtet loota, et tahtejõud suudab leptiini poolt põhjustatud võlts näljatundest üle olla. Näide: pärast suhkrurohket limonaadi nõuab mu aju hamburgerit ja friikartuleid, kuid kui ma oleksin leppinud vee joomisega, piisaks kõhu täis söömiseks ainult kartulitest. Näed juba kuhu jutt läheb – kui ma jätkan suhkru söömist, peaksin varsti JÄLLE uued teksad ostma. Lisaks – mõtle, mis see kõik meie perele maksma läheb, kui ma õgin nagu ameeriklane.
5) Suhkur armastab põletikku. Nii palju isegi, et see põhjustab seda. Kas sa tead, kellele veel põletik meeldib? Kõigile nendele igirõvedatele vinnidele, mis mu näole regulaarselt ilmuvad. Aga mis juhtuks, kui mu keha põletikutase oleks väga-väga madal? Mismoodi see välja näeks?
6) Suhkru tarbimist seostatakse ärevuse, ärrituvuse ja meeleolumuutustega, ka märgatavate erinevustega päevases energiatasemes, isegi depressiooniga. Meenutavad need tunnused sulle kedagi? Tahad, et see muutuks? Mina tahan. Jah, esialgu võib (võib – tingiv kõneviis!) loobumine põhjustada just neid samu nähtusi ja võimendatult, aga tavaliselt kaovad need mõne nädalaga. Sellele järgneb aga õnnelik abikaasa kuni surmani (olen otsustanud, sina pead esimesena surema. Ses mõttes, et palun pea vastu, kuni ma vähemalt üheksakümnene olen ja siis jäta mind veel umbes kümneks aastaks lapsi ja –loodetavasti– lapselapsi kiusama kõigi nende „aga-papa-ütles-alati“-juttudega, eks?)
7) Oled kuulnud väljendit „suhkrulaksu all“? See on just see, mispärast mul on pärast millegi magusa söömist jube hea olla ja energiat üle (oled mind kunagi pärast Coca-Colat näinud?). Aga sellele järgneb järsk energialangus. Keskpäevane uimasus? Äkiline tukkuma jäämine? Suvalisel ajal ära vajumine? Jah, kõik võib suhkru kaela ajada. Kui suhkur asjasse ei sekku, on päevane energiatase ühtlasem ja isegi minu unerütm võib normaliseeruda. Kuigi selle osas pean veel meie pojaga läbirääkimisi pidama.
8) On tõestatud, et südamehaigustel on suhkruga rohkem pistmist, kui rasvaga. Selgitused on maru loogilised ka, aga – palun – kes sa arvad, et ma olen, mingi teadlane või!? Lisa väitele lihtsalt sõnad „triglütseriidid“ ja „kolesterool“ ja usu, et tegelikud teadlased ja arstid teavad, millest nad räägivad, ja et su abikaasa on liiga laisk ja loll, et see endale korralikult selgeks teha. Samal ajal võid ka mõelda, et – pagan, mis siis küll juhtub, kui mu abikaasa südamerabanduse saab? Kes pesu ära sorteerib?
9) Suhkur tekitab sõltuvust. Dopamiin, kullake. See on nagu kokaiin, ainult et hullem. Noh, füüsiliselt hullem. Sotsiaalselt on kokaiini kasutamine siiski minu silmis veel vähe rõvedam. Aga mis ma öelda tahan, on see, et suhkur keres nõuab veel suhkrut kerre. Mis ütleb: „Hei sa kahjustasid oma keha, hea töö, tee veel!“ Suurepärane. Just nimelt seda mul oligi vaja kuulda pärast seda, kui ma olen otsustanud oma noorest abikaasast kauem elada.
10) Hiljutine usaldusväärses ülikoolis (einoh, kõik faktid, mida ma siin tulistan, on usaldusväärsest teadusallikast muidugi, ma ju googeldasin neid!) läbi viidud uuring tõestas, et suhkru söömine põhjustab mäluprobleeme. Kui ma suhkrut ei söö, mäletan kõigile sõpradele ja sugulastele nende sünnipäeval kaardi saata. Kuni minu 100. sünnipäevani!
11) Lisaks sellele, ja see on oluline… Tead eks, kui oleme kellegi õhtusöögile kutsunud ja siis nad teatavad: „Oh, vabandust, ma olen praegu eridieedil, ma ei söö liha / joo alkoholi / olen allergiline just sellele, mis sa valmistanud oled / mulle ei meeldi brokoli.“ Ja ma siis seepärast vaikselt külmkapi taga nurgas raevutsen. Tead, eks? Noh, ma tahan neile kõigile tagasi teha. „Oi, vabandust, seda ma küll ei söö, seal on rafineeritud suhkur sees. Sa ei kasutanud ju isekasvatatud värsket töötlemata roosuhkrut, ega ju?“ Muahahaaa!
Niisiis. Arvad endiselt, et see on halb plaan?

PS: Võib küll olla raske uskuda, aga ma tõesti ei ürita kedagi veenda, et nii peab. Ainult õigustada, miks mina nii tahan. Ma ei taha, et mu taimetoitlasest sõber tuleks mulle jahuma, kui mõnus tunne tal on, et ta loomi ei söö ja ma võiks ikka ka. Seepärast ärge palun võtke seda jama isiklikult. Sööge ikka mida tahate. Jõulud ju tulevad!

November 10 ehk känguru

Lubasin teile juba ammu ühte BB joonistatud känguru näidata.
Palun:
dsc_0107
BB, ära pane pahaks, aga minu jaoks on see jube naljakas. Papa naeris ka. Meile teeb väga rõõmu, et sinu joonistused aina realistlikemateks lähevad, aga sealjuures täiesti kreisiks jäävad.
Ühel päeval eelmine nädal oli BB midagi lasteaias joonistanud. Papa küsis, kas see on talle, aga BB teatas resoluutselt, et “Nein, Papa! Das ist ein Geschenk für die Mama. Mamma, see on sinu kingisut*!” Tänasin muidugi ja olin väga rõõmus, aga papa ei olnud. Küsisin BBlt kas ta äkki joonistaks järgmine päev papale ühe pildi. “Ei, sinule.” No las jääb.
Järgmine päev läksime BBle järgi ja daam jooksis kohe oma sahtli juurde.
“Guck mal, Papa, ich habe ein Geschenk für dich! Mamma, ma joonistasin papale kingisuti!”
Rõõm läks aga veel suuremaks, kui uksele ilmus Manu-tädi, kes kiitis, kui tubli laps meil on.
“Ta joonistas kindlalt üle tunni aja seda. Istus rahulikult laua taga ja keskendus. Tal võib väga pikalt millessegi süveneda, kui tal selleks tahtmist on. Ja täna nõudis ta tingimata, et peab papale pildi tegema.”
Paber oli servast servani krokodille ja kaelkirjakuid ja kolle ja igasuguseid muid elukaid täis joonistatud. All servas oli üks naeratav lahke näoga avali kätega Papa ja tema kõrval üks rõõmus RSS.

*See ei ole minu trükiviga, vaid daam nimelt ütlebki “kingiSUT”, mis siis et ma järele kordan “kingiTUS-kingiTUS”.

November 9 ehk keeraski ära

Seda, et mul hullumeelsed ideed ja plaanid peale tulevad, teavad pikaaegsed blogilugejad juba ammu. Isegi seda teate te, et ma ikka ja jälle selle suhkur-on-paha-suhkrut-ei-tohi-süüa teema otsa komistan. Noh, mõnele jääb loomade söömine hingele, mõni siunab lennukiga lendajaid, mõni arvab… et suhkruvaba elu on tervem.
Ma ei tahtnud sellest siin liiga vara pröökama hakata, sest kipun ikka selliseid algatusi pooleli jätma. Aga ühel varahommikul, samal ajal, kui läksime üle talveajale, lugesin ühte sädemeid pritsinud artiklit suhkru kahjulikkusest ja mõtlesin, mugides samal ajal ära eelmisest õhtust lauale jäänud pooliku šokolaaditahvli, et nüüd aitab. Aitab sellest unistamisest, et küll oleks parem ja tervem ja puhtam ja ilusam, kui rafineeritud suhkrut ei oleks. Aitab enda petmisest, et see on piisav, kui ma ostan ketšupit, mis on tehtud täisroosuhkruga ja tee/kohvi sisse valget puru ei pilla.
Neelasin oma šokolaadi alla, panin reeglid ja eesmärgid paika, vaimu valmis ja hakkasin pihta.

Reegel 1: Päris idiootsuseni ei ole selle lollusega vaja ka minna.

Keelatud on vaid rafineeritud suhkur, ehk see, mis tooteetiketi peal on kirjas kui „Zucker“ ja sellest toodetud suhkrud (nt pruun suhkur, mis on karamellistatud rafineeritud suhkur). Muude „asendus“-suhkrutega ei peaks just ka üle piiri minema, aga põhimõtteliselt neid võib. Kuigi fruktoosisiirup on ka mustas nimekirjas.
Võite arvata, kas „Rohzucker“ on nüüd mu kõige ostetum toiduaine või mitte.

Reegel 2: Loen etikette ja katsun koju mitte mustas nimekirjas olevaid aineid osta.

Etikettide lugemine on päris mõnus. Ja tegelikult leidub väga palju variante. Isegi šokolaadi ja Nutellat (okei-võltsnutellat) on võimalik valida roosuhkruvarianti. Avastamisrõõmu jätkub. Aga restoranis söön ikka nii kukli kui tomatikastme ära, mis siis, et nii pagar kui kokk sinna tõenäoliselt ka suhkrut panid. Hapukurgist ei hakka rääkimagi.

Reegel 3: Lapsi ja Härrat esialgu asjasse ei sega.

Niikuinii jälgin, et nad võimalikult vähe kõrge suhkrusisaldusega kraami sööks. Vähemalt lapsed. Härra kujutab endale siiani ette, et tema ei söögi ju suhkrut (hommikusöögiks krõbinad või magustatud jogurt, lõunasöögi kõrvale limonaad, õhtul õlu või paar, rääkimata nendest kuklitest ja tomatikastmetest ja hapukurkidest).

Reegel 4: Olen valmis kõrvalnähtudeks.

Veresuhkur võib langeda ja see võib põhjustada nii tujukust kui halba enesetunnet. Hoian keedetud muna ja keetmata apelsini pidevalt käepärast. Olen valmis palju sööma.

Reegel 5: Keskendun nendele asjadele, mida tohib.

Riivitud keedupeet küüslauguga – njämm! Värske mahlane porgand – kraks! Kana kookose-spinati kastmes – mmm! Meil pole kunagi kodus nii palju erinevaid puu- ja juurvilju olnud. Kirjutasin ka telefoni üles mõned toidud või toiduained, mida osta, kui poes olen ja enam muule mõelda ei oska, kui armastatud Coca-Colale.

Reegel 6: Joo vett.

Kes joob, ei söö. Noh, tol hetkel mitte.

Reegel 7: Ei tähendab ei.

Kui sõber külla tuli ja ütles, et ta ei taha seda veini, mille ma just lahti olin korkinud, sest tal on alkoholivaba kuu 28. päev ja tahaks ikka lõpuni välja vedada, küsisin, kas tal on lihtsam, kui ma oma veini teetassi panen. Kui saan tema põhimõtteid austada, saan enda omi ka.

Reegel 8: Pärast iga lonksu Coca-Colat algab aja lugemine uuesti.

Rohkem karistus, kui reegel, aga tean oma komistuskive. Ja kuskil peab ju mingi ähvardus ka olema.
Ja olemegi sujuvalt jõudnud eesmärkide juurde.

Eesmärk 1: Saavutada 31-päevaline suhkruvaba jada. Luban kolm eksimust, kui need on põhjendatud millegi muuga kui „aga ma nii tahtsin!“
Eesmärk 2: Kuidas jätkub elu pärast jada, tuleb otsustada võidukas õnnejoovastuses, mitte Coca-Cola topsiga tõtt vahtides.

Kaalueesmärki ei ole, see ei puutu üldse asjasse. Küll soovin, et tunneksin tervise osas muudatusi – lubatakse stabiilsemat elu – nii energia ja jaksu osas, kui emotsionaalselt. Mõlemat oleks vaja. Samuti loodan, et minu näonahk eksperimendi üle rõõmustab, too on mul nimelt selline pirtsakavõitu.
Nädalavahetusel sai täis kolm nädalat, täna on suhkruvaba päev 23. Olen enda üle uhke.
Kuidas siiani jõudsin ja mida juba õppinud olen ja kas kuidagi mõjub kah, sellest tahan ka kirjutada, kas te lugeda tahate või mitte. Aga paari päeva pärast. Seni võite pöidlaid hoida, et ma vahepeal koolapurki ei ava.
Muuseas, ma ei ürita kedagi veenda, et nii peab. Ma ei taha, et mu taimetoitlasest sõber tuleks mulle jahuma, kui mõnus tunne tal on, et ta loomi ei söö ja ma võiks ikka ka. Seepärast ärge palun võtke seda jama isiklikult. Sööge ikka mida tahate. Jõulud ju tulevad!

November 8 ehk jõuludeni on alla viie nädala

Kui ma parajasti pissuloike ei küüri ja lastega ei manipuleeri, siis ahastan jõulude peatse saabumise pärast. Ei, ärge saage valesti aru, mulle meeldivad ka vanad äraleierdatud jõululaulud ja ahvatlevalt magusa kuuma glögi lõhn ja igikestev mandariinide koorimine ja küünlavaha eemaldamine mööblilt ja … Ja tegelikult on mul isegi nii Härrale kui lastele kingitused juba ostetud, aga…
Probleem number 1: Kingitused on vaja leida ka Härra perele. Ehk klassikaline mida-kinkida-inimestele-kellel-on-kõik-mis-nad-vajavad-ja-kes-midagi-ei-taha-aga-midagi-nagu-peab-sest-muidu-pole-viisakas-aga-see-ei-tohi-ka-pangaarvele-miinuseid-jätta. Häda on selles, et klassikalised ma-ei-teadnud-mida-sulle-kingida-nii-et-näh variandid on eelnevate aastate jooksul juba käiku lastud.
Probleem number 1-1: Härra vennale ei ole võimalik isegi nii-et-nähi kinkida. Me teame tast ainult nii palju, et tema ainuke hobi on BMX rattad ja kõik sellega seonduv ei ole mitte selles „…-ei-jätaks-pangaarvele-miinuseid“-kategoorias, ja ainukesed asjad, mida ta tarbib on hotdog, pizza, küüslaugukaste ja Coca-cola. Kõik. Vetsupaberit jätsin talle suvel juba terve suure paki.
Probleem number 2: Lasteaias tehakse ka jõulukalendrit. BB grupis on ette nähtud nii, et igaks esimesest advendist jõuludeni jäävaks päevaks on ühe lapse vanemad korraldanud mingi ettevõtmise. Nt võib keegi tulla lastega jõululaule laulma, või teha lastele jõuluteemalise etenduse, või meisterdada koos lastega jõuluehteid/kingitusi, või organiseerida lastele väljasõit lähimasse lumehange lumememme tegema*.
Minule pakuti varianti, et ma võiks lastele rääkida, kuidas Eestis jõule peetakse. Ma kõigepealt naersin ilmekalt kolm päeva, et mitte vastata: „Ma tulen Eestist, mitte Somaaliast/Austraaliast/Marsilt“, ja siis raputasin kahetsevalt pead. No mida ma neile räägin? Okei, päkapikud on tõesti üks jõuluasi, mis Eestis on, aga Saksamaal mitte… aga… siis lähevad õhtuhämaruses ülejäänud muksud mamma-papa käekõrval minema ja pistavad röökima, et see BB-mamma rääkis, et siin luuravad mingid väikesed värdjad, kes kontrollivad, et ma hea oleks ja kui ma ei ole, siis jõuluvana mulle seda Elsa-Anna-nukku/jeerum-ma-ei-tea-mis-veel-pop-on, mis sa juba voodi alla peitnud oled ja nüüd ma kardan öösel magama jääda. Neid pilgud seal lasteaiakoridoris on niigi mõnel hommikul ebavajalikult külmad.
Teisisõnu – ei ole mul teiste lastevanemate viha vaja, ei lähe lastele päkapikkudest rääkima. Rohkem ettepanekuid ei tehta. Peame ise millegagi lagedale tulema.
Minule aga… tulevad ainult sobimatud ideed. Näiteks lastele hirmsasti meeldivad säraküünlad, ma tean, olen juba katsetanud. Olen aga katsetanud alati olukorras, kus lapsi, kes hoiavad terariist säraküünalt, on sama palju, kui täiskasvanud, kes jälgida saavad, et keegi kellelgi midagi välja ei torka või põlema ei pane. Mis te arvate, mis näo lasteaed teeb, kui ma mingi säraküünlajutuga lähen. Eksole.
Siis mõtlesin muidugi lähima lumehange peale, aga ma ei ole kuigi kindel, et need külma pilguga lapsevanemad väga hästi suhtuvad sellesse, et nende laps otselennuga Tallinnasse saadetakse. Okei, Tartu on lähemal. Aga otselendu ei ole. Sest noh, tõenäosus küll säilib, et meile ka üks päev lumi maha tuleb ja jääb, aga kust ma praegu tean, millisel päeval. “Kingitus” on vaja aga juba algaval nädalal kirja panna.
Probleem number 3: Ma tahan meile terrassile juurtega potis kasvavat kuusepuud, mis oleks vähemalt minu-, aga parem Härra-pikkune, ilus, kohev ja päris. Mis kestaks järgmised 20 aastat, aga ei maksaks minu järgmise 20 aasta kogusissetulekut. Ma isegi ei hakka kommenteerima, kui võimatu see on. Aga kommenteerin kindlasti, kui mingi asendusvariandi leidnud oleme.
Muus osas, nagu juba postituse alguses mainitud sai, ootan jõule väga. On ju see aasta legendaarselt üle mitme-mitme aasta (rase, imikuga, rase, imetav) oodata alkoholivabu jõule. Hurraa ja põhjani!

drunk-black-santa-17428681

November 7 ehk pissi- ja kakalood

Blogivaikuse taga ei seisagi muud, kui et ei ole midagi tarka öelda. Noh, mitte et mul tavaliselt oleks. Aga me ei tee midagi nii suurepärast, millest kaagutama peaks. Ei käi enam (nuuks!) mööda muuseume ja ujulaid.
Käisime hoopis IKEAs ja ostsime Härrale uue arvutitooli. Vana arvutitooliga juhtus nimelt nii, et ühel õhul, kui ma BB sinna peale istutasin, et minna ise väikevenda tuttu panema, soristas daam tooli pissi täis. Noh, kohe mõnuga, lasi terve põie tühjaks. Üritasin seda ökopoest ostetud kemikaalidega puhastada, aga ega palju asja ei saanud. BB ütles: „Ah, paneme rätiku peale!“
Järgmine õhtu oli ka Härra tööl ja võtsin jälle Youtube’i lapsehoidjaks. Kui tagasi elutuppa astusin, seisis tooli peal üks üsna õnnetu näoga daam, põis tühi.
Viisin tühjapõielise duši alla – kuhu siis veel? – ja rääkisin temaga väga tõsiselt ja murelikult. Püüdsin mitte ähvardada, aga jutu iva oli selles, et kui tema ei saa multika vaatamisse pausi teha selleks, et pissil käia, siis jääb edaspidi igasugune multika vaatamine ära. Üks kord võib juhtuda, aga kaks korda tähendab, et meil on probleem. Ja mis tema arvab, mismoodi me seda lahendama peaks? „Paus tuleb teha ja püksi sisse ei tohi pissida.“ Teooria.
Praktikas õnneks näkkas nii, et järgmised kaks õhtut oli Härra kodus ja kõik sujus. Peale selle, et arvutinurgast levis järjest võikamaks võimenduvat uriinihaisu. Kuskil internetisügavikes üks ameerika ema kiitis, et jube hästi võtab madratsi-diivani-tooli seest haisu ära viimase äädikaga pritsimine ja söögisoodaga hõõrumine. Proovisin. Piserdasin äädikat peale, valasin selle isegi eraldi pritsupudelisse, ja raputasin nii palju soodat peale, kui raatsisin. Siinkandis nimelt maksab söögisooda millegipärast kulla hinda. Selleks, et saada 50-grammine pakk, peab rohkem raha välja käima, kui Eestis 500-grammise paki eest. Mitte, et see pakk soodat nüüd perekonna eelarve täitsa lõhki oleks teinud, aga… kui järgmine hommik selgus, et tool ikka veel üsna rõvedalt haiseb, ei arvanud ma selle korduvast ja jätkuvast soodaga küürimisest enam midagi. Otsustasin rohkem raha letti lüüa ja kamandasin Härra juba nimetatud sisustuskaubamajja.
Kuigi uuele toolile sai peale ka pestav istmekate, rääkisime enne järgmist multifilmisessiooni preiliga tõsiselt võimalikest tagajärgedest ja sellest, kuidas see pausi tegemine siis tegelikult ikkagi käib.
Eile õhtul, kui jälle magamamineku ajal lastega üksi pidin olema, proovisin aga hoopis ilma lapsehoidjata läbi saada. Selleks küsisin juba päeval BB arvamust magamamineku kohta – kas ta tahab väikse päevaune teha ja õhtul kauem üleval olla või pigem õhtul varem minna. Ootasin vastust: „Ei taha päevaund“, öeldi aga hoopis: „Õhtul varem.“ Põhimõtteliselt sama asi, aga nõustumise, mitte vastuhaku vormis. See tõotas head.
Igal juhul selgitasin talle kogu ürituse lahti, kui suurepärase võimaluse vaadata ära Une Mati, panna siis telekas kinni ja tulla koos minu ja vennaga pikali, isegi kui ta siis veel magama jääda ei taha. Enne saadet tuletasin talle veel meelde, mismoodi me kokku leppisime, ja nii tõusiski preili täiesti vabatahtlikult pärast Une Mati lahkumist ekraanilt ja pani teleka nupust kinni. Küsis hambaharja ja mängis seejärel vaikselt oma voodis Kleine Bruder George’i ja lambaga, ja ootas, et väikevend magama jääks… kuni tukk peale tuli. Mina lamasin narivoodi alumisel korrusel venna kõrval ja aplodeerisin endale mõttes… kuni tukk peale tuli.
Muidugi on Youtube-lapsehoidjaks väga mugav (ja ma ei ürita väita, et ma seda ka edaspidi ei kasuta), aga natuke strateegitsemist ja veenmisjõudu pakuvad aga hoopis suurema portsu lapsevanemarahuldust.

November 6 ehk naljanipu

Eilse lastevaba pühapäeva puhul hoolitses muretsev poeg selle eest, et mul üksi kodus igav ei hakkaks. Enne lahkumist viskas ta pesumasinasse pesemist ootavate riiete vahele ühe oma kasutamata mähkme. Võite arvata, kas tahtsin verd köhida, kui pärast pool päeva pesu rapsisin ja pesumasinat sellest kleepuvast geeljast pudisevast möginast puhtaks üritasin teha.
See, et Härra eelmine nädalavahetus teksad koos taskus olnud salvrätikuga masinasse viskas, tundus äkitselt üsna tühine põhjus ärritumiseks.
Siiski soovitasin tungivalt mõlemal edaspidi sellised naljanipud jätta.