Detsember 14 ehk arvamismäng

Meie magamistoa õhuniiskus oli täna hommikul 76 ühikut, sealjuures oli toas 18 kraadi. Ei olnud mõnus. Viisin mõõtevahendi huvi pärast ka laste- ja elutuppa.
Magamistuba 78/18
Lastetuba 68/21
Elutuba 55/22
Tuulutamiseks ei hakanud  kuskil akendega jamama, rebisin (kordamööda) terrassiuksed lahti. Kümne minutiga jõudis kõikides tubades õhuniiskus normaalvahemikku (elutoas isegi alla). Nii et õuest see niiskus meil ei tule. Noh, hea seegi. See tähendab, et sageda tuulutamisega on siiski võimalik asjast jagu saada.
Teine asi, millest oleks vaja jagu saada, on tolm. Seda enam, et see meie kehvanahaline siin on tolmuallergik. Kes ei oleks, eksole, aga need plekid meie daami jalgadel ja mujal tekivad tõenäoliselt nimelt tolmust. Vähemalt selline arusaam on mul erinevate arstide jutust tekkinud. Ja noh, tolmu meil muidugi jagub. Hoolimata sellest, et ma enda arvates hästi usin perenaine olen ja umbes kogu aeg koristan. Hiljutine vestlus Hea Sõbraga tolmu teemal lõppes sellega, et tolmuimeja on nüüd nurka jäänud. Teooria on selles, et kuigi masin mõnevõrra tolmu ka endasse tõmbab, siis ülejäänu (eriti selle, mis kõrgematel pindadel on) lennutab ta üles ja see langeb põrandale ja võibki jälle imema hakata. Nüüd vehin toas korra või paar päevas ettevaatlikult harjaga ringi ja üritan ka kõrgematelt pindadelt sagedamini tolmu võtta. Aknaid olen alati üritanud puhtana hoida ja kardinad eest ära, et võimalikult palju päikest tuppa jõuaks tolmulesta tapma. Igal juhul soovin tuleva aasta eesmärgiks võtta koristamine selgeks õppida. Sest noh, mina olen see, kes siin valgete sokkidega ringi ajab ja üsna kiiresti läheb talla all elu nukraks. Sokkide vahetamine mind ei häiri, vastupidi – väga mõnus on puhas valge sokk jalga panna (eriti bueno veel, kui täiesti tuttuus), mistõttu olen krooniline valge soki ostja. Mis mind aga häirib, on see, et kui on üle kahe paari valgeid sokke, siis on maru nõme pärast pesu- ja kuivatusringi neid paaritada. No ikka marunõme. Ma ei hakka ütlema, kui mitu minutit ma eile magamistoavoodil istusin ja oma sokke paaritasin.
Teie võite aga ära arvata:

mitu paari pestud valgeid sokke oli minu riidekapis täna hommikul.

Neid mis jalas ja mustapesukorvis, ma lisaks ei loe. Vihjena sai juba öeldud, et pesu oli värskelt pestud.

socks

Niisiis, põnevat aastavahetust ja järgmine aasta ütlen, palju mul sokke on!
Täpsemale arvajale loomulikult väheväärtuslik, kuid südamest tehtud üllatusauhind.

Advertisements

Detsember 13 ehk kui ometi iga päev vanni lastaks

dsc_0603dsc_0646

Ühed käisid vannis. Ega sellist asja tuleb meil muidugi ikka aegajalt ette ja ületab uudisekünnise ainult seetõttu, et esimest korda BB elu jooksul kestis vannivahtu kauem kui vanni. Praegugi on vanni põhjas veel väike vahukiht, kuigi vesi juba ammu välja voolas. Selle eest kummardus Linea MammaBabyle, kes selle vahu geeli kujul pudelisse pistis.
Enne vahu ostmist kõhklesingi kaua. Eks olengi selline, poes käin ka ja veeretan kuut erinevat näpu vahel ja loen koostisosade nimekirja ja löön põnnama ja jalutan ikka niisama koju tagasi. Ja siis surfan netis ja tõlgin fraase nagu „sodium coceth sulfate“ ja mõtlen, kas seda võib nahale panna või pigem mitte. Mõned vannivahud olen siiski varemgi ostnud, aga ühelegi pole tahtnud truuks jääda.
Linea vahu kõhkluseta hankimist takistas peamiselt see, et koostisosade nimekirja pidi välja kaevama ja seal oli esmapilgul umbes kilomeeter kraami. Lähemal vaatlusel selgus, et ei olegi kilomeeter, lihtsalt pikalt välja kirjutatud, kes mis on (jee!). Ka selgus, et kasutatud seep või vahutekitaja on üsna pehmeloomuline (sodium coceth sulfate, kui kedagi huvitab). Samas… millegipärast on leitud, et vaja on lisada ka parfüümi ja alkoholi. Hmm. Linea sealjuures vannub, et tegemist on loodus- ja nahasõbraliku tootega, nagu kõik nende teised loodustooted. Ei ole põhjust ju arvata, et nad valetavad.
Pöördusin nende poole avaldusega, et üks mu vannisõpradest on selline punaseplekiline ja sügelev. Et mis nemad atoopilisest dermatiidist ja parfüümist ja alkoholist arvavad. Arvasid, et hullemaks ei tohiks teha. Paremaks arusaadavalt ka mitte, sest noh… kamoon.
Nii et tegin pangaülekande ära (jah, ise maksin, ei ole ära ostetud) ja vannisõpradest saidki katsejänesed.dsc_0648
Kuna BBl oli enne vanni minekut jala peal kuiv valge plekk, kus ta naha öösel marraskile oli kraapinud, olin veel viimase minutini kõhklev, kas lähevad parfüüm ja alkohol ka vanni või mitte. Uudishimu sai siiski võitu.

dsc_0627
Ei, ma ei pidanud poolt pudelit tühjaks pumpama, et üks vannitäis vahtu saada. Eemaldasin osa enne teise anumasse.

dsc_0634
Vannis oli rõõmus ja rahulolev laps, nagu ikka. Vannist välja tulles hakkas teine aga kohe pleki punaseks kraapimisega tegelema. Juba vanni ajal küsisin igaks juhuks, kas kipitab – ei; pärast vanni – kas kipitab, valutab, sügeleb, on paha – ei, ei, ei, ei. Panime kreemi peale, nagu ikka pärast vanni, ja loodame, et läheb varsti üle.
Küllap panen järgmine kord ka sama vahu vanni. Seda enam, et teine jänes, see kelle nahk oma tööga normaalselt hakkama saab, ka ei kipitanud, valutanud, sügelenud ega olnud tal kuidagi paha. Oli ainult hea meel, et ägeda vahuvanni sai.

dsc_0594
Teine jänes katsetas muuhulgas ära, kuidas vahuvesi maitseb ja kuidas teine silmas mõjub. Kumbagi ei kommenteeritud, järelikult ei maitsenud millegi järele ja ei teinud silmas ka midagi. Mis veel tahta!

Mina eelistan endiselt dušši.

PS BB ronis mulle praegu sülle ja teatas: “Mamma, mina tahan natuke veel minna vanni.”

Detsember 12 ehk jõuluüllatused

  • Esiteks ei oodanud me seda, et ööl enne jõuluõhtut väikevend palavikku jääb. Selle avastas õde, kes enne tuttu minekut vennale pai läks tegema ja siis teatas: „Oh, RSS on nii kuum, ma pean tema kõrvale jääma pikali, et tal kõik hästi oleks.“ Nii jäigi õde hõõguva venna kaissu tuttu.
  • Järgmine hommik ei ärganudki mõlemad kõrges palavikus. Ainult üks.
  • Öösel poja kuumuse kontrollimise vahele olin koostanud järgmise päeva TO DO listi. Hommikul panin selle kõigile nähtavasse kohta ja nimekirjast hakkasid asjad iseenesest maha kriipsutuma. Näiteks „pese elutoa akendelt näpujäljed“ oli läbi tõmmatud, näpujälgi akendel ei olnud ja mina neid ausalt puutunud ei olnud. Samamoodi isepuhastus televiisor ja pikenes söögilaud ja ronisid kohale toolid ja kõndis kuusk terrassilt elutuppa ja ehtis end ise.
  • Terrassipidu jäi ära – vihma sadas ja väikevend oli palavikus, mis meil sinna õue asja. Õnneks tuli kuusk ise tuppa.
  • Osad külalised saabusid juba lõunaks, mitte õhtusöögiks, nagu mina ootasin. Lõunasööki mul muidugi valmistatud ei olnud.
  • Lõunasöök valmistas end ise.
  • Ma ei karjunudki kellegi peale. Mitte midagi ei läinud katki või untsu, miski ei kõrbenud ära.
  • Seapraad sai oivaline. Mahlane, parajalt soolane ja maitsev. Vennapoeg olevat sellest veel koduteelgi soninud.
  • Mulgi kapsad, mis mulle juba sügisel Eestist saadeti – aitäh!, olid tõeline hitt. Sakslased mugisid ja kiitsid. Igaks juhuks lauale pandud saksa hapukapsas jäi järgi.
    Minu omaloomingulist punast röstpaprikamöginat ja sisse tehtud kõrvitsakuubikuid palusid külalised koju kaasa.
  • BB keeldus jõuluvanaga rääkimast. Pärast sosistas mulle: „Jõuluvana ei olnud onu Marco.“ Onu Marco oli nimelt läinud pärast õhtusööki magamistuppa pikutama, ta oli jube väsinud ja pidi pärast kõik joodikud koju sõidutama. Sealjuures keegi ei olnud vihjanud seosele jõuluvana ja onu Marco vahel. Hmm.
  • Lapsed ei kilganud kingitusi avades, aga mängisid nendega südaööni. Papagoi oli hitt, aga see ei olnud üllatus. BB sai sellise papagoi, kes järgi korrutab, mis talle öeldi, ainult et peenema ja jõledama häälega. RSS hakkab alles nüüd sellega ära harjuma ja üritab ka papagoile midagi öelda. Eile tekitas selline värk temas peamiselt hirmu ja õudust.
  • RSS teab, kuidas vurr töötab.
  • BB uus pidžaama läks kohe selga ja enam ära vist ei tulegi.
  • Mina ei söönudki suhkrut. Võibolla jõin. Alkoholipudelite peale nimelt ei ole kohustus kirjutada, mida pudel sisaldab. Äärmiselt ebameeldiv.
  • Jõulud olid aga kõike muud kui ebameeldivad. Kui see seik välja arvata, et Eestiga ei saanudki kauaoodatud ühendust. Eks siis järgmine kord…

This slideshow requires JavaScript.

Detsember 11 ehk värsked muljed

Täna oli lõpuks see päev, mil mind oodati lasteaeda BB rühma „eesti keelt rääkima“.
Hommiku läksin äkitselt närvi. Mitte seepärast, et ma eesti keelt rääkida ei oskaks, vaid seepärast, et taipasin, et ma ei ole end kuigi hästi ette valmistanud. Jah, head sõbrad saatsid luuletusi, mis ette lugeda ja need olin kenasti välja printinud, aga nende tõlkeid mul ei olnud… sest noh, palju ma neile seal ikka tõlkima pean, ega nad keelt õppida ei taha ju. Üks raamat oli mul ka välja valitud (see, mida kaks aastat tagasi detsembris BBle umbes kuuskümmend korda päevas ette lugesin, sest teda ajas tohutult naerma, kui ma Jõuluvana häält tegin), aga ma isegi ei mõelnud, kuidas seda saksa keeles ümber jutustada või kas. Ja muidugi olid sellel patareid tühjad. Mitte et üks raamat peaks patareidega käima, aga tollel olid külje peal sellised „jõuluhääled“ kah. Noh, aisakell ja ho-ho-ho. Aga kes see enam patareid jõuab vahetada, kruvikeerajat vaja ju.
Laulud olin ka välja valinud, aga nende kaasaskantavale jagamisseadmele transportimine tundus liigselt tüütu. Äkki saab ikka koha peal otse videojagamisportaalist.
Ühesõnaga… ettevalmistus oli üsna laadna.
Appi tõttas Härra, kes end kaasaskantavaks saksa keele tõlgiks kaasa pakkis.
Ja nii me siis istusimegi laste juurde „Morgenkreisi“ ja loendasin kokku ainult kümme last. Suuremad olid läinud spordihalli sporti tegema ja mõned olevat juba jõulupuhkusele jäänud. Kiire pilk kinnitas, et vähemalt pooled kohalolnutest on rohkem ninanokkijad kui keelehuvilised. Äkitselt tundusid minu kaunid luuletused kuidagi… umm… nojah…
Pärast kasvatajatädi ja Härra võluvat sissejuhatust hakkasin lihtsalt eesti keelt rääkima. Küsisin BB, minu kaasaskantava eesti-saksa-eesti tõlgi käest, kas ta oskab teistele öelda, kuidas eesti keeles „Weihnachtsmann“ on? Aga „Schneemann“? Teised korrutasid järele või nokkisid nina ja ma ei osanud muud peale hakata, kui oma raamat lahti lüüa ja sealt suvaliselt lugema hakata. Selline hea dialoogidega lugu on, saab teha madalal tõsisel mõmiseval häälel: „Kingitused ja kommid on toredatele poistele ja tüdrukutele.“ Või siis piiksuval lumisel porgandininahäälel: „Häid jõule, kallis jõuluvana!“
Siis hakkas juba rohkem naljakas ja ninanokkijadki jäid korraks vaatama, et mis see BB mamma nüüd patrab.
Härra, kah ette valmistamata, vaatas raamatus pilti ja improviseeris tõlke. Toimus vestlus jõuluvana ja lumememme vahel, muidugi.
Lugesime nii mõmisedes ja piiksudes ning improviseerides kogu raamatu läbi ja tädi küsis lastelt, kas nad tahaks meile vastutasuks hoopis ühe laulu laulda. Oh kuusepuu laulu laulsime nii, et tädid ja Härra ja lapsed laulsid Oo Tannenbaum ja meie BBga prääksusime üle selle Oh kuusepuu. Jälle oli naljakas.
Aga ikka, kui tädi pärast ütles, et järgmine aasta sama kava, siis oleksin peaaegu nutma hakanud. Palun mitte. Ma palju parema meelega tuleks maaliks või meisterdaks lastega.

Detsember 10 ehk peaasi, et saaks sisse teha

See kodumajanduse värk hakkab siin vaikselt üle käte minema. Tegin kõrvitsat sisse, eksole. Ja no ei olnudki maruraske. Ja siis mõtlesin, et tuleb ära kasutada, et rind nii kenasti kummis on ja tegelt võiks jõuluprae juures ju väike atšika ka olla ja tegelt oli hoopis see Braunschweiglaste juures söödud Bulgaaria ljutenitsa kuidagi hingel… ja no kuigi identset on kahtlemata poetoorainest linnakorteris hooajaväliselt võimatu kokku keeta, siis midagi söödavat peaks ju ikka olema võimalik teha. Lappasin tohutu hulga retsepte läbi ja ei suutnud neist ühtegi valida. Ladusin hoopis lauale välja, mis mul olemas on: purk röstitud paprikaid, küüslauk, tomatipasta, tomatikonserv, tšillikaunad, õli, sool. Püreestasin paprikad ära ja kukkusin kuumutama, maitstes ja lisades ja maitstes ja lisades muid aineid, kuni tundus, et nüüd on küll nii hea, et härralegi meeldima peaks. Piisavalt krehvtine, aga mitte põletav, piisavalt tummine, aga mitte päris kuiv, rohkem küüslauku kui tomatit.
Siis tuli Härra koju ja ma jooksin talle lusikaga vastu. “Noh, maitse-maitse, ütle-ütle, kuidas on, kas meeldib?”
Nüüd on nii, et kibelen poodi uut purki grillitud paprikat ostma, et järelejäänud tšilli ka õigesse kohta suunata saaks. Sest noh, Härra reaktsioon oli kategooriast “Lõpuks ometi!”
Lõpuks ometi tegi proua siukse soosse, mis keele alla viib. Palun-veel-aitäh.
Retsepti ei anna, sest retsepti ei ole. Purustage ports röstitud paprikaid ja siis kuumutage sinna igast muud maitsvat kraami sisse, kuni keele alla viiva mögina saavutate. Iseasi muidugi, kelle keelt on võimalik paprikamöginaga alla viia. Meie omasid on.

Detsember 10 ehk kõnelused tiigriga

BB: “Ja siis tuleb Jõulvana ja vajutab mind.”
Mina: “Vajutab? Ahjaa, muidugi ta kallistab sind. Ja RSSi kallistab ka.”
Saksa keeles on kallistama “drücken” ehk ka “vajutama, pigistama, pressima”.

Hoopis teist moodi ülendas aga meeli mõni tundi hiljem, kui BB esines sellise avaldusega: “Mamma, palun veel kuubikuid. Mina palun vabandust, et mina ennem niimoodi vingusin.”
Meil oli nimelt umbes kümme minutit varem olnud külmkapi juures vaidlus. Mina üritasin väita, et kuubikud (st jääkuubikud, mida talle hirmsasti lutsida meeldib, ja mida me mahlast valmistamas olime) on veel liiga vedelad ja ta peaks veel kannatama; tema muutus veel kannatamatumaks ja nõudis üsna vinguv-käskival moel, et ma ta kuubikud välja käiks.
Mina ütlesin: “BB, ma võiksin sulle ühe prooviks anda, aga kui sa niiviisi vinguma hakkad, siis ma ei saa seda ju teha. Ma saan anda ainult, kui sa kenasti küsid ja kui kuubikud tõesti juba piisavalt külmad on.”
Jätkasime kuubikute väljapommimise teemal ja rohkem vingumist ei kommenteerinud. Ka ei palunud ega nõudnud ma talt, et ta vabandama peaks. Kõige selle peale – et vabandama peaks ja mille pärast vabandama peaks, tuli ta kümme minutit hiljem ise. Ma ei valeta, olin ütlemata uhke. Midagi ma vist teen ikka õigesti kõigi nende vigade vahele. Sellel konkreetsel puhul on kõige tõenäolisem see, et ikka kui ma ise ebamõistlikult käitunud olen, siis katsun BB ees vabandada ja oma käitumist selgitada. Ehk ta selle pealt õpibki. Noh, eeskuju ja nii… Oli kuidas oli, kuubikuid sai ta küll.

Ja just nüüdsama juhtus maailmaime. Olin BB arvuti taha Henrit ja Jani (ärge küsige) vaatama sättinud, et väikevend tuttu saada. Tulin tagasi ja ei hakanud kohe veenma, et BB võiks lõpetama hakata, kukkusin hoopis siin kirjutama. Siis aga vajutas BB papa arvuti peal nuppu ja teatas: “Mina tahan nüüd midagi muud teha.” Jalutas teise laua juurde ja hakkas värviraamatuga tööle. Kui vili ei ole keelatud, siis ei ole ta nii magus, et peab kümne küünega kinni hoidma? Ei tea. Aga ma lähen aitan nüüd ühe jõuluvana püksid ära värvida, et ta ikka tuleks mu lapsi vajutama.

Detsember 9 ehk auvaia

Jõuluturule minemise isu läks nüüd küll ära mõneks ajaks.
Nagu RSS ütleks: “Auvaia!”
Teine tore sõna, mis tema repertuaari on lisandunud, on “Opala!”
Mõlemaid sobib kasutada siis, kui midagi untsu läheb. Esimene on kasutusel eriti piinlike või valusate juhtumite korral.
Üks rohkem piinlik kui valus juhtum leidis aset täna hommikul kohaliku kaubanduskeskuse toidukohas. Olime Härraga just maailma kõige kuivemad omletid kinni maksnud ja lauda tassinud, eemaldasin jope ja istusin maha seda näljaselt õgima. Enda omleti õgimise asemel vaatas härra minu ühte õlga ja teist õlga ja rinnaesist ja siis veelkord kõiki kolme teises järjekorras.
“Mis on?”
“Noh… ma magasin ka vist selles T-särgis, mis mul praegu seljas on… aga sa tulid pidžaamas.”
Mu mõlemad õlad olid määrdunud RSSi tudu-ila/tati/silmarähmaga ja rindu ei hoidnud mitte miski.
“….auvaia…”
Nii juhtub, kui viskad teksad ja jope selga, et lapsed lasteaeda viia ja siis mõtled, et ah, läheme parem kohe poodi ja sööma, mul on nii nälg, mis me sealt kodunt ikka enam läbi käime.