Detsember 4 ehk Lõvilinnas ja mujalgi

Kes eelmist postitust luges, teab, et käisin Lõvilinnas. Selle all mõtlesin muidugi Braunschweigi*. See on linn keset Saksamaad, Hannoveri külje all, nii et meie juurest vanast idast annab sinna ikka sõita (viis tundi viisteist, nagu kallid lugejad teavad) läbi maalilise Saksamaa, kus kogu nähtav maapind on haritud või energiatootmise all. Vaatad ja tunnedki, et oled keset heaoluühiskonda – sai kasvab, kartul ka, vorst mugistab kartulikoori, tuul paneb tuled põlema. Okei, keset detsembrit ei kasva muidugi siingi mingit saia, aga noh… saate aru küll.
Braunschweig on umbes pool Dresdenit (ehk umbes kaks Tartut ja Pärnu ka veel takkapihta), aga oluliselt vanem. Või õieti – tema õitseaeg oli varem, nii 11.-13. sajandi kanti. Võrdlevalt: Dresdenis hakkas põhitegevus (loe: rikkus) pihta kaevandamise ja tööstusrevolutsiooniga umbes 400-500 aastat hiljem. Lisaks jäi sõja käigus muidugi viga saanud Braunschweig siiski mõnevõrra paremasse seisukorda. Pealegi ka sinna poole Berliini müüri, kus üles ehitamisega sai kohe pihta hakata. Nii ongi ka täna võimalik linnas ringi jalutada ja imetleda tuhat aastat vanu gooti kirikuid ja mõnevõrra nooremaid, aga siiski muljetavaldavaid vahvärkmaju, mida võiks muidugi sama hästi nimetada kui „vahva värk maju“, sest kuigi need vanad nunnud on kiiva vajunud ja väga loppis olekuga, seisavad nad ometigi vapralt püsti ja lasevad enda sees eladagi. Tahaks teistele lausa pai teha, sellised ägedad.

dsc_0002dsc_0013

dsc_0015
Braunschweigi loss, mille kauni fassaadi taga peituvad raamatukogu, muuseum, aga ka tohutu kaubanduskeskus

dsc_0019

dsc_0213
Braunschweig: McDonald’s läks pankrotti

dsc_0220

dsc_0235
Braunschweig: jalutasime ka vähe uuemates linnapiirkondades, oli hoopis teistmoodi ilus
dsc_0253
Braunschweig: Toomkirik ja selle võluvad keeruga sambatüved (Toomkirikus oli muudki ahhetamapanevat, soovitan sisse astuda, kui möödumas olete)

Kuna Dresdenis, õieti Saksamaal elades on üsna võimatu mitte saavutada teatavat jõuluturufanatismi, siis loomulikult sättisin oma reisi nii, et näeks ka kohalikku jõuluturgu. Eriti tegi rõõmu mind võõrustanud Rohelohe lubadus mind ka naaberlinna jõuluturule viia. Kuna tagasiteel Goslarist Braunschweigi peatusime ka Wolfenbüttelis, suurendasin jõuluturgude koguskoori lausa kolme võrra. Nunnuduselt (milline võrratu ambient ja kompaktsus!) juhib hetkel Goslar, aga Braunschweigi pean tegelikult külalise jaoks huvitavamaks ja sõbralikumaks (rohkem söögi-joogi variante, rohkem uudistamist). Siinjuures pean muidugi ka salvama, et uhkuselt ja karra poolest Dresdeni Strietselmarktile ikka vastu ei saa.

dsc_0030
Braunschweig
dsc_0025
Braunschweig
dsc_0214
Braunschweig
dsc_0113
Goslar: hobuselihavorst
dsc_0112
Goslar: keerutab hobuselihavorsti
dsc_0175
Wolfenbütteli jõuluturg
dsc_0077
Goslari jõuluturg
dsc_0066
Goslari jõuluturg
dsc_0064
Goslar
dsc_0053
Goslar
dsc_0166
Wolfenbüttel: mitte mingi tavaline majanumber
dsc_0163
Wolfenbüttel: piirkonnas on väga levinud imelised nikerdustega värvilised uksed
dsc_0159
Wolfenbüttel: eriti lai maja…
dsc_0153
Wolfenbüttel: loss, mis majutab täna muuhulgas ka kohalikku gümnaasiumi
dsc_0150
Goslar: mitte just eriliselt ilus uks, aga täpselt minu pikkune. Bulgaarias olevat olnud komme, et kui mees maja ehitab, siis ukseava peab olema täpselt tema naise pikkune. Tegin Härrale ettepaneku meile Goslarisse suvila hankida – sobiv maja on juba leitud
dsc_0036
Goslar: see hoone eksisteerib siin varsti juba 1000 aastat (ilma laiendusteta, muidugi)

Wolfenbüttel jääb jõuluturu poolest küll top kolmest välja (nagu ka Freiberg ja väga napilt Zwickau), aga võlus millegi hoopis ootamatuga. Nimelt kutsus meid raamatukogumaja juurde välja pandud silt „avatud“ trepist üles ronima ja silmaringi avama. Tuli välja, et tegemist on Saksamaa 17. sajandi rahvusraamatukoguga, mis tähendab tohutut varasalve keskaegsetest ja hilisematest tarkustest ja teadmistest. Meie suureks rõõmuks astus meie juurde ka igavlev muuseumitädi-giid, kellega pikalt vestlesime ja kellel end harida lasksime. Põnev oli!

dsc_0208

dsc_0206
Kollektsionäär hertsog Augusti nõudmisel seisavad raamatud endiselt süsteemi järgi – suured all, keskmised keskel ja väikesed ülal (arvestades, et suured kaaluvad rohkem kui minu lapsed eraldi, siis on see äärmiselt mõistlik)

dsc_0204dsc_0200dsc_0194

dsc_0192
Maailma kõige kallim raamat (või noh, oli, kuni üks ebavajalikult rikas onu ühe teise raamatu veel suurema raha eest ära ostis)

Raamatulainel mööduski suurem osa reisist, sest Rohelohe on juhtumisi äärmiselt suure lugemuse ja avara silmaringiga ja õhtusöögivestlused venisid üsna pikale. No raske on öelda, et pane suu kinni, kui tegelikult tahaks hommikuni intelligentsete inimestega vestelda. (Rohelohel on nimelt täielikult vääriline ja äärmiselt kena elukaaslane, kes ei käinud trussikutes ringi, nii palju, kui mina tean.) Loomulikult tuulasin läbi kõik vastuvõtja raamaturiiulid ja pikendasin oma „tahan lugeda“ nimekirja märkimisväärselt.
Lühike, aga äärmiselt kosutav reis oli. Palun veel!

PS Vabandan kõigi lugejate ees võimalike ajalooliste faktide väänamise eest. Minu teadmised pärinevad peamiselt enne ja pärast reisi kiiruga sirvitud Wikipedia artiklitest.

*Jah, seesama Braunschweig, mis inglise keeles on Brunswick, mille järgi on nime saanud New Brunswick Kanadas, sest kanadalased kummardasid toona (nagu nüüdki) Briti trooni ja nime panemise hetkel oli seal nimelt George III Hannover, kelle vanaisa George I Braunschweigis sündinud oli.

Advertisements

5 thoughts on “Detsember 4 ehk Lõvilinnas ja mujalgi

  1. Oi-oi, juba pildid üleval ja tekst valmis. On mõni vast kärme 🙂 Võõrustajad tänavad komplimentide eest ja loodavad üritust tulevikus korrata. Lugesin N.-ile teda puudutava lõigu ette ja ta sõnas: “Sa räägid tõesti vahel kohutavalt palju.” Säh siis. Aga tolle Dresdeni turu pean ma ka ikkagi kunagi ära nägema, sest kus ma muidu tean, kas sa ikka tõtt räägid.

    1. No ma tean juba end – kui kohe ei juhtu, siis jääbki toppama.
      Mis rääkimisse puutub, siis mina näen jutukust ainult positiivses võtmes. Sinuga ei hakka igav!
      Ja Dresdeni turul tegime me eile ühe kiire tiiru koos lastega ja tõepoolest – kaunistused on sama uhked kui putkad ise ja no kulla ja karra pealt pole kokku hoitud. Nii et tasub siia tulla vaatama küll. Eks ma ise plaanin seal muidugi ühe pikema fotokaringi teha, aga eks näis…
      Muideks, mis puutub raamatukokku, siis mulle tundub, et see kõige uuem rahvusraamatukogu ongi nimelt Leipzigis. Üritan kevadel plaani võtta seda vaatama minna.

  2. Selge, mul on vaja käia Braunschweigis, Goslaris ja Wolfenbüttelis. Sest vahvärk. Kuigi Quedlinburg ja Hameln, kus ma juba käinud olen, pole ka pahad – sest vahvärk. Sakslased ikka küsivad, et aaaaaga teil Eestis peaks ka vahvärki olema ja mina vastan, et on küll, aga need viis maja on üksteisest kole kaugel …
    See Braunschweigi väheke uuema piirkonna maja oleks nagu Brüsselist pärit.

    1. Jajaa, muidugi! Rohelohe üritas küll väita, et ei ole see asi neil nii uhke midagi ja pildil näidatutega kogu nende vahvärk piirub, aga väga ilus koht on, tasub minna küll. Ja vahvärk.
      See uuem piirkond meenutas mulle isegi rohkem Milaanot, aga eks see oleneb vist sellest, kes kus käinud on. Pm on ju kogu Lääne-Euroopa samad arhitektuurivoolud üle elanud, nii et paralleele võibki jääda tõmbama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s