Jõuluturule minemise isu läks nüüd küll ära mõneks ajaks.
Nagu RSS ütleks: “Auvaia!”
Teine tore sõna, mis tema repertuaari on lisandunud, on “Opala!”
Mõlemaid sobib kasutada siis, kui midagi untsu läheb. Esimene on kasutusel eriti piinlike või valusate juhtumite korral.
Üks rohkem piinlik kui valus juhtum leidis aset täna hommikul kohaliku kaubanduskeskuse toidukohas. Olime Härraga just maailma kõige kuivemad omletid kinni maksnud ja lauda tassinud, eemaldasin jope ja istusin maha seda näljaselt õgima. Enda omleti õgimise asemel vaatas härra minu ühte õlga ja teist õlga ja rinnaesist ja siis veelkord kõiki kolme teises järjekorras.
“Mis on?”
“Noh… ma magasin ka vist selles T-särgis, mis mul praegu seljas on… aga sa tulid pidžaamas.”
Mu mõlemad õlad olid määrdunud RSSi tudu-ila/tati/silmarähmaga ja rindu ei hoidnud mitte miski.
“….auvaia…”
Nii juhtub, kui viskad teksad ja jope selga, et lapsed lasteaeda viia ja siis mõtled, et ah, läheme parem kohe poodi ja sööma, mul on nii nälg, mis me sealt kodunt ikka enam läbi käime.
Detsember 9 ehk auvaia
Advertisements
