Jaanuar 9 ehk talv

Kui teised paarid kutsuvad ämma-äia külla lapsi hoidma, et saaks ise midagi kahekesi ette võtta, siis meile tulid ämm-äi külla selleks, et mina saaks ämmaga šoppamas ja Härra isaga kinos käia.
Ämmal oli vist vähe hingel see, et kui möödunud aasta lõpus pere naised (ämm, tema miniad ja üle-10-aastased pojatütred) traditsiooniliseks saavale jõulueelsele ühisele Dresdeni poetiirule läksid, jäin mina koju ahjupraadi kastma ja keerama.
Nii et eile hommikul, kui Opa helistas, et küsida, kas ma tahan ja ma teatasin, et mäh, mul pole nagu ju vaja midagi eriti, siis öeldi, et selge, mind korjatakse siis kell viis maja eest üles. Ahsoo.
„Pole nagu ju vaja midagi eriti“ peamiselt seepärast, et kui ma õue vaatan, siis kaob igasugune mõte ilusatest riietest ja ägedatest komplektidest ära ja tuleb vaid tahtmine vatipüksid jalga tõmmata ja mossitada.
Ilmateade
ilm
Poes on aga hoopis teine maailm. Seal võib täielikult veenduda, eriti kuna poed on peamiselt aknavabad, et õue võibki minna paljastatud pahkluude, või isegi säärtega, et tegelikult ei ole vaja seda ilusat särgikest maailma kõige paksema kampsuni alla peita.
Teisisõnu, ma ootan juba väga seda tunnet, mis oli Marillal eile õhtul, kui ma pärast poetiiru väikevenda magama kussutasin:

„Marilla /…/ realized that the winter was over and gone with the thrill of delight that spring never fails to bring to the oldest and saddest as well as to the youngest and merriest.“ (L.M.Montgomery, Anne of Green Gables)

Ämma rõõmuks ma olin ju poest väljunud sääri paljastavate kleitide, pahkluud vabaks jätvate kingakeste ja kampsuneid mitte tahtvate särgikestega.
Härra kinoskäik lõppes aga sellega, et ta otsustas täna ühistranspordiga tööle minna. Autoteed olevat jõledad. Ohtlikud. Ja kui seda ütleb keegi, kes enda arvates on (arusaadavalt) maailma kõige parem autojuht, sest ta on läbinud vigadeta ohtliku sõidu koolituse ja eksami, siis… nojah… millal see jama nimega Talv juba ära lõpeb!?

Jaanuar 8 ehk saks, norr?

Väikevenna kõneraportist pole kahte nädalatki möödas ja juba peab lisama, et ta on neid nagu seeni sügisel juurde korjanud. Kõige selle juures on aga paljastunud, et ta ei ole mingi õige sakslane (kein hoch-deutsch), hoopis pesuehtne saks (sächsisch).
Näiteks hääldab ta “išš” mitte “ihh” (ich = mina), Abbl, mitte Apfel (õun), Bibbi, mitte Puppe (nukk).
Kui ta hakkab ka Bücher asemel Bieschor (raamat) ja einkaufen asemel eingoof’n (sisseoste tegema) ütlema, siis peab vist sekkuma.
Sealjuures on BB see, kes ei ütleb nee, mitte nein.

* Norr on kohalik onju.

Jaanuar 7 ehk loen, mida tahan

Millalgi suvalisel ajal möödunud aasta alguses alustasin suure hurraaga lugemise tähestikuprojekti. Lugesin läbi ühe Atwoodi, siis tulid Birbaek, Capote, Davidjants, Ehin, Faro, Georges, Hudilainen, Ishiguro ja siis… James. Ei, mitte Henry James, isegi mitte Marlon James. Keegi tädi James, kelle seebiooperi saksa keelne versioon ennast mu riiulile oli sebinud. Leheküljel 42 istusin vist umbes kümme nädalat. Midagi muud ka ei lugenud, sest… noh… lugemisprojekti eesmärk oli ju innustada mind kiiremini sellistest õudustest läbi lugema, et midagi paremat ometigi saaks.
Lõpuks tuli mõistus koju ja ütles, et a) see ei toimi, b) sellist jama ei ole kellegi vaja. Täitsa okei on kuutteist raamatut paralleelselt lugeda ja täiesti ükskõik on, mis tähega autori perekonnanimi algab.
Nüüd loen nii nagu tunne on. Ühte raamatut magamistoas, kui magamisest jõudu üle jääb, ühte elutoas, kui töö tegemisest aega üle jääb, ühte laste toas, kui ühte või teist või mõlemat magama panemas olen. Üks õnnelik saab ka käekotti (loe: seljakotti), et trammis, poesabas või balletikooli ukse taga välja ronida. Lisaks lappan veel suvalises kohas kahte haridusliku sisuga raamatut. Ja palju mõnusam on kui nende kümne nädala jooksul, mil ma ikka ette kujutasin, et lootus kohe Kõomägi või Kolk kätte võtta, mind sellest Jamesist läbi surub.

pile
Jamesi plaanin aga sellest hoolimata läbi lugeda. Kui mitte muu, siis keelepraktika pärast. Iseasi, kui kaua ma nüüd sellel 84. leheküljel istun.

Jaanuar 6 ehk lumi

20170115_102544Nädalavahetuseks saime talve tagasi. Selline mõnus lumememmemätsimise ilm tuli, et oioioi. Õnneks oli meile Soomest just soojad lumekindlad ja Saksimaa mägedest kelgud saadetud. Mõnikord ikka näkkab!
Rohkem kelgu, kui kinnastega seoses oli kahel rõõm umbes sama suur kui kelgumägi. Ja teisel kahel… määh, tuppa ei saa juba vä?
Esimesed kaks olid loomulikult BB ja Härra.
Teised kaks mina ja RSS.
RSS nimelt ei talu talve. Kõige jubedam, kui parajasti sajab – mingid vastikud külmad helbed sülitatakse otse näkku! Milleks! Milline kohutav mõnitamine! Kuidas mu vanemad julgevad mind sellistes oludes õue viia! Jube! Paar korda oleme pidanud üsna kiirel sammul koju tulema, sest noormees pistab kohe röökima, kui lasteaia uksest lumesaju sisse sunnitakse.
Oma ema laps. Ma ka ei oska hinnata punaseks jäätunud näppude ja kipitavate põsesarnade ilu. Või näkku plärtsatavaid helbeid.
Läbi akna on aga teine asi. Nii on tali päris kena. Näiteks praegu paistab lastetoa aknast midagi sellist:dsc_0769
On ilus küll.
Ja kui aus olla, siis oli isegi kelgutada üsna tore. Isegi noormees tegi kaasa, kuigi väsis sellest kiiresti ja poole tunni pärast olid lumepõlgurid toas tagasi. Teised kaks müttasid veel tunni mäe peal ja tulid siis terrassile lumememme ehitama.
Et meil täna nullis on ja homme veel sadu lubatakse ja seejärel vähemalt seitse päeva miinuskraade, jätkub see kaunis aknast vaatamise talv tõenäoliselt veel mõnda aega.

Jaanuar 5 ehk hommikune edulugu või isehakand ekspert

Nagu ikka lasteaiapäevade hommikuti, kui BBle teatasin, et nüüd on aeg vatipüksid jalga tõmmata ja minema hakata, vallandus ka täna näole grimass, mille taga terendus pikem ving ja hala ja jonnipuhang.
Paari esimese viu peale reageerisin aga esimesena pähe hüpanud käskimise, kärkimise, vihastamise ja teisena pähe tulnud anumise ja lunimise asemel hoopis tõlkides. Tõlkides lapsele seda, mida tema grimass tähendab: „Sul on tunne, et sa ei taha praegu kohe lasteaeda minna, sest…“ Antud juhul sest ta oli just ühte mängu alustanud, aga põhjus võib olla ükskõik milles. Nii hästi või halvasti kui oskan, proovin selle ikka ära arvata ja küsin talt, kas nii on, kas ta tunneb end nii, või naa. Ütlen talle, et ma saan aru, et see võib tusaseks teha ja pahandada, olukord on tõesti seda väärt. Meile kõigile ju meeldib, kui meie tunnetest aru saadakse ja meile kaasa noogutatakse. See tulebki lapsele selgeks teha – ma mõistan sind. Ja selle peale ei jää tal vaesekesel enam muud üle kui noogutada ja mõelda, et küll see mamps ikka jagab matsu.
Nii et kui ma siis ikkagi vastu matsan, et lasteaeda minna tuleb ja ei päästa siin enam miski, siis ollakse minu suhtes piisavalt positiivselt meelestatud, et mitte edasi tõrkuda. Ja ongi pidu läbi, pannaksegi riidesse ja minnakse kõpsti lasteaeda ilma jonni vallandamata.
Muidugi mingit jalgratast ma sellega leiutanud ei ole. Kogu minu ekspertiis pärineb, nagu isehakanutele kohane, nendest kahest kasvatusalasest raamatust ja Pinteresti seina piltidelt, mis mulle kogemata ette jäänud. Mul on lihtsalt marult vedanud, et just need nõksud meie peres toimivad. Ma ei saa lubada, et see kõigi puhul nii on, aga ma ei näe põhjust, miks mitte proovida.
Eriti siin Saksamaal näen ma nii palju selliseid lapsevanemaid, kes kasvatavad nõudmise ja enese kehtestamise läbi. See on dressuur, mitte kasvatamine. Ja mida päev edasi, seda vähem laps vanemast sõltub, ja seda vähem on tal vajadust alluda ja seda kindlamalt ta eemaldub, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Ja siis võite üksi nurgas istuda ja ennast kehtestada palju tahate.
Mis ma neile öelda tahan: ärge kehtestage ennast, see toodab vaid isekaid, nõudlikke ja vastikuid inimesi (alustades teist endist) – kehtestage teisi ja te ei saa arugi, kuidas te ise kehtestuma hakkate.
Keeruline osa on muidugi just see teiste kehtestamine, nende tunnete mõistmine, aktsepteerimine ja selle mõistmise väljendamine. Lastega hakkan seda vaikselt selgeks saama, Härra aga näiteks on hoopis teine lugu…

Jaanuar 4 ehk raport “Väikevend”

RSSil on tekkinud mingi kummaline faas. Vähemalt ma loodan, et see on vaid faas. Noormees tahab väga palju süles hoidmist. Ega ma muidu ei pahanda väga, mulle meeldib, kui armas poja mul süles on, nii kaua, kui ta sinna veel mahub, aga kui veerand kuus hommikul peab putru keetma ja kohvi tegema, noormees süles, siis võtab ikka nats ohkama. Või kui öösel saadab minu pissipausi lõhestav nutt. Okei, kohe pärast ärkamist vajame kõik natuke aega ja hellust, aga „ainult-süles“ periood kestis näiteks eile hommikul tund ja kakskümmend minutit.
Njah.
Ka lasteaia-tädid kurdavad, et RSS on viimastel päevadel nende küljes väga kinni.
„Läheb mängib paar minutit, tuleb ronib jälle tagasi sülle, ja nii kogu päev.“
Härra viskas õhku küsimuse, kas me peaks „probleemiga“ kuidagi tegelema. Mina viskasin vastu, et me peame pakkuma lapsele hellust nii palju kui ta seda vajab, ja kui ta end kindlalt tunneb, küll laseb jälle lahti.
Ega ma ei tea, kas mul õigus on, aga kuidagi teisiti ka ei taha. Ei taha lasta lapsel jala juures kräunuda, kuni ma putru keedan, sellest juba piisab, et ta öösel kriisates vetsu ukseni peab tuikuma*.
Lisaks on RSS otsustavalt dieeti muutnud. Kõik toidud, mis tulevad purgist, ükskõik, kui suured tükid seal sees on, on beebidele ja tema neid süüa ei kavatse. Noh, kui seal just midagi magusat ei ole. Nii et viimased puuviljapüreed saan talle siiski sisse meelitada, aga kui keegi püreestatud pastinaaki või tomati-hakklihakastet tahab – tulge külla, meil on.
Selle asemel sööb noormees nüüd otsustavalt ka viinerit ja vorsti. „Päris“ liha peale kirtsutab veel nina ja kanatükid noppis viimati supist esmalt välja lauale, aga kui supp otsa sai, siis näris neist pooled ka ikkagi armulikult ära. Ülejäänud pooli üritas äärmiselt lahkelt mulle suhu toppida.
Söögi ajal meeldib talle üldse kontrollida, et teised ka sööks. Kõige parem viis seda teha, on oma toitu teise suu vastu suruda.
Ja söögitool on muidugi samuti beebidele. Sealt ronib ta lihtsalt alla, turvarihmadest hoolimata.

Faktid
17 kuud, 80 cm, 11 kilo, 12 hammast
Keskmine 17-kuune poisslaps Eestis: 82 cm, 12 kilo, 8-14 hammast.
Keskmine 17-kuune poisslaps Saksamaal: 82 cm, 11 kilo, 8-14 hammast.

(Saksamaa statistika sain arstilt, Eesti oma internetist, nii et ei või vanduda, et kõik õige on. Kõigile aga, kes ikka ütlevad/mõtlevad, et küll see  RSS on teil ikka paksuke (või minu lemmik”kompliment”: “ta on oma vanuse kohta suur, eks?”)… käige te ka!“)
dsc_0755
Tantsimine RSSi väga ei pingesta, küll aga laulmine. Sõnad on küll mingis vaid temale teadaolevas keeles, aga meloodiad on nii ära tuntavalt nende laulude omad, mis talle ette on lauldud. (Lemmik „Backe-backe Kuchen“) Ka on ta võimeline paugu pealt meloodiat jäljendama. Juba aastaselt musikaalsem kui ema!
Sõnu ütleb ka. Kõikide pereliikmete hüüdnimesid ja: vaata, nanna (anna), auto, pai (kui teeb pai), opala, auvaia, meine (= minu oma; kui keegi midagi võtab, mida ta tahtis), alle (kõik, tühi, otsas), nein ja ei, heiss ja kuum, ja(a), pall.
(Suure õe kohta olen, kui ta paar nädalat vanem oli, üles kirjutanud 11 sõna mõlemas keeles, kusjuures mõned ju kattuvad. Nii et tuleb välja, et ei olegi vend aeglasem.)
Järgi on vend korrutanud muidugi rohkem sõnu ja palun-aitäh on ka kohe-kohe selged (näiteks ütleb ta “aitäh” iga kord, kui ta mul nõudepesumasinat tühjendada aitab ja mulle nõu ulatab).
Viisakusväljendite iseseisev kasutamine nõuab muidugi eluaegset trenni. Suurel õel oli näiteks aitähid ja palunid kõik õiges kohas, kuni ta lasteaias vanemate lastega mängima hakkas. Siis hakkas äkki väsimatu „mina tahan“ jutt. Varem oli ikka „mina soovin/ palun“. Nüüd oleme sellel tahan-palun temal palju rääkinud ja oleneb tujust, kuidas välja tuleb.
Aga tagasi venna juurde.
RSSi lemmikmängude hulka kuulub peitus, aga väikese naljanipuga. Nimelt peidab noormees asju, eriti hea, kui neid, mida väga vaja on (loe: telefon, telekapult, võtmed, küünekäärid) ja ei ütle meile, et ta need ära peitnud on. Lemmik peidukohaks on kusjuures kujunenud prügikast. Nii et enne prügi välja viimist sobran nüüd igaks juhuks veidi… Üksnes eile leidsin näiteks pakendiprügi hulgast telekapuldi, makaronipotist ühe kergelt näritud pirni ja joonistusasjade mapist BB juuksepusasprei, millele juba uue asemele olin ostnud.
dsc_0727
Kõigile neile, kes mühatada tahavad, et pange siis ometi sellised olulised asjad lapsele kättesaamatusse kohta – siin majapidamises ei ole sellist enam. Noormees on võimeline püstloodis mööda siledat seina üles ronima, ei takista teda enam miski, gravitatsioon kaasa arvatud. Kui vaja kõrgemale saada, toob kasvõi naabritelt tooli või käru või makaronipoti ja läheb ikka. Mingit sellist asja, et kõrgel hirm hakkaks, ei ole. Eks aitab muidugi, et allatulekud on siiani muhu- ja rangluumurruvabad olnud.
dsc_0722
Endiselt arvab noormees, et teiste inimeste hammustamine on täiesti normaalne ja tegelikult isegi päris lõbus. Vahepeal hakkas see komme ära kaduma, aga täna hommikul hammustati nii mind kui õde. Mitte vihaga, ikka rõõmuga. Sest rõõmus on meie RSS endiselt. Eriti kui sülle võetaske.dsc_0711

*Ajaloolise tõe huvides, seda juhtus ühe korra.

Jaanuar 3 ehk pandi paika

BB leidis oma seljakotist tantsusussid. Panin BB palvel tantsumuusika peale (Viini Filharmoonikute Tritsch-Tratsch-Polka, kui kedagi huvitab). Hakkasin tantsima.
BB: „Ei, mamma, mina oskan seda palju paremini! Vaata!“
RSS samal ajal pani teleka hääletult mängima ja vahtis tõsisel näol suusahüppajaid. Tantsigu omaette, tõepoolest.
Algab uus lugu (endiselt Viini Filharmoonikud, see kord väikeste luikede tants (Danse des petits cygnes on ju midagi seesugust?) Tšaikovski Luikede järvest, kui kedagi huvitab), BB: „Oh, see on just üks printsessilugu! Nüüd tantsime nii. Vaata mind! Nii teeme. Ja nüüd keeruta! Ja nüüd kõik plaksutame! RSS sina ka!“
Võtab vennal käest kinni: „RSS on minu prints. Nüüd peame me kahjuks lossi minema. Tule, RSS.“
Kahjuks?
„No pole viga, ma siis tantsin üksi edasi.“ Kuigi ma üldse nii hästi ei oska.

218223

(Mille järgi nad seal balletikooli tantsutunnis tantsivad, ma ei tea. Too kord, kui lastevanematele avatud tund oli, jäi BB haigeks ja meil jäi minemata. Nuuks. Aga eelmine kord olevat klaverimängija käinud. Vaevalt, et Luikede järve mängimas, aga klassikalise muusika peale tõstab daam end juba pool-automaatselt kikivarvule.)