Veebruar 8 ehk sulla-mulla

Esiteks muidugi: palju õnne mulle sünnipäevaks!
Jah, sai jälle üks ringi ümber päikese tehtud.
Tähistasin seda muidugi selle sama planeedi peal, kus kõik need aastad jõlkunud olen, aga geograafiliselt olin siiski uues kohas – Praha kaguservas. Seal on nimelt üks veekeskus, mille hotelli mind oodati. Kuna Oma-Opa tahtsid kõigi lastega koolivaheaja puhul minipuhkusele minna, aga leidsid, et kahe mitte-iseseisva-ujuja passimine võib üsna koormavaks minna, võtsid nad RSSi asemel hoopis minu kaasa (teised kaks lapselast on juba iseseisvad ujujad – 11 ja 14).
Hotell oli viisakas ja koridoriga selle külge liidetud (et hotelli külastajad vannimantlis toast ujuma saaks minna, nagu saksad ikka) veekeskus oli tohutusuur. Ma mõtlen too-huu-tuu-suur: kolm korrust, lugematud basseinid, vähemalt viis suurt mullivanni, kaks jõge (üks tugevama vooluga), üksteist liutoru (igaüks millegi poolest hullem kui teine), lugematud saunad (üksnes soome saunade valik oli: 100, 90, 80, 65 ja 60 kraadi, ja kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis 60-kraadist oli vist kahe erineva niiskusastmega; aurusaunu oli… rohkem). Õueala oli küll kinni, kuigi ühte basseiniossa õues lubati ujuda ja ka õuesaunas võis käia. Muidugi baarid, ja kohvikud ja restoran ja lamamisalad ja isegi baldahiinvoodid. Lisaks said soovijad kasutada 8-meetrist sukeldumistünni, sest basseiniks seda paari meetrise läbimõõduga süvaveekogu nimetada ei saa. Sukelduma me ei läinud. Küll aga peaaegu igale poole mujale.
See tähendab muuhulgas ka seda, et mina, oma kõrges vanuses, või pigem – oma kõrge vanuse tõttu, läksin ka kõigi liutorude peale, või sisse. Oma nimelt reetis, et Ujuja-a-14 olevat enne reisi elevil olnud ja hüüdnud, et tema tahab ilmtingimata tädi-Pga torudesse minna. Mina selle peale muidugi elevile ei läinud ja midagi hüüdma ei hakanud. Enne reisi olin ainult rõõmus, et saan end lamamistooli raamatuga horisontaali visata ja vahepeal oma mitte-päris-iseseisva-ujujaga mõnes basseinis või mullivannis sulpsida.
Sünnipäeva päeval, pärast õhtusöögi-eelset veiniklaasi mõtlesin aga bravuurikalt, et kui mitte nüüd, millal siis veel! Pärast õhtusööki, tundes, et vein on piisavalt lahjenenud, seadsin Ujuja-a-14 fakti ette, et kui siis, kohe. Demonstreerides piisavat vastumeelsus (ikkagi 14 a ju!), mindi viivitamatult ujumispükse jalga tõmbama. Lubanud Ujuja-a-11el ja Opal meiega liituda (viimasel puhul pealtvaatajaks), läksimegi liugu laskma. Lasin endale metoodiliselt kõik 11 ette näidata ja proovisin kõik läbi. Ka selle, mida Ujuja-a-11 keeldus proovimast, sest see on hirmuäratav. Nimelt selline üsna lühike toru, mis viskab su kohe lehtrisse, mida mööda ringitad, kuni läbi lehtri augu 2,5-meetrisesse veetünni prantsatad.

lehter
Läheneb õigesti lehtri suudmele (pilt varastatud Aquapalace Prague kodulehelt)

Minul õnnestus see nii graatsiliselt, et muutsin keset lehtrit kuidagi suunda ja vajusin pea ees tünni… teadmata sealjuures, kuspool on tünnist välja saamise võimalus. Vee all olin siiski nii palju terane, et tajusin, et parem on kõige pealt otse üles tagasi minna (lootes, et järgmine kodanik mulle veel pähe ei prantsata), sügavalt sisse hingata, ja siis pigem horisontaalselt kui vertikaalselt asuda väljapääsu otsima.
Õnneks oli see eelviimane toru ja viimane oli nii maru naljakas, et selle tegin korra, nii tähistamise mõttes, veel läbi. Enam ei olnud nii naljakas, nii et läksin sauna ära. Või noh, arvasin, et lähen sauna ära, aga neil oli (kahtlemata minu sünnipäeva puhul, miks muidu) korraldatud uhke lasershow, mida oodates sõin pool-salaja ühe jäätise ja ei saanud vastu panna ahvatlusele mõlemad jõed veel korra läbi ujuda.
Tõrvatilk kogu puhkusel oli see, et meie noor daam, see mitte-veel-päris-iseseisev-ujuja ei tundnud end eriliselt hästi. Punnitas ikka aegajalt mingi palaviku välja. Õnneks olid meil arstimid kaasas ja voodeid ja lamamistoole ja Opasid piisavalt, et laps puhata sai. Aga selline särasilme õnn sellest, et lõpuks ometi saab basseini, lõpuks ometi lõputu vesi, seda nägime vaid vilksamisi. Ei jäänd muud üle, kui tõdeda, et tuleb tagasi minna.

PS Lisateave: horisontaalis lugesin Jennifer Egani „A Visit from the Goon Squadi“, mis oli hea, kuni tuli kuues peatükk, mis oli erakordselt hästi kirjutatud, ja siis oli jälle hea. Egan „eksis“ siin kõigile algajatele kirjanikele õpetatava reegli „ära plõksi vaatenurkade vahel, vaid lase lugejal ühe karakteriga ära harjuda“ vastu väga süstemaatiliselt ja nii tõhusalt ja toimivalt, et see tegi südame alt soojaks. Üks suur keskmine näpp kõigile neile, kes arvavad et kirjandust kui kunsti võib karpi suruda! Määrige pähe oma reeglid! Aitäh Eganile selle eest!

Advertisements

2 thoughts on “Veebruar 8 ehk sulla-mulla

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s