Märts 11 ehk kõnelused tiigriga

Härra, kes tänu ravimitele kenasti kosunud ja juba täiesti adekvaatne, vedeles veel voodis, kui mina riideid ja hambaharju valmis panin ja hommikusöömist valvasin.
BB: “Kas ma võin haigele papale ühe looma kinkida?”
Mina: “Tahad talle kaisulooma viia? Muidugi.”
BB: “Aitäh, mamma.”
Naerma ajab, kui “mina tahan”-juttude vahel ka selliseid viisakushetki esineb.
Kuigi vahel on “mina tahan”-jutud ka päris armsad.
BB: “Mina tahan ka, et meil oleks üks koer.”
Mina: “Tõesti?”
BB: “Jah, üks nunnu koer, kes on kollane.”
Võtsin teadmiseks ja ei tutvustanud talle fakti, et ma kunagi kodulooma lubama ei saa, ning mõtlesin hoopis grammatika üle. Eile näiteks moodustati selliseid lauseid: “See hakkas mind naljama” ja “Nad käivadki ujumasse”. Ehk: see tegi mulle nalja ja nad lähevadki ujuma.
Endiselt arvab BB, et on vood, mitte voodi. Ja ta kasutab sõna “raiskab” piisama-mõttes (ehk “Nüüd aitab, nüüd on küll”), mitte kulutama (“ta raiskab, kulutab seda tarbetult”). Viimane on kindlalt saksa keele mõju, aga muu – eesti keele kääneterohkus saksa keelega võrreldes? Nt ütleb ta ka “See on venna+le ja Opa+le ja papa+le+le ja mulle+le ka.” Ehk kipub üle pingutame nende lõppudega… Või siis üldse liigselt kasutama (raiskama noh) neid käändelõppe… Proovin üles kirjutada, sest kogemus näitab, et mälu ei hoia kõiki geniaalseid keelemuudatusi kinni.

Advertisements

Märts 10 ehk glükoos ja fruktoos

Teeme nüüd nii, et kõik need, kes paremini teavad, parandavad mind. Ma ikkagi üheksanda klassi kolmandal semestril sain keemias kahe tunnistusele, eksole. Või oli see bioloogia? No teeb sama välja – see ei ole minu ala.
Niisiis…
Suhkur. See valge, mis suhkrutoosis käib ja mille nimi isikut tõestaval dokumendil on tegelikult sahharoos, aga mida ikka hellitavalt suhkruks kutsutakse. Justkui ta oleks ainuke! Noh, kõva keemikuna vaatasin järgi, et ta koosneb glükoosist ja fruktoosist.
Glükoos on oluline energiaallikas, see muundub kehas piimhappeks, mis on oluline rakkude, sealjuures eriti ajurakkude elutegevuses. Samas olevat nii liiga kõrge kui liiga madal glükoosi tase veres halb, nii et päris nii ei käi, et söön ainult jõle palju glükoosi ja saangi keemia ja bioloogia selgeks.
Glükoosi leidub taimedes, eriti puuviljades (eriti head allikad: banaan, kiivi, kirss ja hurmaa). Proportsionaalselt on väga head allikad kuivatatud marjad ja puuviljad (sest sealt on vesi uttu tõmmanud ja glükoosi protsent on selle arvelt kõrgem). Väga hea glükoosi allikas on ka mesi. Samas ei maksa unustada, et kõik need sisaldavad ka fruktoosi (jah, ka mesi). Ega ka seda, et kõik toiduained on tegelikult natuke rohkem, kui nende toiteväärtus, ehk siis pähkel ei ole lihtsalt oomega (või „oo, mega!”) rasvhape ja banaan ei ole lihtsalt fruktoos glükoosi, vitamiinide ja kaaliumiga.
Samas, glükoosi saab ka muud moodi, näiteks tärkliserikastest toodetest (mais, riis, kartul), aga ka laktoosi lagundades (ehk piimatoodetest). Seega, sahharoosist saadav glükoos on võimalik asendada kenasti ühe piimas ulpiva kartulipudrumäega. Voila. Või siis: banaani-riisiputru kellelegi? Maisi-kiivi salatit?
Nii, siis see teine tegelane, kui me siin juba arvestame, et saharoos on oma osade summa (ma tean, ma olen nii ebajärjekindel!): fruktoos… Tuulasin terve interneti läbi, või noh, nii palju, kui ma viitsisin ja nendes keeltes, mida valdan… ja ei leidnud kuskilt argumenti selle poolt, et fruktoosi vaja oleks. Sain teada, et keha tootvat ise väga vähe fruktoosi, seda kusjuures glükoosist (läbi sorbitooli, kui ma ei eksi, aga keda see keemia huvitab). Küll aga seostatakse igasuguseid haiguseid ja muid nina kirtsutama ajavaid asju liigse fruktoosi tarbimisega. Sest noh, fruktoosi ei ole vaja. Fruktoosi leidub mees, puu- ja põõsa otsas kasvavates viljades, marjades ja paljudes juurviljades. Eriti head allikad on banaan, põldmari, kirss, viigimari, kiivi, mandariin, mango, tähtvili, greip, ananass, mustikad, litšid.
Nii aga õnnetuseks ei saa, et koorin banaani ära, võtan fruktoosi välja (u 40% banaanist) ja siis söön banaani ära. Kahju. Seepärast peab tegema sellist teatrit, nagu mina siin teen. Et söön ise terve brokkolipea kolme päevaga ära, sest kõik teised tegelased siin majas eelistavad banaani. Kuigi targem oleks tegelikult klaas piima juua.
Aga miks ma siia sellel teemal jälle sonima tulin – olen kuulnud murelikke noote, et ma ikka päris lolliks olen läinud, et ma nüüd suhkrut ei söö (juba viis kuud*!), ja et peaks ikka sööma, sest noh, alati on söödud ju ja kõik on lõpuks ära surnud. Küll ma suren ka, aga enne seda tahaks nii elada, et ei pea iga päev kell pool neli õhtul pooletunnise uinaku tegema või tahvli šokolaadi ära sööma, sest muidu üldse ei jaksa, või iga kolme päeva tagant apteegis käima ja peavalutablette juurde tooma, sest muidu ei kannata üldse olla.
Seda oma viie peaaegu-suhkruvaba kuu põhjal ütlengi… et on elu kergemaks läinud küll. Ja isegi kui suhkruvähendusel sellega tegelikult keemiliselt midagi pistmist ei ole ja kogu värk ainult seepärast „mõjub“, et minu peanupp nii uskuda tahab, siis mul on hea meel, et mu peanuppu nii kerge lollitada on.
Nii et jah, suhkrut on vaja küll – glükoosi. Aga selleks ei pea kommi sööma.

*Mitte muidugi 100% täiseduga, olen seni rafineerimata suhkru ja vedela suhkru (loe: alkoholikapp on likööre täis ja noh vahel, kui lapsed magavad ja härra õlle lahti korgib…) osas üsna kergekäeline olnud, aga üritan ka seda nüüd hakata maha suruma.
Mida ma öelda tahan – (rafineeritud) suhkru söömine ei jäta mind mitte millestki ilma. Suhkur (sahharoos = glükoos + fruktoos) on asendatav ja tegelikult vajab asendamist ainult glükoos.

Märts 9 ehk on ikka veel märts

Käisime eile ikka Kohalike Vanade külas, kuigi olime kuulutanud, et oleme kõik nii maru haiged, et voodistki ei välju. Tore on see, et terve päeva jooksul ei läinudki kodu mustemaks. Okei, mõned tolmukübemed ehk tekkisid juurde, aga mitte ühtegi tassi keefiri ei valatud kuskile pinnale ega prakku, mitte ühtegi sahtlit ei tõmmatud siinidelt välja, mitte ühtegi paare sokke ei jäetud söögilaua alla vedelema, mitte ühegi banaanitükiga ei olnud vaja diivanialust silitada. Aga seda kõike jõudis muidugi täna hommikul.
Oodatust erinevalt ei mõjunud reisipäev halvavalt. Sõit kestab umbes poolteist tundi ja on arusaadavalt maru igav. Autos on meil nutiseadmekeeld (vähemalt nii lühikestel sõitudel), sest igavust peab ka õppima tundma. Peab oskama aknast välja vaadata ja mõtteid mõlgutada. Kuigi vahepeal võib ka umbes kuussada korda järjest sama laulu laulda ja inglise keelt harjutada („Are we there yet?“), või umbes tuhat kuussada korda järjest „Opa!“ hüüda ja jalgadega läbi autotooli eesistujale löökmassaaži teha.
Kohalike Vanade külas oli ilm nii ilus, et kui söögiajad välja arvata, vurasime õues ringi – jalgadel ja ratastel, hingasime värsket õhku ja lasime päikesel oma nohudele ja valudele pai teha. (Siinkohal vahemärkusena: minu peavalude intensiivsus on viimasel viiel kuul midagi hoopis muud olnud – sellised pehmed, uduseks tegevad, mitte teravad ja halvavad on nüüd teised… hirmsasti tahaks selle suhkruvähenduse kirja panna).
Täna läksid need tervemad kodanikud (üks kergelt nohune, teine aeglane… a, ei, vabandust, ma kipun unustama, viimane ei ole haigus) nagu kõpsti lasteaeda. Või noh, üks läks nagu kõpsti, teine läks naa….guu… kõõ… p… s… t…iiiii…*
Mina aga, ja see on see, miks tore ei ole, sain Kohalike Vanade külast tagasi oma tööarvuti. Mis tähendab, et täna on jälle see päev, mil tegemata tööde edasi lükkamine võrdub laiskusena. Ettekäänet enam ei ole. Aga õues on jälle nii, et üldse ei taha ekraani passida.
ilm
Aga muidugi rakendan oma teotahet ennem siin, kui mõnes tööfailis. Sest noh… prioriteete peab ju seadma.

*Et vääritimõistmisi vältida: ma armastan oma uinamuinat hirmsat moodi ja isegi nendel päevadel, kui tema veniv teo(tigu-teo)rahu minu kärsitule teo(tegu-teo)tahtele jalgu jääb, olen tänulik, et ta just selline mitte-hüperaktiivne on.

Märts 8 ehk on veel märts või?

Nägin just, kuidas siin keset linna majade vahel kablutas üks pesuehtne metsajänes üle tee. Tormles teine padavai ülikooli poole. Pistis meie aknaaluse teaduskonna aia alt sisse nagu oleks tee ammu tuttav.
Nüüd ei teagi, kas oli teine õppejõud või üliõpilane. Usin kahtlemata.
Mina väga usin ei ole. Ei ole usin kirjutaja, sest tahvliga on vastik kirjutada ja oma sülearvuti klaviatuuri rebisin ma kildudeks. Et ometi keegi pausi annaks ja puhkusele laseks, sest ülemus on mul jäle ja naerab ainult puhkusegraafiku nõude peale. Nüüd on arvuti mõistagi remondis ja mina vedelen niisama.
Kui kodulaatsareti tõbise peaarsti ametit saab niisama vedelemiseks nimetada. Peaarsti senine parim edulugu on tõrksa patsiendi niikaugele saamine, et teine antibiootikume hakkas võtma. Nii et uskudes tänapäeva meditsiini jõudu luban, et oleme varsti jälle rajal.
Millal arvuti omale uue klaviatuuri saab ja ka rajale tuleb, seda ei tea.
Aga eks ma ikka katsun teada anda, kuidas jänesel ülikoolis läheb.

Märts 7 ehk emakeelepäeva järellainetuses

Tegin arusaadavalt etteütlust eile ja mõtlen siiani, et peaks vist eesti keele tundi minema. Sest no vabandage väga, aga minu häälduse kohaselt on rekkamees nii kõva ja pika kõhhiga, kui veel olla saab. Samamoodi nagu minu häälduse kohaselt on varukas nii tavalise ja lühikese erriga, kui veel olla saab.
Kes ütleb “re(k)amehe vaRRRRRRukas?” Tublid korralikud eestlased, kes oskavad emakeelt, kes siis veel.
Ja siis ma üritan siin oma vigu kahele uuele inimesele ka õpetada. Oeh.
Kui ma tööd teen, siis on mul ÕS lahti (ja sõnaraamat ja dictionary.com ja veel umbes kuusteist allikat), kust ka neid asju kontrollin, mida enda arvates tean. Tundub, et peab igapäevavestlusi sama tõsiselt võtma hakkama. Sest rekameeste varrukatest räägin ma ju nii tihti!

Märts 6 ehk luuletaja ja kitarrist

BB istus hiljuti mänguasjaga põrandal ja korrutas rütmilisel häälel justkui luuletust:

Sina oled nii ilus
ja sina pead magama.
Sina teed üks tudu,
jah, sina pead tuduma.

Tuletas mulle meelde lugu tema emast umbes samal ajal, kes olevat vetsupotil istunud ja korrutanud:

Rimpsti-rimpsti
Siin on pime
Seal on öökull
Pim-pim-pia

Väikevennal olevat see-eest laulu- ja pillianne, mida ta minult küll saanud ei ole. Lasteaias kiidetakse, et kaagutab meloodiaid vastu (isegi kui sõnad välja jätab) nagu papagoi ja kui saab rütmi ka kaasa plaksutada või pead juurde nõkutada, siis on eriti hea. Kodus laseme tal ka vahel oma repertuaari ette kanda ja mõne laulu tunnen isegi mina ära. Ja kui veel Papa kitarri kallale saab! Oh pidu!
Kuna mul luuletamis- ja laulmispilte ei ole, siis siin hoopis üks teistsugune kunst:
DSC_0876DSC_0891DSC_0899

Märts 5 ehk mitmekeelsus: meie strateegia

Olen siin suure suuga lubanud korduvalt kolmkeelsusest rääkida. Noh, eks esimeseks ajendiks sai muidugi see artikkel, mis väitis, et minu lapsed „õpivad rääkima kolmes keeles.“
Alustame sellest, et esialgu see ikka päris nii ei ole. Rääkima õppimine toimub meil kahes keeles.
Lapsed ei hakka kolmkeelseks lihtsalt seepärast, et nad kuulevad kõrvalt kolmanda keele rääkimist. Nad võivad harjuda keele kõlaga ja mõista, mida räägitakse (mis minu jaoks ei võrdu keele oskamisega), aga selleks, et hakata iseseisvalt mingit keelt kasutama (mis on minu definitsiooni jaoks vajalik keele oskamiseks), on vaja, et keegi nendega otse selles keeles suhtleks ja et neil oleks vajadus selles keeles ka vastata. Meil inglise keele (ehk kolmanda keele) jaoks lastel sellist vajadust ei ole. Sellepärast on lapsed tegelikult ikkagi kakskeelsed, rääkima õppimine toimub igatahes kahes, mitte kolmes keeles.
Samas leian, et inglise keelel on meie kolmkeelses pereelus täita üks oluline ja vastutusrikas roll. Nimelt on ta Eesti Keele Kaitsja. Kuna lapsed ei kuule igapäevaselt mind saksa keelt rääkimas (vahel küll – lasteaias või Oma-Opa juures), siis saan nad veel ära petta ja seletada, et ma ei oska saksa keelt piisavalt hästi, et neist aru saada. BB on mõned korrad üritanud minuga keelt vahetada, aga on kiiresti aru saanud, et mammaga on ikka mõistlik eesti keeles. Mõned korrad olen pidanud ka seletama, et miks ja nii. Noh, et see on minu emakeel ja et mulle on oluline, et me oleks mitmekeelne pere, sest see on meile kõigile kasulik.
Kuna mulle mütsiga löömine ei sobi (noh siuke, räägime mida tahame, küll saab asja, miks ei peaks, midagi ikka jääb külge…), siis oleme Härraga ikka sel teemal nämmutanud. Üks hetk mõtlesime päris põhjalikult läbi, mida me tegelikult tahame. Määratlesime eesmärgi. Milline on meie ideaal? Kas laps peab mõistma / rääkima / kirjutama eesti / saksa / inglise keeles? Millisel tasemel ta iga asjasse puutuvat keelt valdama peab? Millal?
Toona tundus meile õige alustada OPOL-ist (ehk iga vanem ainult oma keeles), mis aitab samal ajal kaks keelt rääkimistasemele saada. Kui kirjutamiseks läheb, õpetan mina eesti kirjutamist samal ajal kui (Härra või) kool õpetab saksa kirjutamist. Õnneks on need piisavalt sarnased, nii et päris nullima koolis räägitut ma ei pea. Lihtsalt selgitama, et millal v on f ja millal v on v jms.
Nüüd oleme uuesti nämmutanud ja rääkinud ja mõelnud, kas oleks juba aeg BB inglise keelt tugevdama hakata. Sest rääkima on ta nüüd ju õppinud, kahes keeles. Inglise keel tuleb koolis niikuinii ja passiivne arusaamine on tal ju olemas (üksikuid sõnu ja fraase teab ja oskab kasutada ka, aga see peaaegu ei loe). Teiselt poolt, ta on ju ainult kolmene, kas on niiviisi kunstlikult vaja pookima hakata. Nüüd olen mõnel õhtul lapsele endale valida andnud: „Mis keeles sa Peppa multikat vaadata sooviksid: kas saksa või eesti või inglise?“ Ja vahel ongi inglise keeles soovinud, siis olen ka näidanud. Muidugi, suhtlemisvajadust tal ikka inglise keeles ei ole, nii et ega see notsu asemel pig’i vaatamine suurt midagi ei muuda, aga ma näen, et mida aeg edasi, seda enam hakkab tekkima loomulik vajadus inglise keele järele ka suhtluses lapsega: järjest enam tekib olukordi, kus tahan sama sõnumi edastada korraga nii talle kui Papale. Kui valiksin siis saksa keele, kaotaks eesti keel, selles olen kindel. Ja seda ma ei luba.
Niisiis olen seni seletanud kõige pealt inglise keeles ja siis BBle eesti keeles kokkuvõtte teinud.
Olen kuulnud edulugudest, kus selline kolmanda keele tasahaaval kasutuselevõtt on lõpuks kolmandale keelele positsiooni muutnud selliselt, et ka sellest saab kõneldav keel. Loodan, et see õnnestub ka meil. Aga sellest mõne aasta pärast.