Aprill 8 ehk kolm aastat hiljem ehk 3/4 taktimõõt veres

2014 kevadel kirjutasin NIIMOODI
Ja kuigi jäi mulje, et tegemist on hirmsa piinamisüritusega, lubasin siiski ise ka osa võtta… „järgmisel aastal“. Noh, nüüd on siis asi lõpuks sealmaal, et tuligi too järgmine aasta.
Võtsin oma Teise Eestlase siin käevangu ja läksingi tantsutundi. Ikka parem ju kui saab kellegagi kõva häälega salajuttu rääkida.
Vanade rahvatantsijatena (st Teine Eestlane on tantsupeol käinud, mina vältisin isegi koolis kohustuslikku rahvatantsu, ei oska labajalavalssigi) olime esimeses tunnis nii edukad, et meid ülendati kohe „keskmisesse ringi“, tantsuringis käivate kodanike vahele. Noh, küllap meil on see ¾ taktimõõt lihtsalt veres, mis ma muud oskan järeldada. Tuli välja küll. Nii kaua, kui lindid kätte suruti. Siis hakkas taktimõõdust äkitselt üsna ükskõik ja kogu pinge ja pingutus läks sellele, et linti pingul hoida ja mitte sõlme keerata. Sest kui üks vea teeb, on kogu asi untsus, tuleb kõik üles harutada ja otsast alata. Piinlik.
Tants käib nimelt nii, et kõrgele posti otsa on seotud kolmkümmend linti, iga tantsija võtab ühest kinni ja siis keerutatakse nagu planeedid posti ja teineteise ümber nii kaua, kui lindid ümber posti kauni mustri moodustavad.
Umbes nii:
1024_Maibaum_4116_FrankDrescher
Tantsu jaoks on arusaadavalt oluline, et oleks täpselt kolmkümmend tantsijat. Mitte kakskümmend kaheksa, kolmkümmend. Kui keegi pissil käib, siis kogu grupp ootab… kui keegi trammis magama jääb ja mööda sõidab, siis… noh, siis tormleb Paaniliselt Õnnelik mööda Dresdenit ja otsib kahejalgset. Nii et suur korralduslik võhm läks sellele, et kes ikka tuleb ja kas ja kellele asendajat on vaja ja millal ja kuidas ja pääh. Ideaalis oleks muidugi tantsimas 15 meest ja 15 naist, sest seksistlik võrdsus käib ikka ühe õige tantsuürituse juurde. Kuna reaalsus on aga selline, et naised palju meelsamini aega leiavad, et jalga keerutamas käia, siis pidid mõned naised end meheks tantsima. Mina näiteks.
Pidulik tants toimus ka see aasta Kevadturu avamisel Vanaturuplatsil. Tantsijaid oodati kõiki oma rahva rahvariietes. Mul rahvariideid ei ole. Aga tellisin Teksasest (kust siis veel?) ebamäärase pikkusega triibulise seeliku, mille vööümbermõõduks oli märgitud 19 cm ja värvid roosa ja heleroheline. Mõtlesin, et ega nad seal Teksases vist ei tea päris täpselt kui palju 19 sentimeetrit on ja kui nad huupi pakuvad, või ma ka huupi pakkuda (ja kui mulle ei mahu, siis BBle ikka). Kuna mul siin küsitakse, kuidas Reykjavikis hotelli leida või kas Hispaanias ilm ilus, kui kuuldakse, et ma Estlandist tulen, siis ma väga ei põdenud selle pärast, et aru saadakse, et see roosa-heleroheline küll Eesti rahvariideseelik olla ei saa. Müstilisel kombel oli 19 sentimeetrise ümbermõõduga seelik täpselt paras. Nagu valatud! Õlgade ümber valasin pesuehtsa Haapsalu salli, mille Teine Eestlane mulle heast südamest laenas ja mis on nii ilus ja habras ja õrn, et kogu aeg oli hirm sees, et laenatud varal lõnga välja tõmban või augu sisse tirin. Prossigi valisin kaalu järgi kergema. Et ma ometi midagi välja ei venita. Saksa prouad käisid ja ahhetasid, et oi küll on ilus kerge sall ja kust nad sellise osta saaks (nagu vanasti Haapsalus).
Suur komöödia oli muidugi ka ilm, mis oleks võinud olla ilus ja kevadine ja lubada särgi ja salliga õue (ja kohati oli ka), aga mis kohati ka niimoodi tuulas, et hea, et mu Teksasest tulnud seelikut üle pea ei visanud ja vahel niimoodi sadas, et Haapsalust tulnud sall läbi ligunes. Õnneks olin hommikul paanikas riidepoest läbi jooksnud ja sallialuse t-särgi kampsuniga asendanud. Ja siis mu kõrval seisid naisterahvad sitskleitides, õlad paljad ja lödisesid, ja ma mõtlesin, et küll on ikka hea olla matsakas eestlane oma soojas heinakuhja-outfitis.
DSC_1201 - Copy

Enne, kui meid tantsima lubati, lükkasid puusepad puu püsti (ainult musklijõuga umbe 500 kilo, kui ma ei eksi). Tantsu esimese jupi marssisid nad meiega ja ka linditseremoonia tegime koos. see2see3see4
see1Pärast jõime puuseppadega õlut ja üks luges mulle sellise luuletuse: „Im April, Im April / macht das Wetter, was es will“. Õige aprill olevat nimelt selline, kus saab päikesepõletuse, kummikud vett täis ja kui veab, siis ka lumepallisõda. Umbes siuke päev oligi. Et mõned asjad läksid jube vahvasti, aga mõned asjad läksid ikka maru untsu kah.
Head maipüha teile, kallid lugejad, et ikka rohkem vahvasti läheks, ükskõik, mis see taktimõõt siis ka parajasti poleks!

Advertisements

Aprill 7 ehk üksi ja hüüdlausetega

Lugesin ka seda artiklit, millest kõik täna Eestis räägivad.
Et kuidas üks suur feminist arvab, et ega naine ema ei ole, kui tal abielupaber sahtlis pole. Mis on naljakas, sest ma mõtlesin, et emaks saab see, kes lapsed saab, aga näe, ei, abielus peab olema. Sest jutt oli tõepoolest aasta ema (mitte aasta abikaasa) konkursist.
Lisainfoks:

„Aasta emaks võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.“
– Eesti Naisliit

Mul muidugi on nii kaks tublit last, kui abielupaber, on perekonnaelu ja toimub kasvatamine… nii et mis mul siin kaagutada, eksole.
Teate, on küll. Sest näiteks täna hommikul, just siis, kui olin oma kaks tublit last ÜKSI* ära toitnud („söö palun veel paar lusikatäit putru, siis saad pudingut ka!“ / „palun kannata, vend pole veel lõpetanud!“), puhtaks pesnud („palun nühi veel neid hambaid, ikka tsika-tsaka, ei veel natuke!“ / „suu lahti!“), riide saanud („palun proovi ise püksid jalga saada, vend tahab enda omasid hoopis ära võtta!“ / „Ei saa praegu rohkem süüa, just pesid hambad puhtaks!“), lasteaeda talutanud („Siia poole, me läheme siia poole, tule nüüd!“ / „Jah, sa võid selle käbi kaasa võtta, aga palun liigume nüüd!“)… oli selline ürgema tunne peal nagu oleks rinnal karvad kasvama hakanud.
Ja ometigi ei ole see suurt midagi väärt, sest see on ju lihtsalt emaks olemine. See ei ole ju perekonnalu ja laste kasvatamine! Vähemalt nii võis välja lugeda intervjuust Suure Feministiga, mida ma näinud ei ole (Väidetavalt olevat proua Feminist öelnud: “Abielunõue on aasta emaks kandideerimisel ilmselge. Meie eesmärk on väärtustada perekonnaelu ja laste kasvatamist, mitte lihtsalt emaks olemist.” Ou.) Mis arusaadavalt annab mulle õiguse kaagutada. Sest tundsin et mind puudutab see, et tahetakse tõmmata piiri emaks olemise ja laste kasvatamise vahel. Mõned emad võibolla tõesti lihtsalt on, või arvavad nii, aga tegelikult ei kasva lapsed ise, neid kasvatab see keskkond, kus nad on ja selleks keskkonnaks on ema**. Ja ükskõik kui äge emaks olemine ka ei ole, see on pidev pingutus mitte närvi minna, kõik kõhud täis saada, tööd õigel ajal ja hästi ära teha, pereväliseid suhteid mitte ära unustada, liivakasti mänguasju käekotis tassida, piisavalt vett juua, alati kaks puhast salvrätti käepärast hoida, kätekõverdusi teha, lastele silma vaadata, sõnumitele vastata, pärast kingade eemaldamist esikupõrand harjaga üle käia, lastega rääkida, elus püsida, kella jälgida, lastele pai teha ja nad kaissu võtta, kui seda vaja, ja kõige selle juures mõistuse juurde jääda. Muidugi mahub sinna vahele ka abikaasa, paberiga või ilma, aga kui ka ei mahu – kurat, ikka on ema. Ja milline ürgne veel – karvase rinnaga! Ja sealjuures ei vähenda kellegi emadust see, kas lapsed lähevad pühapäeval loomaaeda ema abikaasa või oma isaga. Isegi kui see on seesama isik. Isegi kui pereelu ongi ühine.
Ühesõnaga… emadust ei saa hinnata läbi ühegi muu suhte, kui see on ema ja laste oma. Kuigi kahtlemata näitab mõistuse juurde jäämise võimet ka see, et ema suudab väljaspool lapsi ka adekvaatne olla, seda nii pereelu kui ühiskonnaelu mõõtmes. Mida konkursi tingimused kenasti ka arvestavad. Abielus olemine on aga üks hoopis teine mõõde ja sellel ei ole emaks olemisega asja ja see ajas mind keema nagu hommikuse puder, mida oma jõmmidele sisse söötsin.
Ma nüüd rahunesin jälle maha ja lähen elan oma rahulikku emaelu edasi. Ausalt, täna rohkem närvi ei lähe. Lähen hoopis viin ise oma lapsed loomaaeda ja võtan paberitejärgse abikaasa kah kaasa. Noh, kui just sadama ei hakka, sest mingisugune respekt ja paindlikkus peavad ka säilima.

* Abielupaberi teine allkirjastaja oli juba varakult ülikooli läinud.
** Mitte tingimata ainuisikuliselt, muidugi, aga las ma pläran nüüd.

Aprill 6 ehk ulub tuul

Meil on nii palju põrutavaid uudiseid, et blogis tuul ulub.
Näiteks… toas on kogu aeg segadus, aga õueilma on ikka ainult ülepäeviti. Minul on kogu aeg teksapüksid jalas ja ma lihtsalt ei viitsi enam teksapükstega käia. Ma nõuan rihmikuid ja suvekleite!
Lastel on üsna ükskõik mis seljas on, peaasi et mänguväljakule lastaks. Laseks hea meelega, sest viimane on pöördvõrdelises suhtes arvuti vaatamisega. Hiljuti avastasimegi kodu lähedalt (noh, kilomeetri raadiuses) ühe vinge mänguväljaku, sellise, kus on liivakastid ja kiik ja liuväli, nagu standardvarustuses, aga ka mustmiljon võimalust kael murda või pepu siniseks kukkuda, boonusena isegi zipliner, mis arusaadavalt valmistab palju rõõmu, aga mille peale meie kodanikud lähevad ainult mamma või papa süles. Eks mul on nüüd seetõttu palju zipliner-rõõmu olnud.
Aga kuna mänguväljakule on tunni tee (BB-tempoga), siis iga päev me sinna ei jõua. Isegi mitte iga mänguväljaku-kõlbuliku ilma päev. Seetõttu olen pidanud end veenma, et jahuga kaetud kodu või vidinaid täis lauaalune ei ole põhjus närvi minemiseks. Et tegelikult on kõik korras ja kõik see on ikkagi kordades parem kui laps vastu ekraani. Nii et kuna Härra nüüd, nagu terve inimene, jälle õhtuti tööl käib, siis olen õhtusel ma-lähen-panen-venna-tuttu ajal BB üksi elutoa laua äärde istutanud ja talle meisterdamiseks vabad käed jätnud. Noh, ja jahu.
Venna magama panemine kestab nüüd varasema kuni-kümne-minuti asemel meine-Güte-ma-ei-jaksa-enam-poolteist-tundi. Otsustasime nimelt, et aitab mugavusvanemlusest ja proovime noormehe tema enda voodis magama jääma harjutada. Meie mugavussüsteem oli selline, et vend tõmmati traksidega kärusse lamama ja loksutati kuni tuttu jäi (mõnikord piisas kahest minutist, ausalt!). Siis tõstime ta magavana voodisse ja oligi korras. Nüüd on vaja väga palju järjepidavust ja veenmisjõudu ja hella surumist „RSS tudu!“, et lõpuks uni tuleks. Aga sellega on natuke nagu mähkmetega, et mõnda aega võib ju hea mugav olla, aga üks hetk tuleb eeskujulikuks hakata.
Eeskujulikult vara sisustan juba mõttes juunikuist Eesti-nädalat. Kes aega tahab broneerida, võtab minuga ühendust, eksole. Eks ma ise tüütan ka muidugi mingi hetk. Kõigepealt pean aga otsustama, kas lähen lennujaamast otse selveisse või juuksurisse ja kas ühest korrast Kompressoris piisab. Ja kas fotoka peab ka kaasa võtma? Ja kas on võimalik ilma teksapüksteta reisida? Isegi kui ma tahan ainult seljakotiga tulla?
Enne juunikuud tuleb aga mai. Maiga seosest on juba sel nädalavahetusel oodata üllatust (watch this space!) ja siis on meil üks daam, kes juba praegu ajaviiteks loetleb, kes kõik tema sünnipäevale peavad tulema. Meie korterist jääb arusaadavalt väheks, tuleb vist mõni suurem saal broneerida. Sel nädalal avatakse näiteks Dresdeni filharmooniaorkestri uus saal, mis näeb pildil nii äge välja, et hirmsasti tahaks sammud juba sinna poole seada.
Stadion Kiev
Tulge külla, minge kontserdile!

Aprill 5 ehk missiis

Tundub, et on tulnud miskid pühad. Lasteaed on neli päeva kinni. Mul on tähtajad kukil ja tööd tegemata ja öötunnid on loetud. Kunagi olin ma uskumatult võimekas töid “eilseks” tegema. Istusin kasvõi kogu öö üleval, et ikka uuesti ja uuesti läbi lugeda, kas sai mõistlik lause või selline kella-kolmene. Nüüd… noh, nüüd olen ma kahe lapse ema, kell kümme vajub kulm põsele ja pole midagi enam lugeda. Sealjuures praegu joon vähemalt tassi kohvi päevas.*
Nojah, aga kõige selle tõttu ei ole ma nendeks pühadeks üldse valmistunud. Ei ole kingitusi, kaunistusi, toitusidki planeeritud. Muna ei pea siin maal ei keetma ega värvima – aastaläbi võib poest värvitud keedetud muna osta. Ja ostan ka. Sest meil on üks kodanik, kellele läheb keedumuna iga ilmaga ja hea, kui on üks kohe söömistemperatuuril ja ei pea kannatama. Praegu haigutab külmkapis aga suur tühjus – miks keegi poes pole käinud? Isegi munasid ei ole! Ja – kuidas piim jälle otsa on saanud?
Eks läheme siis homme kogu kambaga toidupoodi. Viisakad perekonnad käivad sellistel päevadel lastega loomaaias või mänguväljakul, aga ilmateade soovitabki homseks tubaseid tegevusi leida. Homseks ja veel mitmeks päevaks… niipalju siis viisakusest…
Täna õnneks oli ilus ja päikseline, kuigi hommikul külma terava kraevahetuulega. Aga lastel on head mütsid, mis tuult krae vahele ei lase ja saime ikkagi käia ühte uut suurt mänguväljakut avastamas. Avastamisrõõm oli arusaadavalt sama suur kui mänguväljak.
DSC_0975DSC_0982DSC_0983DSC_0996DSC_0963DSC_0967
Kuna väsitamine oli korralik, siis vajusid lapsed täna enne, kui mina. Nüüd olengi haruldaselt hilja üleval ja ikka ei tee tööd…

* Toetus teooriale, et kohvijoojad kohviga on sama energilised kui mittejoojad kohvita?

Aprill 4 ehk huhh – esmaspäev!

Nädalavahetus oli jälle väsitavate killast. Härra esines kodus vaid hommikuti ja ka siis leidsin ma targemaks ta poodi piima järele või keldrisse kuiva pesu järele saata. Et mul ikka jätkuks siin millega neid vissisid joota (Nad lahendavad meil rahumeeli kahe peale liitri päevas. Ja siis ma imestan, et lapsed ei söö, aga paisuvad. No muidugi, kui selline piima lürpimine käib vahet pidamata.) ja et mul ikka oleks mida sorteerida ja kokku lappida ja kappidesse jaotada… Sest ei saa ju ometi lubada, et ma jõudehetkel diivani peal jalgu kõlgutan ja ilukirjandust loen. Mis sobivalt toob mind selleni, et selle aasta esimese kolme kuuga olen läbinud üle nelja tuhande (jah – nelja tuhande: 4000) lehekülje ilukirjandust. Ja kõik ei olnudki pildiraamatud! Eks see selgitab ka, miks blogis on rahulikum olnud. Sest… kes loeb, see ei kirjuta… eksole…
Aga noh, kuidagi peavad need raamatud ju ühelt riiulilt teistele rändama. Eriliselt on nendest neljatuhandest mällu sööbinud Zusaki the Book Thief (Saumensch!) ja Hanya Yanagihara A Little Life, millest esimene tegi kurvaks ja teine depressiivseks. Mõlemal puhul lahistasin nutta nagu üks emotsionaalselt intelligentne inimene ikka. J.K. Rowlingu the Casual Vacancy oleksin võinud ka lugemata jätta, kuigi viimane pool oli isegi huvitav ja mõned asjad olid väga ilusti kirja pandud.
Praeguseks olen võtnud riiulilt L.M. Alcotti Little Women (müstiline, et ma seda veel lugenud ei ole, aga no lugemispäevik nii väidab, ei hakka vaidlema), sest Rachel ja Joey soovitasid (Jah, ma tean – Beth sureb ära!) ja noh… üsna igav on… esialgu. Loodan, nagu lollile kohane, et äkki ikka on lugemist väärt, nii et võtsin paralleelselt midagi huvitavamat kõrvale (Stephen Kelmani Pigeon English) ja enne end huvitavama uue peatüki kallale ei luba, kui peatükk Väikeseid naisi läbi. Selline masohhist olen.
Samal ajal tegelen muidugi Eesti-tegudega. Oleme söönud igasuguseid toite, mida siinkandis naljalt ei sööda, aga mis minule nii kodused ja armsad (loe: maitsvad) on, olen kokku pannud ajaloopusle  (väga äge!), olen sooritanud e-etteütluse, toetanud noort Eesti ettevõtlust, tänitanud ristsõnaajakirja toimetajaga, kandnud jalgpallikoondise mängusärki, heegeldanud sini-must-valge vöö (panin BB ka heegeldama, RSS ajas niisama kõik lõngakerad omavahel sassi ja oli asjade käiguga äärmiselt rahul) ja sundinud lapsi kuulama luuletusi selliste sõnadega, mille tähendusest mul endalgi vaid üsna hägune aimdus on („adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud, külvad kivikildusid, maltsa väikseid marjasid“…). Skooriks on praegu 17, mis tähendab, et teha jääb veel 83 tegu ja arvestades, et aega on veel kümme ja pool kuud, siis ajahätta ei tohiks jääda. Üks hetk võib küll mõistus otsa saada… aga see vaev kummitab mind niikuinii alati…
Huumorinurgast aga: BBl tuli täna hoopis selline vaev peale…
BB: „Mamma, mina ei taha nii kaua laps olla. Mina tahan juba ka olla suur nagu sina.“
Üritasin lohutada, öeldes, et mõistan tema muret, mina tahaks vahel väga laps olla nagu tema, aga erinevalt temast, kellel on lootust üks päev tõepoolest nii suur olla kui mina, ei ole minul erilist lootust enam lapseks saada. Ega see teda suuremat ei lohutanud muidugi. Sest kellel ikka sellest parem on hakanud, et kellelgi teisel (veel) halvem on.
Samas, kui ta mulle pool tundi hiljem teatas, et ta tahaks ka beebi lammast saada, siis ma enam väga kaasa ei tundnud.

Aprill 3 ehk spagaadid ja lõkked

Meie priimabaleriin on viimased tantsutunnid jälle ilma mögisemata kaasa teinud. Aitasid kaks asja: a) käisime ütlesime “blondile tädile” tere ja küsisime, mis ta nimi on (see oli õudsalt hirmus ja terve aja klammerdus baleriin mu kaela ümber ja keeldus üldse vaatamast, kes see pehme pilguga “blond tädi” on, kellel nimeks Karina); b) pidime ühel korral venna tantsutunni ukse taha ootama kaasa võtma (nii uhke tunne oli väikevennale näidata, kus priimabaleriin tantsimas käib, et tõrkumine või nutmine unustati hoopis ära – “Vaata, venna, siin on minu Palucca-kool, siin on MINU tantsutund, näe, see on MINU (tantsuõpetaja) Alena!”).
Eilsese tunni üle oli eelnevalt suur rõõm. Kui aga ruumi astusime, selgus, et tegemist on avatud trenniga – lapsevanemad kõik seina äärde reastatud. Järgnes üks ühtlane rööge ja põgeneti oma lapsevanema kaissu. Ülejäänud tantsutunni vaatasime koos, kuidas teised tantsivad. Ja kuigi oli ikka huvitav näha, mis siis tantsutunnis tehakse ja kuidas Alena lastega suhtleb, oli ikkagi maru kahju, et meie priimabaleriin selline Häbelikkuse Häli on. Pärast tantsuõpetaja rahustas mind, et BB on grupi üks noorimaid ja kaks teist last keeldusid ka kaasa tegemast. Aga… aga minu süles istuv kodanik teadis kõiki “õigeid vastuseid”… Kui õpetaja lastelt küsis, “Hmm, aga mismoodi me võiksime tantsida muna veeremist?” hakkas daam mu süles käsi rullima ja teised lapsed vaatasid BB poole, et kuidas tema teeb (isegi nelja-aastased teavad juba selliseid trikke), kui õpetaja küsis, “Hmm, aga kuidas me varvastega hiire hiilimist saame teha?” sirutas daam mu süles päkad ja hakas varvastega õrnalt tippima, jne… Oskab, teab, saab aru… aga ei julge. Lubas mulle õhtul kodus kõik ette näidata, aga kui ma õhtul kodus küsisin, siis viskas hoopis spagaati* ja naeris.

DSC_0947
*Spagaat arusaadavalt nii noorte tantsutundi ei kuulu. Vigastuse oht on liiga suur ja õpetaja ei jõua kümnel hiirel korraga silma peal hoida. 

Noorehärra arendab peamiselt kõne- ja lauluoskust praegu. Kuigi kahtlustatud on ka viimase silmahamba kasvatamist. Minu suureks meelehärmiks õppis ta ära, kuidas minu kõrge töötooli peale ronida, mis tähendab muidugi, et ka minu töölauapealne ei ole enam tema uudishimu eest kaitstud. Nüüd lükkan laua vastu seina ja ei jõua ära oodata, millal tal enam minu asjade vastu huvi pole.
Muuhulgas on praegu väga populaarne terve esik kingi täis loopida, sealt siis üks paar välja valida (mamma, papa või õe oma, vahet pole), see omale soki otsa toppida ja luumurruga riskides mööda tuba koperdada.
Koperdamisest rääkides – mõned nädalad tagasi kukkus see meie koperdaja Oma-Opaga metsas olles käega hõõguvatele sütele. Muidugi põletas pool käeselga ära. Olevat natuke röökinud ka, aga siis rahunenud. Õnneks ei pandud pantenooli või muud rasva peale, sest metsas polnud neid käepärast. (Ematarkus: põletuse korral on kõige olulisem kuumus kiiresti nahast välja juhatada, selleks sobib hästi näiteks külm vesi. Karuteene teeb naha blokeerimine millegagi, mis õhku või jahedust ligi ei lase.) Alguses nägi asi muidugi üsna kohutav välja ning käisime ka arsti juures, kes käskis sideme ja kreemidega mitte mässata, õhku anda ja jälgida, et ta ei sügaks. Ei süganud, ei kaevelnud, ei nutnud, mõned korrad näitas käe peale ja konstateeris “aua”. Nüüd on kärn maas, nahk õrnalt roosakas ja kuiv. Niisutan aaloe-avokaadokreemiga, et nahale elastsust anda ja usun, et järgmiseks nädalaks pole enam nähagi, et keegi lõkkesse kukkus.
DSC_0853
Näitab, kus on pall (või kala või auto või kitarr või…)

 

 

Aprill 2 ehk õde ja vend

Võtsin üle hulga aja jälle kaamera kätte. Sain teha kaks klõpsu, kui kaks uudishimulikku olid juba teisel pool objektiivi: näita-näita, mina tahan pilti näha. Üritasin seletada, et enne peab tegema, siis alles nägema… daam sai isegi enam-vähem aru (loe: lasi ühe klõpsu veel teha ja siis lendas teisele poole objektiivi: näita-näita…), aga härra oli ikka üsna tige minuga.

DSC_0952
Noorel mehel häda: sunnitakse valele poole masinat
DSC_0955
Teete õe-venna pilti ka? (Preili leidis pärast vanni, et tal on vaja villasokke ja “villakindaid ka, mul ju näpud ka külmetavad!”

DSC_0956