Aprill 3 ehk spagaadid ja lõkked

Meie priimabaleriin on viimased tantsutunnid jälle ilma mögisemata kaasa teinud. Aitasid kaks asja: a) käisime ütlesime “blondile tädile” tere ja küsisime, mis ta nimi on (see oli õudsalt hirmus ja terve aja klammerdus baleriin mu kaela ümber ja keeldus üldse vaatamast, kes see pehme pilguga “blond tädi” on, kellel nimeks Karina); b) pidime ühel korral venna tantsutunni ukse taha ootama kaasa võtma (nii uhke tunne oli väikevennale näidata, kus priimabaleriin tantsimas käib, et tõrkumine või nutmine unustati hoopis ära – “Vaata, venna, siin on minu Palucca-kool, siin on MINU tantsutund, näe, see on MINU (tantsuõpetaja) Alena!”).
Eilsese tunni üle oli eelnevalt suur rõõm. Kui aga ruumi astusime, selgus, et tegemist on avatud trenniga – lapsevanemad kõik seina äärde reastatud. Järgnes üks ühtlane rööge ja põgeneti oma lapsevanema kaissu. Ülejäänud tantsutunni vaatasime koos, kuidas teised tantsivad. Ja kuigi oli ikka huvitav näha, mis siis tantsutunnis tehakse ja kuidas Alena lastega suhtleb, oli ikkagi maru kahju, et meie priimabaleriin selline Häbelikkuse Häli on. Pärast tantsuõpetaja rahustas mind, et BB on grupi üks noorimaid ja kaks teist last keeldusid ka kaasa tegemast. Aga… aga minu süles istuv kodanik teadis kõiki “õigeid vastuseid”… Kui õpetaja lastelt küsis, “Hmm, aga mismoodi me võiksime tantsida muna veeremist?” hakkas daam mu süles käsi rullima ja teised lapsed vaatasid BB poole, et kuidas tema teeb (isegi nelja-aastased teavad juba selliseid trikke), kui õpetaja küsis, “Hmm, aga kuidas me varvastega hiire hiilimist saame teha?” sirutas daam mu süles päkad ja hakas varvastega õrnalt tippima, jne… Oskab, teab, saab aru… aga ei julge. Lubas mulle õhtul kodus kõik ette näidata, aga kui ma õhtul kodus küsisin, siis viskas hoopis spagaati* ja naeris.

DSC_0947
*Spagaat arusaadavalt nii noorte tantsutundi ei kuulu. Vigastuse oht on liiga suur ja õpetaja ei jõua kümnel hiirel korraga silma peal hoida. 

Noorehärra arendab peamiselt kõne- ja lauluoskust praegu. Kuigi kahtlustatud on ka viimase silmahamba kasvatamist. Minu suureks meelehärmiks õppis ta ära, kuidas minu kõrge töötooli peale ronida, mis tähendab muidugi, et ka minu töölauapealne ei ole enam tema uudishimu eest kaitstud. Nüüd lükkan laua vastu seina ja ei jõua ära oodata, millal tal enam minu asjade vastu huvi pole.
Muuhulgas on praegu väga populaarne terve esik kingi täis loopida, sealt siis üks paar välja valida (mamma, papa või õe oma, vahet pole), see omale soki otsa toppida ja luumurruga riskides mööda tuba koperdada.
Koperdamisest rääkides – mõned nädalad tagasi kukkus see meie koperdaja Oma-Opaga metsas olles käega hõõguvatele sütele. Muidugi põletas pool käeselga ära. Olevat natuke röökinud ka, aga siis rahunenud. Õnneks ei pandud pantenooli või muud rasva peale, sest metsas polnud neid käepärast. (Ematarkus: põletuse korral on kõige olulisem kuumus kiiresti nahast välja juhatada, selleks sobib hästi näiteks külm vesi. Karuteene teeb naha blokeerimine millegagi, mis õhku või jahedust ligi ei lase.) Alguses nägi asi muidugi üsna kohutav välja ning käisime ka arsti juures, kes käskis sideme ja kreemidega mitte mässata, õhku anda ja jälgida, et ta ei sügaks. Ei süganud, ei kaevelnud, ei nutnud, mõned korrad näitas käe peale ja konstateeris “aua”. Nüüd on kärn maas, nahk õrnalt roosakas ja kuiv. Niisutan aaloe-avokaadokreemiga, et nahale elastsust anda ja usun, et järgmiseks nädalaks pole enam nähagi, et keegi lõkkesse kukkus.
DSC_0853
Näitab, kus on pall (või kala või auto või kitarr või…)

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s