Aprill 7 ehk üksi ja hüüdlausetega

Lugesin ka seda artiklit, millest kõik täna Eestis räägivad.
Et kuidas üks suur feminist arvab, et ega naine ema ei ole, kui tal abielupaber sahtlis pole. Mis on naljakas, sest ma mõtlesin, et emaks saab see, kes lapsed saab, aga näe, ei, abielus peab olema. Sest jutt oli tõepoolest aasta ema (mitte aasta abikaasa) konkursist.
Lisainfoks:

„Aasta emaks võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda.“
– Eesti Naisliit

Mul muidugi on nii kaks tublit last, kui abielupaber, on perekonnaelu ja toimub kasvatamine… nii et mis mul siin kaagutada, eksole.
Teate, on küll. Sest näiteks täna hommikul, just siis, kui olin oma kaks tublit last ÜKSI* ära toitnud („söö palun veel paar lusikatäit putru, siis saad pudingut ka!“ / „palun kannata, vend pole veel lõpetanud!“), puhtaks pesnud („palun nühi veel neid hambaid, ikka tsika-tsaka, ei veel natuke!“ / „suu lahti!“), riide saanud („palun proovi ise püksid jalga saada, vend tahab enda omasid hoopis ära võtta!“ / „Ei saa praegu rohkem süüa, just pesid hambad puhtaks!“), lasteaeda talutanud („Siia poole, me läheme siia poole, tule nüüd!“ / „Jah, sa võid selle käbi kaasa võtta, aga palun liigume nüüd!“)… oli selline ürgema tunne peal nagu oleks rinnal karvad kasvama hakanud.
Ja ometigi ei ole see suurt midagi väärt, sest see on ju lihtsalt emaks olemine. See ei ole ju perekonnalu ja laste kasvatamine! Vähemalt nii võis välja lugeda intervjuust Suure Feministiga, mida ma näinud ei ole (Väidetavalt olevat proua Feminist öelnud: “Abielunõue on aasta emaks kandideerimisel ilmselge. Meie eesmärk on väärtustada perekonnaelu ja laste kasvatamist, mitte lihtsalt emaks olemist.” Ou.) Mis arusaadavalt annab mulle õiguse kaagutada. Sest tundsin et mind puudutab see, et tahetakse tõmmata piiri emaks olemise ja laste kasvatamise vahel. Mõned emad võibolla tõesti lihtsalt on, või arvavad nii, aga tegelikult ei kasva lapsed ise, neid kasvatab see keskkond, kus nad on ja selleks keskkonnaks on ema**. Ja ükskõik kui äge emaks olemine ka ei ole, see on pidev pingutus mitte närvi minna, kõik kõhud täis saada, tööd õigel ajal ja hästi ära teha, pereväliseid suhteid mitte ära unustada, liivakasti mänguasju käekotis tassida, piisavalt vett juua, alati kaks puhast salvrätti käepärast hoida, kätekõverdusi teha, lastele silma vaadata, sõnumitele vastata, pärast kingade eemaldamist esikupõrand harjaga üle käia, lastega rääkida, elus püsida, kella jälgida, lastele pai teha ja nad kaissu võtta, kui seda vaja, ja kõige selle juures mõistuse juurde jääda. Muidugi mahub sinna vahele ka abikaasa, paberiga või ilma, aga kui ka ei mahu – kurat, ikka on ema. Ja milline ürgne veel – karvase rinnaga! Ja sealjuures ei vähenda kellegi emadust see, kas lapsed lähevad pühapäeval loomaaeda ema abikaasa või oma isaga. Isegi kui see on seesama isik. Isegi kui pereelu ongi ühine.
Ühesõnaga… emadust ei saa hinnata läbi ühegi muu suhte, kui see on ema ja laste oma. Kuigi kahtlemata näitab mõistuse juurde jäämise võimet ka see, et ema suudab väljaspool lapsi ka adekvaatne olla, seda nii pereelu kui ühiskonnaelu mõõtmes. Mida konkursi tingimused kenasti ka arvestavad. Abielus olemine on aga üks hoopis teine mõõde ja sellel ei ole emaks olemisega asja ja see ajas mind keema nagu hommikuse puder, mida oma jõmmidele sisse söötsin.
Ma nüüd rahunesin jälle maha ja lähen elan oma rahulikku emaelu edasi. Ausalt, täna rohkem närvi ei lähe. Lähen hoopis viin ise oma lapsed loomaaeda ja võtan paberitejärgse abikaasa kah kaasa. Noh, kui just sadama ei hakka, sest mingisugune respekt ja paindlikkus peavad ka säilima.

* Abielupaberi teine allkirjastaja oli juba varakult ülikooli läinud.
** Mitte tingimata ainuisikuliselt, muidugi, aga las ma pläran nüüd.

Advertisements

3 thoughts on “Aprill 7 ehk üksi ja hüüdlausetega

  1. Ma lisan siia veel ühe Suure Feministi geniaalsuse – lapsed peavad olema kõik sündinud seaduslikust abielust (ja kuidagi eeldas ta, et see peaks olema AINUS abielu). Ehk siis lesk, kelle abikaasa hukkus ja kes on uuesti abielus ja uue abikaasaga on ka laps(ed), on jällegi vähem ema.
    Minul ajas harja eriti punaseks see, et ma tunnen mitmeid üliägedaid üksikemasid, kes Suure Feministi jaoks on aga alamklass, sest neil on olnud rind piisavalt karvane, et mittefunktisoneeriva isaga laste traumeerimine järgi jätta.

    1. Ma lihtsalt ei või, kui kohutavalt vale ja kitsarinnaline selline arvamus on. Tigedaks teeb. Just see, et pere ära lõhkuda (see paberitega mitte-funktsioneeriv välja lüüa) selle nimel, et kõigil tervem olla oleks, on nii tohutult julge tegu, et üknes selle eest võiks mõnikord ema-medali anda… mitte diskvalifitseerida. Ja nüüd nii suruda peale “ühiskondlikku arvamust”, et paberitega mitte-funktsioneeriv on ju ikka parem, on lihtsalt loll, rumal ja vastik ja nii sellele naisele kui nendele lapsele kahjulik. Milline väär surve kõigile nendele, kes ei tea veel, kas minna või mitte… Einoh, ma vist olen ikka veel tige natuke 😀

  2. Oo, mind on ka see teema juba pikalt pahandanud! Kusjuures, olen selle alguse juures nö olnud kui see teema fb grupis Virginia Woolf sind ei karda! jutuks tuli. Seal igast (päris)feministe ja muidu võrdsuse eest võitlejaid koos. Mõnikord ikka väga värskendav lugeda 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s