Mai 6 ehk kaks, kolm, neli!

Täna ergutasime oma aeglast kiirmini hommikusööki sööma. Näitasin talle oma kella, kus sekundiseieri asemel üks lennuk ringi tiirutab ja ütlesin, et vaatame, mitu ampsu ta jõuab võtta enne, kui lennuk jälle Aafrikas maandub.
DSC_1316
Mõlemad lapsed lükkasid ninad vastu sihverplaati, üks kühveldas lusikaga hommikusööki suhu ja mina loendasin valjusti kaheteistkümneni. Suurest rõõmust, et nõks nii edukas oli, pakkusin: „Kas teeme veel ühe ringi?“
BB: „Jaa!“
Mina. „Hästi. Läks! Üks…“
RSS: „Kats, koss, neni…“
BB: „RSS ütles kaks, kolm, neli!“
Mina: „Jaa! Kas ta oskab juba numbreid lugeda!?”
BB: “RSS, mis siis tuleb?“
RSS: „Kuus.“
Ahh, eks viis ongi üle hinnatud.
Muidugi kilkasin Härrale ka poja uut saavutust ja registreerisime ta juba matemaatikakursusele ära.
Kahesõnalauseid veel ei räägi, aga neljani oskab lugeda!
DSC_1293
Kuigi, kui ma järele mõtlen, siis on ta vähemalt korra hüüdnud: „Papa, ich bin oben!“ (ehk papa, ma olen ülemisel korrusel), mis on isegi rohkem, kui kahesõnalause. Ikkagi ei jõua ma ära oodata, millal ta juba mõnes meile arusaadavas keeles juttu hakkab rääkima. Praegu istub siin diivani peale ja plärab: “Pantu-plantu-pentu-plantu-pantu. Koku-kuku-muku-moku-buuhh-koki. Kekekikikikiii.” Kuidagi ei oska reageerida.

Mai 5 ehk ema õied

Nagu sotsiaalmeediast silma võis jääda – meil oli ka emadepäev. Kuna ma reedel juba lasteaiast seal meisterdatud kaardikesed kätte sain ja Härra umbes 2% oma nädalavahetuse ärkvelolekuaegadest kodus pidi viibima, siis ma suuremat tähistamist ei oodanud. Veeretasin ise hoopis laupäevahommikul väikevenna poodi ja võtsin sealt omale suure pundi roose kaasa.
Teatavasti on aga lapsed elu õied, nii et sidusin hoopis nemad seejärel punti ja saatsin ülejäänud päevaks vanavanematele, nagu moodne käsk kõlab.
Õhtul sain oma õied tagasi ja nii oligi pühapäevahommik täiesti tavaline õieelu. Ja kui ma Härra pehmeks rääkisin, et käigu nende õitega mänguväljakul, et ma laupäeval pooleli jäänud töö lõpuni saaks teha, siis ei olnud kuskil emadepäeva lõhnagi. Lõhnama hakkas siis, kui Härra umbes pool tundi hiljem uksest sisse murdis, oma rahakoti haaras ja midagi ütlemata jälle minema tormas. Hmm. Veel umbes pool tundi hiljem seisis minu ees kaks last – minu omad! –, kummalgi roos ettesirutatud käes. Pilt nagu postkaardil!
Lapsed olevat ise lilled valinud (BB suure kollase roosi ja RSS kreemika roosa roosi rohelise heinaga) ja paistsid väga rahulolevad. Ülejäänud päeva olin mina peamiselt rahulolev. Venipudeli avasin alles pärast seda, kui lapsed ööunne olid jäänud ja rahulolematu olin ainult seepärast, et kook, mille omale teinud olin, oli endiselt külmkapis ja keeldus tahkumast. Noh, selle valmistamine kestis mul vahelduva eduga kogu päeva ja retsepti olin ma mõned päevad varem lugenud ja kogused läksid väga mitteminulikult täiesti umbes, nii et mida ma tõesti ootasin!
BB tähistas sellega, et oli tema ise: rahulik ja rõõsa. Korra oli seda nägu, et tahaks jonnida, aga muutis selle osas ka meelt. Selle emaga pole mõtet. Isegi siis, kui ma ütlesin, et nüüd paneme arvuti tänaseks kinni ja rohkem ei multikaid vaata, mõeldi stseeni osas ümber. Nagu ka siis, kui ma teatasin, et nüüd on tõesti aeg tuttu jääda. Ja et endale ikka avalikult ka seljale patsutada, siis: arvutist polnud BB sealjuures peaaegu kaks nädalat multikaid vaadanud. Kuna nüüd lapsed koos tuttu lähevad, siis lihtsalt ei teki sellist aega, mil oleks vaja suur õde kuskile üksi parkida. Emadepäeval pidin seda võtet kasutama ainult seepärast, et lubasin BBl ilma päevauneta läbi ajada, aga venda tahtsin ikka päeval ka magama veenda.
Tahtsin. Läks aga nii, et RSS otsustas emadepäeva tähistada sellega, et jättis esimest korda elus päevaune vahele ja veetis pea 13 järjestikust tundi ärkvel. Kuna me aga ikka proovisime, siis veetis noorehärra hea kaks tundi oma päevast nuttes. Sest see ema võib muidu täiesti kallistatav olla, aga see päevaunele surumine on ikka nutmist väärt värk.
Kui RSSil tund aega pärast seda, kui ma loobumisvõidu andsin (sest no kuidas sa sunnid kedagi magama, kes ei taha magada + aeg oli juba nii kaugel, et oleks võinud pigem ärgata juba), oma pudrukausi kõrvale peaaegu magama jäi, oli minul kaasaegse emana muidugi kaamera valmis pandud. Sest no mis võiks olla naljakam, kui üks väike mees, keda tudi nii murrab, et lusikatki tõsta ei jaksa, missiis, et nälg ka on. Videot näeb SIIN.
Õnneks läks aga nii, et ta ei jäänud sellel täiesti ebasobival ajal magama ja ka viginat oli vähem, kui ühelt nii pu(d)ruväsinult mehelt võiks oodata, ja kui temaga õhtul tund enne tavalist aega pikali läksin, jäi noormees magama nagu oleks keegi lülitit vajutanud.
Minu lemmikmõte eilsest sotsiaalmeediast on aga hoopis see:

Life doesn’t come with a manual, it comes with a mother.
(Eluks käsiraamatut ei anta, antakse ema.)

Selline depressiivne emadepäevamõte rõhutamaks, et minu vastutus on õpetada, kuidas elu toimib.
Justkui ma teaks!
Ja ikka on nii ilus olla, kui kodus on õied.

Mai 4 ehk müstiline ohutunne

Sõitsime täna BBga tantsukoolist mööda Suure Aia äärt kesklinna poole, BB kolme rihmaga rattatoolil kinni. Möödusime tiigist.
BB: „Mina ei taha, et ma siia sisse plumpsan. Mina kardan!“
Isegi kui ma oleks nii hooletult sõitnud, et me sinna teeäärele siruli oleksime lennanud, oleks võsa meid kinni püüdnud, aga lubasin siiski lapsele, et sõidan ekstra hoolega, et ta tiiki ei plumpsaks.
Tantsukooli ja kesklinna vahele, varsti pärast tiiki, jääb loomaaed.
BB: „Fui! Nii paha loomakaka hais! Mina ei taha seda hingata!“
Aga loomaaeda tahtis küll minna. Läksimegi. Sest kiiret ei olnud kuhugi ja lund meil (erinevalt mõnest teist seal – tunnen kaasa!) ei sadanud ja pealegi on meil nüüd taskus pesuehtsad ja täiesti isiklikud loomaaia aastakaardid – astu sisse, millal tahad, uks on lahti, piletiraha ei küsi (enam) keegi! Kummardused Sünnipäeva-vanale selle eest.
20170509_154000_resized
Esimesena võttis meid loomaaias pidulikult vastu paabulind (tuntud ka kui vau-vaata-seda!), kes külastajatelt toitu nillimas käis. BB tatsus otsejoones paabulinnu suunas, mingit plumpsamis-juttu ei olnud. Keegi ei kartnud kedagi. Olid juba peaaegu ninapidi koos, kui ma ikka lapse ära tõmbasin, sest kes neid nillivaid paabulinde teab. Paabulind sabistas selle peale tiibadega ja BB teatas: „Tema kardab mind.“ No tundus küll, et oli pigem niipidi.
Läbi võsa rattalt vette kukkumine on ju nii palju tõenäolisem juhtuma kui see, et nina all olev lind nokaga toksab.
Kõnnime ilvese poole. Too on õnneks puuris, klaasi taga. Teeb teine parajasti just sporti – hüppab ühelt roikalt teisele ja turnib üsna kõrgel puuri lae all.
BB: „See on ohtlik! Tema peab olema ettevaatlik! Muidu on tal vaja Tierarzt. Oh, aga ta läks jälle maha. Tal läks hästi. Pole viga.“
Ma ei hakanud seletama, et ilvesed sama kõvad ronijad on kui Erki Nool teivashüppaja, las muretseb teiste ohutuse pärast ka vahel. Arendab empaatiavõimet.
Kui aga BB pärast linnupuuri juures (meil on ühes linnupuuris hästi ilusad erepunased linnud, kelle nimi võiks eesti keeles olla punaiibis, aga ma ei viitsi kontrollida, kas ka on) teatraalselt nutta tihkus ja ma mõtlesin, et ohoo, kas ongi nii hea empaatiavõime, et tunneb vangistatud lindudele kaasa, teatas BB hoopis: „Mina olen nii kurb. Mina tahan ka lennata!“
Kui hiljem linna jõudsime, siis vedas, et ei lennanud – jalgratta tagumine rehv väljutas suure pauguga kogu õhu. Hea, et ohutult pidama sain ja me kenasti foori taga peatusime. Talutasin ratta koos lapsega käe kõrval üle ülekäiguraja ja sidusin esimesse ettejuhtuvasse jalgrattaparklasse oma teo üle järele mõtlema. Niisugune jultumus!
Koju sõitsime trammiga.

Mai kolm ehk sorteeritud paismais

Noor daam kolistas köögis pottidega. Mõtlesin, et las kolistab, mis see pottidele teeb. Vana tõde ju, et supipott on kõige parem mänguasi.
Üks hetk läksin vaatama, et kuidas mäng edeneb ja minu üllatuseks oli tööpinnalt saadud kätte ka kauss popkorniga (Proua Erelt, teile – paismaisiga) ja toimus tegus sorteerimine: söödavad ühte, söögikõlbmatud teise kaussi.
DSC_1241DSC_1244DSC_1245

Paisutatud maisist tehti popkornisuppi, mida oli pärast vennale hea sisse sööta. Viimane ei kobisenud ka, maitseb ju.

Siit hoopis KÜSIMUS LUGEJALE:

Kas teie sööte popkorni soola või suhkruga?

Mai 2 ehk Pall! Värav!

Kui mõnel siin on teatud taktimõõt veres, siis ühel teisel voolab seal hoopis jalgpall.

Panen teleka käima, satume keset pressikonverentsi, keset ekraani kohaliku suurklubi peatreener.
RSS: “Ball! Tor!”
Kuidas ta teab seda?!

Mai 1 ehk RSS, tudu!

Lugejaküsimus on tulnud väikevenna tuttu harjutamise kohta. Et kuidas läheb ja nii.
Läheb nii, et mõnel päeval on isegi juhtunud, et väikevend jääb enne magama kui mina. Võit! See tähendab seda, et äkitselt on ka minul tekkinud normaalse täiskasvanu õhtuaeg. Ei istugi enam südaööst kolmeni salaja üleval ja teeskle, et on õhtu.
Eile õhtul läksime kõik üheksast pikali, pool tundi hiljem jalutasin lastetoast välja ja hakkasin kohupiimakooki küpsetama. (Ilma miksrita muidugi. Ja ilma suhkruta: kasutasin magustamiseks vahtrasiirupit.) Täitsa täiskasvanu tunne oli.
See on teine võit: et väikevenna magamaminekuajaga saab nüüd nii kaua venitada, et õde on ka nõus juba pikali minema. Lapsed korraga magama toimib eriti hästi siis, kui kõik kolmekesi samale madratsile laskume. Siis on suurel õel püha ülesanne aidata väikevennale õpetada, kuidas voodis magama jäädakse ja sellises olukorras oskab suur õde maru rahulik olla ja äärmiselt märkamatult sipelda. Ei nõua isegi, et ma mõnda lugu räägiks või laulu lauaks, vahel ainult ütleb mitte kuigi märkamatult siplevale vennale: „RSS, tudu! Nüüd on tuduaeg!“
DSC_0956
Reeglina langeb õde kõigepealt. Siis vend. Ja siis hiilin mina minema. Härra on tavaliselt tööl. Või jalgpallil. Kui ei ole, siis läheb nii nagu eile, et BB saab valida, kas tuleb venda õpetama või läheb papaga lugusid rääkima. Eile, kui mina võidurõõmsalt õhku poksides RSSi juurest välja hiilisin, kuulsin, kuidas magamistoas veel vestlus käis. „Papa, bitte noch eine Geschichte, eine ganz kleine! Bitte!“
Väikevenna äkiline madratsil tuttu harjutamine sai tegelikult alguse sellest, et lasteaias tädi kurtis, et noorehärrat peab pidevalt passima, et ta magamistoas ringi ei hakkaks tatsuma. Paneb RSS pikali ja siis läheb mõnda teist last lahti riietama, hetk hiljem jalutab RSS talle järele („Tsau, mis teed?“). Tädi küsis, et kuidas te seda kodus teete ja mis ta küll tegema peaks, et RSS aru saaks, et tuleb madratsile pikali jääda. Mul hakkas piinlik ja pobisesin midagi ebamäärast. Läksin koju ja viskasin käru magamistoast välja. RSS jääb nüüd küll tõesti madratsil magama, aga minu kõrval (või peal või vahel, kuigi mitte all) ja muidugi tõuseb ta magama minemise ja jäämise vahel keskmiselt 9369,8 korda püsti ja läheb jalutama („Süüa! Juua! Mõmmit!“).
Üks õhtu, olles veendunud, et nälg vennal ei ole, keeldusin ise madratsilt liikuma ja seda valjuhäälselt nõudva väikevennaga kööki minema („Mamma, süüa!“), tiris teine mult teki pealt, tiris varrukast, aga ei andnud see mamma alla. Lõpuks vend loobus, siis tuli väsimus peale, tuli ka madratsile, aga vaatas hoolikalt, et ta ometi mu vastu ei puutuks (ei mingit kõrval, peal või vahel varianti), viskas pea kuklasse ja jäi äärmiselt solvunud näoga umbes 0,9369 sekundiga magama.
Järgmine etapp on see, et mina enam pikali ei lähe, vaid istun madratsiäärele ja ootan seal, kuni vend suiku jääb. Sellele etapile eelnevalt on muidugi vaja mõista, et kui on „RSS, tudu!“, siis ollakse horisontaalis. Täna tundub, et sinna on veel pikk tee. Aga hei, eile kulus kogu jandi jaoks ainult pool tundi (esimestel õhtutel oli see rohkem 90-120 minuti kanti)!
Iga öö on seiklus!
Lasteaiast ma esialgu rohkem küsida pole julenud, et kuidas tuttu jäämine läheb.