Juuni 6 ehk mauerbauer

Rückkehrunruhe (tagasijõudmisrahutus?) olevat selline tunne, mis tabab siis, kui pärast vaimustavat reisi jälle koju jõuad, aga siis avastad, et kõik läbielatu kaob väga kiirelt teadvusest.
See tabas mind. Eestis olles olin nii sügavalt Eesti-lainel, et muud asjad kadusid sootuks. Nüüd on igapäevaelu ja reisi polekski nagu olnudki. Mis Eesti, kus? Mis sõbrad, mis kontsert? Mitte keegi neist paljudest, kellega veel lennukis oma peas vestluseid jätkasin (seda nimetatakse jouskaks, kusjuures), pole mult veel kirja saanud, et teada, kuidas meie vestlused mu peas jätkusid ja kui ütlemata rõõmus ma olen, et need kohtumised toimusid. Sest teadvus tegeleb muude asjadega ja sellega, et rückkehrunruhet tunda.
Esimesed paar päeva vahtisin neid kahte, kes vahepeal terve nädala jagu vanemaks said. Kuigi salaja lootsin, et väikevend saab nii palju suuremaks, et ei taha enam öösiti mu juukseid kiskuda ja oskab ka mõnes mulle mõistetavas keeles pikemaid lauseid moodustada. Juukseid tahab ikka kiskuda* (aga ma enam ei lase) ja pikemad laused tulevad ikka mingisuguses ainult talle mõistetavas keeles. Samas ütleb selges saksa keeles „hoch klettern“ ja „rein gehen“ ja „aus nehmen“ ja „an machen“ ehk kasutab eessõnu ja prefikseid nagu vana sakslane.
Õe saksa keel on endiselt prefiksiline, aga eesti keeles on käändeid vist veelgi rohkem sassi läinud. Praegu teatas potilt: „Kui lapsed on juba suuremaks kasvanud, siis nemad ei tohi enam püksiLE kakada.“ Enne ütles: „Vend MIND meeldib väga. Ei meeldi, kui ta MINULE juukseid kiskub.“ Alguses mõtlesin, et küll topib igale poole daativi ehk alaleütlevat, kus tundub, et midagi käänama peab, aga nüüd ei saa üldse aru enam, mida see tema aju neist käänetest arvab. Ürita sa korraga aru saada, et ühes keeles võib nelja moodi ja siis selles teises keeles võib neljateist moodi.
Mina olen nüüd jälle aktiivsemalt hakanud vaatama, kuidas neid neljateist neljaks jagada. Sest isiklikud edusammud innustavad. Kui Riias tekkis vajadus rääkida võõrkeelt, siis esimesena popsas pähe nimelt saksa keel ja inglise keelt pidi selle tagant kuidagi suruma. Mis on imelik, sest ma kasutan inglise keelt igapäevaselt, kindlasti rohkem kui saksa keelt, vahel isegi rohkem kui eesti keelt. A no olukorras „olen õues ja pean midagi selles mitte-emakeeles ütlema“ tuleb automaatselt „Kann ich Ihnen vielleicht helfen…“** Igatahes, jagamise aktiveerimiseks ostsin omale uue õpiku (esimese õpiku, millega ma 37. leheküljel veel rahul olen ja mida ma ei tahagi kellegi pihta visata) ja hakkasin Paaniliselt Õnneliku õnnestamiseks jälle tema korraldatud „keele“-kursusel käima. „Keele“ seepärast, et näiteks eelmiseks tunniks oli ta kohale kutsunud kaks saksa keelt Ich-heisse-I-don’t-know-anything-else-its-its-tasemel kõnelevat india daami, kes meile oma sarisid demonstreerisid ja kellelt me saride-teemalisi küsimusi pidime esitama (pool tundi, inglise keeles). Kui koju jõudsin, nägin, et kohalikud sõbrad olid küsinud, et kas ma olen tagasi ja kas võib minuga kokku saada ja kas mul Eestis oli tore ja kuidas lapsed eemaloleku üle elasid ja mul tekkis Mauerbauertraurigkeit (müüriehituskurbus?) ehk tung kõik inimesed endast eemale tõrjuda, ka need, kes tegelikult hirmsasti meeldivad. Nii et „siinisin neid“ nagu ma kuulsin, et moodsad eestlased ütlevad: vaatasin küll, mis nad sotsiaalmeedia vahendusel mulle ütlesid, aga ei vastanud ja istusin mugavasti oma müüride vahel ja mõtlesin, et oleks ikka võind oma õpikuga koju jääda ja aega tõhusamalt kasutada. Sest aeg teatavasti libiseb näppude vahelt ära ja tõhusus-vajadus on mul geenides. Sest eestlased on tõhusad (isegi kui sakslased selle poolest maailmakuulsad on).
Nii et üritan siin nüüd oma peente nimedega rahutuste ja kurbustega ühele poole saada ja jouskan teiega edasi, kallid lugejad!

* Kas keegi teab, kuidas nimetatakse ennastunustavat harjumust juukseid näppude vahel keerutada? See on jube rahustav ja täiesti kontrollimatu. Hea ikka, et ma selle tähtsa oskuse olen osanud pojale pärandada.
** Mille üle Riia Stockmanni turvaonu kenasti leebus, sest paistis, et ka temal tuli Entschuldigung kergemini kui Sorry. Kui armas! Noh, ega ma ei olnud midagi varastanud kah, eks see aitas tal ka leebuda.

Juuni 5 ehk augustamata

Sain just trammis teada, et täna on kehaaugustuspäev (või noh, õieti kehaagu päev, aga mõeldakse neid auke, mis on nõelaga tehtud). Et keegi täna sunniviisiliselt auku tegema ei pea, aga kellel auk on, see võib ennast täna eriliselt tunda.
Kas tegemist on rahvusvahelise või siseriikliku üritusega, seda ma ei tea, aga kahtlemata on siin Saksamaal täna tähistamist küllaga. Keskmisel sakslasel on 4,5 nõelaga tehtud auku. Ma sealsamas trammis tegin vaatlus-põhise statistilise arvutuse. Mõnes osas pidin arvama küll, aga siin võib ikka pigem arvata, et kui on võimalik teha, siis on tehtud. Minule oma mul-ei-ole-ühtegi-auku-jutuga saab siinkandis osaks vaid veidi venivat pearaputamist ja üsna palju laperdavalt suuri silmi. Ainult siis saavad silmad suuremaks minna, kui lisan, et mul ei ole ka ei juhilube ega auto juhtimise oskust.
Mõlemal puhul küsitakse pigem, et millal ma ometi teen, kui kas. Ühel puhul küsitakse, kuhu ma vaeseke küll kõrvarõngad panen, teisel puhul ei suudeta ära imestada, kuidas ma üldse maailmas ringi liikuda saan. Mõlemal puhul mõtlen, et ma ei näe probleemi*. Kõrvarõngad jäävad minust poodi ja ringi liigun teistega koos. Trammis näiteks on väga huvitav. Võib pealt kuulata, kuidas kaks minuvanust (kahe peale kokku 11 nõelaauku) arutavad, kuidas täna õhtul tähtsat päeva tähistada ja et kas peaks järgmine kord nõela keelest või ninast läbi laskma.
Ma siiski tänasel tähtsal päeval ühiskondlikule survele ei allu ja jätan nii keele kui nina rahule. Kõrvadest rääkimata.
*Muideks, kõrvarõngaprobleemilt tabasin end hoopis armsas Tallinnas, kus käisin mööda disainipoode ja otsisin Eesti disaineri ehet, mida mulle kanda meeldiks. Teisisõnu – sõrmust või käekella. Ei leidnud kumbagi. Ühes poes tegi müüjatar mulle neid sakslaste laperdavaid silmi ja ütles, et „aga Eesti disainerid ei tee ju sõrmuseid. Aga vaadake neid kõrvarõngaid, need on nii kenad!“

Juuni 4 ehk tagasi mugavuskingades

Teate, kallid lugejad, kus ma käisin? Ilusate inimeste ja kauni emakeele maal. Justnimelt – teie juures! Kõigiga kohtuda ei jõudnud, nagu ikka, alati on keegi, kes on saarele sõitnud või lihtsalt ootab, et 22 aastat täis saaks. Aga üsna mitmeil teist sain varrukast kinni – aitäh, et minu jaoks aega võtsite!
Lisaks sain kohtuda ka Dave’iga, kelle pärast mina saarele sõitsin ja kes oli 22 aastat oodanud, et minuga kohtuda. Ta ei pidanud pettuma. Olin laulusõnad ilusti pähe õppinud ja hüppeliigesed olid hästi hoitud. Dave’ile avaldas muljet. Ta ei osanud arvata, et kuskile keset linna asuvale saarele võib ära mahtuda 22 000 inimest, kes Monkey Wrenchi laulda oskavad. Kes oleks!
Mulle avaldas aga hoopis muljet saarel olnud Alison. Ma teadsin küll, et ta ka tuleb, aga ma ei teadnud, et ta end niimoodi laval liigutab ja et tal selline stratostaadiltki paistev naeratus on.
Ka neid kahte naeratust oleks võinud stratostaadilt näha, mis mind eile jälle Dresdenis vastu võtsid. Ikka vist igatseti mind siin. Täna jäin nende kahega kahekesi koju ja kui teise tuppa kadusin, siis kuulsin varsti ühte või teist hüüdmas, et kontrollida, et ma ikka kuskil olen.
Sellest, mis ma Eestis tegin, mul palju pilte ei ole. Aga siin üks.
kumus
Arusaadavalt kogusin palju Eesti-punkte, kuigi tamm jäigi kallistamata. Eks peame siin vist siis perekondlikule tammejahile minema.
Aga tulge nüüd teie jälle mulle külla. Meil siin suvisemgi veel kui teil:
ilm

Juuni 3 ehk tooja

BB keeras pudelilt korgi maha ja läks sellega jalutama. Pudel jäi lauale, kus see väikevennale ette võis jääda.
Mina: “BB, palun too pudeli kork tagasi.”
BB: “Ei too, ma ei ole ju mingi tooja.”

Ka ei ole ta viimasel ajal tahtnud arvata, et ta lasteaias käija on. Ütleb, et talle meeldib kodus nii väga, et ta tahaks veel kauem kodus mängida. Täna hommikul läks suuremaks kauplemiseks, et millal ikka peab täpselt lasteaeda minema. Kompromisskokkulepe jäi 12 minuti peale. Panin äratuskella 12 minuti pärast helisema ja siis teatasin, et nüüd ei ole varianti, kell on helisenud, tuleb minna. Läkski. Aga lasteaias hakkas ikka jorisema, et tema ei taha. Oeh. Sama skeem ainult ilma kauplemiseta oli väikevennaga. Lasteaia värava juures hakkas jorin ja kui ta tädile üle andsin läks veidi valjemaks vaidlustamiseks. Mina nutsin sisemiselt, sest näen, et mõlemal lapsel on lasteaiapuhkust vaja. Aga selle asemel sõidan puhkusele hoopis mina. Lubasin küll juba (peamiselt endale), et kui tagasi tulen, siis saavad lasteaiavabadust.
Enne saan aga mina seitse päeva lastevabadust, et kallitele lugejatele külla sõita! Hurraa! Muuhlugas plaanin teha ka tohutult palju eestitegusid… käia ajaloomuuseumis ja Kumus ja – Määme, palun hakklihakastet kartuliga ja mannasuppi!
Et kauaoodatud vadadust tõeliselt tähistada, otsustasin reisida ühe ühiku käsipagasiga. Sest mis mul ikka vaja on – riided on seljas, hambahari mahub käekotti. Seepärast ei too ka midagi – ega ma mingi tooja ei ole!

Juuni 1 ehk intsident

Kolm eesti keelt kõnelevat prouat istuvad trammis ja vestlevad. Ei sosista, ei karju, vestlevad. Piisavalt valjusti, et teineteist ja iseennast kuuleks. Imeilusas eesti keeles, arusaadavalt.
Väljuvad prouad trammist, paneb seda tähele nende vahetus läheduses istunud saksa proua ja hingab kergendunult välja : „Gott sei Dank!“
Võõraviha või vaikusearmastus?