Juuni 4 ehk tagasi mugavuskingades

Teate, kallid lugejad, kus ma käisin? Ilusate inimeste ja kauni emakeele maal. Justnimelt – teie juures! Kõigiga kohtuda ei jõudnud, nagu ikka, alati on keegi, kes on saarele sõitnud või lihtsalt ootab, et 22 aastat täis saaks. Aga üsna mitmeil teist sain varrukast kinni – aitäh, et minu jaoks aega võtsite!
Lisaks sain kohtuda ka Dave’iga, kelle pärast mina saarele sõitsin ja kes oli 22 aastat oodanud, et minuga kohtuda. Ta ei pidanud pettuma. Olin laulusõnad ilusti pähe õppinud ja hüppeliigesed olid hästi hoitud. Dave’ile avaldas muljet. Ta ei osanud arvata, et kuskile keset linna asuvale saarele võib ära mahtuda 22 000 inimest, kes Monkey Wrenchi laulda oskavad. Kes oleks!
Mulle avaldas aga hoopis muljet saarel olnud Alison. Ma teadsin küll, et ta ka tuleb, aga ma ei teadnud, et ta end niimoodi laval liigutab ja et tal selline stratostaadiltki paistev naeratus on.
Ka neid kahte naeratust oleks võinud stratostaadilt näha, mis mind eile jälle Dresdenis vastu võtsid. Ikka vist igatseti mind siin. Täna jäin nende kahega kahekesi koju ja kui teise tuppa kadusin, siis kuulsin varsti ühte või teist hüüdmas, et kontrollida, et ma ikka kuskil olen.
Sellest, mis ma Eestis tegin, mul palju pilte ei ole. Aga siin üks.
kumus
Arusaadavalt kogusin palju Eesti-punkte, kuigi tamm jäigi kallistamata. Eks peame siin vist siis perekondlikule tammejahile minema.
Aga tulge nüüd teie jälle mulle külla. Meil siin suvisemgi veel kui teil:
ilm

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s