Juuni 6 ehk mauerbauer

Rückkehrunruhe (tagasijõudmisrahutus?) olevat selline tunne, mis tabab siis, kui pärast vaimustavat reisi jälle koju jõuad, aga siis avastad, et kõik läbielatu kaob väga kiirelt teadvusest.
See tabas mind. Eestis olles olin nii sügavalt Eesti-lainel, et muud asjad kadusid sootuks. Nüüd on igapäevaelu ja reisi polekski nagu olnudki. Mis Eesti, kus? Mis sõbrad, mis kontsert? Mitte keegi neist paljudest, kellega veel lennukis oma peas vestluseid jätkasin (seda nimetatakse jouskaks, kusjuures), pole mult veel kirja saanud, et teada, kuidas meie vestlused mu peas jätkusid ja kui ütlemata rõõmus ma olen, et need kohtumised toimusid. Sest teadvus tegeleb muude asjadega ja sellega, et rückkehrunruhet tunda.
Esimesed paar päeva vahtisin neid kahte, kes vahepeal terve nädala jagu vanemaks said. Kuigi salaja lootsin, et väikevend saab nii palju suuremaks, et ei taha enam öösiti mu juukseid kiskuda ja oskab ka mõnes mulle mõistetavas keeles pikemaid lauseid moodustada. Juukseid tahab ikka kiskuda* (aga ma enam ei lase) ja pikemad laused tulevad ikka mingisuguses ainult talle mõistetavas keeles. Samas ütleb selges saksa keeles „hoch klettern“ ja „rein gehen“ ja „aus nehmen“ ja „an machen“ ehk kasutab eessõnu ja prefikseid nagu vana sakslane.
Õe saksa keel on endiselt prefiksiline, aga eesti keeles on käändeid vist veelgi rohkem sassi läinud. Praegu teatas potilt: „Kui lapsed on juba suuremaks kasvanud, siis nemad ei tohi enam püksiLE kakada.“ Enne ütles: „Vend MIND meeldib väga. Ei meeldi, kui ta MINULE juukseid kiskub.“ Alguses mõtlesin, et küll topib igale poole daativi ehk alaleütlevat, kus tundub, et midagi käänama peab, aga nüüd ei saa üldse aru enam, mida see tema aju neist käänetest arvab. Ürita sa korraga aru saada, et ühes keeles võib nelja moodi ja siis selles teises keeles võib neljateist moodi.
Mina olen nüüd jälle aktiivsemalt hakanud vaatama, kuidas neid neljateist neljaks jagada. Sest isiklikud edusammud innustavad. Kui Riias tekkis vajadus rääkida võõrkeelt, siis esimesena popsas pähe nimelt saksa keel ja inglise keelt pidi selle tagant kuidagi suruma. Mis on imelik, sest ma kasutan inglise keelt igapäevaselt, kindlasti rohkem kui saksa keelt, vahel isegi rohkem kui eesti keelt. A no olukorras „olen õues ja pean midagi selles mitte-emakeeles ütlema“ tuleb automaatselt „Kann ich Ihnen vielleicht helfen…“** Igatahes, jagamise aktiveerimiseks ostsin omale uue õpiku (esimese õpiku, millega ma 37. leheküljel veel rahul olen ja mida ma ei tahagi kellegi pihta visata) ja hakkasin Paaniliselt Õnneliku õnnestamiseks jälle tema korraldatud „keele“-kursusel käima. „Keele“ seepärast, et näiteks eelmiseks tunniks oli ta kohale kutsunud kaks saksa keelt Ich-heisse-I-don’t-know-anything-else-its-its-tasemel kõnelevat india daami, kes meile oma sarisid demonstreerisid ja kellelt me saride-teemalisi küsimusi pidime esitama (pool tundi, inglise keeles). Kui koju jõudsin, nägin, et kohalikud sõbrad olid küsinud, et kas ma olen tagasi ja kas võib minuga kokku saada ja kas mul Eestis oli tore ja kuidas lapsed eemaloleku üle elasid ja mul tekkis Mauerbauertraurigkeit (müüriehituskurbus?) ehk tung kõik inimesed endast eemale tõrjuda, ka need, kes tegelikult hirmsasti meeldivad. Nii et „siinisin neid“ nagu ma kuulsin, et moodsad eestlased ütlevad: vaatasin küll, mis nad sotsiaalmeedia vahendusel mulle ütlesid, aga ei vastanud ja istusin mugavasti oma müüride vahel ja mõtlesin, et oleks ikka võind oma õpikuga koju jääda ja aega tõhusamalt kasutada. Sest aeg teatavasti libiseb näppude vahelt ära ja tõhusus-vajadus on mul geenides. Sest eestlased on tõhusad (isegi kui sakslased selle poolest maailmakuulsad on).
Nii et üritan siin nüüd oma peente nimedega rahutuste ja kurbustega ühele poole saada ja jouskan teiega edasi, kallid lugejad!

* Kas keegi teab, kuidas nimetatakse ennastunustavat harjumust juukseid näppude vahel keerutada? See on jube rahustav ja täiesti kontrollimatu. Hea ikka, et ma selle tähtsa oskuse olen osanud pojale pärandada.
** Mille üle Riia Stockmanni turvaonu kenasti leebus, sest paistis, et ka temal tuli Entschuldigung kergemini kui Sorry. Kui armas! Noh, ega ma ei olnud midagi varastanud kah, eks see aitas tal ka leebuda.

Advertisements

2 thoughts on “Juuni 6 ehk mauerbauer

  1. Usu või ära usu, aga see juustekeerutamisharjumus on kusagilt minulegi külge hakanud. Olen nii mõnedki korrad end tabanud patsiotsa keerutamast, kui on igav, närviline või muu selline äärmuslik olukord. Höh!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s