Juuli 3 ehk wie gehts, herr Müller?

Kevadel juhtus, et meie äsja pensionile jäänud üksik naabrionu kukkus kokku. Korraliku lääne-maailma naabritena ei teadnud me asjast muidugi enne midagi, kui politsei uksekella tiristas ja küsis, et äkki me saaks nad rõdule aidata, sest härra (eesnimi teadmata) Müller (nimi muudetud) on kaduma läinud ja nad tahaks kontrollida, ega ta end ometi rõduakna taga ei peida. Ei peitnud, aga politsei ei jätnud jonni ja muukis end seepeale hoopis härra Mülleri korterisse sisse. Korteri ukse taga ta end peitnud olevatki. Aga ei hüpanud välja ja hüüdnud „sürpriis!“, ei olevat isegi paaniliselt mingit kahtlast pulbrit hävitada püüdnud, sest viidi ta tervishoiuasutusse, mitte kongi.
Mina käisin ikka iga päev härra Mülleri uksest mööda ja mõtlesin, et no küll on jamps, et ei ole kombeks tolle ukse kella helistada ja küsida, kuidas tervis on või et kas teeks ühed õlled.
Umbes kuu aega hiljem saabus härra Müller tagasi – umbes poole kõhnem (justkui oleks kuu aega kongis istunud, mitte tervishoiuasutuses), aga endiselt sama viisakas. Vabandas, et politsei meile tüli tegi ja vabandas veel ja küsis, kuidas lapsed kasvavad, et kas õlut juba joovad, ja vabandas veel, et politsei meile tüli tegi. Mõni aeg hiljem tuli vabandas veel ja küsis, et kas ta järgmine kord, kui ta kokku peaks kukkuma, võib meie ukse taha roomata ja kella helistada, et me abi kutsuks.
Kuigi see lugu mind enne juba häiris, siis see… noh… Kas ta tõesti enne arvas, et ta ei tohi tulla meie uksekella helistama!? Nii viisakas ei või olla! Parem suren ära kui lähen naabrit tülitama! Okei, hästi, tegelikult saan isegi mina aru, et ega ta tol korral viisakuse pärast tulemata ei jätnud (ta ei olnud ju suutnud telefoninigi roomata, et perele helistada), aga… ikkagi. Ikkagi tuleb selline Lasnamäe-depressioon peale. Et istumegi siin nagu kutsud iga üks oma kuudis ja keegi kellegi peale ei haugu. Ei tea teineteise eesnimesidki. Ja siis me arvame, et inimene on sotsiaalne olevus.
Siiski. Arusaadavalt enesele teadvustamata on meie väikemees nüüd oma kohustuseks võtnud hooliv naaber ja kodanik olla ja aeg-ajalt kontrollida, kuidas härra Mülleril läheb. Tal on nimelt paar korda õnnestunud härra Mülleri uksekella tiristada. Oleme siis viisakalt koridoris oodanud, kas härra Müller uksele tuleb. Esimesel korral ei tulnud, aga õnneks nägin terrassilt tunnike hiljem, kuidas härra Müller koju tuli. Ei kutsunud muukijaid (loe: politseid). Teisel korral tunnistasin ausalt üles, et „RSS soovis kontrollida, kas teiega on kõik korras. Kuidas teil läheb, härra Müller?“ Mille peale härra Müller naerma hakkas ja RSSilt küsis, kas too sooviks äkki temaga ühe õlle juua. Ma siiski sekkusin ja igasugune õlletamine jäi ära. Sest noh, kuskile tuleb siiski piir tõmmata selle sotsiaalne olemisega.
Aga võibolla on RSS varsti valmis härra Müllerilt küsima, mis ta nimi on. Noh, et kas on Toomas või mitte.*
DSC_1556
Lool on tõenäoliselt mingi moraal ka. Aga ma ei ole veel päris kindel, mis see on. Igal juhul loodan, et härra Mülleril on sellest rõõmu, et üks väike naabripoiss ta uksekella käib tiristamas.

*Saksamaa kõige levinum mehenimi pidi olema Thomas Müller.

Juuli 2 ehk mis ma siin teen, kui ma ei kirjuta

Juuli hakkab ka juba omadega kuskile jõudma, ja ikka ei ole ma suutnud rohkem postitada, kui haruharva.
Mis me siis teinud oleme? Kui BB käest küsida, siis Papa on tööd teinud ja mamma on küürinud. Vähemalt esineti hiljuti sellise avaldusega: „Papa ei tulnud meiega kaasa, sest talle meeldib tööd teha. Ja sulle meeldib korista.“
Mitte just tohutult, aga las jääb. Igal juhul meeldib mulle olukord pärast koristamist oluliselt rohkem kui olukord enne koristamist. Nii et ega enne mingit blogimisisu ei tule, kui põrandad harjaga üle käidud ja aknad näpujälgedest puhtaks küüritud. Viimases osas leidub muidugi abistajaid. Mis muidugi tähendab, et pärast tuleb see abistamine üle käia, aga las see ka jääb.
Aga eks ma olen siin lillutanud ka. Sest soomlased tulid külla ja mul oli ju hirmsasti vaja neile näidata, mis meil siin on. Noh, et on tänavad ja majad ja mõned eriti uhked majad. Eriti hästi tahtsin neile selgeks teha, et meil on jõgi. Selle tarbeks sundisin nad aurikule, sest Tallinn-Helsingi otsal nii peeni vanu popsutajaid ikka ei ole, maalilistest kallastest rääkimata.
Ka trügisin nad väga isekalt Neitsi Maarja kiriku (loe: Frauenkirche) torni. Esimest korda mõtlesin, et võiks, aga äkki ühel teisel päeval, 2012. aasta suvel. Siiani tiirutan ta ümber ja mõtlen, et noh, ühel teisel päeval… Nüüd see päev siis tuli. Ei saa öelda, et ilus ei olnud.
Aga et soomlased armastavad aktiivset tegevusturismi, siis puksisid hoopis nemad minu ühte peenema otsa Volkswagenisse, et ma as-good-as-umb-sakslasest sõidujuhendaja ja as-good-as-umb-soomlasest sõitja vahelist kommunikatsiooni vahendaks. Tegevus missugune! Muidugi rääkisin lõviosa ajast eesti keeles. Sest mis muu võiks olla link saksa ja soome keele vahel!
Käisime nimelt paar nädalat vana elektriautot sõidutamas. Enne käisime koos giidiga Volkswageni tehases ja vaatasime, kuidas nad siin keset linna nüüd oma kaunis tipptasemel tööergonoomikaga (parkettpõrand tootmisliinil, peegeldatud valgus…) klaashoones elektriautosid kokku panevad. Lisaks töötajatele on nende maja sõbralik ka näiteks lindude suhte: et tiivalised suure hooga klaashoone fassaadi ei põrutaks, lastakse maja ümber ööpäevaringselt kõlaritest röövlinnu hoiatuskisa – nii ei julge teised linnud majale läheneda ja jäävad ilma peapõrutuseta. Giid ei olnud meil just suu peale kukkunud (päritoluriik Austraalia, haridus juura) ja jagas meiega veel palju täiesti tarbetuid fakte moel, mis millegipärast itsitama ajas. Näiteks see fakt, et Volkswagenil oma lihatööstust on (töötajate söökla ja külaliste restorani tarbeks), seoses selle faktiga, et tänaseks on autotehase lihatööstus tootnud rohkem vorste kui autotehas autosid, ei peaks üldse naljakas olema.
Lapsevanemana ahhetasin aga hoopis selle peale, et mõnele moodsamale VW mudelile on tagapingile lapse hälli või tooli kinnitamiseks vajalikud isofix otsikud sisse ehitatud! Peen! Noh, eks need elektriautod olegi peenem kraam. Sest õnnetuseks on nad praegu oluliselt kallimad kui beniini- või diisliautod ja kui sa oled juba valmis auto eest (keskkonna, mitte mugavuse pärast) oluliselt rohkem raha välja käima, küllap jaksad siis juba need luksuslisad ka kinni maksta. Eksole. Näiteks on elektriautos võimalik kasutada ka ainult ühte pedaali – vajutad, sõidab edasi, lased lahti, pidurdab. Nagu vanakooli jalgratas!
Ikka ei tulnud isu juhilube teha.
Praeguseks on soomlased eemaldunud. Läksid Tšehhi. Ütlesid, et tahavad näha, kas seal on elu parem. Kuigi võibolla ma kuulsin valesti ja nad ütlesid „õlu“. Sest noh, olgem ausad, see pilsner… see ei ole ikka igaühele.
Üks teine põhjus, miks blogimine harva ette tuleb on see, et mu töölauale on kogunenud mitu hunnikut raamatuid, mis mu tähelepanu arvutilt eemale tõmbavad. Nende hulgas ka mitu keeleõpikut. Nüüd pistangi pea viimasesse tagasi. Sest juhilube ma võibolla ei taha, aga veel ühes keeles lakkamatult möliseda küll.

Juuli 1 ehk ilma üheksata

Võtsin just väikevenna vannist välja, keerasin rätikusse ja surusin kõvasti vastu end, et temaga turvaliselt trepist alla minna. Nagu ikka, kui laps süles ja täpselt ei näe, kuhu astun, hakkasin astmeid lugema: „Üks, kaks…“
RSS: „Nein!“
Noorehärrale ei meeldi viimasel ajal, kui keegi teine (loe: mina) laulab või luuletust loeb, sekkub kohe ja ütleb, et palun lõpetage see totrus ometi ära. Ise laulab sealjuures hea meelega. Ja õde vist võib ka laulda.
Hakkasin naerma, aga jätkasin ikka: „Kolm, neli…“
RSS: „Nein, mamma!“
Mina: „Ole nüüd! Viis…“
RSS: „Nein!“
Mina: „No hästi, aga loe siis ise, sest muidu me kukume!“
RSS: „Kuus, seitse, kaheksa, kümme!“
Millal ta need numbrid juba selgeks õppis!? Ja kuidas ta üldse aru sai, mis ma talt nõudsin!?
See varsti-kaks iga on kõige üllatavam, sest kuna jutt sorav ei ole, siis eeldad, et ega mõte ka sorav ei ole. Aga näe, vahel näkkab nii ühe kui teisega. Samamoodi juhtus ühel hommikul, kui poisil mässud ära võtsin. Teatasin: „Pane nüüd tähele, et sa ei pissi, sest muidu läheb põrand märjaks. Aga las pepu tuuldub natuke, ma varsti toon uue mässu.“ Selle peale jalutas noormees vannituppa, tiris ukse taha peidetud pissupoti (mida me veel kasutanud ei ole, sest potitrenn tuleb meil äkk-meetodil*) keset vannituba, istus sellele peale ja soristas oma soristamise ära. Ma ju ei öelnud, et mingu potile, ise tegi selle ühenduse ära.
Ja nüüd tuleb välja, et oskab kümneni kah lugeda. Ilma üheksata. A noh, eks see üheksa ongi ülehinnatud.

*Sest ma tahan õpetada oma keha tunnetama, mitte käsu peale käima. BBga tehtud vigadest olen õppinud, nii et olen arusaadavalt nii ütlemata positiivne, et asi saab ainult ühe suurema košmaariga lõppeda. Aga sellest sügisel, tahan et vend kõigepealt sellest „mul ei ole aimugi, millest ta aru saab ja millest mitte“ vanusest välja saaks.