Juuli 7 ehk ilmateade

Meile on ilm hullem kui Madridis: kraade tsut vähem, aga niiskust oluliselt rohkem. Isegi mulle tundub täna, et üle veerand tunni õues pole õige.
ilm
Lapsed ei kannata ka kuumust, pärast poolt tundi mänguväljakul teatas BB, et tema sooviks nüüd palun koju minna, palun. Palun!
Väikevend, kes reeglina magab päeval 2-3 tundi, ärkas pärast nappi tundi varjulises kohas terrassil ja oli sealjuures äärmiselt ärritatud: ei tahtnud uuesti magama jääda, ei tahtnud kärust välja, ei tahtnud juua, isegi küpsist ei tahtnud. Nüüd vaatab jaheda(ma)s toas õega multikaid ja poriseb, kui õde midagi kommenteerida tahab. Ja õel on täna iga asja peale midagi kommenteerida.
Õhtusele jalutuskäigule tuleb vist üsna hilja minna.

DSC_1768
Enam lähemale nina panna ei saanud…

DSC_1769

DSC_1785
Guckma, Flutzeug! Lennut! Mamma, vaata – lennut!
Advertisements

Juuli 6 ehk tuulevarjus

Enne reisile minemist oli vaja teha üks Ääretult Suur Otsus. Nimelt: milline raamat kaasa võtta.
Vähe sellest, et mul on riiulil suur hunnik lugemist ootavaid raamatuid, on mul laual teine suur hunnik: pooleliolevad raamatud. Mitu päeva käisin ja vaagisin ja lisasin raamatuid hunnikusse ja võtsin sealt ära. Viimases oh-ma-ei-tea-milline-kaasa-võtta hunnikus oli neli raamatut. Üks, see, mida oleks lennujaamas kõige peenem lugeda, oli umbes kilone pakk. Ei olnud mõistlik. Kõige mõistlikuma kaaluga raamat oli aga selline, mida seal sakslaste (loe: liikuvate sõnaraamatute) vahel oleks olnud võibolla isegi mõistlik lugeda, aga mis tundus siiski rohkem töö kui puhkus. Järele jäi kaks kategooriast „mida must küll ometi arvatakse, kui ma selle metroos lahti löön“. Variant a) „Vaata, isehakanud kirjanduskriitik!“ Variant b) „Vaata, katalaan Madridis!“
Valisin viimase. Katalaan Hispaanias ikka etem kui kanadalane. Ei lennukis ega metroos vaadanudki keegi viltu.
Ja kui Salamancas oma külaliskorterisse astusime (sinnasamasse, mille võtme me pärast tänutäheks sisse lukustasime), vaatas ühes magamistoas mulle vastu väike raamaturiiul, millel kuus või seitse raamatut – üks neist just seesama, mida ma teel Salamancasse hoolega lugenud olin. Milline kokkusattumus!
Minu reisikaaslane, Tüdruksõber, haaras selle pihku ja hakkas pikemata otsast lugema. Pärast jättis korteriomanikule tänukirja ja jootraha, ja luges autos raamatut edasi. Mõned inimesed on vaat sellised otsustusvõimelisemad. Nii et kui me otsapidi juba A Cornuas olime, bikiinid pilvede all, olime ninapidi samas raamatus, isegi kui erinevatel lehekülgedel. Või noh, eks see ookeanituul lappas neid lehti vist rohkem kui meie.
20170722_154558
Et raamatuga ühele poole saada, oleks reis pidanud olema pikem või ilm rannasõbralikum. Mööda tänavaid uidates või teistega restoranis istudes, isegi pohmakat välja magades, naljalt ei loe. Nüüd otsin hetki, mil lapsed end ise lõbustavad või härra seda teha saab, ja tõmban end oma piinliku pealkirjaga raamatuga mittenähtavasse kohta. Mõne raamatu peab ju vahel lõpuni ka lugema, ja see on just selline, mida väga tahaks.

Juuli 5 ehk pikemalt ja piltidega

Madrid – Salamanca – A Coruna

Teate, Madridis oli minu ilm. Selline 35+ kraadi, mis lõõgastas närvikiudude kimbud kogu kehas ajamata sealjuures eriliselt higistama; õhuniiskus tõenäoliselt kuskile 15% kanti, ütles minu hästi kreemitatud nahk ja alumiiniumivabad kaenlaalused. Päikesefaktor 50 oli paksult peal ja mitte midagi ei tilkunud.
Kes Madridis käinud on, teab, et seal on… tihe… nii linnaruumi, kui inimliikumise mõõtes. Tänavad on kitsad, majad kõrged ja teineteise vastas, rahvast on palju ja kõik liiguvad, aga Cristianot ei kuskil. Tema asemel hoopis „vaibamüüjad“, kes ei müü mitte vaipa, vaid laotavad oma vaiba rendivabalt tänavapinnale ja müüvad sealt pealt varastatut või võltsitut. Mõnel tänaval oli raske liigelda nii, et vaibaservale ei astu. Aga närvikiudude kimbud lõõgastusid, nii et isegi see ei ajanud tuju turri.
Esimesel õhul lasin omale reisikaaslastel (olime neljakesi, eksole: mina, härra, Bii-Wii ja Tüdruksõber) mõnuga sangriat* valada, mistõttu teisel päeval võitlesin peavaluga ning keeldusin heaga magusatest jookidest. Lürpige ise oma vedelsuhkrut. Sama kogus rummi poleks mind kõigutanud, kinnitasid hilisemad katsed.

20170718_191242
Härra suureks rõõmuks mõjus ilm abikaasale mitmeplaaniliselt hästi ja kohati oleks võinud arvata, et oleme mesinädalatel. Kui nii mõelda, siis ega pärast abiellumist kuskil kahekesi koos ära polegi käinud, nii et eks nad vist väheke mesinädalad olidki. Kolm aastat hiljem.
Muuhulgas olime teineteisest ja eredast päikesest nii pimestatud, et kaklesime kõik ööd selle üle, et kas õhukonditsioneer peab olema sisse või välja lülitatud. Mina lülitasin sisse, sest muidu vaene abikaasa higistab ja ei saa magada (ja tõmbasin endal teki üle pea, et kael tuult ei saaks) ja tema lülitas välja, sest muidu vaene abikaasa saab kaelale tuult ja ei saa magada (ja tõmbas endal teki põrandale, et higistama ei hakkaks). Etteruttavalt: pulmas, kuhu teel olime, tõotas peigmees pühalikult alati ööseks konditsioneeri välja lülitada, et abikaasa kaelale tuult ei saaks! Tõeline armastus, ma ütlen!
Igatahes, kuna suund oli tõesti pulma peal, mis hoopis A Corunas toimus, mitte Madridis, jäi tutvus Madridiga üürikeseks. Pigistasime küll üüratu koguse sooja ilma ja külmade jookide vahele külastuse ühte kohalikku kunstimuuseumisse, aga ainult ühte. Poisid (loe: ajalooõpetaja ja tulevane ladina keele õpetaja) süvenesid Prados Goya, Boschi, El Greco, Runbensi ja muude „vanade meistrite“ töödesse, mina ja Tüdruksõber eelistasime samal ajal 20. sajandi suurmehi Reina Sofias: Picasso, Dali, Miro, Bacon, Klee, Kadinsky… (leidsin isegi ühe Rothko!) Erinäitus oli parajasti Picasso (perfecto!) ja Lee Lozano töödest. Viimane oli provokatiivne ja vastikult geniaalne üllatus, mis meile Tüdruksõbraga pikaks jutuainet andis ja pärast sai sangria (või rummi) kõrvalegi Lozano-nalju heidetud. Mille peale Härra meile muidugi paar kreeka müüti rääkis. Ja kui mingi hilisema vestluse käigus Bii-Wii karjatas: „See on Sparta!“ ei olnud Russel Crow’l asjaga midagi pistmist. Küsimus oligi puhtalt selles, kas tegemist oli Sparta või Vana-Kreekaga. Mine veel ajaloolase ja ladina keele õpetajaga reisile!
No igatahes teel Madridist A Corunasse peatusime väikelinnas (olgem ausad, ligi 200 000 elanikku on Hispaanias väikelinn) nimega Salamanca. Seal on ülikool, üliõpilased, baarid (loe: veel sangriat) ja muud suurt ei midagi. Ahsoo, jaa – Rooma (mitte Sparta!) sild, mis osaliselt ka tollest ajast (ehk umbes 1. sajand) säilinud. Sillapede (mina-mina!) ei saanud muidugi jätta nõudmata, et kogu reisiseltskond seda vaatamas käiks. Seda küll üsna turris tujus pärast seda, kui oma ööbimiskoha võtme korterisse olime lukustanud. Sild sellest turritamisest nooremaks ei muutunud, nii et saime ikkagi maruvana vaatamisväärsuse linnukese kah kirja. Millal te viimati üle 2000-aastase silla jalutasite, turris või mitte?
A Coruna (või La Coruna, oleneb, kas kohalikus või riigikeeles) võttis meid vastu ookeaniõhu ja tohutu temperatuurilangusega. Pügalaid poole vähem kui Madridis. Kohutav! Suvepuhkus või asi!Foto 22.07.17, 13 02 54

Kampsunit oli vaja!

Foto 22.07.17, 13 40 41

Samas, hoolitsetud oli selle eest, et sangria voolaks ja tantsida saaks. Pulma eelõhtuks oli korraldatud pulma eelpidu noorematele külalistele (teisisõnu: palun saage enne päris pidu tuttavaks ja tantsige ninad veriseks) ja pulmad ise algasid viisakalt kell seitse õhtul ja kestsid hommikul viieni (teisisõnu: palun tantsige pulmatort põrandale ja ninad veriseks!) Nina verele tantsimise osas piirdusime vaid esimese õhtuga. Kuidagi õnnestus nii, et kukkusin vaatemänguliselt keset tantsuplatsi selili ja sain preemiaks härra keharaskuse omale täpselt keset nägu. Õnneks organiseeriti baarist kiiresti suur kamaks jääkuubikuid, aga pulmaks terveks ikka ei saanud – kulus üsna palju jumestuskreemi, et sini-punasust vähendada. Nii et saime intelligentsete Sparata- ja Lozano-naljade vahele teha ka äärmiselt ebaintelligentseid perevägivallanalju! Võit!

Foto 22.07.17, 01 32 30
Mis aga juhtus pulmatordiga, mis õhtu alul tantsupõranda kõrval seisis ja mida keegi ei näinud ei lahti lõigatavat ega söödavat, ei olegi me veel teada saanud. Sest mis on üks korralik puhkusereis/pulm ühe müsteeriumita!
tort

*Teised jõid sangriat edasi ja ühe peenema restorani baarmen ütles, et ta pani kannu punast veini, vermutit, mahla, apelsini ja sidrunit, suhkrut ja sutsuke likööri ja siis veel natuke suhkrut. Aitäh!

Juuli 4 ehk tagasi!

Erinevalt härra Müllerist ei kukkunud me kokku. Käisime hoopis ära. Puhkusel!
Kõigepealt neljakesi paisjärve ääres tante Regina bungalos, kus me see kord võtit Kellogsipakki peitu ei pannud, et seda kakskümmend tundi paaniliselt taga otsida (nagu eelmine aasta juhtus), aga ujumas käisime ikka. Järv on endiselt maaliline.
Siis parkisime kaks nooremat Oma-Opa juurde ja kadusime öhe, nagu süüdimatud ikka, et oma kohvrid pakkida ja suund Hispaania peale võtta. See oli emotsiaalselt juba keerulisem, kui nende nooremate parkimine. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii reisil käisin, et kõik broneeringud, koodid, maksetõendid jne mul välja trükitult reisikotis ei olnud. Väga imelik tunne oli oma pardakaart kellegi kolmanda hoolde jätta. Härra naeris, et tegemist on usaldusülesandega. Et ma õpiks kontrolli ära andma ja vooluga liikuma. Ja ega ma suurepäraselt selle ülesandega toime ei tulnud. Ikka väga suur vajadus oli ise aeru hoida. Mismõttes on minu pardakaart kellegi teise mobiiltelefonis! Ma nõuan paberit! Enda kätte! Esimesel võimalusel!
Keegi teine oli härra sõber Bii-Wii, kes oma on-off tüdruksõbraga (ta on siin blogisügavikus mingi teise nimega esinenud, aga ma ei viitsi praegu otsida) meie reisikaaslaseks/korraldajaks oli.
Reisi sihtkoht oli härra ühe teise sõbra Rad-Konni pulm ühe hispaania daamiga. Seepärast Hispaania. Täpsemalt A Coruna Hispaania loodenurgas, Atlandi ookeani ääres.
Teel pulma jäi meil ette Madrid ja Salamanca ja võtsime tsuti aega (palju aega ei võtnud: tahtsime tagasi nende kahe juurde, kelle süüd tundmata ära olime usaldanud) ka A Coruna jaoks, aga kirss tordil oli muidugi pulm ise. Nooremale lugejaskonnale: Pinterest-perfect. Vanemale: ahh!
Pikemalt ja piltidega tahaks ka kirjutada, aga praegu tahaks rohkem magada, sest selle jaoks me puhkusel kuigi palju aega ei võtnud. Oli ju vaja puhata!
Nüüd on neil kahel väiksemal veel nädal aega lasteaiapuhkust mammaga (papa hakkab viimastest eksamitest viimaseks tuupima ja peab tööl ka käima) ja siis muutub rütm jälle. Elu peab põnev olema, nagu Lotte ütleb!

Juuli 3 ehk wie gehts, herr Müller?

Kevadel juhtus, et meie äsja pensionile jäänud üksik naabrionu kukkus kokku. Korraliku lääne-maailma naabritena ei teadnud me asjast muidugi enne midagi, kui politsei uksekella tiristas ja küsis, et äkki me saaks nad rõdule aidata, sest härra (eesnimi teadmata) Müller (nimi muudetud) on kaduma läinud ja nad tahaks kontrollida, ega ta end ometi rõduakna taga ei peida. Ei peitnud, aga politsei ei jätnud jonni ja muukis end seepeale hoopis härra Mülleri korterisse sisse. Korteri ukse taga ta end peitnud olevatki. Aga ei hüpanud välja ja hüüdnud „sürpriis!“, ei olevat isegi paaniliselt mingit kahtlast pulbrit hävitada püüdnud, sest viidi ta tervishoiuasutusse, mitte kongi.
Mina käisin ikka iga päev härra Mülleri uksest mööda ja mõtlesin, et no küll on jamps, et ei ole kombeks tolle ukse kella helistada ja küsida, kuidas tervis on või et kas teeks ühed õlled.
Umbes kuu aega hiljem saabus härra Müller tagasi – umbes poole kõhnem (justkui oleks kuu aega kongis istunud, mitte tervishoiuasutuses), aga endiselt sama viisakas. Vabandas, et politsei meile tüli tegi ja vabandas veel ja küsis, kuidas lapsed kasvavad, et kas õlut juba joovad, ja vabandas veel, et politsei meile tüli tegi. Mõni aeg hiljem tuli vabandas veel ja küsis, et kas ta järgmine kord, kui ta kokku peaks kukkuma, võib meie ukse taha roomata ja kella helistada, et me abi kutsuks.
Kuigi see lugu mind enne juba häiris, siis see… noh… Kas ta tõesti enne arvas, et ta ei tohi tulla meie uksekella helistama!? Nii viisakas ei või olla! Parem suren ära kui lähen naabrit tülitama! Okei, hästi, tegelikult saan isegi mina aru, et ega ta tol korral viisakuse pärast tulemata ei jätnud (ta ei olnud ju suutnud telefoninigi roomata, et perele helistada), aga… ikkagi. Ikkagi tuleb selline Lasnamäe-depressioon peale. Et istumegi siin nagu kutsud iga üks oma kuudis ja keegi kellegi peale ei haugu. Ei tea teineteise eesnimesidki. Ja siis me arvame, et inimene on sotsiaalne olevus.
Siiski. Arusaadavalt enesele teadvustamata on meie väikemees nüüd oma kohustuseks võtnud hooliv naaber ja kodanik olla ja aeg-ajalt kontrollida, kuidas härra Mülleril läheb. Tal on nimelt paar korda õnnestunud härra Mülleri uksekella tiristada. Oleme siis viisakalt koridoris oodanud, kas härra Müller uksele tuleb. Esimesel korral ei tulnud, aga õnneks nägin terrassilt tunnike hiljem, kuidas härra Müller koju tuli. Ei kutsunud muukijaid (loe: politseid). Teisel korral tunnistasin ausalt üles, et „RSS soovis kontrollida, kas teiega on kõik korras. Kuidas teil läheb, härra Müller?“ Mille peale härra Müller naerma hakkas ja RSSilt küsis, kas too sooviks äkki temaga ühe õlle juua. Ma siiski sekkusin ja igasugune õlletamine jäi ära. Sest noh, kuskile tuleb siiski piir tõmmata selle sotsiaalne olemisega.
Aga võibolla on RSS varsti valmis härra Müllerilt küsima, mis ta nimi on. Noh, et kas on Toomas või mitte.*
DSC_1556
Lool on tõenäoliselt mingi moraal ka. Aga ma ei ole veel päris kindel, mis see on. Igal juhul loodan, et härra Mülleril on sellest rõõmu, et üks väike naabripoiss ta uksekella käib tiristamas.

*Saksamaa kõige levinum mehenimi pidi olema Thomas Müller.

Juuli 2 ehk mis ma siin teen, kui ma ei kirjuta

Juuli hakkab ka juba omadega kuskile jõudma, ja ikka ei ole ma suutnud rohkem postitada, kui haruharva.
Mis me siis teinud oleme? Kui BB käest küsida, siis Papa on tööd teinud ja mamma on küürinud. Vähemalt esineti hiljuti sellise avaldusega: „Papa ei tulnud meiega kaasa, sest talle meeldib tööd teha. Ja sulle meeldib korista.“
Mitte just tohutult, aga las jääb. Igal juhul meeldib mulle olukord pärast koristamist oluliselt rohkem kui olukord enne koristamist. Nii et ega enne mingit blogimisisu ei tule, kui põrandad harjaga üle käidud ja aknad näpujälgedest puhtaks küüritud. Viimases osas leidub muidugi abistajaid. Mis muidugi tähendab, et pärast tuleb see abistamine üle käia, aga las see ka jääb.
Aga eks ma olen siin lillutanud ka. Sest soomlased tulid külla ja mul oli ju hirmsasti vaja neile näidata, mis meil siin on. Noh, et on tänavad ja majad ja mõned eriti uhked majad. Eriti hästi tahtsin neile selgeks teha, et meil on jõgi. Selle tarbeks sundisin nad aurikule, sest Tallinn-Helsingi otsal nii peeni vanu popsutajaid ikka ei ole, maalilistest kallastest rääkimata.
Ka trügisin nad väga isekalt Neitsi Maarja kiriku (loe: Frauenkirche) torni. Esimest korda mõtlesin, et võiks, aga äkki ühel teisel päeval, 2012. aasta suvel. Siiani tiirutan ta ümber ja mõtlen, et noh, ühel teisel päeval… Nüüd see päev siis tuli. Ei saa öelda, et ilus ei olnud.
Aga et soomlased armastavad aktiivset tegevusturismi, siis puksisid hoopis nemad minu ühte peenema otsa Volkswagenisse, et ma as-good-as-umb-sakslasest sõidujuhendaja ja as-good-as-umb-soomlasest sõitja vahelist kommunikatsiooni vahendaks. Tegevus missugune! Muidugi rääkisin lõviosa ajast eesti keeles. Sest mis muu võiks olla link saksa ja soome keele vahel!
Käisime nimelt paar nädalat vana elektriautot sõidutamas. Enne käisime koos giidiga Volkswageni tehases ja vaatasime, kuidas nad siin keset linna nüüd oma kaunis tipptasemel tööergonoomikaga (parkettpõrand tootmisliinil, peegeldatud valgus…) klaashoones elektriautosid kokku panevad. Lisaks töötajatele on nende maja sõbralik ka näiteks lindude suhte: et tiivalised suure hooga klaashoone fassaadi ei põrutaks, lastakse maja ümber ööpäevaringselt kõlaritest röövlinnu hoiatuskisa – nii ei julge teised linnud majale läheneda ja jäävad ilma peapõrutuseta. Giid ei olnud meil just suu peale kukkunud (päritoluriik Austraalia, haridus juura) ja jagas meiega veel palju täiesti tarbetuid fakte moel, mis millegipärast itsitama ajas. Näiteks see fakt, et Volkswagenil oma lihatööstust on (töötajate söökla ja külaliste restorani tarbeks), seoses selle faktiga, et tänaseks on autotehase lihatööstus tootnud rohkem vorste kui autotehas autosid, ei peaks üldse naljakas olema.
Lapsevanemana ahhetasin aga hoopis selle peale, et mõnele moodsamale VW mudelile on tagapingile lapse hälli või tooli kinnitamiseks vajalikud isofix otsikud sisse ehitatud! Peen! Noh, eks need elektriautod olegi peenem kraam. Sest õnnetuseks on nad praegu oluliselt kallimad kui beniini- või diisliautod ja kui sa oled juba valmis auto eest (keskkonna, mitte mugavuse pärast) oluliselt rohkem raha välja käima, küllap jaksad siis juba need luksuslisad ka kinni maksta. Eksole. Näiteks on elektriautos võimalik kasutada ka ainult ühte pedaali – vajutad, sõidab edasi, lased lahti, pidurdab. Nagu vanakooli jalgratas!
Ikka ei tulnud isu juhilube teha.
Praeguseks on soomlased eemaldunud. Läksid Tšehhi. Ütlesid, et tahavad näha, kas seal on elu parem. Kuigi võibolla ma kuulsin valesti ja nad ütlesid „õlu“. Sest noh, olgem ausad, see pilsner… see ei ole ikka igaühele.
Üks teine põhjus, miks blogimine harva ette tuleb on see, et mu töölauale on kogunenud mitu hunnikut raamatuid, mis mu tähelepanu arvutilt eemale tõmbavad. Nende hulgas ka mitu keeleõpikut. Nüüd pistangi pea viimasesse tagasi. Sest juhilube ma võibolla ei taha, aga veel ühes keeles lakkamatult möliseda küll.

Juuli 1 ehk ilma üheksata

Võtsin just väikevenna vannist välja, keerasin rätikusse ja surusin kõvasti vastu end, et temaga turvaliselt trepist alla minna. Nagu ikka, kui laps süles ja täpselt ei näe, kuhu astun, hakkasin astmeid lugema: „Üks, kaks…“
RSS: „Nein!“
Noorehärrale ei meeldi viimasel ajal, kui keegi teine (loe: mina) laulab või luuletust loeb, sekkub kohe ja ütleb, et palun lõpetage see totrus ometi ära. Ise laulab sealjuures hea meelega. Ja õde vist võib ka laulda.
Hakkasin naerma, aga jätkasin ikka: „Kolm, neli…“
RSS: „Nein, mamma!“
Mina: „Ole nüüd! Viis…“
RSS: „Nein!“
Mina: „No hästi, aga loe siis ise, sest muidu me kukume!“
RSS: „Kuus, seitse, kaheksa, kümme!“
Millal ta need numbrid juba selgeks õppis!? Ja kuidas ta üldse aru sai, mis ma talt nõudsin!?
See varsti-kaks iga on kõige üllatavam, sest kuna jutt sorav ei ole, siis eeldad, et ega mõte ka sorav ei ole. Aga näe, vahel näkkab nii ühe kui teisega. Samamoodi juhtus ühel hommikul, kui poisil mässud ära võtsin. Teatasin: „Pane nüüd tähele, et sa ei pissi, sest muidu läheb põrand märjaks. Aga las pepu tuuldub natuke, ma varsti toon uue mässu.“ Selle peale jalutas noormees vannituppa, tiris ukse taha peidetud pissupoti (mida me veel kasutanud ei ole, sest potitrenn tuleb meil äkk-meetodil*) keset vannituba, istus sellele peale ja soristas oma soristamise ära. Ma ju ei öelnud, et mingu potile, ise tegi selle ühenduse ära.
Ja nüüd tuleb välja, et oskab kümneni kah lugeda. Ilma üheksata. A noh, eks see üheksa ongi ülehinnatud.

*Sest ma tahan õpetada oma keha tunnetama, mitte käsu peale käima. BBga tehtud vigadest olen õppinud, nii et olen arusaadavalt nii ütlemata positiivne, et asi saab ainult ühe suurema košmaariga lõppeda. Aga sellest sügisel, tahan et vend kõigepealt sellest „mul ei ole aimugi, millest ta aru saab ja millest mitte“ vanusest välja saaks.