Juuli 3 ehk wie gehts, herr Müller?

Kevadel juhtus, et meie äsja pensionile jäänud üksik naabrionu kukkus kokku. Korraliku lääne-maailma naabritena ei teadnud me asjast muidugi enne midagi, kui politsei uksekella tiristas ja küsis, et äkki me saaks nad rõdule aidata, sest härra (eesnimi teadmata) Müller (nimi muudetud) on kaduma läinud ja nad tahaks kontrollida, ega ta end ometi rõduakna taga ei peida. Ei peitnud, aga politsei ei jätnud jonni ja muukis end seepeale hoopis härra Mülleri korterisse sisse. Korteri ukse taga ta end peitnud olevatki. Aga ei hüpanud välja ja hüüdnud „sürpriis!“, ei olevat isegi paaniliselt mingit kahtlast pulbrit hävitada püüdnud, sest viidi ta tervishoiuasutusse, mitte kongi.
Mina käisin ikka iga päev härra Mülleri uksest mööda ja mõtlesin, et no küll on jamps, et ei ole kombeks tolle ukse kella helistada ja küsida, kuidas tervis on või et kas teeks ühed õlled.
Umbes kuu aega hiljem saabus härra Müller tagasi – umbes poole kõhnem (justkui oleks kuu aega kongis istunud, mitte tervishoiuasutuses), aga endiselt sama viisakas. Vabandas, et politsei meile tüli tegi ja vabandas veel ja küsis, kuidas lapsed kasvavad, et kas õlut juba joovad, ja vabandas veel, et politsei meile tüli tegi. Mõni aeg hiljem tuli vabandas veel ja küsis, et kas ta järgmine kord, kui ta kokku peaks kukkuma, võib meie ukse taha roomata ja kella helistada, et me abi kutsuks.
Kuigi see lugu mind enne juba häiris, siis see… noh… Kas ta tõesti enne arvas, et ta ei tohi tulla meie uksekella helistama!? Nii viisakas ei või olla! Parem suren ära kui lähen naabrit tülitama! Okei, hästi, tegelikult saan isegi mina aru, et ega ta tol korral viisakuse pärast tulemata ei jätnud (ta ei olnud ju suutnud telefoninigi roomata, et perele helistada), aga… ikkagi. Ikkagi tuleb selline Lasnamäe-depressioon peale. Et istumegi siin nagu kutsud iga üks oma kuudis ja keegi kellegi peale ei haugu. Ei tea teineteise eesnimesidki. Ja siis me arvame, et inimene on sotsiaalne olevus.
Siiski. Arusaadavalt enesele teadvustamata on meie väikemees nüüd oma kohustuseks võtnud hooliv naaber ja kodanik olla ja aeg-ajalt kontrollida, kuidas härra Mülleril läheb. Tal on nimelt paar korda õnnestunud härra Mülleri uksekella tiristada. Oleme siis viisakalt koridoris oodanud, kas härra Müller uksele tuleb. Esimesel korral ei tulnud, aga õnneks nägin terrassilt tunnike hiljem, kuidas härra Müller koju tuli. Ei kutsunud muukijaid (loe: politseid). Teisel korral tunnistasin ausalt üles, et „RSS soovis kontrollida, kas teiega on kõik korras. Kuidas teil läheb, härra Müller?“ Mille peale härra Müller naerma hakkas ja RSSilt küsis, kas too sooviks äkki temaga ühe õlle juua. Ma siiski sekkusin ja igasugune õlletamine jäi ära. Sest noh, kuskile tuleb siiski piir tõmmata selle sotsiaalne olemisega.
Aga võibolla on RSS varsti valmis härra Müllerilt küsima, mis ta nimi on. Noh, et kas on Toomas või mitte.*
DSC_1556
Lool on tõenäoliselt mingi moraal ka. Aga ma ei ole veel päris kindel, mis see on. Igal juhul loodan, et härra Mülleril on sellest rõõmu, et üks väike naabripoiss ta uksekella käib tiristamas.

*Saksamaa kõige levinum mehenimi pidi olema Thomas Müller.

Advertisements

One thought on “Juuli 3 ehk wie gehts, herr Müller?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s