September 10 ehk eputan

Härra on nüüd ametlikult diplomeeritud.
DSC_2058
Eile oli pidulik aktus, aga perekondlik orgunn oli meil umbes sama halb, kui minu fotode kvaliteet (miks mu fotoka ekraanil värvid ja tumedused HOOPIS teised on, kui hiljem arvutis! Urr!)…
Ühesõnaga, kui ma pool tundi enne aktuse algust keeletunnist koju jõudsin, jalutas Härra esikusse ja küsis: “Noh, kas sa oled juba valmis minema?”
Mina, higine ja näljane ja ärritunud (sest ma ruttasin ja mul ei olnud aega süüa ja mu kingad olid mind villi hõõrunud), kostsin, et ma pean veel riided ja kingad vahetama ja midagi sööma… Kolm minutit hiljem seisin võileib käes esikus, riided ja kingad vahetatud. Härra loivas aga ikka pidžaamas ringi ja küsis, et kas ta peaks pruunid või mustad viigipüksid panema.
Pani mustad, selgus, et on teised triikimata (või noh, olid triigitud viis ja pool aastat tagasi, kui ta neid viimati kandis) ja siis teised ja siis ei sobinud pluus ja siis ei leidnud ta trakse ja üldsegi, miks tal lipsus enam sõlme sees pole ja… Ühesõnaga, kodurahu huvides seisin esikus, mugisin oma võileiba ja ei vaevnud isegi ärrituma.
Kui ma minut enne aktuse algust tagumisse pingirea äärele istusin, teadmisega, et pean 55 minuti pärast lahkuma, sest keegi peab ju meie lapsed lasteaiast üles korjama, et need nädalavahetuseks sinna luku taha ei jää, mõistsin, et ma olin ise kogu selle krempli umbes sama viimase minuti peale jätnud nagu Härra oma ülikonna. Miks ma ei orgunninud lapsehoidjat? Miks me ei sättinud nii, et me saaks õhtul kõik koos kuskile sööma minna? Miks me Härra vanemaid aktusele ei kutsunud!?!?!? Piinlikkusest saatsin oma nutitelefonist Oma omale uduse fotojäädvustuse sellest, et ta pojale tõepoolest tunnistus kätte on antud.
Kui ma Härralt pärast küsisin, miks ta vanematele ei öelnud, öeldi ainult, et ta ei eputa.
Ma ei hakanud ahastama, et oma vanematega oma elu jagamine ei ole eputamine ja et möh ja mismõttes ja üleüldsegi…, vaid riputasin hoopis ise sotsiaalmeediasse selle pildi üles, mis siiagi: Härra tunnistuse ja kahe õppimist segava faktoriga, mida ta kogu selle õppimise kõrvalt unarusse ei jätnud. Mina võin eputada küll.

September 9 ehk sügisele vastu

No ei saanud parata. Ükskõik kui usinalt ma terve suve liha sõin ja nõudsin, et mind autoga ringi sõidutataks, et jääkski suvi, ikka tuleb sügis. Soojenda veel kliimat!
Nüüd on villasokid kapist väljas (sest ega septembris ei saa veel ometi hakata kütma. Hoolimata suurest öko-bio vaimustusest ja lubadusest täielikult taastuvelektrile üle minna, on Saksamaa esialgu veel selles osas üsna kehvas seisus, näitab kiire Google-otsing: 12,4% kasutatavast energiast riigis on taastuv! Kui ma midagi valesti ei vaadanud, on Rootsis sama number ligi 50% ja Kanadas lausa üle 60%!) ja lapsed käivad õues sall-mütsidega. Vahepeal saime neil juba ninad tatiseks, aga siis reageeris siinkirjutav lapsevanem nobedalt laste piinamisega ja keegi päris haigeks ei jäänud.
Mis ma tegin? Viskasin, ühe kalli lugeja soovitusel – aitäh! -, kaussi suurema peotäie jõhvikaid, ühe sidruni, ühe sibula ja ühe terve küüslaugu ning purustasin kõik pastaks, millele lisasin moe pärast natuke mett. Siis ähvardasin lapsi, et kui nad terveks saada/jääda ei kavatse, peavad selle mögina ära sööma. Mõjus!
Härrat ähvardasin ka ja loopisin demonstratiivselt uksi, et ta teaks, et mul tõsi taga on. Too võttis siis suurest hirmust kolm lusikatäit (ühest oleks piisanud) ja oleks peaaegu kogu sisikonna pidanud välja ajama. Mina olen üritanud iga päev lusikatäie võtta ja kuigi minule kui suurele küüslaugusõbrale on mögin peaaegu vastuvõetav (kuigi ausalt – ikka ajab öökima), siis see lõhn, mis pärast seda lusikatäit mind 24 tundi saadab, ei innusta seda ikka iga päev võtma.
Tervise eest hoolitsen ka sellega, et käin nii palju trepist, kui vähegi jaksu on. Peab nüüd ju ära kasutama neid hetki, mil ilma käruta liikvel olen. Pärast nelja aastat kärutamist tundub päris luksus nii välja minna, et ei peagi midagi ees veeretama. Nii et veeretan end hoopis trepist üles-alla. Täna, kui alla jõudsin, olid lifti juures mehaanikud, kes seda enda arvates „hooldama“ olid tulnud ja noh, minu kõlava teretuse peale vaatasid nad mind küll sobimatult tusaste nägudega. Küllap mõtlesid, et „Näe, jälle mingi öko-mutt, sel kõlbab ainult jala käia! Pole tal meie lifti vaja.“
Kui koju tagasi saabusin, viis kilo kummagi käe otsas ja kümme seljakotis, mõtlesin jällegi, et kes neid pagana liftimehhaanikuid teab, äkki kodeerisid lifti nüüd nii käima, et öko-mutid sinna kinni jääks. Vedasin oma kilod kõik heaga trepist üles, ise higine ja endal nii palav nagu poleks sügis hakanudki.
Kui Härra mõni aeg hiljem kodunt lahkus, sain telefonikõne: „Ma olen liftis kinni! Kas sa saad abi kutsuda? Keegi ei vasta sellele hädakutsele siin!“
Kükitas teine pool tundi oma päevast siis neljanda ja viienda korruse vahel ja ootas tuletõrjujaid, kes lifti lahti muugiksid. Õnneks ei olnud ta eksamile minemas, sest eksameid enam ei ole (jehuu!). Ei läinud isegi tööle. Naine andis hoopis pealinnaloa, läks laiama. Nii juhtub, kui kolm lusikatäit jõledat immuunsüsteemi toetavat möginat sisse kühveldada.
Loo moraal: soojendage ennast, mitte kliimat!

September 8 ehk teab küll, mis lapiga teha

RSS tilgutas hommikusöögipiima põrandale, ma panin alles siis tähele, kui ta lapiga juba mööda põrandat roomas ja hävingut likvideeris. Jälgisin mängu eemalt ja nägin, kuidas lapp ka kööki tagasi viidi. Hakkasin juba peas kiidulaulu valmis panema, kui märkasin, et must lapp ei visatud kraanikaussi, vaid prügikasti.
Ei hakanud õiendama. Vist on vara veel nõuda, et ta teeks vahet ühekordsel ja mitmekordsel lapil.
Suuremat kiidulaulu siiski ka ei esitanud. Jõudsin enne mõelda, et ise enda järelt koristamine peaks olema just nii iseenesestmõistetav, kui see tal parajasti oli. Mitte selline, mida suure preemia või aplausi eest tehakse.

September 7 ehk lõvi ja flamingo

RSS on tõmmanud mängupapakoi puuri üle pea, jookseb mööda majapidamist ja ajab õde taga. Õde jookseb eest ära ja kisendab: „RSS on lõvi! RSS on lõvi!“
Mina mõtlen, et puuris olevat lõvi ei peaks kartma, aga leian, et olukord on mõnevõrra parem, kui viis minutit tagasi, mil RSS jooksis (ilma puurita) nutvana õe eest ära ning õde tormas talle järgi ja hüüdis: „RSS, palun vabandust! Vabandust, RSS, vabandust!“
Nüüd mõtisklesin valju häälega, et „RSS on ju tähtkujult lõvi! Aga mis BB küll on… mitte ei mäleta. Peaks välja uurima… RSS on lõvi, BB on…“
BB: „Kui RSS on lõvi, siis mina olen flamingo.“

DSC_1993
Pilt eilsest õhtust. Võib tähelepanu pöörata sellele, et lapsevanem ei ole suutnud tütre juukseid näo eest ära siduda ja on lubanud pojal särgi iseseisvalt (tagur- JA pahupidi!) selga tõmmata. Liberaalne elu meil siin!

September 6 ehk mein Name ist…

Samal ajal kui Härra jätkab eesti keele üle ahastamist („Miks „on the internet“ on „internetiS“, peal on ju –L… internetiL!“ – „Mm… sest me teeme asju interneti sees, mitte peal. Sorry.“), olen mina langenud sügavamale saksa keele lõksu. Seadsin omale isikliku eesmärgi ja intensiivistasin programmi.
Pikema-aegsetele lugejatele tuttav Paaniliselt Õnnelik hakkas nimelt uut „tasuta“ saksa keele kursust pakkuma. Leidis ühe pool-vabatahtliku õpetaja, kes meiega novembri lõpuni kaks korda nädalas kokku on lubanud saada. „Meie“ oleme endiselt tema sihtgrupp: akadeemikute mitte-EU-kodanikest koduperenaistest kaasad. Kuigi grupis on ka mõned naisakadeemikud ja paar ida-eurooplast*, kes end reeglitest muserdada ei lase. „Tasuta“ antakse, siis ei saa lasta muserdada! (Jutumärkidega seepärast, et sümboolne tasu siiski on, kuigi umbes 10% sellest, mis keeltekoolis maksma peaks.)
Kursuse suurim miinus on see, et ma olen (ja ütlen seda nina eriliselt püsti ajamata) grupi kõige tugevam. Teisisõnu – tase on nõrk. On selliseid, kellelt küsitakse, kas nad aru saavad („verstehst du?“) ja nad vaatavad tühja pilguga ja naeratavalt kohmakalt. Kui üritada tõlkida, et see tähendab aru saamist, siis raputavad pead: „Ei, ei saa aru.“ Järgneb viis minutit raisatud kursuseaega, et umbkeelsele (sest noh, inglise keel tõenäoliselt kah lonkab mõlemat jalga) selgeks teha, et sõna „verstehen“ tähendab „aru saama“ ja et me saime aru, et ta aru ei saa, aga kas ta võiks palun aru saada, et ta peab saksa keeles ütlema, et ta aru ei saa, kui ta aru ei saa, et me siis jälle kümme minutit talle seletada saaks, et tuleb öelda „Mein Name ist, mitte meinE Name ist, sest Name on meesoost, missiis, et tema ise naissoost on“.
Kursuse pluss on see, et hoolimata kergest ajaraisumaigust motiveerib see mind. Kursuse lõpu tasemeeksamil tahan nii kõva taseme kätte saada, kui võimalik. Tegelikult unistan sellest, et saksa keelt oleks sama mugav ja iseenesestmõistetav rääkida, kui inglise keelt. Aga noh, hoiame esialgu unistuse ja eesmärgi vahel siiski vähe vahet.
Eesmärgi saavutamiseks olen kõik rauad tulle pannud: enne proua tuttu ei saa, kui pole läbitud vähemalt üks peatükk grammatikaõpikust, vähemalt kuus ülesannet töövihikust, vähemalt kümme lehekülge ilukirjandust ja iga õhtu käib karm kontroll; õpetajal palusin mulle lisaülesandeid anda, mida kodus teha; vaatan ustavalt Kirgede tormi ja üritan muust ka aru saada, kui sellest, kes keda parajasti armastab ja miks; kohtun korra nädalas kasahhiga, kes nii ludinal saksa keelt pritsib, et nutt peale tuleb; ja üritan igal võimalusel ise rääkida, isegi härraga, kuigi viimases osas passime peale, et lapsed kuulma ei satu; sinna otsa ja vahele muidugi netiõpiku harjutusi ja nii palju saksa meediat, kui ma Merkeli nägu näha kannatan. Järgmine samm oleks see, et hakkan blogipostitusi ka saksa keeles kirjutama. Ohne Sorge, mul ei ole tahtmist teid, kallid lugejad, selliselt piinata. Aga lähen piinan nüüd end edasi ja võtan grammatikaõpiku tänase osa käsile.

*Tegelikult võiks öelda „nurga-eurooplast“, sest ega need PIGS riigid teistes nurkades on ju samasugused sõimusõna-riigid ja vastasnurk (Hispaania ja Portugal) on meie klassiruumis kenasti esindatud.

September 5 ehk õhtused mängud

Härra õpib eesti keelt. Aga mis lapsed teevad?
BB ladus elutoapõranda kummikuid täis, võttis kausi spinatilehtedega ning jookseb nüüd ümber kummikutehunniku ja loobib sipinatilehti suhu.
RSS vaatab Lottet.
Mina mõtlen, et hea ikka, et emaks olemiseks eksamit ei pea läbima, risikfaktorid siin majas on vahel ikka läbikukkumisväärselt kõrgel.
Nüüd toodi mulle aga hoopis üks virn minu rätikuid ja salle ja paluti need ümber kahe väikse kere keerata.
BB: “RSS, mina olen Elsa.”
RSS: “Elsa!”
BB: “Ja sina oled Anna, eks?”
RSS: “Anna, eks. Kuninganna.”
BB: “Ei, mina olen kuninganna, sina oled Anna. Tule kaasa, Anna. Sina oled väga ilus.”
RSS: “Jah.”
Läksid mängutuppa ilusad olema. Mina mõtlen, kuidas sellised 17 minuti pärast voodisse on võimalik saada. Mängutoast kostab tõenäoliselt naabritelegi kakshäälne: “Let it goooo! Let it gooooo!”
Spinatilehtede kauss seisab keset elutoapõrandat.
Lähen koristama.

September 4 ehk duo-lett

Kooli lõpetamise puhul panin abikaasa viisakalt fakti ette, et nüüd ei ole tal enam vabandust, miks ta eesti keelt õppida ei saa. Nii et logigu end aga heaga mõnda peenemasse netiõpikusse sisse ja kukkugu tuupima. Täna hommikul istus teine arvuti taga hüüatas aegajalt: „Viis kirjutatakse kahe iiga!“ või „Kas vEEEEga ilus või vÄÄÄÄga ilus?“
Kui mina oma töölaua tagant tõusin, küsis. „Kuhu sina lähed?“
„Vetsu.“
„Ei, pikem peab olema.“*
„Aa… Tualetti?“
„Duo-letti? Duo… Tua…letti. Miks teil duo on? Kas te käite seal kahekesi?!“
Selgitasin siis sakslasele, kuidas eestlased tualetis käivad ja sain jälle Eesti-teo punktid kirja. Seis on muideks hetkel 65/100, kusjuures 24. veebruarini on jäänud viis kuud. Peaks ju jõudma. Kui ainult veel ideid oleks!

*Kasutab niisugust sõnade õppimise harjutust, kus peab lünka sõnu kirjutama ja lünk on alati täpselt nii suur, kui sõna olema peab.

September 3 ehk hurraa ja braavo!

Ma ei mõista, miks tänased lehed räägivad kõik teisel pool Atlanti möllavast tormist või Savisaarest või dopinguskandaalidest, kui arusaadavalt on selle nädala kõige olulisem uudis maailmas see, et Härra on kõik oma eksamid läbinud. Kool on läbi. Magistrikraadi kõrvale on tekkinud õpetaja kutset tõendav tunnistus.
Nüüd jääb üle vaid lasta omale töökoht otsida (seda teeb kohalik haridusministeerium ja loodetavasti järgmise poolaasta, mitte järgmise õppeaasta alguseks) ja võibki hakata muud ka õpetama peale selle, kuidas lego-autosid kokku panna.
DSC_1876

September 1 ehk kasvata nagu kutsikat

Lapse füüsiline karistamine tähendavat, et vanem on suutmatu last inimlikemate meetoditega kasvatama.
Tunnistan ausalt (ja avalikult) üles, et andsin pojale laksu. Pahaselt ja hooga.
Poeg sealjuures ei olnud justkui isegi pahandust teinud. Mitte, et pahanduse tegemine laksu õigustanud oleks. Kui pahandus on kiusu pärast tehtud lollus, mitte ohtlikku olukorda jäämine. Viimase peale kiilus mul nii kinni, et ükski inimlikum kasvatusmeetod ei tundnud piisav.
Aga kerime tagasi – mis siis ikkagi täpselt juhtus?
„Mis juhtus, mis juhtus. Järve näed? Sealt kõik alguse sai…“ nagu klassikud on öeldud. (Loe: Kreisiraadio)
Ei, tegelikult ei olnud järvel asjaga midagi pistmist. Oli aga autoteel.
Ja faktil, et meie noormehe arvates tähendab sõna stopp, et tuleb jätkata, ja et kui seda sõna pool-hüsteeriliselt tema pihta karjutakse, tuleb pool-hüsteeriliselt kõkutama pista ja edasi tormata. Autoteele, auto ette.
Muidugi ludis pool-hüsteeriline kisendav lapsevanem nagu pudrukuul kah autoteele, auto ette, krabas sealt peatumata oma kõkutava pambu ja maandus tee teisel serval… ja siis kiiluski kinni.
Laks! ‘
„Saa juba aru, et stopp tähendab stopp!“
Mitte mingit ohutunnet!
Kui ma poisile mitte otsa sõita tahtnud autojuhile olin kinnitanud, et kõik korras on, teda tänanud olin ja öelnud, et sõitku rahulikult edasi, tagant tuleb juba terve posu teisi autosid, mis ta mökitab keset teed, ja ootasin kannatlikult nüüd kriiskava, mitte kõkutava poisiga, et tagasi üle tee saaksin, jõudsin umbes seitsesada mõtet mõelda. Et no küll ikka vedas, et autojuht märkas ja et ta auto peatada jõudis ja et temal teine auto kohe sabas ei olnud, keda ootamatu peatumine ehmatanud oleks, ja küll mul on ikka arumõistmatult ohutundetu poiss ja miks ma ometi ise laste ja tee vahel ei olnud ja miks ma varem jooksma ei hakanud ja miks ma ikka veel ei ole suutnud poisile selgeks teha, et on mõned sellised kohad, kuhu ei joosta, isegi ei kõnnita.
Muidugi oleme sada korda rääkinud sellest, et autotee on autodele ja ainult koos läheme üle ja oleme temaga pahandanud ja tema peale karjunudki, kui ta ikka on üritanud teele minna, aga ei… hahaha-mamma-karjus-stopp!
Nii õnnetu oli olla, et viha tuli peale.
Ja laks ei olevat lahendus.
Pärast istusime tee ääres murul ja seletasin rahulikult, mis juhtus ja mis valesti läks ja mis oleks võinud väga valesti minna. RSS kuulas rahulikult, noogutas ja ütles „jaa.“
Vestluse lõpueksam läks suurepäraselt:
“RSS, kas sa saad aru, et auto tee peale ei tohi joosta?” – “Jaa.”
“Kas RSS tohib auto tee peale minna?” – “Ei.”
Ja ikka oli mul tunne, et ta ei saanud aru, ja tekkis kuri tahtmine poeg järgmised kuusteist aastat traksidega kärusse kinni tõmmata, kui liikvel oleme. Seda enam, et asi tundub iga päevaga hullemaks minevat. See hulljulguse ja ohutundetuse asi, ma mõtlen.
Kui RSS käputama õppis, siis oskas ta nii trepist üles kui alla käputada. Pärast käima õppimist oli tema eelistatuim viis trepist alla tulemiseks seista trepimademele ja hüüda: „Mamma, alla! Mamma, alla!“ Mille peale saabus muidugi usaldusväärne mamma-takso ja tassis RSSi trepist alla. Nüüd, mõned päevad tagasi olin koos noorehärraga üleval ja üritasin teda sülle võtta, et alla minna, kui tehti mulle üsna konkreetselt selgeks, et ma peast põrund olen. „RSS ise!“ Ja tuligi ise trepist alla. Ainult et – õiget pidi (st mitte pepu-ees nagu väikelapsed peaks tulema, vaid… noh ÕIGET pidi). Mina muidugi vaatasin seda õiget pidi tuierdamist seal trepi peal ja üritasin mitte liiga lähedalt turvata. Muidu ärritub veel teine ja ei keskendu enam sellele, kuhu astuda tuleb.
Nii juhtub, kui esimene laps on nii arg ja õrn, ei karasta vanemat selliseks hulljulguriks.
DSC_1957 - Copy
DSC_1968 - Copy

PS Kui kellelgi on häid nõuandeid „inimlikemate kasvatusmeetodite“ osas selleks puhkus, kui RSS järgmine kord teele peaks jooksma, siis olen üks suur kõrv/silm!

PPS Tegelt rääkisin seal tee ääres murul ka suure õega. RSS jooksis nimelt teele seepärast, et suur õde teda taga ajas ja RSS tema eest ära tahtis joosta. Sellised mängud ei kõlba tee lähedusse. Õde ütles, et ta olevat tahtnud venda kinni püüda, et too teele ei saaks joosta, aga lubas, et nii enam ei tee. „Mina ju tahan, et meil oleks meie RSS.“ Neljane ikka juba kuuleb mõistuse häält. Iseasi, kas tal see hääl järgmine kord tee läheduses ka peas kõlab.
DSC_1958 - Copy