Jaanuar 6 ehk tervislik toituja

Tuule elasime üle. Paar korda pidin katuseterrassil käima meie terrassimööblit püüdmas, et see minema ei lendaks, aga midagi ohtlikku ei juhtunud. Südaööks oli tuul juba vaibunud.
Nüüdseks on BB endale palaviku hankinud. Vahepeal hakkab teisest nii kahju, et võtame ravimitega maha ja siis on laps nagu laps ikka, sööb ja mängib. Siis aga palavik tõuseb jälle ja on hoopis Maailma Lõpp.
Praegu just öeldi väga ahastava häälega: “Mamma, ma ei saa kunagi terveks!”
Katsusin hoolega mitte naerma hakata ja lubasin vaadata, et ta ikka saaks.
RSS on õnneks esialgu veel tip-top, kuigi on hakanud vaikselt köhima. Lunis nüüd šokolaadi, sai tüki, sest oli õhtusööki söönud, läks loomulikult õe juurde kelkima ja uurima, kas äkki õde ka soovib (mitte tema oma, muidugi, aga küllap mamma leiaks veel ühe).
BB: “Ei, mina ei taha, RSS! Kui mina olen haige, siis mina ei tohi magusat süüa. Siis mina pean ainult tervislikut sööma.”

Jaanuar 5 ehk ilmateade

Täna lehest lugesin, et öösel olevat Dresdenis maavärin olnud, 2,6 richterit. A maakera pidavat aastas niikuinii umbes miljon korda värisema, nii et ma ei imesta, et keegi midagi aru ei saanud.
Praegu aga helistati lasteajast ja paluti oma nublukesed KOO-HEE üles korjata, sest tormihoiatus on antud ja kõik töötajad ja lapsed peavad turvaliselt koju jõudma enne, kui hulluks läheb. Vaatame, kas saame aru ka, et torm on, või peame homme lehest lugema.

Jaanuar 4 ehk kuidas aknad puhtaks said

Vanana helistas ja muude rumaluste hulgas hakkasid lapsed puhastusvahendipudelitega mängima. Esineda on ju vaja. Pritsisid natuke aknapesuvedelikku aknale ja pühkisid salvrätiga äga. Vahva, eks?
Praeguseks on BB üle käinud kõik kolm elutoaakent, mõlemad terrassiuksed ja lastetoa akna (tema käeulatuspiirides ja ainult seest poolt). Paar korda lippas kööki: „Mulle on lappi vaja! Kiiresti!“ Ise itsitas. Nii lõbus oli.

Pärast tegime kolmekesi koos homseteks hommikustekst pannkookideks tainast valimis, lapsed lõid kordamööda mune sisse ja nõudsid luba Vanadele ka näidata, kui hästi nad mune katki oskavad lüüa. Ma ei hakanud jändama arvuti kööki organiseerimisega, endal käed jahused, nii et olge nüüd palun teavitatud, et lapselapsed oskavad suurepäraselt mune katki lüüa ja miksriga müristada.

Jaanuar 4 ehk jäänäpud

Nädalavahetuseks võtsime Härraga omale kahepeale jagada selle RSSi kõhutõve. Jagatud mure on pool muret, nii et me kumbki oksendanud pole ja kiirabi pole pidanud kutsuma, aga üsna jahu on olla ikka: ilgelt iiveldab, külmavärinad ei lõpe, ükskõik milline on toatemperatuur.
Õuetemperatuuri kohta ütleb kehatermomeeter, et parem oleks sussid püsti visata. Eilse null-ilmaga käisime lödisemisest hoolimata loomaaias ja lapsed ei saanud aru, misasja need vanemad igisevad, et lähme nüüd juba koju tagasi, las need lõvid jääda. Kodus kerisime end tekkidesse ja mõtlesime, et küll oli ikka lihtsam haige olla, kui lapsi ei olnud. Nüüd vahet ei ole, kas iiveldab või mitte, keedad õhtusöögiks porgandeid. Vahet pole, kas lubab pildi taskuse visata, ikka aitad maalimisvärve ja -pintsleid otsida ja tõused iga 20 sekundi tagant, et pintslipesuvett vahetada. Vahet pole, et küü-üü-ülm on, ikka lased vanni vahuvett täis.
Täna näitas õuetermomeeter -3 ja kehatermomeeter ütles, et alajahtumine ei ole kaugel, aga ikka viisin lapsed mänguväljakule. Pärast 20 sekundit õues oleks tahtnud igisema hakata, et läheme nüüd ometi tuppa tagasi juba, aga kannatasin siiski tunnikese sellega. Korjasin maha visatud kindaid üles ja kontrollisin punaseid jäänäppe.
Nüüd on radiaator põhja keeratud ja minul hakkab vaikselt kergem olla. Härra läks tööle edasi vigisema. Homme ei ole ka pikutamispäeva ette nähtud: saksa keele tund ootab ja kodused tööd on tegemata, palgatööst rääkimata.

Jaanuar 3 ehk mmuah!

Mina: “RSS, kas sina soovid juba hommikusööki süüa? Mis sulle meeldiks?”
RSS, mõtleb natuke, siis: “Palun musi!”
Mina: “Musi?”
RSS: “Jah!”
Mmmuah! Aga mis ma hommikusöögiks teen?

Jaanuar 2 ehk kui üldse ei vea, siis veab ikka

Täna ei olnud kolmeteistkümnes ja reede.
Aga ometi olime suutnud tänaseks organiseerida olukorra, kus minul oli kella kümneks pandud kauaoodatud aeg hambaarstile (juba kaks korda edasi lükatud ja hädasti vaja), Härral oli kella kümneks pandud kauaoodatud aeg töötervishoiuarstile (kui paberit ei saa, veebruarist tööle ei lubata), ja RSS oksendas. Õnneks saabus ilma vilkuriteta Opa-kiirabi. RSS ei pahandanud üldse, et vanemad oma, mitte tema tervisega tegelesid.
Nii et marssisin kergelt murelikuna aga ilma oksendava lapseta hambaarsti vastuvõtule. Esitasin dokumendi ja eelmisel visiidil antud paberikese, mille õnneks kiiruga sahtlist välja olin taibanud otsida ja kotti pista. Ja siis sain äärmiselt viisakalt õiendada.
„Väga vabandan, proua Koduperenaine, aga kas te sellega Tervisekindlustusseltsi kontoris käisite?“
„Mäh?“
„Ma väga vabandan, aga teie kohustus oli selle paberiga Tervisekindlustusseltsi kontoris käia.“
Ma oleks võinud vanduda, et ma saatsin selle postiga Tervisekindlustusseltsi kontorisse ja sealt saadeti see mulle sellisena tagasi nagu selle esitasin. Või võtsin ma sahtlist kiiruga vale paberi? Või pidin ma siis pärast selle tagasi saatmist tõesti sellega veel isiklikult kontoris kah käima või?
Jällegi: „Mäh?“
„Ma väga vabandan, proua Koduperenaine, aga ma ei leia ka teie Boonuspassi.“
„Minu mida?“
„Kas teil Boonuspassi ei olegi või?“
„Eeeei?“
„Kus te enne meie juurde tulemist hambaarstil käisite?“
„Eestis.“
„Mäh?“
„Välismaal.“
„Aa… väga vabandan… Hmm… Väga vabandan, proua Koduperenaine, aga kui te ei ole selle paberiga isiklikult Tervisekindlustusseltsi kontoris käinud, siis me ei saa teid ravida. Me ei tohi enne midagi teha, kui siin kinnitust peal ei ole.“
„Mäh?“
„Kas te võiks palun ooteruumi istuda, proua Koduperenaine.“
Järgnes telefonikõne Viisaka Õiendaja ja Tervisekindlustusseltsi vahel: „Patsient on unustanud teie juures käia. Ta on siin uus, ta ei teadnud. Mhmh. Selge. Okei. Aitäh. Nägemist.“ Ja mulle: „Proua Koduperenaine, te võite doktori juurde minna.“ Ilma selgituseta.
Doktor lükkas mu pikemata toolile selili, pistis orgid suhu ja pobises: „Näh, Tervisekindlusselts unustas jälle templi panna paberile.“
Oot – kas ma käisin siis seal Tervisekindlustusseltsi kontoris või? Või mis siin juhtus?
Ma ütlen, mis juhtus. Juhtus see, et lisaks paberile olin kotti, kenasti rahakoti vahele, hommikul kiiruga ladunud ka kogu meie majapidamises leiduva sularaha, sest hoolimata Terviskindlustusseltsi vastutulelikkusest (küll mitte templite ladumises), oli siiski vaja suurem summa hambaarsti vastuvõttu vedada. Muidu olen selline paaniliselt ettevaatlik tüüp: iga dokument/kaart omas taskus, igas võimalikus kohas rahatäht, sest noh, äkki üks varastatakse ära, siis teine jääb järgi, eksole. Ja kui liikvel olen, siis kontrollin kuus korda iga foori taga, kas rahakott on ikka kotis ja luku ja klõpsu taga kinni. Näete juba, kuhu jutt jookseb? Mhmh. MA KAOTASIN ÄRA SELLE RAHAKOTI! MA KAOTASIN ÄRA RAHAKOTI, KUHU OLIN KUHJANUD KOKKU KOGU MEIE MAJAPIDAMISE SULARAHA PLUSS MÕNED OLULISED DOKUMENDID.
Bravo, proua Koduperenaine, tõesõna!
Aga! Kuna ei olnud kolmeteistkümnes ja reede, vaid hoopis mingi teine päev, siis läks nii… et õhtul helises uksekell.
„Politsei, palun avada!“
Avasin muidugi.
„Tervist, proua Koduperenaine! Ega teil midagi kaduma pole läinud? Äkki üks rahakott hunniku sularaha ja mõne olulise dokumendiga?“
„Mäh?“
Ja ulatatigi niiviisi tagasi, iga viimane viiekümnene omal kohal, sentidest rääkimata.
Keegi aus kodanik oli rahakoti leidnud ja politseile teatanud. Olin selle kaotanud kui pärast hambaarstilt (kes raha võtmise asemel tahtis, et ma järgmine nädal tagasi läheks ja siis maksaks) tulekut RSSiga jalutamas käisin ja kiirustades rahakotti tagasi seljakotti ei pannud, vaid käru katkisesse sahtlisse viskasin, sest saiasabas pistis poiss nutma ja tahtsin kähku minema saada. Kartsin, et muidu võib juhtuda, et pannakse saiapoe põrandat pesema. Ma ju arvasin siis veel, et on kolmeteistkümnes ja reede.
Ei olnud! Oli hoopis selline päev, mis kinnitas, et on veel häid inimesi maailmas. Isegi Saksamaal. Isegi Saksamaal võid olla maru loll ja lohakas, aga ikka läheb lõpuks kõik hästi.
Oscar Wilde või John Lennon (ja mõne brasiillase arvates Paulo Coelho) olevat öelnud, et lõpuks saab kõik ikka korda, ja kui ei ole korras, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Jaanuar 1 ehk lapsed teavad, mida lammas ei tea

BB: “Mamma, kas sina tead, mis ‘cressendo’ nimi on?”
Mina: “Mida ‘cressendo’ tähendab, sa mõtled?”
BB: “Jah. Kas sa tead?”
Mina: “Väga piinlik, aga päris kindel ei ole. Ma võin järgi vaadata.”
BB: “See tähendab valjemaks.”
Mina vaatan järgi, sest muusikaline haridus on tõesti nii nõrk, ja rõõmustan: “Tõesti tähendabki!” Nii hea meel, et järgmine põlvkond minust rohkem teab!

BB: “Mamma, sina oled ka lammas.”
Mina: “Mis!? Mismõttes!?”
BB: “Noh, kui RSS beebi oli, siis tema ka jõi sinu tissust piima nagu lamba beebi tall joob lamba tissust piima.”
Pidin tunnistama, et olin jah lammas, sest kes sellise lookleva loogikaga vaidleb.