Märts 5 ehk tere hommikust, kas tuttu võib minna?

Kuidas teie täna magasite, kallid lugajead?
Minu aktiivsusmonitor seiras ja salvestas, et mina magasin nii:
Screenshot_2018-03-21-07-58-31
Ehk olin kaheksast tunnist kaks ärkvel, sain täpselt 7 minutit REM und ja 25 minutit sügavund. Tunne on sealjuures vastav. Mataülesandeid ei tahaks täna lahendada, diivanilt tõusmisest rääkimata.
Asi nimelt selles, et ajal, kui ilm õues on sama heitlik kui klimakteeruva naisterahva tujud ja hormonaalne tasakaal: viimase kahe nädala jooksul on olnud meil nii miinus kümmet kui pluss 16 ja oleme käinud nii kelgutamas kui liivakastis jäätist söömas… on meid tabanud kevadised haigushood. Eile õhtul kraadisin ühel lapsel KÕIGEST 38,0, sest teisel oli 38,2 ja mul 38,4. Üks laps ütles, et kuskilt ei valuta, teine keeldus kommentaarist ja minul valutasid absoluutselt kõik kohad. Nii et võtsin nende 25 ärkvelolekuhetke jooksul öösel sisse kõik mõeldavad valuvaigistid (peale kohvi, mida praegu lürbin) ja praegu on… noh, natuke vähem valus. Üks lastest on praegu süvaunes ja teine ägiseb diivanil ja üritab jogurtit süüa. Tõotab tulla raske päev.

Märts 4 ehk millal see ooster-haase juba tuleb!?

Nagu kallid lugejad kahtlemata aru on saanud, võitlen kõigest väest maailma kõige igavaima blogi tiitli nimel.
Elu ei ole igav, kogu aeg on midagi teoksil, ei kipu sellest lihtsalt kirjutama. Ju olen laisaks jäänud.
Kahtlustatud on küll ka seda, et olen emakeele ära unustanud. No napilt veel vist ei ole. Veel panen tähele, kui lapsed vigu teevad (mina ei teginud, mina ei näginud). Oma vigu märkan ainult siis, kui tekstitöötlusprogramm punase laine sõnale alla tõmbab (oot, mahhima ei olegi sõna? kuidas ooster-haase eesti keeles on?). Saksa keel surub jõuga peale. Kui ma novembris veel üritasin väita, et laste omavaheline suhtlus 50-50 eesti keeles käib, siis nüüd on vahekord umbes 80-20 saksa keele kasuks. Ka mul on järjest raskem mingeid fraase mitte saksa keeles öelda.
Meil on siia rohkem eestlaseid vaja! Nii et tulge palun külla, sest Dresdeni hetkesaldo on üsna kesine. Ühed ilusad ja tublid on meid küll leidnud, ja laupäevaks saime nad kõik omale külla ka. Saime terve päeva eesti keelt rääkida ja toetasime noort ettevõttlust lastes Ilusal ja Tublil meie kodus lõputult fotografeerida ja videoid mahhida.
Eks ma videotega spämmin teid ka varsti, aga esmalt vaadake seda:
muna
See on minu tuttuus munaalus, pühadeks valmis. Saksamaal eesti käte tehtud. Ilus! Eks?
Pühadest rääkides… minu jaoks on alati millalgi kevadel olnud üks natuke pidulikum päev ja munade värvimist mäletan nagu ka, aga muud erilist nagu mitte. Tavaliselt tuli üllatusena, et juba see nädalavahetus saab muna koksida… Kaks nädalat tagasi tuli BB lasteaiast koju, õhinat täis: „Jänku toob mulle kingitusi! Mina tahan, et ta tooks mulle kollase kleidi ja Elsa kindad ja seda ja teist ja pool maailma ka veel. Mamma, millal jänku juba tuleb? Siis me peame Oma-Opa juurde minema, sest Ooster-haase peidab kingitused aeda ära, me peame need üles otsima!“ See oli 27 päeva enne seda, kui me Oma-Opa juurde aeda lihavõtteid tähistama ei lähe. Kakskümmend seitse päeva! See on pikem ootamine, kui jõulude puhul!
Küsisin Härra käest, mis tema asjast arvab. Tema arvab, et nii ongi, et lihavõtted on vähemalt sama tähtsad (kui mitte tähtsamad!), kui jõulud. Et neid peabki kuu aega iga päev kannatamatult ootama. Et peabki kuu aega ainult jäneseid ja munasid joonistama ja unistama sellest, mida jõuluvana jänes küll kingiks toob.
Ausalt, ma ei viitsi mingit suurt lihavõttejämmi korraldada. Olen laisaks jäänud, ei mingit kahtlust.
Värvilisi munasid saab siin õnneks poest aastaringselt, munaalus on nüüd ka olemas. Kas kollase kleidi jahile peab poodi minema või saab selle ka diivanil istudes hankida?
Teie, kusjuures, kallid lugejad, saate ka noort ettevõtlust toetada ja omale kauni munaaluse mugavalt diivanil istudes hankida: SIIT.
Kui enne aprilli lõppu tellite, kirjutage sooduskoodi lahtrisse „DresdenHousewife“, ja jääb munade jagu raha ülegi!

Märts 2 ehk ilmateade ehk igahommikune ving

Justkui sellest veel vähe oleks olnud, et meil eelmine nädal miinuskraadid olid, hakkas nüüd lund sadama.
RSS ärkas hommikul üles, vaatas aknast välja ja konstateeris: “Mamma, näed, lumememm on laiali!”
Nõudis veel enne hommikusööki võimalust terrasssi peale minna lumememme kokku aitama. Ma, va nõid, ei lubanud, kuigi tal on tuline õigus, see on pesuehtne kleepuv ja vesine lumememmelumi.
Nii et varsti pean meile vatipüksid jalga tõmbama, sest täna tuleb lasteaeda fotograaf ja lapsed peavad aegsasti kohal olema. Arvestades, et lumememm on laiali, võib see kohale jõudmine tavalisest kauem aega võtta ja tavalisest rohkem märjaks teha. Oeh.
Mina pean neid täna viima, sest Härra alustab tööpäeva varem (tal on täna sealjuures esimene ametlik tund anda). Lisaks pean poodi ka lonkima, sest mu piimalehmad on külmkapi jälle tühjaks imenud.
Kuidas ma selle lumememme peal jooksma lähen, seda ma veel päris täpselt ei tea. Ei isuta, kui ausalt ütlen. Kuigi miinuskraadidega käisin küll.
Ja ärge tulge mulle palun “halb ilm – halb riietus” juttu rääkima. Kui õues on kole vastik lörtsikiht maas ja sajab mingit ollust juurde ja lumikellukesed selle all külmasurma surevad, siis ei ole riietus mitte milleski süüdi.

(PS Jah ma tean, et see ei ole aus, sest teil on juba pikemat aega hull ja hullem, aga ma elan ju ometi LÕUNAS!)

Märts 1 ehk kaugelt näha, et kaugeltnägelik

Millalgi jaanuaris istus RSS ja vaatas papa arvutist miskit põnevat, silmad krõllis peas. Mina istusin tema vastas, mõned meetrid eemal ja vaatasin, et jeerum küll, kas mina kõõritan või tema, aga tal on ju silmad krõllis peas!
Hüüdsin teda, vaatas mind, silmad otse. Vaatas jälle ekraanile, vasak silm jooksis vastu nina. Hüüdsin teda, vaatas mind, silmad otse. Vaatas jälle ekraanile, kõik korras.
Mõned päevad hiljem istus papa süles diivanil ja vaatas raamatut. Silmad jälle krõllis peas.
„RSS, palun vaata mamma poole!“ Silmavalged võrdsed.
„Vaata, papa, siin on siil!“ vasak silm vastu nina.
Helistasime silmaarstile ja jäime oma järge ootama. Vahepeal saime ka lasteaiast kuulda, et nad on märganud, et RSS alati päris otse ei vaata.
Käisime arstil. Arst vaatas last ja härrat ja mind ja küsis siis, et mis mul muidu viga on.
„Kõõritan, titest saadik kaugeltnägelik ja vasaku silma välimine lihas on liiga nõrk, et ilma prillita hakkama saada.“
„Mhmh, pärandasite selle pojale.“
Pikemalt: poeg on ka kaugeltnägelik, ehk näeb hästi, aga kui lähedale vaatab, peab silm rohkem pingutama, kui tal jõudu on. See pinge silmas väsitab silmalihase ära ja üks neist (vasak välimine) annab kõige esimesena alla ja lükkab silma vastu nina. Siis läheb pilt topelt, aga muidu ei ole tegelikult häda suurt midagi.
„Saab prillid. Sellised ilusad, mis ta suured silmad veel suuremaks muudavad.“
DSC_2314 - CopyDSC_2324 - Copy
(Jah, ma näen küll, et prillid vajaks pildil veidi nina peal sättimist, aga ma ei julgenud näppida, sest see prilli kandmise teema on hetkel väga hell veel. Esimene päev ikkagi.)