Juuli 4 ehk intelligentne laps

Tiirutasin eile õhtul RSSiga toidupoes ja kuulsin kuidas üks laps oma vanemale kohalikus keeles teatas: „See naine seal on hästi paks.“
Vaatasin ka ringi, sest kes ei tahaks näha, kui paksu naist näidatakse. Väike inimene vaatas ühe keskmiselt koguka (aga mitte just ülekaalulise) naisterahva poole, kes usinalt jogurtitopse riiulile ladus.
Minu papakoi pani ka intsidenti tähele ja tõlkis mulle: „Ta on paks.“
Mõtlesin, et noh, vale see just ei ole, aga ilus ka mitte.
Mina: „Hmm… aga mis ta veel on?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „No vaata, mis ta teeb?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Kas ta teeb tööd?“
RSS: „Jaa.“
Mina: „Millised on inimesed kes tööd teevad?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Tead ju küll. Kui papa tööd teeb, mis me siis ütleme?“
RSS: „Ta on usin!“
Mina: „Mhmh. Aga tädi?“
RSS: „Tädi on ka usin.“
Mina: „Kuidas usin saksa keeles on?“
RSS: „Ma ei tea?“
Mina: „Ole nüüd. Kuidas sa papale ütled?“
RSS: „Fleissig!“
Mina: „Kas sa saad seda palun nii ka öelda, et tädi kuuleb?“
RSS: „Die Tante da ist fleissig. Sehr-sehr fleissig.“
Ma ei vaadanud, kas tädi komplimendile kuidagi reageeris, aga kuulmata see tal jääda ei saanud.
Pistsin oma piimapakid kärusse ja astusime edasi, nina hästi kõrgel, sest nii uhke tunne oli. Küll me oleme ikka intelligentsed ja heatahtlikud!
Nina kõrgel hoidmisel on aga oma varjukülg. Nimelt ei jõudnud ma piisavalt kiiresti reageerida, kui nägin, et minu äärmiselt intelligentne poeg millegi järele haarab, mis eemalt kõige rohkem nõudepesuvahendit meenutab. Selle aja peale, kui ma öelda jõudsin, et meil seda vaja pole ja olgu nüüd kena ja pangu pudel riiulile tagasi, oli ta pudeli otsa juba suhu saanud ja hammastega korgi üles tõmmanud.
Järgnes suuremat sorti ilastamine ja tatistamine ja minu pardakompuuter hakkas hoopis teise tempoga tööle. Mis ma nüüd teen? Kui palju ta jõi? Mis ma nüüd teen? Vett? Mul pole vett. Hmm. Kus siin poes vesi on? Samal ajal ajas hirmsasti naermas, sest… tere, intelligentne laps! Ja – te oleks pidanud selle väikemehe nägu nägema! See üllatus, et see ilus värviline vedelik nii jõledalt maitses, oli… noh, lõbusam, kui olukord lubas.
Mina: „RSS, kuidas sa end tunned? Kas on paha maitse suus? Kas sa tahad midagi juua?“
RSS: „Ma ei tea?“
Peale piima mul midagi kohe käepärast juua anda ei olnud, aga sellest RSS esialgu keeldus.
Jätsin asja nii ja haarasin hoopis lapi järele (vett ei pruugi mul olla, aga niiskeid lappe küll), et tatt põrandalt pühkida. Samal ajal jõudis vend aga põrandale ühe hoopis rohkem okse kui tati moodi läraka organiseerida. Siis läks minul naerutuju täielikult ära. Kui palju ta sealt küll ometi juua jõudis?! Ma ju nägin teda seda tegemas, see ei saanu ometi rohkem kui tilk olla!!
RSS ei kaevanud millegi üle. Hapu nägu läks kah ära. Nii et pesin põranda puhtaks, maksin meie piima eest ja hakkasin ülesmäge kodu poole rühkima. Poisil paistis kõik korras olevat. Pakkusin talle midagi süüa. Sõi, seedis natuke ja siis lajatas kogu oma õhtuoote ja pool pool-seedinud lõunasööki tänavale. Mul asfaldipesulappe ei olnud, kastmisvoolikust rääkimata, nii et pidin silmad kinni pigistama ja tänava üsna ebameeldivasse seisu jätma… aga tol hetkel ei olnudki see nii oluline, kui poiss.
Nüüdseks olen konsulteerinud nii kogenumate lastevanemate kui doktor Google’iga. Mõlemad on kinnitanud, et kui iseseisvalt tatistas-oksendas, küll siis eemaldas mürgi kehast ja kui pärast seda asjalik edasi oli, küllap on kõik korras. Mingil juhul ei tohtivat oksendamist esile kutsuda, ega sundida last sööma või jooma. Natuke vett või piima võib, ja kui laps süüa küsib, tuleb anda, mis ta süüa tahab.
Kui kõik korras on, võib jääda kodusele jälgimisele, kui tundub, et lapsel mingi valu on või lööve või ärritus tekib, siis haiglasse ja kohe.
RSSil ei paistnud kuskilt valutavat ega ärrituvat. Jätsin kodusele jälgimisele. Jälgisin, kuidas ta vannis lunis, et ma vahtu ka paneks ja mõtlesin, et küll on ikka optimist, mingit vahtu ta ei saa. Mitte ühtegi kodukemikaali sellisele intelligentsele lapsele, kes arvab, et iga kena värvilise pudeli otsa omale suhu võib toppida! (Sealjuures on meie vannivaht nii öko, et seda võib tõenäoliselt hommikusöögihelvestega süüa küll. Haha!)
Mõni aeg hiljem sõi intelligente laps õhtusööki ja ei teinud nägugi, et tahaks oksendada. Küsisin küll igaks juhuks kas siit või sealt valutab või on paha, aga RSSi reaktsioonvastus ootamatutele küsimustele on tavaliselt: „Ma ei tea?“ Nii et ma ei saanud teada.
Otsustasin uskuda, et kõik on korras ja saatsin lapse täna lasteaeda.
Paistab, et heateod ei ole ainsad, mis karistuseta ei jää. Upsakus kah.

Juuli 3 ehk saame kokku!

Tuleme kohe puhkusele. Teie juurde. Põhja-Eestisse.
Lapsed ei jõua ära oodata. BB küsib iga päev, mitu ööd veel magama peab ja rõõmustab, kui ma ütlen, et seitse ööd väga vähe on. Siis võtab oma pliiatsid ja paberid välja ja küsib, kas ta võib äkki Määmele või Vanaemale või tädi Maarjale veel ühe pildi joonistada või midagi meisterdada või kokku kleepida või kirjutada (oma nime kirjutab ta nüüd ilma, et minu käest tähti üle peaks küsima). Olen lubanud. Olete hoiatatud.
RSS ei tahtnud täna hommikul lasteaeda minna. See on tema puhul väga haruldane. Küsisin, milles asi. “Kas sul on puhkust vaja?”
“Jaa! Vanaisa!”
Oled ka hoiatatud.
Kellega ma veel ühendust pole võtnud, aga kes meid (või mind) näha tahab, annab mulle mingil moel märku, eks?

Juuli 2 ehk teiste vanemate lapsed on üle mõistuse armsad

Näiteks rääkis Tädi A RSSi rühmast sellist lugu.

Maganud meie härra kauem kui kõik teised lapsed (ikka juhtub, noorehärrale meeldib endiselt kolmetunniseid päevauinakuid võtta) ja teistel lastel kõigil juba oode söödud ja kõhud jälle tühjaks minemas. Laual on aga ainult RSSi ootama jäänud ports.
Paar last minevat asja lähemalt uurima. Näod olevat nillivad ja näljased. Märkavat seda RSSi sõber Rihhard-mitte-Ritšard, seisvat laua kõrvale, tõmbavat rinna kummi ja teatavat: „See on RSSi oma! Ei tohi! See on RSSi oma!“ Olevatki turvanud seal magaja toitu, kuni teine leidis, et on aeg ärgata ja sööma minna.

Kas RSS Rihhard-mitte-Ritšardile aitäh ka ütles, on mulle seni teadmata. Üldiselt on ta viisakas poiss, isegi kui pika unega.

Juuli 1 ehk rollimäng “Minu sangar”

BB ja RSS avastasid, et rõdul olevas basseinis ujub üks ämblik. Vahel sirutab koibi, ulbib natuke edasi, ja siis tõmbab end jälle kokku ja jokutab niisama. Põnevust kui palju. Esmalt lepitakse omavahel kokku, kas tegemist on mürgise või mittemürgise ämblikuga*. Otsustatakse, tõenäoliselt kuuseisu põhjal, viimase kasuks, mille peale õde graatsiliselt käes olnud pliiatsi vette viskab ja kisendama pistab: „Oh, mu pliiats, mu pliiats kukkus! RSS, päästa mind! Päästa minu pliiats selle ämbliku käest!“
RSS, mees, kes kardab ainult iga neljandat mürgiämblikku (ja seda, et äkki üks päev saavad kommid maailmas otsa, aga see ei puutu asjasse), astub muidugi jalaga basseini ja võtab pliiatsi välja.
„Bitte!“
„Oo, aitäh, RSS, sa oled minu sangar! Sa oled nii vapper! Aitäh!“ kiidab õde õhinal ja viskab uuesti pliiatsi basseini, et karjuda: „Aaah! Minu pliiats! RSS, ruttu appi, minu pliiats kukkus, ämblik mürgitab selle ära, päästa palun minu pliiats! Vaata, ämblik on seal! Ole ettevaatlik, mu sangar!“
RSS, kelle jaoks endiselt on tegemist kõigest kolmanda mürgiämblikuga, astub julgelt basseini ja korjab pliiatsi üles…
Ja nii veel kakskümmend minutit.

* Saksamaal minu teadmist mööda mürgiämblikke ei ole, aga et lapsed ämblikega liiga julgeks ei läheks, sest kes teab, siis ma pole hakanud seda müüti murdma. Vähe süütum (või noh, põhjendatum) valge vale ju, kui see Jõuluvana asi.
(Tegevus toimus saksa keeles, lugu autori tõlgitud.)