August 5 ehk uudissõna

Kaits ehk midagi, mis kaitseb. Näiteks kui on toimumas teetööd ja välja kaevatud torude kaitseks on neile mingi plaat või laud peale pandud, et inimesed sellele astuks, mitte torule.
Käändub kaits-kaitsa.
Näidislaused:
“Seal eespool on ka üks kaits.”
„Vaata, Mamma, me võime siia kaitsa peale astuda.“

August 4 ehk baleriini ema raske elu

Sel nädalal läks BB pärast pikka suvepausi jälle tantsutundi.
Mina olin umbes sama elevil, kui tema.
Esiteks olin ma elevil selle pärast, et tema elevil oli. Seda peamiselt seepärast, et enne suvepausi jättis ta mõned korrad minemata ning mõned korrad lihtsalt tõrkus ja kui ma uurisin, milles asi, ütles ta muuhulgas: „Mamma, ma olen juba väsinud. Mul on vaja tantsupuhkust.“ Selge.
Kuna alati on pärast pause tagasi tantsima minemine jälle valulisemalt läinud (see tähendab, et ta kardab üksi klassi minna ja häbeneb tantsida, sest jeerum küll – teised ju näevad teda!), siis kartsin, et nüüd tulevad ka pisarad ja tõrksus mängu. Aga ei – elevus oli hoopis. Vähemalt kodus. Nii et teoreetiline valmisolek oli olemas.

20180811_151513
Elevus oli ka siis, kui poistega koos kalessiga sõita sai…

Teiseks olin elevil seepärast, et mõelge vaid – tund aega süütundevabalt (tegemata tegude nimekiri võib end ise teha – haha!) õues pingil istuda ja päikesepaistel raamatut lugeda – milline luksus! Nagu puhkus Põhja-Eesti väikelinnas! Olen jälle (või endiselt, oleneb, kuidas vaadata) suurema lugemislaine peal, nii et tahan iga võimalikku hetke lugemiseks kasutada. Nii palju nii huvitavaid ja häid raamatuid on kirjutatud! Kui saaks veel paar eluiga juurde, et kõik läbi lugeda!
Igatahes olin selle tunnikese ootuses elevil.
Nii. Aga praktika.
Praktikas läks nii. Esmalt leidis BB, et on kriminaalkuritegu, et tantsutund on samal ajal, kui lasteaialapsed õue mängima lähevad. Õnneks ei avaldunud see jonniga, vaid lihtsalt kerge tusatsemisega. See rauges kiiresti ja seda aitas unustada muuhulgas fakt, et tal uus tantsutrikoo on. Selline, millel on selja peal paelad ristis.
Kui ta aga klassiukse juures ühtegi tuttavat nägu ei näinud peale õpetaja, tekkis vastupandamatu vajadus mamma külge klammerduda. Nimelt on asi nii, et peaaegu kõik teised lapsed tantsugrupis on uuel aastal uued. Mõned lõpetasid tantsimise, paljud läksid järgmisesse gruppi edasi. Kuna BBl esinemisnärvi pole, aga järgmine grupp juba esinema peab, siis otsustasime õpetajaga kiiresti ja üksmeelselt, et BB jääb „klassikursust kordama“. Kahju on sellest, et tantsud ja harjutused on peaasjalikult need samad, mida ta juba hajutanud on, aga eks tema jaoks on ka uute nägudega harjumine esialgu paras ülesanne. Vahest süstib see, et tants juba tuttav, just enesekindlust juurde.
Nii et lükkasin enesekindlalt klammerduja enda küljest lahti ja suunasin ta hellalt õpetaja poole, kes lubas BBl alguses seina ääres istuda.
Mina jalutasin aeda lugema ja lootsin, et mingi vägi noore baleriini seina äärest siiski püsti saab. Sest kes läheb vaatama luikede järve, kus luiged kõik järvekaldal koogutavad ja ninagi tõsta ei julge!?
Pärast tundi jooksis uksest välja laialt naeratav luik, kes käed elegantselt ümber mu kaela viskas ja hüüdis: „Mamma, ma tantsisin! See oli nii ilus.“
Õpetaja kinnitas hüütu õigsust ja mina ohkasin kergendunult.
„Aitäh, head aega.“
Muideks… minu suureks hämminguks jalutavad nii paljud teised emad-isad oma võsukestega reeglina lihtsalt minema, ilma õpetajale midagi ütlemata (kui neil just temaga midagi rääkida pole ja tavaliselt on üks või kaks, kellel on). Tõesti või? Mind on viisakamaks kasvatatud. Mäletan, kuidas väiksena koos emaga (tunde järgi umbes ülepäeviti) silmaarsti juures käisime ja kuidas ma iga kord, isegi,  kui ma terve visiidi ajal midagi ei öelnud, väljudes aitäh-head-aega pidin ütlema. Nüüd nõuan seda ka BBlt ja imestan, et küll need saksad siin on matsid!
Nii, aga mis puutub aeda lugema jalutamisse. Siis… jalutasin jah, raamat käes lugema, ja nii kui pee pingile olin saanud, parkis end minu kõrvale see üks Tšehhi päritolu baleriini ema, keda juba varsemast tean ja kes ka kunagi Paaniliselt Õnneliku üritustel on käinud… ja nii ma siis hoidsingi raamatut käes, kuni oli vaja luikedele järgi minna. Tigedaks tegi! Aga kuidagi ei osanud öelda ka, et kuule, ma parema meelega loeks raamatut, kui räägiks sinuga mitte millestki, aitäh-head-aega. Tšehhid ka matsid!

August 2 ehk lähemalt sellest, kuidas daamid kleidipoes käisid

Tegemist vajavate tegude nimekirja eesotsas oli „BBga kleidipoes käimine“.
Minul näkkas puhkuse ajal nimelt nii hästi, et ladusin kohvrisse umbes kuue kilo jagu uusi kleite (võit, otseloomulikult!) ja kui BB seda nägi, oli tal ühelt poolt hea meel: „Oi, Mamma, sul on nii ilusad uued kleidid!“ ja teiselt poolt natuke kurb ka: „Mina soovin ka uusi ilusaid kleite!“)
Eufooriliselt sai lubatud, et kui Saksamaale jõuame, siis võime kasvõi kohe kleidipoodi minna. Uus lasteaiahooaeg ju algamas, ikka parem meel uute kleitidega minna. Muidugi selgus Saksamaale jõudes, et päris kohe see „kohe“ ikkagi ei ole. Reedel ei olnud mina veel valmis, laupäeval ei olnud kedagi venda passimas, sest Härra oli terve nädalavahetuse raamatukogus, ja siis on siin maal poed juba peaasjalikult kinni. Leppisime kokku, et läheme esmaspäeval pärast lasteaeda.
Kokku pidi leppima ka muus.
„Me ostame lasteaiakleidi, mitte peokleidi, eks? Me võime minna kahte poodi ja sa võid valida kaks kleiti. Aga sellised, millega sobib liivakastis ka istuda. Jah? Selge? Ja need kaks kleiti ei tohiks kokku maksma minna rohkem kui 22 eurot. Oled nõus?“
Olgem ausad, viimases punktis oleks saanud mööndusi teha, seda enam, et tema ju veel ei arvuta, aga ma tahtsin, et ta mõistaks, et poest ei saa niisama kleite võtta, vaid peab raha peale ka mõtlema.
„Jah, selge. Kaks poodi, kaks kleiti. Mina tahaks sellist kleiti, kus on ka selline pilt peal nagu Alberti mütsil.“
Alberti mütsil (või kuskil teise kohas? Ma ei süvenenud enne, kui BB sellest sonima hakkas) oli selline litritest ehitatud pilt, mis ühte pidi silitades on ühte värvi ja teist pidi silitades teist värvi. Kust selliseid kleite saab ja mis hinna eest, ei olnud mul muidugi aimugi. Aga lootsin, et saame siiski kahe kleidi osas kokkuleppele, litritega või ilma.
Aga et litrisoov oli ja eelarve üsna madal pandud, siis võtsime esmalt suuna Primarki kolmanda korruse peale. Ja kuigi BB trammipeatuses küsis, et miks see kleidipood ometi trammipeatusest nii kaugel (umbes neli minutit kõndida – khm) peab olema, siis sellest hetkest, kui ma lasin tal mulle siniseid hõõguvaid tähti lugeda („Mis see esimene on?“ – „P nagu papa“ – „Ja siis?“ – „R nagu Rasmus ja Ii ja M nagu Mamma ja Aa ja jälle Rasmus ja.. mm… ee… see…“ – „See on kõhh.“ – „Jaa, post ja keskelt viltu üles ja keskelt viltu alla. Aga see ei lähe ju keskelt.“ – „Nojah, nad on natuke kunstipäraselt lähenenud sellele kõhhile. Aga sellest pole lugu, sest kokku teeb see just selle poe nime, kuhu me esimesena minema pidime.“), läksid tal silmad hõõguma ja ta oleks suutnud väga hästi kuuest liikuvast trepist üles marssida, mitte kahest.
Tüdrukute osakonnale lähenedes üritasin kõigepealt eemalt välja selgitada, kuhu poole jäävad peokleidid. Sest kui üks noor daam juba näeb midagi, mis on roosa ja pitside ja satsidega ja sädeleb ka veel, siis on oluliselt raskem, et mitte öelda võimatu, müüa talle midagi, mis on kollane ja kõigest mageda mustriga. Suunasin BB vasakule, kus vähem sädeles, ja jäime mõlemad jõllitama ühte halli pikkade varrukate ja igava lõikega liivakastikõlbulikku kleiti, mille peal oli litritest moodustatud ükssarv. Silitad ühte pidi, on ühte värvi, silitad teist pidi, on teist värvi. Hinnasilt ütles, et eelarve täitmisest ei saa ka veel juttugi olla. Kõik juubeldasid.
„Nii, kas läheme nüüd teise poodi või vaatad siin veel ringi?“
„Siin. Siin on nii ilusad kleidid! Vaata, Mamma, kui ilus kollane ja mustriga kleit!“
Kollasel ja mageda mustriga kleidil oli küljes suur punane silt. „Allahindlus – 2 eurot!“ Kiitsin nii BB oivalist maitset kleitide osas kui kleiti ennast, ja nii me sealt poest 13 eurot vaesemalt ja 2 kleiti rikkamalt välja astusime.
Enne kassajärjekorda võtmist olin küll ka BB tähelepanu pööranud faktile, et hinnad tuleb üle kontrollida ja kokku liita ja võrrelda sellega, mis me enne poodi minekut kokku olime leppinud. Kinnitasin talle, et meil jääb isegi nii palju raha üle, et saame saiapoest läbi käia ja talle midagi maitsvat osta. Trammipeatuse ja poe vahele oli nimelt jäänud üks saiapood, mille vitriinis olid suhkruga üle valatud moosipallid, millest ühe daam ilmtingimata saama pidi. „Kõigepealt käime kleidipoes, sa ei saa ju sinna sisse astuda, sai käes!“ – „Muidugi, kõigepealt kleidipoes! Ja siis peab kõigepealt midagi tervislikku sööma!“
Mina muidugi patsutasin end turjale ja kuhu vaid ulatusin, sest korralik eeltöö (ja ropp õnn) oli toonud kaasa äärmiselt eduka poeskäigu. Mitte keegi ei jonninud! Ei laps, ei rahakott, minust rääkimata! Ja laps sõi kõigepealt ära oma muna-tomati-võileiva („Ahh, siin on salat ka vahel! Salat on tervislik, eks, Mamma?“) ja leidis pärast kahte suhkrusaiaampsu, et tegelikult võib vend palli seest moosi üles otsida, õel oli juba nii ilus päev olnud, et võtab ainult ahhetama. Ja siis olid tee ääres veel suured roosad roosid!

August 1 ehk ogggh!

„Ohh,“ ohkas BB sügavalt ja südamest, kui esmaspäeval kodu poole kõndisime, „Siin Saksamaal on nii hea ilus!“
Seda ei tuleks mõista nii, et seal Eestimaal ilus ei olnud. Olukord oli lihtsalt tol ohke-hetkel selline, et elu ei oleks saanud parajasti ilusam olla. Päeval oli noor daam pärast viienädalast pausi jälle oma armsa Manu-tädi juurde lastud. Jälle lasteaeda! Hurraa! Ja kui Mamma ja Papa koos lastele järgi tulid, siis sai minna trammi peale (trammisõit on võit! Mitte ajavõit, vaid puhas selge võit, tõeline õnn. Hurraa!) ja siis sai minna kleidipoodi, kus daamil oli luba omale kaks uut lasteaiakleiti välja valida. See, millele pilk esimesena langes, oli selline, mis vastas nii Mamma antud kriteeriumitele, kui noore daami sügavamatele südamesoovidele. Võit! Hurraa! Peale seda osteti daamile saiapoest just see sai, mis talle meeldis (võileib muna ja tomatiga, sest kõigepealt peab tervislikku sööma, ja Berliini pannkook ehk pesuehtne moosipall). Ja siis see viimane tilk, mis ohke välja surus – teel koju oli teeäär kaunistatud suurte roosade roosiõitega! Kas saab elu olla ilusam!? Päike ka paistis!
Umbes sama sügavalt ja südamest ohkasin mina, kui pärast 37-päevast lasteaiapausi, mille jooksul kantseldasin kahte blondiini peaasjalikult üksi (kuigi taustajõududega, siinkohal kummardus teile kõigile), blondiinid jälle lasteaeda viisin, koduukse selja taga kinni lõin ja diivanile vajusin.
„Ogggh!“
Puhkus oli kena, aga väsitav. Ja oma kodudiivani peal on ikka nii hea ilus. Eriti kui ei pea järgmised seitse ja pool tundi kedagi lõbustama ega kantseldama peale iseenda.
Eestis oli ka hea ilus. Oli head ilusat ilma ja häid ilusaid inimesi. Aitäh kõigile, kes meie jaoks aega võtsid – teie oletegi minu suured roosad roosiõied! Nii ilusad, et võtate ohkama!
Nagu ikka pärast Eestist tulemist luban endale, et hakkan jälle korralikult ja sagedasti blogima, aga eks näib, kuidas sellega läheb. Oma seitsmest ja poolest tunnist eile kulutasin kolm saksa keele tunnis käimisele ja ülejäänu sellele, et koostada tegemist vajavate tööde ja tegude nimekirja. Tuli teine üsna võimas. Aga et ma nüüd puhanud olen, siis võingi ju nimekirja otsast pihta hakata. Hurraa!