Oktoober 4 ehk 92

1) Nägin täna esimest jõulureklaami. Jõuludeni on veel 61 päeva.
2) Kandsin täna esimest korda sel hooajal talvejopet. Kaevasin kunkust välja ka laste omad ja nii hea meel oli, et olen kunagi mõlemale suuremad varuks ostnud. Ju anti kuskil allakaga. Nüüd on mõlemal kaks talvekomplekti, mis selga mahuvad. Nädala eest käisime veel kõik lühikeste pükstega õues. Mis juhtus? 61 päeva jõuludeni, tõenäoliselt.
3) Peamiselt tegelen 19. sajandi geniaalsetest sakslastest lugemisega (Peter Watsoni “The German Genius”). Olen teada saanud asju, mida oleks teoreetiliselt võinud juba koolis teada saada, aga… noh, parem Hilja, kui mitte kedagi, eksole. Mida siis ometi? Näiteks, et Schopenhaueril oli üsna mitu probleemi ja seda, et Nietsche sellest aru sai. (Sealjuures mõtlen, et kui Schoppy oleks eland nii sajandi võrra hiljem, oleks saanud ta Woodstockile saata ja ta oleks vahest suutnud oma klaasi uue pilguga vaadata. Pool täis, äkki, Arthur? Sest tõelise selguse/õnne/rahulolulini suudavad viia vaid seks ja muusika. Et te siis teaks.) Et Viini kohvikutes võis osta vaid tassikese kohvi ja siis sealsetel marmorlaudadel süümepiinadeta hilisõhtuni teadust ja kunsti teha, suure mõtlemisega tegeleda. Kusjuures ilma tellimata tõi tüdruk igal pooltunnil suurele mõtlejale klaasi vett. Milline elu! Et erg on miniatuurne energiaühik ja et kui mõnel õhtul tundub, et mul pole ühtegi enam järgi (mitte ergigi!), võin maha rahuneda, sest energia liigubki järk-järguliselt, mitte sujuvalt. Et see Mommsen, kelle järgi nimetatud tänavat mööda ma siin linnas väga sageli kõnnin, oli üks paganama uskumatu mees. Vähe sellest, et ta on üks väheseid neist, kes on saanud Nobeli kirjanduspreemia, kuigi pole kirjutanud sõnagi ilukirjandust, mis on juba saavutus omaette, oli ta see mees, keda linna peal sageli kõndides lugemas nähti. Ma olen väiksest peale armastanud kõndides lugeda! Ja kui sürrreaalne on see, et lugesin seda lauset nimelt kõndides lugedes ja – kusjuures, see ei ole ilukirjanduslik liialdus, ausõna – MÖÖDA MOMMSENI TÄNAVAT KÕNDIDES LUGEDES!

“Mommsen rose at 5:00 A.M. every day and was frequently seen reading as he walked.”

Ma ei liialda ka siis, kui ütlen, et ma jäin seda lugedes keset tänavat (Mommseni tänavat!) seisma ja ütlesin midagi, mis võis kõlada võõrkeelse roppusena. Sealjuures ärkan ka mina meelsasti vara. Ma tahaks väga teada, kus mu Nobeli kirjanduspreemia on! Ah!?
92) Paar päeva tagasi oli keegi naljahammas (või lihtsalt näperdamishuviline) RSSi rühmaukse taga kalendrisse märkinud, et “täna on 92. oktoober 2018”. Umbes selline tunne ongi – et see oktoober on juba vähemalt 92 päeva kestnud! Kaua võib!?

Oktoober 3 ehk korduvalt ja rütmiliselt

Saksa keele tunnis anti mulle koduseks ülesandeks välja uurida, miks sport (nt jooksmine) „õnnelikuks teeb“. Ütleme siiski eesti keeles: enesetunnet parandab.
Õpetaja soovitas teoreetilist uurimist praktikaga toestada ja seepärast käisin jooksmas kah. Sest millegipärast on pidevalt nii palju vabandusi, miks jooksma mitte minna. Jooksuriiete selga tõmbamine tundub umbes sama keeruline, kui maailmasõjaaegse pommi neutraliseerimine. Kui keegi teine otseselt minu jooksmisest ei huvitu, siis mina ka mitte. Enam ei ole kuskil ühtegi ületamatut rahvajooksu ka ootamas, mille nimel treenida. Või noh, on, aga septembris. Ometigi tean ka juba varasemast praktikast, et pärast jooksmist on nii hea olla. Tuju on ilus ja elu on parem ja valus pole kuskil.
Kiire internetiotsing minu kolmandas keeles viis mind artiklini, mis väitis, et tegelikult ei tea kõige terasemad teadlased ka, miks jooksmine enesetundele mõjub. Aga et endorfiinid need ei ole. Õnne- ja rahulolutunne tekkivat ajus, aga endorfiinid on vereringes ja ajju ei jõua. Pealegi on endorfiinide ülesanne valu vaigistada, mitte õnnetunnet tekitada.
Mis siis tekitab? Artiklis esitati kolm võimalikku varianti. Esiteks: endokannabinoidid, mis mõjuvad joovastavalt (nagu kanep). Sportlik tegevus aitavat ajust nimelt neid kannabinoide vabastada, mistõttu tekibki joovastav heaolutunne, väheneb valu ja ärevus.
Teiseks tõuseb sporti tehes õnnehormoonide hulk (nende hulgas serotiin, dopamiin, adrenaliin, noradrenaliin). Need tõstavad meeleolu.
Kolmandaks toodi fakt, et korduvad, rütmilised liigutused mõjuvad hästi. Mida kauem jooksed, jalg jala järel, seda vähemolulised probleemid näivad, kuigi objektiivselt pole olukord karvavõrdki muutunud. Ka kipuvad sellises rütmilise liikumise olukorras ideed tekkima, sest sellel on psüühikale positiivne mõju, mida kasutatakse teadlikult näiteks traumateraapias, kus liigutatakse rütmiliselt silmi või käsi, mitte tingimata jalgu. Olete tähele pannud, kui rahustavalt mõjub kudumine või heegeldamine? Justnimelt!
Igal juhul on selge jalgade rütmiline liigutamine paneb ajus mingid asjad teistmoodi paistma ja mõned draamad ei olegi enam nii dramaatilised. Vahest tõesti tekivadki mingid hormoonid, mis ütlevad, et küll sa oled ikka äge mutt – sa oskad jooksudressid selga panna! Endorfiinid samal ajal (vereringes, mitte ajus) vaigistavad valu, mida lihased tunda võivad ja elu ongi lihtsalt lill.
Ettekande lõpetasin Schopenhaueriga, kelle kohta hiljuti lugesin. Kallid lugejad tunnevad muidugi Schopenhauerit, aga siiski väike ülevaade – tegemist oli grandioosse pessimistiga. Tees nr 1: elu on kole. Tees number 2: inimesed on vastikud. Tees number 3: on olemas mingi teadvuse ühisosa, mida me ei suuda teadvustada. Tees number 4: ainus viis õnneni (ehk ühisosa kogemiseni) on kas läbi: a) muusika, b) seksi. Ma pööran tähelepanu rütmilistele tegevustele, ja mõtlen, et mis küll oleks võinud olla, kui Schopenhauer jooksmas oleks käinud. Tal nende õnnehormoonidega vist kuigi hästi ei olnud.
Minul küll. Ma käisin täna jooksmas. Ja nüüd heegeldan! Korduvalt ja rütmiliselt!

Oktoober 1 ehk yin-yang-laps

Mai lõpus sündinud BB peaks kohaliku korra kohaselt tuleval suvel* kooli minema.
Kõigepealt saadeti koju kiri, et valige kool välja ja minge andke end arvele. Valikus oli kolm kooli ja no-kui-teile-üldse-ei-kõlba-siis-võite-siia-pärapõrgusse-kuhu-ühistransport-ei-sõida-ju-ka-minna-variant. Kolmest koolist üks oli peaaegu-pärapõrgus, sinna oleks pidanud minema kõigepealt trammi ja siis bussiga. Kahe kooli hulgast valisime väiksema. Vähem õpetajaid, vähem õpilasi, vähem melu, tundub nagu lapsesõbralikum, eriti BB natuuri arvestades.
BB natuur saigi kõige suuremaks mureallikaks. Kodus lõõritab ja leelotab, käsutab ja kamandab, paneb venda paika nagu too oleks kivi (või pigem: prints, hobune või elevant), aga kui mõni võõras tädi või onu tuleb ja küsib: „Otsanummikene, mis su nimi on?“, siis muutub BB kiviks. Ei räägi, ei röögi, ei nooguta.
Lasteaiast tuli üsna ühene signaal juba mõnda aega tagasi: eelkoolirühma me BBd ei lase, sest ta ei ole veel eelkooliküps. Ta on vaikne (kasvatajatega, keda ta juba kaks aastat iga päev kallistab, suhtleb ta vaid sosistades), häbelik (teiste kasvatajatega ei suhtle üldse), aeglane (aeg-laaa-neee), eelistab olla omaette ja otsib ise teistega harva kontakti (välja arvatud väikevend, kes on nüüd, kui BB endine parim sõber ära on kolilnud, tema lemmik mängukaaslane). Ühesõnaga sotsiaalse arengu poolest hinnati BB mahajäänuks ja jäeti lasteaeda.
Ma tean, et ta teistsugustes sotsiaalsetes situatsioonides kui kodu maailma kõige vokaalsem ja bravuurikam ei ole – balletitunniski on ju raske, kui jälle uued näod on, siis hoiab daam esmalt seina äärde – aga, sellest, kui hull asi tegelikult on, sain aimu alles hiljuti.

Üks õhtu kui lastele järgi läksin, oli lasteaeda jäänud veel vaid üks BB grupi tüdruk, kellega ta vahel mängib ja minu kaks last. Kuna tolle tüdruku ema on üks umbkeelne muulane, siis palus kasvataja, et ma ootama jääks ja noomida aitaks. Sest Saksamaal hiljaks ei jääda. Seisime kasvatajaga liivakasti äärel ja vaatasime, kuidas lapsed kolmekesi mängivad. Mängisid täiesti normaalselt, keegi ei kamandanud ega itsitanud eriliselt. Minu meelest oli täiesti tavaline rahulik mäng. Aga kasvataja ahhetas: „BB on nagu teine inimene! Ma pole teda sellisena veel  näinudki!“ Mul vajus karp lahti ja jäin mõtlema, kui tasane ta ometi muul ajal siis veel olema peab!

Täna oli meil kohtumine lastearstiga, kes pidi viima läbi BB koolieelse tervisekontrolli. Meie lootsime, et meil on võimalik arsti veenda, et laps veel kooliküps ei ole. Sest ma ei kujuta ette, mis koolis saab, kui üks ainult lauda põrnitseb ja ei vasta.
Kõigepealt oli nägemiskontroll. BB pidi seisma keset tuba ja ütlema, kas hark avaneb üles, alla, vasakule või paremale. BB põrnitses harke, toetus vastu mind ja keeldus isegi mulle sosistamast. Lõpuks osutas näpuga, kuhu suunda hark näitab. (Vahemärkus – näitas nii kehvasti, et suunati silmaarsti juurde edasi.) Siis tehti kuulamistesti, ilma minuta, BB osutas näpuga piltidele ja ei teinud suud lahti. Siis läksime kõik koos arsti kabinetti.
Arst: „Tere!“
BB: „       „
Arst: „Kuidas sinu nimi on?“
BB: „           „
Arst: „Kas sinu nimi on BB?“
BB: „       „
Istusime kabinetis vähemalt pool tundi, vahest isegi natuke rohkem, terve selle aja jooksul ei teinud BB piiksugi.
Arst kirjutas koolile saadetavale aruandele „Soovitame alustada kooliteed aasta hiljem. Psühholoogilised ja emotsionaalsed kompetentsid puudulikud. Ekstreemselt häbelik, praktiliselt keeldus koostööst, sulgub täielikult suhtlemisel võõraste isikutega.“
Lisaks anti tungiv soovitus pöörduda perepsühholoogi juurde, kuhu väga minna tahan. Tahan, et keegi annaks nõu, mida sellise yin-yang-lapsega teha.

Suvel Põhja-Eestis juhtus meil nii, et RSS oli ühel päeval palavikus ja peamiselt minu süles, öösel magas minu kaisus, BB kupatasin põrandale madratsile. Järgmisel päeval istusin BB kõrval liivakasti äärel ja RSS kutsus mu tuppa, tahtis midagi saada. Samal ajal tahtis BB mulle parajasti koorekohvi või hernesuppi või ükskõik mida sisse sööta. Ütlesin, et lähen aitan venda, mille peale teatas BB: „Mamma, sinul oleks nagu kaks nägu. Üks, siin pool, on selline, mis naeratab, teine, siin pool, on selline, mis on kuri. Üks on RSSile, teine on mulle.“ Mul oli jälle nii mitu emotsiooni korraga, et raske hakkas. Ühelt poolt olin hämmastunud, et ta ennast niiviisi väljendada oskab. Teiselt poolt oli nii valus. Muidugi vabandasin ja käisin ruttu venna juures ja läksin siis jooksuga liivakasti koorekohvi ja hernesuppi ja kes ükskõik mida sööma.

Kooli osas teeb lõpliku otsuse kooli juhataja, aga meil on nii lasteaia kui arsti tungiv soovitus aasta oodata. Ja kuigi just seda soovitust täna saada tahtsimegi, on ikkagi kuidagi naljakas tunne. Nagu oleks minu süü, et laps küpse ei ole. Et kehvasti olen küpsetanud.

*Ma tean, et vanasti mindi sügisel kooli, aga siin alustatakse augustis ja ma käisin eile (15. oktoobril) lühikeste pükstega õues ja olin täiesti normaalne linnakodanik, mitte mingi eriline külmakartmatu friik. Nii et august on sügav suvi.