Veebruar 8 ehk liigesevõrukettata härra

Härral opereeriti eile meniskit ehk liigesevõruketast.
Operatsioon oli plaanitud. Põlv tegi juba ammu valu ja hiljuti olevat asi hullemaks läinud. Arstid arvasid, et pole mõtet hellitada, noaga kallale ja vaatab, mis teha annab.
Küll ei olnud plaanitud meniski eemaldamine. Enne lahti lõikamist arvati, et katkise meniski saab kuidagi kokku lappida ja küll siis valu kaob. Pärast operatsiooni öeldi aga, et olukord olevat ennustatust kehvem olnud ja ei jäänud muud üle kui külgmine menisk oluliselt väiksemaks lõigata.
Ilma meniskita peaks olema võimalik nii elada kui käia. Arstid olevat arvanud, et tegelikult võiks juba täna hakata jalga kergelt liigutama ja kümne päeva pärast peaks olema elu jälle ilus.
Mina muidugi sisestasin otsingumootorisse kõikvõimalikke küsimusi ja võtmesõnu ja üritasin end võimalikult hirmule ajada. Menisk kaitsvat liigeseid koormuse eest. Kui meniskit pole, peab liiges suurema koormusega hakkama saama. Tõuked ja põrutused ei ole enam puhverdatud, raskuste ülekandepind reie- ja sääreluu vahel on kitsam.
Mul terendab silme ees (õieti, Härra põlves) juba artriit ja reuma ja kõik muud asjad. Hea ikka, et Härra jalgpallurikarjäär juba niiehknaa läbi on.
Härra ise on sealjuures ütlemata optimistlik. Longib mööda majapidamist ringi ja lunib, et ma ta õue jalutama viiks. Tõenäoliselt on end juba mõnda jalgpallilaagrisse kirja pannud.
Lastel, eriti RSSil, on palju rõõmu sellest, et meil kodus kargud on, millega ringi saab vehkida (isegi kui ei lubata). Eriti huvitav on veel ka Härra põlve külge seotud paunake, kuhu liigne veri suunatakse. RSS käib muudkui vaatamas, kas verd on juurde voolanud. Võeh. BB tahtis täpselt näha, kuidas ma Härrale tromboosivastast süsti teen. Mina ei tea, kuidas mõned inimesed suudavad arstid olla. Jube on inimese sisse nõel torgata. Kaheksa korda pean sellega veel hakkama saama.

Veebruar 7 ehk reisisellid tagasi kodus

Türgis, kuuldavasti, on rohi endiselt roheline, taevas sinine ja bassein ja vesi ja kõik toidud. Hea.
Hea olevat ka see, et lapsed julgevad nüüd mõlemad ilma ujumisrõngasteta basseinivette hüpata ja oskavat põhjast uuesti pinnale ujuda.
Mul on hea meel, et selle õppimine toimus minu selja taga. Ma oleks vist ainult kiljunud. „Ei tohi!“ „Liiga sügav!“ „Liiga ohtlik!“ „Kes teist mulle uued samasugused lapsed teha kavatseb!? Sest mina selliseid enam teha ei oska ja ilma sellisteta mina ei mängi! Välja siit veest ja kohe!“
Aga õnneks ei olnud ma seal.
jogurt
Olin hoopis Londonis.
Olen ennegi olnud, aga alati lühidalt ja pisteliselt. See kord oli nii palju äratundmisrõõmu ja tundsin korduvalt, kuidas pusletükid omavahel kokku lähevad. Plõks ja plõks. Selle nurga taga on see. London sai väiksemaks, kodusemaks. Vihma ei sadanud ka kordagi.
Kirjanik Samuel Johnson olevat kunagi (tõenäoliselt 18. sajandil) öelnud, et see, kes on väsinud Londonist, on väsinud elust. Hea on teada, et mul veel Londonieluväsimust pole. Nii on veel lootust. Ja soov tagasi minna. Peamiselt parki, sest Londoni muuseumid kuigi sügavat muljet ei jätnud. Lähen parem vaatan siin meie kohalikus Albertinumis Piet Mondriani ja Gerhard Richterit. Kuigi täna on meil ilm nii ilus (16 kraadi ja kuum veebruaripäike), et tuleb hoopis parki minna. Sest rohi pole roheline mitte ainult Türgis.

Veebruar 6 ehk mõned asjad teevad nii rõõmu, et peab kõigile kuulutama

Kuna ma reeglina liigun kahe lapsega (ja et koju jõudmiseks ülesmäkke peab väntama), juhtub harva, et jalgrattaga teel oleme. Pealegi on lasteaed ja mänguväljakud kõik lähemal kui kelder, kus jalgratas on.
Siiski käisime RSSiga hiljuti nimelt jalgrattaga asju ajamas.
Kõigepealt apteeki. Sealt pidime RSSile silmaplaastreid tooma. Need on nii spets kaup, et meie kohalikus apteegis tellitakse need vastavalt retseptile. Selle töö olin lasknud juba nädal varem ära teha. Nii et sain poisile apteegi ukse taga tellimiskviitungit näidata ja küsida, kas ta soovib ise oma plaastreid küsida.
„Ütle: bitte meine Pflaster.“
RSS võttis kviitungi, astus rind kummis uksest sisse, leti juurde ja teatas: „bitte MEINE PFLASTER!“
Kõik tädid apteegis naeratasid ja üks tõttas plaastreid tooma.
Samal ajal teatas RSS kõigile teistele tädidele: „Me tulime täna jalgrattaga!“

rass
Pilt on illustreeriv (ratta peal oli kiive peas)

Siis läksime juuksurisse. Astusime sisse, ütlesime tere ja siis teatas RSS: „Me tulime täna jalgrattaga!“
Hiljem toidupoes olin mina juba põnevil – kas ütleb või ei ütle?
Ütles! Kassapidajat nakatas RSSi rõõm ja terve selle aja, mis ta meie kraami läbi piiksutas, rääkis ta RSSiga sellest, kui tore jalgrattaga sõita on.
On jah, kui keegi teine väntab. Ratast, RSSi, plaastreid ja toidukraami ülesmäkke surudes oli mul nahk märg, ja külm ja kuum ja kõik muud maailma hädad.
Aga noormehe rõõm oli nakatav, nii et ma ei nurisenud kuigi valjusti. Kui Härra hiljem koju jõudis, teatasin talle suurelt naeratades: “Me käisime täna jalgrattaga!”

Veebruar 5 ehk mõnikord ei aita jäätis ka

Olime BBga kahekesi linna peal. Temal oli teadmata põhjusel tuju kehv ja mina üritasin seda mitte hullemaks ajada ja liikusin tema loivava tempoga. Iga paari minuti tagant hammustasin keelde, et teda mitte tagant utsitada. Lõpuks nägin ühte jäätisekohvikut, kus me varem käinud ei olnud. Pakkusin välja, et võiksime seal natuke jalga puhata ja jäätist süüa.
Daam oli nõus ja loivas minuga letini.
Leti juures vaatas BB kõik jäätised hoolega läbi, mina lugesin kannatlikult silte ette: „Pähkli, vanilje, astelpaju – see on selline hapukas oranž mari, rummirosina – see on alkoholiga, see sulle ei sobi hästi, küpsisetaigna, soolaka karamelli, …“
Pool tundi hiljem ütles BB: „Ma arvan, et mulle meeldib maasika kõige rohkem. See on tegelikult RSSi lemmikjäätis, kuigi talle meeldib pähkli rohkem, sellepärast võtan maasika.“
Loogika jäi mulle arusaamatuks, aga otsus mitte.
Tellisin maasikajäätise.
Mina: „Kas vahvlisse või topsi?“
BB, osutades šokolaadi kastetud ja nonparellidega kaetud jäätisevahvlile: „Ma soovin seda šokolaadiga.“
Hästi. Peaasi, et tuju rõõmsamaks saaks.
Teenindaja, nähes, et jäätis on lapsele, võttis väga helde käega jäätisekarbist pigem kuhja kui palli ja toppis selle kuidagi uhke vahvli otsast sisse. BB ütles ilusti aitäh ja istusime kohvikulaua taha jäätist sööma.
Mina jäätist ei söönud. Esiteks: (vale) suhkur, teiseks: ei isuta, kolmandaks: kui laps sööb jäätist, on parem käed vabad hoida (ja lapid käepärast).
BBd ei paistnud ka eriti isutavat. Kõigutas aga jäätist käes edasi-tagasi ja vahtis tüdinult ringi.
Mina: „BB, mis viga on. Ma mõtlesin, et sa soovisid jäätist süüa.“
BB: „Soovisin.“
Mina: „Aga miks sa siis ei söö?“
BB: „Liiga suur on.“
Mõni päev lihtsalt on nii, et isegi jäätis on liiga suur.
jc3a4c3a4tis.jpg
Mõnel teisel päeval on paremini. Siis teatab BB nii: „Aga inimesed saavad kauem elada. Inimestel on ju väga hea elu. Nad saavad rääkida ka. Loomad ei saa.“

Veebruar 4 ehk perepuhkusele individualistide moodi

Läksime kõik puhkusereisile. Eraldi.
punt
Kõigepealt lahkus Härra. Tema läks Tšehhi.
Siis sidusin elu lilled punti ja kinkisin vanavanematele. Nemad lendasid Türki.
Nüüd pakin siin oma seljakotti ja ootan lendu Inglismaale.
Sealjuures tahaks siiski rõhutada, et tegelikult meil ei ole teineteisest kõrini. Kukkus lihtsalt nii välja.
Siinsed vanad on nimelt korralikud keskmised sakslased ja käivad ikka korra aastas malbes kliimas basseini ääres. Eelmine aasta võtsid nad BB kaasa.
Too räägib siiani sellest, kui ilus Türgis on. Kuidas seal on rohi roheline ja meri türkiis ja kõik söögid on olemas.

„Aga seal on ainult selline väike külmkapp. Vaata, nii väike!“ räägiti mulle täna hommikul enne ärasõitu, „Ja seal on ainult mahl sees.“
„Hmm, siis peab poes käima ja sinna midagi muud ka sisse tooma. Kas te käisite poes?“
„Ei, mamma, kas sa oled midagi unustanud või? Seal on ju restoran. Seal on ju kõik toidud.“

Lisaks oli muidugi disko iga õhtu ja iga päev sai piiramatult (mahla)kokteili. Neid joodi väga peentest kõrtest, mis kõik suveniiriks koju kaasa võeti. Järgmisel lasteaiapäeval võttis daam suveniirkõrred aeda kaasa ja rääkis kõigile, millega ta Türgis tegeles. Paar päeva hiljem korraldasid kasvatajad laste tungival nõudmisel lasteaias kokteilipeo.
See aasta otsustasid Oma-Opa, et väikevend on juba piisavalt suur mees ja tuleks ka kokteile jooma kaasa võtta.
Mina panen end valmis selleks, et järgmised kaksteist kuud kuulen kahest suust seda, kui imeline kõik Türgis on.
Üks korralik keskmine eestlane on mind aga juba aastaid Londonisse giidiks tahtnud. Nüüd julgesin välja hõigata, et sel ajal, kui lapsed kokteile joovad, saan tulla. Hõigatud, tehtud.
Härral oli hea meel, et meil elu põnev, ja mina kiitsin takka, et küll tal tuleb hea vaikne nädal.
“Mõtle, keegi ei nääguta!”
“Aga sa ei nääguta ju muidu ka.”
“No ma siis hakkan. Ja siis, kui me ära oleme, on sul vahelduseks kena rahulik. Mõtle: vaikus, piiramatu võimalus valmistada kõige hullemini lõhnavaid juusturoogasid, keegi ei õrrita brokkoliga. Ja diivan! Horisontaalasend! Keegi ei nõua, et sa neid taga ajaks või onni ehitaks või lugusid räägiks!”
Härra naeratas ja mõmises, ja haaras siis telefoni. Kümme minutit hiljem oli ta ühe münchenlasega kokku leppinud, et hakkavad kumbki omalt poolt sõitma ja saavad keskpõrandal kokku, et teineteisele oma viimase pooleteise aasta elu lood ära rääkida.
“Aga kus te ööbite?”
“Küll me midagi leiame. Ehitame kasvõi onni.”
Üks teine dresdenlane võeti ka kaasa ja juba eile õhtul seati end ühes Lääne-Tšehhi väikelinnas mõnusasti sisse. Kuuldavasti onni siiski ei ehitatud.

Veebruar 3 ehk oma nalja peale ei naerda

BB: „Mamma, kas sa tahad, ma räägin sulle ühe najaloo?“
Mina: „Muidugi!“
Rääkis lausa kolm.

BB naljalugu nr 1:
Mamma ja lapsed ka läks poodi. Nad pidid ostma vorsti ja juustu ja sinepit.
Aga ostis hoopis sousti ja suppi ja saia.

 

BB naljalugu nr 2:
Üks pinguiin oli tee peal ja üks oli ka tee peal.
Ja siis inimene ütles pinguiini juures: „Tere, notsu!“
Ja siis ütles pinguiin inimesele: „Tere, hobune!“
Ja siis pinguiin ütles omale ise tere ja veel ütles pinguiin: „Ma olen ju ka inimene nagu sina!“

BB naljalugu nr 3:
Ühel päeval lumi sajas ja siis lapsed tahtsid välja minna, kus oli nende lumememm. Aga oli suvi.
Ja siis lapsed küsisid: „Kus meie lumememm on? Kas ta kadus ära või?“
Mamma ütles, ta pidi vist tipa-tapa tegema.
Papa ütles, et ta pidi potisse minema.
Siis ütlesid lapsed: „Kui ta pissul on, siis ta juba sulas ära. Papa on üks naljamees!“

Mina: „Kas sa kuulsid neid kusagil või sa ise mõtlesid need välja?“
BB: „Ise mõtlesin välja.“
Kusjuures, rääkis neid nii, et mina pühkisin naerupisaraid, ja tema oli täiesti stoiline.

Veebruar 2 ehk brokoli

Beebina sõi BB brokolit hea meelega. Hiljem leidis, et nii armsad väikesed puud ja sõi ikka. Aga siis tuli üks päev lasteaiast koju ja teatas hästi ilmekalt: „Õõ, brokoli, jube, jäkk, kes sellist solki sööb! Õõ!“
Mina: „Niimoodi ei ole ilus öelda.“
BB: „Aga Kiuslik* ütleb!“
RSS: „Brokoli! Õõ! Väkk! Hahahaa!“ Maailma parim nali!
Oleks tahtnud ropendada. Aga ei ole ilus ju. See neetud Kiuslik! Kumbki laps ei söönud too õhtu brokolit, ega järgmine õhtu, või järgmine nädal. Äge oli ju mitte süüa. Pop ja nii.
brokoli
Härra kusjuures ka brokolit ei söö. Teda on kasvatatud teadmises, et kui pole värviskaalal kollane-beež-pruun, pole toit.
Aga keskmiselt korra nädalas teen brokolit ikka. Lõpuks söön kõik ise ära (okei, teen piisavalt vähe korraga, et ma ise õõ! ei hakkaks ütlema), aga tegemata ka ei jäta. Kui Härra selle kohta küsis hiljuti, siis ütlesin võidukalt naeratades: „Ei huvita. Niikaua teen seda brokolit ja pistan teile nina alla, kuni aru saate ja meelde jääb, et roheline on ka toit, mitte silo. Ma veel võidan selle mängu!“
Härra vaatas mind takseerivalt ja pistis ühe õisiku suhu: „Mm! Mmmmmm! Lapsed, see on nii maitsev! Mamma oskab nii maitsvat brokolit teha!“
Ei läinud müügiks.
Järgmine nädal tegin jälle brokolit. Rohelist!
Härra pigistas silmad kinni, teeskles, et on pruun, ja teatas mulle, mitte lastele: „Kuule, see tegelt maitseb täiesti normaalselt.“
Halleluuja!
Nüüd oli mul veenmismeeskonnas noogutaja. Iga kord kui õhtusöögi kõrvale toitumisest räägin – mida me sööme ja miks ja mida sööma peab ja miks – noogutab Härra agaralt kaasa ja sööb hästi demonstratiivselt kõiki neid värvilisi, ise tõenäoliselt siiski teeseldes, et need pruunid on.
BB lemmikküsimus nende vestluste ajal on: „Aga mis kõige tervislikum on?“
Millele ei ole väga lihtne vastata nii, et ei kasuta segadust tekitavat sõna „oleneb“. Nii et olen üritanud nimetada erinevaid aedvilju ja loota, et kellelgi ei tule tahtmist „õõ!“ hüüda, kui ma brokolit nimetan.
Kui BB ei hüüa, siis RSS ikka. Pop ju ja nii.
Aga kuidagi olin möödunud nädala pühapäevaks ikka oma järjepidevusega nii kaugele jõudnud, et kõik kolm sakslast sõid brokolit ja keegi ei teinud „õõ!“ Oleksin tahtnud tänavale joosta ja suvalisi möödujaid kallistada. Hakkama sain!
Siis aga jäi BB palavikku. Ja noor aju tegi omad järeldused.
BB: „Mamma, aga ma sõin eile õhtul nii palju brokolit ja nüüd ma olen nii haige!“
Ropendasin.
Homme teen jälle brokolit.

* Nimi muudetud.

Veebruar 1 ehk igatsen käruaega tagasi

Kuna ma reedel keeletunnis kuulutasin, et mul on nii tublid terved lapsed, et ei mäletagi, millal viimati kellegi lasteaiast koju pidin jätma, siis jäi BB esmaspäevaks muidugi kõrgesse palavikku.
Esmaspäeva vedelesime kodus, BB magas, rahutult ja iga poole tunni tagant poputamist nõudes.
„Mamma, juua!“
„Mamma, mul on kuum!“
„Mamma, kaissu!“
„Mamma, mul on külm!“
„Mamma, juua!“
„Mamma, mul on paha!“
„Mamma, kaissu!“
Teisipäeva hommikul saime rohu abiga palaviku alla ja otsustasin haigest lapsest hoolimata köögikappe täitma minna. Vähe sellest, et piima ei olnud, ei olnud eriti midagi muud ka enam. Karp tuunikala ja kaks porgandit. Neid ei söö siin peale minu keegi.
Laps ise oli plaaniga üsna krapsakalt nõus.
BB: „Kas mina saan ka midagi valida?“
Mina: „Hästi, saad, aga midagi mõistlikku, eks?“
BB: „Jah, kommi ei tohi. Kui haige on, siis ei tohi kommi süüa.“
Mina: „No vaatame poes.“
Kõigepealt tuli aga sinna jõuda. Selleks oli vaja ainult kuusteist (või oli see kuuskümmend?) korda daamile öelda, et ta õueriided selga paneks.
Sellele järgnes minu sisemonoloog-vaidlus koridoris selle üle, kas sobib viieaastane laps käruga poodi veeretada või mitte. No isegi palavikust hoolimata (või nimelt selle pärast – kes kurat tirib haige lapse poodi!) ei tahtnud teda kuhugi veeretada. Läheme ju kõige lähemasse poodi ja võime selle ühe peatuse ka trammiga sõita. Ta jaksab käia küll.
Noh, käimiseks seda just nimetada ei saanud. Tänavanurgani loivati.
Mina: „BB, kui sa ei soovi minna, me ei pea. Kui sa ei jaksa, läheme koju tagasi.“
BB: „Ei, ma tahan minna.“
Ja siis läks tramm nina alt ära. Kaksteist minutit ooteaega järgmiseni. Või… või hüpata kolme minuti pärast saabuvasse bussi ja sõita kaugemasse poodi. Buss viib poe ukse ette ja pärast saab sealtsamast ju koju ka. Mõeldud tehtud. Hops bussi. Ja mõelge – seal leidus isegi üks noorem meesterahvas, kes BBle istet pakkus. Juubeldasin – küll oli hea mõte kaugemasse poodi minna.
Ja siis teatas bussijuht, umbes pool kilomeetrit poest: „Lugupeetud reisijad, lõpppeatus, palume väljuda. Palume kõigil väljuda.“
Väljudes selgus põhjus – kogu kaugema poe ümbruse tänavad olid üles küntud – teeparandus. Liiklus ümber suunatud, bussi- ja trammipeatused mujale viidud. Kaos. Krt. Mis ma nüüd teen?
Mina: „BB, kas läheme kohe koju tagasi… ee… kuigi ma ei tea, kust me bussi peale peaksime saama… või käime ikka poes ka ära?“
BB: „Käime ära.“
Mina: „Kas sa jaksad nii palju kõndida?“
BB: „Jaksan.“
Kõndimine ja loivamine on kaks erinevat asja.
Aga kuidagi me sinna poodi kohale loivasime. Teel üritasin nuputada, kus peaks uus bussipeatus asuma, aga ega ausalt öeldes välja ei nuputanud. Eeldasin, et on teisel pool maja. Igaks juhuks olin toidu ostmisega ettevaatlik. Võtsin kuue liitri asemel ainult kolm liitrit piima ja kartulite asemel paki riisi (poolteist kilo kergem – võit!). Ja siis veel seda ja teist ja kolmandat. Kui pärast maksmist kotti pakkisin, tundus, et ikka liiga palju sai. Toidukott kaalus rohkem kui BB ja seljakott rohkem kui mina.
BB oli valinud soolalõhefilee ja (mittesöödava) pusle, need panime talle koos kahe teise kergema asjaga eraldi kotti.
Ja siis loivasime bussipeatust otsima, kotid rasked, lumine, külm, palavik ja… BB: „Mamma, mul on pissihäda!“ Ja siis helises telefon. Elu ikka oskab neid nuta-naera-köhiverd-situatsioone tekitada. Panin siis pakid maha, võtsin kõne vastu, lapse vatid maha ja pissitasin ta vaba käega lumehange ära. Teetöölistest ei teinud välja, nii et ma ei tea, kas nemad meist välja tegid.
Küll aga tean, et me ei leidnud – hoolimata sellest, et ma kolmelt kohalikult küsisin – õiget bussipeatust üles. Nii et läksime vale bussi peale. Sõitsime mööda Dresdenit, kuni ma lõpuks ühe sellise koha ära tundsin, mille läheduses meie kodutramm sõidab. Selle aja peale oli aga vaene ära väntsutatud laps soojas bussis magama jäänud. Nii et võtsin kõik oma kompsud ja magava lapse sülle ja kõmpisin trammi peale.
Teoreetiliselt oleks võinud ennast üsna mitme lolli otsuse eest kiruda, aga olin selleks liiga väsinud. Loivasin lihtsalt oma kompsudega koju, kolm ja pool tundi pärast seda, kui „korraks nurga peale poodi“ hakkasin minema.
Küll oli ikka elu lihtne, kui sai magavaid lapsi ja piimapakke süütundevabalt kärus veeretada. Ja igale poole sai jala! Ei mingeid bussipeatuseid. Lihtsalt kõmbi!