Aprill 5 ehk diiva

Sellest, et kevad tuli, andis kuu alguses kõige selgemalt märku see, et algasid jälle Maibaumi tantsuproovid. Ilm oli nimelt vastikult külm ja pilvine.
Proovidesse tuli seekord üllatavalt palju huvilisi. Esimesel korral oli meid kokku 36. Linte ehk tantsukohti on aga ainult 30. Pakkusin, et kuna ma juba kaks korda varem tantsinud olen, võin kõrvale jääda, aga tantsuõpetajal oli asjast teine arusaamine. Tema soovis kõigepealt eemaldada need, kes ei oska lugeda kolmeni, siis veel kord kolmeni (siis uuesti kolmeni ja veelkord kolmeni…) Ahjaa, ja samas taktis jalgu liigutada. Neid on üllatavalt palju.
Õnneks seda ma oskan, enam-vähem, mida ma aga ei oska, on üks teine oluline element. Mul võtab nimelt pool tundi aega, kuni ma oskan öelda, kummal pool on parem ja kummal pool vasak. Sest noh… parem-vasak – ei ole ju!

VASAK on siin           ja PAREM on siin

Miks me parem-vasak ütleme, kui me vasakult paremale loeme? Miks parema jalga tantsimist peab alustama, kui kogu vasak kerepool ütleb, et tema esimene on? Või on see ainult mul nii? Ühesõnaga, minu ajul on raske aru saada, kumb pool kummale sildile kuulub.
Tantsuõpetaja seda aga muidugi ei tea. Seepärast juhtus nii, et kui ta linte jagama hakkas, läks nii:

„Number seitse. Proua Koduperenaine, sina oled number seitse.“
„Ei ole.“
„Kuidas palun?“
„Ma…“
„Sa tahad sama kohta, mis sul eelmine aasta oli?“
„Jah.“
„Mis number sa olid?“
„28.“
„Ei saa.“
„Miks?“
„Ma tahan, et sa oleksid ühel võtmepositsioonidest.“
Olin ühteaegu meelitatud ja kohutatud. „Noh hästi. Ma siis olen seitse.“

Kohutatud seepärast, et seitse tähendas, et pean nüüd tantsima valge lindiga, kuigi mõlemad varasemad aastad rohelise lindiga tantsisin. Valged lindid liiguvad ühele poole, rohelised teisele poole. Parem-vasakVasak-parem, mõistate?
Aga ikkagi vastutav positsioon ja nii. Nii et otsustasin, põsed hõõgumas, et nii loll ma ju ikka ka olla ei saa, ja küll mulle meelde jääb, kuhu suunas liikuma peab.
Aga vaadake, vahepeal peab keerutama ja siis jälle õiges suunas liikuma.
Kolm korda peatati tolles trennis tants ja alustati uuesti, sest number seitse ei teadnud, kuhu poole tuleb üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm astuda. Tigetaks tegi ja piinlik oli ka.
Proovi lõpus tulid kolm julgemat tantsijat mult küsima, kas ma olen väga õnnetu/haavatud/ärritunud ja ega ma ometi tantsuõpetaja peale pahane pole.
„Ei! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma nii loll võin olla!“
Enda peale olin pahane.
Järgmises proovis tiirutasin jälle nende vahel, kes kolmeni ja veel kord kolmeni ei oska lugeda, aga teavad, kuhu poole liikuda tuleb, ja pomisesin kaasa üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm. See aitas esiteks rütmi pidada (mis on raskem, kui vastutulijad ei pea) ja teiseks keskenduda. Ainult ühel korral läks sassi ja siis teadis minu naaber mulle juba aegsasti hüüda, „Koduperenaine, keera ümber!“
Proovi lõpu poole lähenes mulle üks pealtvaataja (tantsuõpetaja tellitud tagavaratantsija) ja ütles: „Kaasa lugemine on küll väga kena, aga tee seda ainult mõttes.“
Olin esialgu kohkunud, siis otsustasin põhimõtte pärast natuke solvuda. Kas ta tõesti arvas, et ma kavatsen pidulikul esinemisel keset Dresdeni peamist turuväljakut kõva häälega eesti keeles: „Üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm“ kaasa karjuda? Meil oli alles kolmas proov ju! Ja mõned tulid mulle nelja sammu pärast vastu ja mõned seitsme, aga KUUS oli vaja! Kui ma poleks lugenud, poleks me keegi kuskile jõudnud! Nüüd tahaks homme nimelt kiusu pärast üle kogu turuplatsi numbreid lugeda.
Loodetavasti teen seda siiski ainult mõttes. Ja loodetavasi jääb mulle meelde, et kõigepealt tuleb vasak ja siis parem, sest parem on tegelikult kehvem. Ilm on ennast õnneks juba kokku võtnud: üleeile oli 27 kraadi sooja ja homseks lubatakse kuiva, kuigi mitte päris nii suvist ilma.

Aprill 4 ehk sellised pühad

RSS on neljandat päeva lasteaiast kodus ja kolmandat päeva haige. Isu ei ole. Proovin talle erinevaid toite reklaamida, äkki midagi kõlbab.
RSS: „Ma söösin juba homme lasteaias midagi.“

Njah… Meid tabas pühade puhul perekondlik kõhugripp. Nii et selle asemel, et õues ringi lipata ja ilusat päikesepaistelist ilma nautida ning neljakesi midagi ette võtta, jooksime kõik kordamööda vetsu vahet ja vedeleme nüüd neljandat päeva diivanil.
Mina pääsesin kõige lihtsamalt, iiveldas ainult pool päeva ja pool ööd oli ämbrit vaja. Aga magamata olen muidugi juba sellest ajast, kui BB otsa lahti tegi.
BBga läkski kõige hullemini. Nii hullusti isegi, et sattusin paanikasse ja lasin Härral ta haiglasse sõidutada. Ta nimelt keeldust täielikult mitte ainult toidust, vaid ka joogist ja kõnelemisest. Vaatas vaid apaatsete silmadega ja ignoreeris meid. Haiglas tehti kindlaks, et midagi hullemat viga ei ole, kui oksetõbi ja saadeti koju tagasi. Nüüd juba õnneks räägib ja joob ja isegi sööb natuke.
Nüüd oleks vaja veel see „söösin juba homme lasteaias midagi“ ka sööma saada. Õnneks pole ta veel joogist keeldunud. Viss nagu ta on, küsib muudkui piima juurde. Ma küll üritan vett ja puljongit ka reklaamida, aga… noh… teate juba… „ma söösin juba homme lasteaias midagi“ ja „Mamma, ei, piima!“

Aprill 3 ehk keelejutu jätkuks

Mitmekeelsusega on meil hästi. Lapsed räägivad valdavalt saksa keeles ja mõnikord panen minagi tähele, et nad verbe valesti pööravad. Aga muidugi ei ütle ma neile midagi, sest ma üritan neile ikka väita, et mina üleüleüldse saksa keelt ei oska. Noh, okei, lasteaas oskan rääkida ja Oma-Opaga ka justkui ja tädi Mašaga… aga tegelikult ma kohe üleüleüldse ei saa aru.
RSS on usinam proovima, kas ma ikka äkki saan. Nii ütleb ta mõnikord: „Mamma, ich möchte milch!“ Kui ma ei reageeri, ütleb uuesti, nõudlikumalt. Ja kui ma siis ka ei kuule, siis veel, kuni ma ütlema pean, et ma aru ei saanud. Tavaliselt on BB esimene, kes reageerib ja mulle tõlgib, mida RSS palus.
Mõnikord BB ei viitsi meie etendust taluda. Siis tõlgib ta kohe, kui kuuleb RSSi minu poole saksa keeles pöördumas, pöördumise eesti keelde.
RSS: „Mamma, ich möchte mehr Milch!“
BB: „Mamma, RSS tahab veel piima!“
Selle peale olen ma ikka reageerinud, kuigi tahaksin ikka, et vend ise ka oma mitmekeelset aju pingutaks. Muidu läheb pool mu keelepoliitikat siin vastu pükse. Ühe hiljutise Skype’i-vestluse ajal rääkis RSS demonstratiivselt minuga ainult saksa keeles. Õnneks pole sellist jama enam kordunud, ju oli rohkem esinemiseks ette nähtud (Vanad ju vaatasid!).
Küll pöördusin aga mina täna hommikusöögilauas RSSi poole hoopis niiviisi: „RSS, did you have fun yesterday in the woods?“
RSS: „Yes!“
Kahetsesin, et nii küsisin, sest see võis olla vaid reaktsioon. Kuigi mittemõistmise korral oleks „mäh“ adekvaatsem olnud.
Siis aga küsis Härra RSSilt, „Was hat Mama gefragt?“
RSS: „Das wir Spaβ hatten gestern am Spielplatz.“
See ei olnud muidugi grammatiliselt korrektne tõlge (kuigi woods = Spielplatz, sest nad käisid metsas mänguväljakul), aga andis vastuse minu küsimusele: saab küll inglise keelest aru.

Täna käis Mini-Süürlane meie lastega mängimas. Ühel hetkel istus koos BBga sohval ja vaatas eestikeelset multikat. Lottet, muidugi.
BB küsis: „Verstehst du das?“
Samal ajal kõlas mingi lause, kus kasutati sõna „dinosaurused“. Ma ei pannud täpselt tähele.
Mini-Süürlane: „Das meint Dinosaurier.“
BB: „Richtig! Und was heiβt dinosaurier auf Arabisch?“
Mini-Süürlane: „ديناصور“
BB: „ديناصور? ديناصور. Schön. Weißt du noch was auf Estnisch? Kannst du sagen, „Tere, Lotte!“?“

Hiljem tuli BB mulle teatama, „Mamma, araabish keeles on ka pidžaama, aga i-ga, ei, e-ga: pedžaama. Ja dinosaurus ma saan ka araabish keeles, aga ma unustasin.“

Aprill 2 ehk eesti keel BB moodi

Palub kõige alumist kasti: „Kas sa saad mulle anda seda kõige allem kasti?“
Räägib unenäost, kus oli kolm kurja onu: „Siis tuli üks kuri onu ja temal oli kaks kurit kolleeginit.“
Vabandust, unenägust, muidugi, mitte unenäost: „Seda kutsut tahtis ka keegi varastada minu unenägus.“
Kui Papa ja vend raamatud loevad (khm, lugevad): „Nad lugevad seda rüütliga. See RSSile meeldib.“
Kui jalad teineteise vastu tõmbuvad: „Minu jalad on väiksed magneetid.“
Kui ma pean korraks ühe kuuli kuskile panema: „Sina paned seda murmlit siia, aga ainult natukene.“
Palub kontrollida kuivatatud tassi seisukorda: „Näpi siia sisse, kui kuivaks ma tegin.“
Kui on „trepp“ ja „müts“, siis ei saa ju ometi olla „voodi“ ehk nimisõnad ei lõppe vokaaliga: „Minu vood on väga lai, aga ma magan voodis hästi.“
Kui saksa keeles kasutatakse verbiga dativi, siis tuleb eesti keeles kasutada alaleütlevat: „Aita mulle!“ (Või isegi pigem, et ei saa kasutada osastavat, mis kattub kõige paremini saksa akkusativiga.)
Kokkuvõttes: käänded on meil kõigil sassis ja sõnaloome osas on vähemalt noor daam väga loov.
Vahel jookseb ikka saksa keel ilma tõlkimata ka sisse. Eriti olukordades, mis ärritavad.

Mina: „BB, kas sa saad palun öelda, mis kell on?“ (Ta ei tunne veel kella, aga oskab öelda, mis numbrite peale osutid osutavad.)
BB: „Ma ei tea, mis… Also… Ma ei tea, mis… mis see on… (Näitab näppudega, kuhu osutid näitavad, sest sõnadest jääb puudu. Also = niisiis/einoh/jne.)
Mina: „Kas osuti on kahe numbri vahel?“
BB: „Ta on viie peal.”
Kell oli 7:25. Also!

Hoopis teistsugust loovust näitas BB üles eile, kui ta Bullerby lapsi vaatas. Seal ööbisid lapsed külas ja pidid kõik põrandal magama. BB vaatas seda, mõtles natuke ja tõi siis magamistoast oma teki ja padja ning viskas lauale pikali. Hetk hiljem teatas: “Ma proovin, kas laua peal on ka hea magada!”
Selle, et põrandal hea magada on, olid Bullerby lapsed ju juba kindlaks teinud.