August 4 ehk ekskursiooniraport tädi Maarjale

Juba teisel eelkoolipäeval läks BB rühm kohalikku raamatukogu avastama. Nimelt kohalikku, meie linnaosa oma. Seal ta ei olnudki veel käinud. Kahes ülikooli raamatukogus, kus ka lastetoad on, oleme käinud. Ka linna suurt, uut raamatukogu oleme korduvalt külastanud. Lisaks oleme käinud Põhja-Eesti väikelinna raamatukogus. Selle põrandal veetsime suvel paar ilusat vaikset tundi.
Muidugi pidin teel lasteaiast ballettitundi juba pinnima hakkama: „Kas sulle meeldis raamatukogus?“
„Kondwani oli mulle liiga kiire, siis mul valutas siin… Mis pool see on? Kas see on parem pool? Mul valutas siin paremal pool. Ma nutsin lausa kuus korda!“ (Pistma hakkas, järeldasin ja ei uskunud, et asi nii hull oli, kui näoilme lubas järeldada.)
„Oi, väga kahju. Ja kas sulle raamatukogus meeldis?“
„Bussi peal ei tohi jalgu panna tooli peale. An(n)ett ütles. Aga ma teadsin seda juba.“ (Vaevalt, et noomivalt, pigem informeerivalt, järeldasin ja lasin olla.)
„Nii on. Aga kas sulle raamatukogus meeldis?“
„Jah, muidugi.“
Pole veel kaks päevagi koolis käinud ja juba oskab mamma oma küsimustega lapse ära tüüdata.
„Aga, BB, tädi Maarja tahab teada, kas sulle seal meeldis ja mis te seal tegite. Mis ma talle kirjutan?“
„Noh, et väga hästi meeldis. Me laenasime seal raamatut. Me peame need tagasi ka viima. Ja siis ta ütleb „super“ ja siis meie ütleme „aitäh“.“

August 3 ehk eelkoolik

Tänasest algas Saksamaal kooliaasta.
BB kooli veel ei läinud, kuigi ajateenistusse astumise kutse talle juba saadeti. Meil õnnestus talle nimelt pikendusaasta välja kaubelda. Peamiselt selle pärast, et ta on üsna… noh… aeglane. Sealjuures ka sotsiaalselt ärev. Või noh, on olnud. Ma pean ütlema, et selles osas on ta viimase poole aastaga olulisi edusamme teinud. Aga lisaaastat lasteaias siiski ei kahetse. Las võtab natuke kauem hoogu.
Tänasest on ta aga masinvärki astunud, ja nüüd tuleb teiste tempoga minna.
Masinvärgi esimese etapi nimi on eelkool. See on meie oma lasteaia eraldi rühm ja seepärast justkui mitte midagi erilist. Aga siiski. Toad ja tädid on tänasest teised. Isegi kui kõik tuttavad.
Oma rühmast võttis BB kaasa 11 semu. Kokku on eelkoolirühmas 30 last.
Jah – 30 last 2 tädi kohta.
Aga tädid (Anett ja Annett!) on optimistlikud. Ütlevad, et kõik lapsed on 5-6-aastased, oskavad ise pissil käia ja riideid vahetada, ise süüa-juua ja kaklusi lahendada. Või noh, viimase osas jäädakse esialgu äraootavale seisukohale. Aga et eelkooli eesmärk on kooliks ette valmistada (mitte kooli tööd ära teha), siis loodavad An(n)etid, et aasta lõpuks õpitakse see viimane oskus ka selgeks.
Nii et lugema, kirjutama ja arvutama eelkoolis ei hakata.
Tegeletakse hoopis sotsiaalsete kompetentside arendamisega: suhtlemine, diskuteerimine, oma arvamuse avaldamine, teiste arvamuse aktsepteerimine, meeskonnana otsuste tegemine jne. Selle kõige edendamiseks räägitakse tunnetest, nende ära tundmisest ja nendega hakkama saamisest, õpetatakse empaatiat jms.
Selleks, et maailmaga paremini tuttavaks saada, käiakse ekskursioonidel. Praeguseks on plaani pandud raamatukogu, politseiameti, tuletõrje, ülikooli keemialabori, loomaaia, jäätisekohviku, lennujaama ja mesiniku külastamine. Mingil määral õpetatakse ka liiklemist ja käitumist ühistranspordis.
zucker
Mina ootan juba põnevusega, mida eelkool toob.

August 2 ehk lõõgastus

Nädalavahetus möödus nagu unenägu. Härra viis RSSi kohalike Vanade juurde ja meie BBga veetsime lõõgastava ema-tütre nädalavahetuse. Või noh, peaaegu. Tütar oli nimelt kutsutud sõbranna ükssarve-teemalisele 5-tunnisele sünnipäevale. Mõned pered siin võtavad nimelt üsna korralikult ette.
Kohtumispaigaks oli määratud vanaturuplats. Sealt mindi jäätist sööma. Siis mängumaale. Siis piknik pargis. Siis mänguväljak. Kokku oli kutsutud vähemalt seitse külalist. Emadel-isadel paluti eemalduda.
Nii et eemaldusin üksi lõõgastuma.
Kui BBle järgi läksin ja juba eemalt nägin, kui lõbus tal teistega mänguväljakul on, muretsesin natuke, kuidas ta sealt ilma trotsi või kisata ära saan. Otsustasin prääniku-meetodi kasuks.
„Tead, mis… see pood, kus seda ükssarvedega värviraamatut müüakse, mis me Sõbrannale kinkisime, on veel täpselt pool tundi lahti. Kui me kiiresti läheme, siis me jõuame veel sulle ka ühe osta.“
„Siis läheme ütleme ruttu Sõbranna emale tšau! Ruttu, mamma!“
Pood oli veel lahti muidugi vähemalt tunni, nii et jõudsime kenasti. Ja ükssarvega värviraamatuid oli ka veel saadava. Tee peal küll arutasime, kas tal ikka on veel ühte värviraamatut vaja, sest kodune virn on nii suur, et sellele tuleks hernekepp toeks panna, aga BB leidis ikka, et me võiks vähemalt vaatama minna. Poes lugesime kokku, et raamatus on 32 pilti.
„Kui sa iga päev ühe ära värvid, siis on sul kuu aega tegemist.“
„Kas kuu on nagu august?“
„Jah, üks leht kalendris.“
„No siis ma jõuan hästi teha.“
„Oo-kei.“
Samal õhtul sai juba kaks pilti värvitud. Ja pühapäeval – ema ja tütre ühisel lõõgastuspäeval – istusime mõlemad suurema osa ajast koos laua taga ja värvisime. Õhtuks saime üheksa lehekülge värvitud. Ja teate – tõeliselt lõõgastav oli! Imeline oli istuda vaikuses ja rahus ühe keskendunud nohiseja kõrval ja vahelduva eduga ristsõnu lahendada, raamatut lugeda ja värvida aidata. Lisaks saime mõned head tähtsad ja sügavad jutud ka aetud.
Lugesingi kuskilt hiljuti, et lastega on parem kontakti leida, kui koos midagi teha. Artikkel soovitas näiteks kinnised pubekad kalligraafiakursustele viia. Mõlemad kritseldavad midagi teha ja jutud tulevad nagu iseenesest. Ei pea köögilaua taga tangidega sõnu välja tirima. Kinnist pubekat mul (veel) ei ole, aga ühe nutika koolieelikuga (tänasest: eel-koolikuga) sain lähedasemaks küll.
21 lehekülge ükssarvi veel!

August 1 ehk palju õnne

Pärast puhkuselt naasmist olen peamiselt tegelenud sünnipäevatamisega. Selgus nimelt, et meie noort daami on lasteaias väga igatsetud. Esimesel nädalal kutsuti ta juba kolmele peole ja kaks küllakutset on veel ootel. Noorhärral oli endal sünnipäev.
Minu jaoks tähendab see kõik aga muidugi korralikku koordineerimistööd: suhtlemist lapsevanematega, numbrite-aadresside vahetamist, kingituste valimist-ostmist-pakkimist jne. Ja hiljem lapse linna pealt üles otsimist, muidugi. Samal ajal tuleb sealjuures lõbustada ka teist last. Seda, keda ei ole peole või külla kutsutud. Et tema pettumust leevendada, olen suurendanud oma koordineerimiskoormust ja talle sõpru külla kutsunud.
Noorhärrale aga sellest hoolimata ikkagi sõbrad-külla sünnipäeva ei korraldanud. Olulisemad sõbrad olid õigel päeval puhkusele sõitnud ja ka BB sünnipäeva tähistasime mais ainult Oma-Opa juures. Niisiis oli sünnipäev kodune. Aga tordi tegime ikka. BB arvas, et peab ilmtingimata autotort olema. Noh, tegin siis. Lõikasin põhja laperguse auto kujuliseks ja tegin kiividest rattad.
IMG-20190812-WA0003
RSS oli rahul.