Oktoober 2 ehk koerasabakergitaja

medal
Palju õnne mulle endale!
Jooksin eile viimased kilomeetrid saavutamaks aastaeesmärgi 219 km. Suvel kujutasin ette, et saan end juba septembris kiita, aga… ma ei tea, mis septembris juhtus… aga jooksma ma küll ei saanud. (Veebruaris oli ishias, nii et veebruar saab andeks.)
jooks
Nüüd on kaks ja pool kuud aega tulemust tõsta, et järgmiseks aastaks vägevam väljakutse esitada. Ja tegelikult tahaks, et oleks kogu aeg motivatsioonikuu (loe: jaanuar).

Oktoober 1 ehk punased sokid

Juhtusin millalgi lastele ütlema, et ma pean enne magama minemist sokid ära vahetama. Et mulle meeldib, kui ma panen värsked valged sokid jalga. Et siis tuleb hea uni.
Järgmisel hommikul tuli BB jooksuga minu juurde: „Mamma-mamma, mul oli paha unenägu ja mul olid punased sokid jalas!“
Nüüd keelduvad mõlemad juba pikemat aega ööseks punaseid sokke jalga panemast. „Ei! Siis tulevad ju halvad unenäod!“
Õnneks on neil roosasid ja siniseid sokke ka. Loo moraal on ikka selles, et ei ole vaja oma kiikse lastele teatavaks teha, need hakkavad külge.